Teema: Kooselu laste pärast.

Mu tädi oli/on selline. Mehel noorena sada armukest aga tädi ikka maha ri jätnud, kuigi oleks ka uksi hästi hakkama saanud. Mingi pime armastus mehe vastu siiani. Samas tülisid ka ei olnud nii et lapsed vanemate suhtlemise pärast küll ei kannatanud, küll aga oli väike koht ja eks mingit narrimise moodi asja oli isa armukeste pärast.

Tegelikult mina saan neist laste pärast koos olijatest päris hästi aru, kuigi isiklikku kogemust pole. (Edasine jutt kehtib ainult siis, kui peres pole vägivalda ja sõltuvusprobleeme.)

Kui naine on oma meest siiralt armastanud ja temaga lapsed saanud, ning siis ühel hetkel taipab, et mees on lootusetu petis, siis tegelikult naise jaoks on see nö “muinasjutu lõpp”, usalduse purunemine maailma vastu. Ta kaotab usu sellesse mehesse ja väga võimalik, et otsustab pragmaatiliselt, et enamvähem kõik mehed on samaks asjaks võimelised, näeb selgelt kõiki samasuguseid lugusid enda ümber. Tema hing saab nii haiget, et ta lihtsalt muutub tuimaks, sest ta on ennast ühele mehele avanud ja teda usaldanud, kuid saanud vastuseks reetmist. Võtnud riski mängida ühele kaardile – ja kaotanud.

Edasine on juba väga pragmaatiline ja ratsionaalne. Kui lapsi poleks, oleks lihtne visata pea selga ja see mees unustada. Aga lapsed on. Neil on kodu, neil on ema ja isa, laiendatud pere st sugulased, väljakujunenud majanduslik ja logistiline ja emotsionaalne elukorraldus. Kui nüüd uhkelt pea selga visata, nagu üksikuna saaks, siis kes kannatab selle all kõige rohkem? Õige, lapsed. Pole vaja loetledagi, mis nad kaotavad – sisuliselt kõik, kui isa nendega enam ei ela. Kes veel kannatab? Õige, naine ise, sest temalt kaob senine elukorraldus, majanduslik tugi (sest tema on enda maj. heaolu ohverdanud lastele pühendumisega), logistiline tugi, laste isapoolne pere jne jne. Kes aga pääseb lihtsalt nagu õlitatud põrsas? Õige, petisest mees, kellel lahkumineku korral on ainuke probleem tilgutada natuke pappi, kogu ülejäänud elu on lihtne ja lilleline ning lapsed on harvade kohtumiste üle nii tänulikud ja rõõmsad, et ei sea talle mingeid ebamugavaid küsimusi ega sunni teda om tegude eest vastutust võtma.

Laste olemasolu puhul on mehega kokku jäämine mingis mõttes parim “kättemaks”. Naine ei saa niikuinii tagasi oma vaba ja vallalise staatust, tema elu on juba pöördumatult muutunud – miks peaks siis mees puhtalt pääsema? Usaldust ja armastust ei saa niikuinii enam tagasi, see on paljudele naistele instinktiivselt selge. Milleks siis lõhkuda ka kogu oma turvavõrk, mis on loodud laste kasvatamiseks? Armastavat peret enam niikuinii pole, milleks siis teha vastutustundetule mehele veel asi lihtsaks sellega, et ta ei pea enam osalema ka pere kui toimetulekuüksuse igapäevases töös? Rääkimata sellest, et lastel on siiski isaga ka äärmiselt vajalik emotsionaalne side, mis vajab argipäevast koosolemist, mitte harvu netisuhtlemisi ja üksikuid pühapäevakohtumisi tilkuva jäätisetuutuga peos. Rääkimata veel tõenäolisest kärgperendusest, mis, nagu üldiselt teada on, ajab oksele.

