Elan oma laste isaga, kellega lahutasime eelmise aasta mais, siiamaani koos. Põhjused, miks lahutasime ja miks siiani koos elame, ei ole olulised. Kooselu on iseenesest parem kui abielu oli. Mees, kes varem lihtsalt eksisteeris ja nõudis, on jõudnud järeldusele, et ta peab ka oma panuse andma nii lastega kui koduga tegelemisesse. Ja ta vist isegi naudib seda. See on asja plusspool. Kaua see kooselu meil enam ei kesta, aga kuidagi peab sinnani hakkama saama. Tahaks oma kodus ise teha ja olla. Ega see lahutus ju niisama ei tulnud, ikka mõttega, et üksi oleks parem kui koos. Aga siiamaani koos ja olgugi, et see koosolemine on parem kui varem, käib asjaga kaasas peenike emotsionaalne terror. Ma arvan, et lahutatud naisena on mul igati õigus ka vahest kohtingutel käia. Eksmehe arvates ma peaksin ka tema tunnetega arvestama kuniks me veel koos elame. Et see oleks lihtsalt sobimatu. Ja vahest ma mõtlen ka ise nii. Paras stress on see elu, mis pole see ega teine.
Kodu, kus elame, on minu pärandvara. Mainin lihtsalt ära, et see tuleb niikuinii kohe küsimuseks, et kelle pinnal elatakse.
Küsiks, kas kellelgi on veel sarnast kogemust. Võite ka öelda, et naine sa oled ikka nii tainas, kui muud öelda ei oska.