Mul oli ema hästi kokkuhoidlik. Tema poes kunagi midagi ei vali, alati võtab kõige odavama 🙂 Ennast pean mõõdukalt kokkuhoidlikuks. Pigem kokkuhoidlikuks, aga on osa asju, mille puhul ma raha ei loe. Näiteks kui läheme välja sööma, siis ma ei võta kõige odavamat praadi, vaid võtan, mille järele kõige suurem isu on. Mis mõttega muidu üldse välja sööma minna?
Minu meelest, lisaks ihnsusele ja laristamisele, tuleb kaaslaste puhul vaadata ka erinevaid prioriteete. Me oleme mehega minu hinnangul mõlemad mõõdukalt kokkuhoidlikud, aga kummalgi on omad valdkonnad, kus me raha pigem ei loe. Mehel näiteks peavad spordiasjad olema kõige kvaliteetsemad ja kallimad ning ta vahetab neid tihti.
Üks veidi naljakas seik on see, et me anname mehega erinevalt tippi. Kui restoranis käime, siis mees tahab alati jätta minu maitsele liiga suure tipi. Nt kui restoranis on arve 400 €, mees tahab jätta kindlasti 40, või isegi 50 €. Mina jätaks 20 €. Aga taksoga koju sõites maksab mees arve peaaegu sendi pealt. Minu meelest jällegi on taksohinnad nii odavad ja summad nii väikesed, et seal ma jätaks rohkem tippi. Kui arve on 5 €, siis ma annaks kindlasti 7. Kui arve on 7 €, siis 9 või isegi 10 annaks mina. Olengi teinud, et hoian 2 € mündi taskus ja poetan selle taksost väljumisel juhile.
Ükskord restoranis olles oli meie kõrval lauas kole stseen. Seal istus kaks paari. Kui arve toodi, hakkas ühe poole mees jaurama, miks peame pooleks maksma, kui Tiina ja Tanel jõid rohkem veini? Tema naine patsutas teda seljale, võttis oma rahakoti välja ja maksis nende poole arvest ära. Sellise tüübiga ma läbi ei käiks. Meie sõprade seas käib pigem alati kemplemine, kes saab rohkem välja teha.