Seega, kui naisel on mehega lapsed, ning ta on esialgsest shokist üle saanud ja mehe vastu tunded kaotanud (nagu see enamasti läheb), siis on väliselt kokku jäämine suhteliselt tark otsus. Ta lihtsalt seob ennast hingeliselt mehest lahti ning näeb teda kui osa laste üleskasvatamise üksusest, mida mees isana kindlasti ongi ja peabki olema. Kui naisel on külma närvi, siis läbipõdemise järel hakkab ta lihtsalt oma elu elama, kasvatab koos mehega lapsi ja teeb muidu mida tahab.

Lastele mõjub see halvasti juhul, kui isa ja ema vahel on tülid. Hakata siin rääkima et “lapsed tajuvad, kui vanemate vahel on külmus” jne on mõttetu – need pretensioonid palun esitada vastutustundetule isale. Tema juba lõhkus pereelu niikuinii ära, muinasjutt on niikuinii lõppenud, soojust ja armastust vanemate vahel ei saa enam olla, kuna ta on oma naise põhjalikult reetnud. Edasi ei saa midagi ilusat tulla, valida saab ainult kas külmades suhetes (mis võivad olla täiesti tsiviliseeritud ja viisakad) pere kooselu jätkumine, või siis hullud traumad lastele: kohutav lahutus, kolimine ja elukorralduse täielik muutus, isa kadumine argipäevast, tõenäoline kärgpere tekkimine võimalik et mõlemalt poolt, materiaalse olukorra tunduv halvenemine, väsinud ja stressis ema, ühe poole suguvõsa kadumine, vanemate omavahelised süüdistused … milleks? Kui mees on lapsed teinud, siis nende ees jääb ta vastutavaks, nii et vastutagu edasi. Milleks oleks vajalik premeerida teda puhtalt pääsemisega? Kordan, head lahendust ei ole “tänu” mehele ju niikuinii enam olemas, nüüd saab ainult valida halbadest lahendustest kõige vähem halb.

Ma ei tea küll ühtegi naist, kes sellise olukorra meelega valiks, aga ega temalt ei küsita. Mees on otsustanud nende usalduse ja pere lõhkuda, naisel pole sisuliselt pääsu, sest laste saamisega on ta lõksu jäänud. Päris paljud mehed teavad seda ja just kasutavadki seda olukorda ära – kuhu naisel ikka minna on lastega. Hästi, siitmaalt on ka naisel õigus enda ja eriti laste huvisid kaitsta ning kooselusse edasi jääda, kuni lapsed oma elu peale lähevad. Oi kui paljud naised lahkuvad laste pesast lendamise järel ka ise suhtest mehega, ja siis on kõik nii kole üllatunud – eriti veel mees, kes selleks ajaks just on hakanud maha rahunema testosterooni loomuliku languse tõttu. Mõni naine aga on saavutatud elukorraldusega rahul ja jätkab ka edasi välist kooselu, kuid elab endale, võimalik et omab kõrvalsuhet, kindlustab ennast materiaalselt. Miks seda kõike talle pahaks panna?

#3837302:

Tegelikult mina saan neist laste pärast koos olijatest päris hästi aru, kuigi isiklikku kogemust pole. (Edasine jutt kehtib ainult siis, kui peres pole vägivalda ja sõltuvusprobleeme.)

Kui naine on oma meest siiralt armastanud ja temaga lapsed saanud, ning siis ühel hetkel taipab, et mees on lootusetu petis, siis tegelikult naise jaoks on see nö “muinasjutu lõpp”, usalduse purunemine maailma vastu. Ta kaotab usu sellesse mehesse ja väga võimalik, et otsustab pragmaatiliselt, et enamvähem kõik mehed on samaks asjaks võimelised, näeb selgelt kõiki samasuguseid lugusid enda ümber. Tema hing saab nii haiget, et ta lihtsalt muutub tuimaks, sest ta on ennast ühele mehele avanud ja teda usaldanud, kuid saanud vastuseks reetmist. Võtnud riski mängida ühele kaardile – ja kaotanud.

