Huvitav teema. Mina elan praegu nii. Aasta tagasi läksime nn lahku, kuna mees otsustas, et soovib teise naisega koos jätkata. Kõrvalsuhe oli tal juba mitu aastat enne seda, mis oli ka põhjuseks, et mitte koos jätkata. Algus oli muidugi emotsionaalselt raske mulle, aga praeguseks olen distantseerinud end tema tegemistest ja elan rahulikult iseenda elu.
Miks veel koos elame? Sest see on hetkel kõige ratsionaalsem. Lapsed käivad koolis, koos on rajatud korralik elamine, aed, lastel on siin hea. Mingit 50-50 laste jagamise varianti ei kujutanud algusest peale ette. Kuna mehe töö on siin linnas, ta uus kaaslane on end aga teise linna sisse seadnud, siis elabki mees 3-4 päeva nädalas meie ühises majas ja ülejäänud aja mujal. Kulud on jooksvalt jagatud, poes käime vaheldumisi vastavalt vajadusele, isa on laste jaoks olemas rohkem kui varem. Koos teleka ees või aiatöödel olemisega saame hakkama, tülisid ja arusaamatusi ei ole. Suhtlemine on isegi parem kui seda oli varem.
Me mõlemad teame, et see ei kesta nii igavesti, ootame sobivat aega, et maja müüki panna ja elud eraldi viia, aga hetkel on hea rahulik, sest teame, et sellega ei põle ja ka lapsed on olukorraga rahul.
Võimalik on selline elukorraldus kindlasti ainult sellepärast, et me kumbki oleme end teineteisest distantseerinud – emotsionaalselt, füüsiliselt, sotsiaalselt. Ka mehe uus kaaslane on olukorraga nõus, vähemalt mulle nii väidetakse. Sinna jõudmine võttis aega, aga hetkel see tõepoolest toimib ja eks elu näitab, kas oli õige otsus. Sa ei ole teise inimese külge kinni kleebitud, kõike on võimalik mõistusega võtta ja enda jaoks toimima panna, kui tead, mille nimel see kõik on ja kuhu soovid hiljem edasi jõuda. Ise pead ainult sisimas selle otsuse vastu võtma.