Edasine on juba väga pragmaatiline ja ratsionaalne. Kui lapsi poleks, oleks lihtne visata pea selga ja see mees unustada. Aga lapsed on. Neil on kodu, neil on ema ja isa, laiendatud pere st sugulased, väljakujunenud majanduslik ja logistiline ja emotsionaalne elukorraldus. Kui nüüd uhkelt pea selga visata, nagu üksikuna saaks, siis kes kannatab selle all kõige rohkem? Õige, lapsed. Pole vaja loetledagi, mis nad kaotavad – sisuliselt kõik, kui isa nendega enam ei ela. Kes veel kannatab? Õige, naine ise, sest temalt kaob senine elukorraldus, majanduslik tugi (sest tema on enda maj. heaolu ohverdanud lastele pühendumisega), logistiline tugi, laste isapoolne pere jne jne. Kes aga pääseb lihtsalt nagu õlitatud põrsas? Õige, petisest mees, kellel lahkumineku korral on ainuke probleem tilgutada natuke pappi, kogu ülejäänud elu on lihtne ja lilleline ning lapsed on harvade kohtumiste üle nii tänulikud ja rõõmsad, et ei sea talle mingeid ebamugavaid küsimusi ega sunni teda om tegude eest vastutust võtma.

Laste olemasolu puhul on mehega kokku jäämine mingis mõttes parim “kättemaks”. Naine ei saa niikuinii tagasi oma vaba ja vallalise staatust, tema elu on juba pöördumatult muutunud – miks peaks siis mees puhtalt pääsema? Usaldust ja armastust ei saa niikuinii enam tagasi, see on paljudele naistele instinktiivselt selge. Milleks siis lõhkuda ka kogu oma turvavõrk, mis on loodud laste kasvatamiseks? Armastavat peret enam niikuinii pole, milleks siis teha vastutustundetule mehele veel asi lihtsaks sellega, et ta ei pea enam osalema ka pere kui toimetulekuüksuse igapäevases töös? Rääkimata sellest, et lastel on siiski isaga ka äärmiselt vajalik emotsionaalne side, mis vajab argipäevast koosolemist, mitte harvu netisuhtlemisi ja üksikuid pühapäevakohtumisi tilkuva jäätisetuutuga peos. Rääkimata veel tõenäolisest kärgperendusest, mis, nagu üldiselt teada on, ajab oksele.

Seega, kui naisel on mehega lapsed, ning ta on esialgsest shokist üle saanud ja mehe vastu tunded kaotanud (nagu see enamasti läheb), siis on väliselt kokku jäämine suhteliselt tark otsus. Ta lihtsalt seob ennast hingeliselt mehest lahti ning näeb teda kui osa laste üleskasvatamise üksusest, mida mees isana kindlasti ongi ja peabki olema. Kui naisel on külma närvi, siis läbipõdemise järel hakkab ta lihtsalt oma elu elama, kasvatab koos mehega lapsi ja teeb muidu mida tahab.

Lastele mõjub see halvasti juhul, kui isa ja ema vahel on tülid. Hakata siin rääkima et “lapsed tajuvad, kui vanemate vahel on külmus” jne on mõttetu – need pretensioonid palun esitada vastutustundetule isale. Tema juba lõhkus pereelu niikuinii ära, muinasjutt on niikuinii lõppenud, soojust ja armastust vanemate vahel ei saa enam olla, kuna ta on oma naise põhjalikult reetnud. Edasi ei saa midagi ilusat tulla, valida saab ainult kas külmades suhetes (mis võivad olla täiesti tsiviliseeritud ja viisakad) pere kooselu jätkumine, või siis hullud traumad lastele: kohutav lahutus, kolimine ja elukorralduse täielik muutus, isa kadumine argipäevast, tõenäoline kärgpere tekkimine võimalik et mõlemalt poolt, materiaalse olukorra tunduv halvenemine, väsinud ja stressis ema, ühe poole suguvõsa kadumine, vanemate omavahelised süüdistused … milleks? Kui mees on lapsed teinud, siis nende ees jääb ta vastutavaks, nii et vastutagu edasi. Milleks oleks vajalik premeerida teda puhtalt pääsemisega? Kordan, head lahendust ei ole “tänu” mehele ju niikuinii enam olemas, nüüd saab ainult valida halbadest lahendustest kõige vähem halb.

Ma ei tea küll ühtegi naist, kes sellise olukorra meelega valiks, aga ega temalt ei küsita. Mees on otsustanud nende usalduse ja pere lõhkuda, naisel pole sisuliselt pääsu, sest laste saamisega on ta lõksu jäänud. Päris paljud mehed teavad seda ja just kasutavadki seda olukorda ära – kuhu naisel ikka minna on lastega. Hästi, siitmaalt on ka naisel õigus enda ja eriti laste huvisid kaitsta ning kooselusse edasi jääda, kuni lapsed oma elu peale lähevad. Oi kui paljud naised lahkuvad laste pesast lendamise järel ka ise suhtest mehega, ja siis on kõik nii kole üllatunud – eriti veel mees, kes selleks ajaks just maha rahunema hakkab testosterooni loomuliku languse tõttu. Teine naine on saavutatud elukorraldusega rahul ja jätkab ka edasi välist kooselu, kuid elab endale, omab kõrvalsuhet, kindlustab ennast materiaalselt. Miks seda kõike talle pahaks panna?

Seda lugedes tundub just, et on isiklik kogemus ja püütakse enda valikut õigustada. Igaühele oma.

#3837363:

Seda lugedes tundub just, et on isiklik kogemus ja püütakse enda valikut õigustada. Igaühele oma.

Siiski eksid, ei ole isiklik kogemus. Ainukene ligilähedane kogemus oli noorena koos sama noore mehega, kus ei olnud lapsi mängus ja kust ma seetõttu tõesti esimese teadasaamise järel püstipäi minema jalutasin. Seda usalduse purunemist ja muinasjutu lõpu tunnet tundsin küll, aga õnneks ma olin vaba päevapealt minema astuma. Ei vaadanud tagasigi.

Vahepeal on lihtsalt natukene vanust lisandunud ja olen lahtisilmi elus ringi vaadates nii mõndagi näinud. Kui nooremana oleksin olnud raudselt selle poolt, et olenemata asjaoludest tuleb ka laste olemasolul minema jalutada, siis nüüd olen hakanud mõistma ka neid, kes seda ei tee. Samamoodi mõistan neid, kes lähevad, aga see ei ole praegu point. TA küsib, miks mõned naised jäävad sellisesse suhtesse, ja püüdsin seletada seda, mida olen näinud ja mida ma järele mõeldes halvaks panna ei saa.

#3837313:

Praktikas kõik paarid seda ei suuda toimima panna, ka laste pärast mitte. Ei saa ju nii olla, et naine on aastaid vait ja kõigega nõus ja kodus valitseb kodurahu, lapsed kasvavad eema isaga ühises kodus ja mees on ka hea isa. See ehk toimib väga väikese protsendina. Püsipetisele, kes kogu abielu aja petab algusest peale, kas ühega või paljudega, peab siis petmine olema ainumas viga(väga suur küll veana ,sest see näitab, et ta ei hooli), aga ta peab olema muus osas väga hea. Neid on ülivähe. Tüli tekib kasvõi sellest, et oma naine ei soovi enam mehega intiimsust jagada, kui tal pole tundeid ja kui ta teab, et mehel on teised.

Sul on õigus, see lahendus sobib vähestele, peamiselt neile naistele, kellel selles olukorras tunded hoobilt kustuvad (neid polegi siiski nii vähe). Ilmselt jah ma ei seletanud hästi, et ma ei ürita sellist lahendust propageerida või öelda, et seda peaksid kõik tegema või üldse proovimagi. Minu postituse eesmärk oli vastata teemaalgatuse küsimusele, miks mõned naised jätkavad mehega koos elamist pärast seda, kui on tema truudusetusest teada saanud. Ma siis püüdsin seletada, miks mõned seda teevad ja miks kõrvaltvaatajad ei peaks seda neile ette heitma.

Minu kirjeldatud olukord on võimalik siiski jah üsna piiratud tingimustes, esiteks peab mees olema selline, kes abielu kasvõi kulissina säilitada tahab, ja teiseks, loomulikult ei ole sellises olukorras enam initiimsuhteid, sest vähemalt mehel on ju selleks omad ventiilid, ja võimalik et ka naine valib lõpuks sama tee.

Intiimsus mehega, kellel on kõrvalsuhted, on minu arvates üldse selline enesetapukurss, sest naised, kes on nõus olema armukesed, on tavaliselt üldse lahkema anniga, ja nende teised partnerid samamoodi, kelle omakorda teised partnerid samuti … Ühesõnaga, välja joonistub keskmisest kõvasti suurema partnerite arvuga võrk, milles levivad kergesti ohtlikud või lausa eluohtlikud haigused. Kõrvale hüpanud mees (või naine) ei ole just seetõttu enam intiimsuhete materjal, mõned haigused on ju veel eriti pika vinnaga.

Kui pole vägivalla- ega sõltuvusprobleeme, siis lagunevad suhted tihti seetõttu, et üks osapool armub kellessegi teisesse. Kui uus armastus on nõus aastaid ja aastakümneid armukese rollis olema, siis on koosolelu laste pärast teoreetiliselt võimalik. Aga paljud suhted lagunevad, sest uus armastus paneb oma abielus/kooselus kaaslase fakti ette, et “vali kas mina või tema”. Ja mingist aastatepikkusest laste pärast koos olemisest pole midagi rääkida.

#3837461:

Kui pole vägivalla- ega sõltuvusprobleeme, siis lagunevad suhted tihti seetõttu, et üks osapool armub kellessegi teisesse. Kui uus armastus on nõus aastaid ja aastakümneid armukese rollis olema, siis on koosolelu laste pärast teoreetiliselt võimalik. Aga paljud suhted lagunevad, sest uus armastus paneb oma abielus/kooselus kaaslase fakti ette, et “vali kas mina või tema”. Ja mingist aastatepikkusest laste pärast koos olemisest pole midagi rääkida.

Kui su jutt käis minu pika kommentaari kohta, siis olen eelpool juba vastanud, et minu kirjeldatud põhjus ei tööta loomulikult siis, kui mehel on mingi uus armastus ja soov temaga elada. Oluliselt rohkem aga on mehi, kes tahavad lihtsalt egoistlikult kõrvalt panna, aga abielu ja peret alles hoida. Paljudel on üldse lühikesed ja mõttetud suhted, mitte mingi aastaid kestev armastus. Paraku aga ka aastaid kestva armukesesuhte puhul, kus on isegi tunded mängus, siiski enamasti mees ei tule oma pere ja laste juurest ära – kes meist neid lugusid näinud poleks. Üldse on ju teada, et 75% lahutuste algatajaks on naised – need mehed ilmselt tõmbaksid samamoodi edasi, kui lastaks.

#3837518:

Jah, aga lapsed saavad sellest aru alles täiskasvanuna. Lapsena tahetakse ikka et vanemad koos oleks ja ollakse võimelised ka uus suhe ära rikkuma.

Ma olen täiesti veendunud selles, et väga paljud lapsepõlvest õpitud suhtemudelid võetakse ka enda ellu kaasa. Kui vanemad üksteist ei kallista, nähvatakse, tehakse teineteise suhtes negatiivseid kommentaare ja üleüldiselt ollakse koos õnnetud, siis see kandub ka lapsele üle.  Kas keegi tahaks oma lapsele sellist kooselu? Mina ei taha.

See on loomulik, et uue kaaslase suhtes ollakse umbusklikud. Lapse usaldus tuleb võita ning see tuleb ajaga. See on ju võõras inimene, kes ilmub lapse ellu. Oma teismeliseajast mäletan küll juba seda, kuidas sõbranna vanemad omavahel tülitsesid ja ta seetõttu tihti minu juurde ööseks jäi – need vanemad läksidki lahku siis, kui noorim laps läks gümnaasiumisse teise linna. Ometi taipas 13-aastane tüdruk selgelt, et ta vanemad võiks pigem lahus olla.

Praktikas kõik paarid seda ei suuda toimima panna, ka laste pärast mitte.

Mulle tundub, et pika jutuga Käo kirjeldatud mudel töötab kõige paremini sel juhul, kui nö ametlikult on ikka lahku mindud, aga elatakse samas majas edasi. Eelduseks oleks kindlasti see, et tunded on suhteliselt kustunud, võibolla juba petmise eelselt ja reetmise tunne ei ole nii suur, et varjutaks pimesi kõike muud. See mudel võib sõbralike suhete puhul väga hästi toimida ilma, et lapsed kannataks, aga pigem jah siis kui lapsed ka on kursis vanemate omavahelise suhtega ja keegi ei pea otseselt teeskluses elama.

#3837302:

Tegelikult mina saan neist laste pärast koos olijatest päris hästi aru, kuigi isiklikku kogemust pole. (Edasine jutt kehtib ainult siis, kui peres pole vägivalda ja sõltuvusprobleeme.)

See on üle pika aja siin Perekoolis üks nõmedamaid kommentaare, kahjuks veel tohutult pikk heietus ka.

Mina (naisena) vastaksin sellele vaid ühe lause, mis kõik kokku võtab – kõik petetud naised ei kibestu.

#3837607:

Praktikas kõik paarid seda ei suuda toimima panna, ka laste pärast mitte.

Mulle tundub, et pika jutuga Käo kirjeldatud mudel töötab kõige paremini sel juhul, kui nö ametlikult on ikka lahku mindud, aga elatakse samas majas edasi. Eelduseks oleks kindlasti see, et tunded on suhteliselt kustunud, võibolla juba petmise eelselt ja reetmise tunne ei ole nii suur, et varjutaks pimesi kõike muud. See mudel võib sõbralike suhete puhul väga hästi toimida ilma, et lapsed kannataks, aga pigem jah siis kui lapsed ka on kursis vanemate omavahelise suhtega ja keegi ei pea otseselt teeskluses elama.

Mina elan sellist elu juba üle kahe aasta. Mees jäi petmisega vahele. Andestada ma ei suutnud, laps oli 1,5. Mõtlesin, et olen nii kaua, kuni tööle lähen. Panen raha kõrvale. Siis see töökoht koondati, terve firma suleti. Koroona, raha vähe jne jne. Hetkel uues kohas just alustanud. Aga mingeid suhteid meil pole. Selle tegin talle kohe selgeks, et meie pole enam koos lihtsalt oleme olude sunnil ühe katuse all. Elame erinevates tubades, vahel ei räägi päevade viisi, lastega käime väljas koos , enamus sõpru ka teab meie seisu. Mees vahel üritab “ära leppida” aga see on välistatud. Kui majanduslikult jalad alla saan lähen loomulikult ära. Ei taha terve elu üksi olla. Mees kahjuks armukesega suhted lõpetas ja uut pole leidnud. Ma väga tahaks, et leiaks ja kaoks nelja tuule poole.

#3837368:

Ühtpidi selle väga pika kommentaari autoriga nõus. Teistpidi arvan, et siiski ei ole mõistlik ainult laste pärast koos jätkata. Ka siis, kui mugavus ja majanduslik pool kannatab.

Minu sugulase mees elas topeltelu. Neil on 5 last. Viimase lapse sünni ajal selgus, et mehel on veel teine pere. Kui seal teises peres sündis laps, siis mees tilkus kahe pere vahet. Minu sugulane leppis (ikka laste pärast, mugavuse, majandusliku järje, olme jmt pärast) ja lootis, et mees valib ikka tema. Niimoodi kestis see elu aastaid. Minu sugulane kannatas, ootas ja lootis. Kui teises peres sündis teine laps, siis mees otsustas selle pere kasuks, sest väiksed vajavad ju isa. Mis siis, et esimeses peres oli 5 last.

Mõtlen, et kui minu sugulane oleks selle nõmeda topelteelu kohe lõpetanud, kui asi välja tuli, oleks ta täna ilmselt palju paremas seisus. Kui mehe salaelu välja tuli, oli naine 35-aastane. Jah, üksinda 5 lapsega, kellest üks vastsündinu, oleks olnud raske, kuid see olukord oleks olnud ju ajutine. Naine oli veel noor ja oleks palju lihtsamini leidnud enda kõrvale uue kaaslase. Selleks hetkeks, kui mees lahkus oli naine juba 47-aastane. Uut inimest enda kõrvale leida… ei ole küll võimatu, kuid siis palju keerulisem. 12 raisatud aastat mõttetule ootamisele ja lootmisele. Praegu, 55-aastaselt on ikka üksinda. Ehkki ütleb, et tahaks väga kedagi enda kõrvale.

Ma olen ka selle seisukoha pooldaja, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

Ma arvan, et üksijäämine 5 lapsega, kellest üks on vastsündinu on põrgulikult raske valik. Sellises seisus ei hakata uut meest otsima, vaid toimub ainult ellujäämine. Milline võõras mees ennast sellisesse olukorda üldse paneks. Nende aastatega üksi rabeledes oleks see sugulane vaimselt veel rohkem läbi kui laste isaga kokku jäämisel.

Sellised naised tihtilugu suhtlevadki enamus ajast oma lastega ja uuest mehest tunnevad puudust vaid üksikutel hetkedel. Muidu oleks uue mehe leidmiseks juba midagi ette võetud.

Ma ka ei tahtnud olla kangelaslik üksikema ja eelistasin kooselu jätkata, kuni lapsed väikesed. Ma pole mõni koormahobune, kes üksi peaks laste ja majapidamisega müttama. Ma ei armastanud teda enam, intiimsuhted lõpetasin päevapealt, aga tasuta lapsehoidja-koduabiline kulus mehe näol väga ära. Nii jäi mulle endale rohkem vaba aega.

See oli kooselu minu enda, mitte laste või mehe pärast. Mul endal oli nii lihtsam, lahku kolides pidanuks oluliselt rohkem rabelema. Ma olen muidugi ka väga mugav inimene ja vaatan ikka, kuidas endal kergem oleks.

Mehe vastu muidugi kujunes põlgus ja kuigi suhtlus oli viisakas, on siiski võimalik, et lapsed mu suhtumist tajusid. Elu polegi täiuslik.

#3840779:

Ma ka ei tahtnud olla kangelaslik üksikema ja eelistasin kooselu jätkata, kuni lapsed väikesed. Ma pole mõni koormahobune, kes üksi peaks laste ja majapidamisega müttama. Ma ei armastanud teda enam, intiimsuhted lõpetasin päevapealt, aga tasuta lapsehoidja-koduabiline kulus mehe näol väga ära. Nii jäi mulle endale rohkem vaba aega.

See oli kooselu minu enda, mitte laste või mehe pärast. Mul endal oli nii lihtsam, lahku kolides pidanuks oluliselt rohkem rabelema. Ma olen muidugi ka väga mugav inimene ja vaatan ikka, kuidas endal kergem oleks.

Mehe vastu muidugi kujunes põlgus ja kuigi suhtlus oli viisakas, on siiski võimalik, et lapsed mu suhtumist tajusid. Elu polegi täiuslik.

Kas sellises suhtes seks jätkub?