polegi mingit armastust olemas, ainult armumine alguses ja siis tunded kaovad. edasi elatakse koos seltskonna või laste või siis miks mitte ka selleks, et mitte üksi olla jne, kasvõi tülitsemise pärast. aga armastust ei ole olemas, see on selline nagu ettekujutus ja enesepettus.
Ma olen küll tundnud armastust.
polegi mingit armastust olemas, ainult armumine alguses ja siis tunded kaovad. edasi elatakse koos seltskonna või laste või siis miks mitte ka selleks, et mitte üksi olla jne, kasvõi tülitsemise pärast. aga armastust ei ole olemas, see on selline nagu ettekujutus ja enesepettus.
Ma olen küll tundnud armastust.
sa tundsid armumist, sest armastust pole olemas.
Minu jaoks on armunud olemine ja armastamine erinevad tunded. Täiesti kindlalt on mõlemad tunded olemas. Samas usun, et on inimesi, kes pole võimelised armastama.
sa tundsid armumist, sest armastust pole olemas.
Sinu jaoks vist pole kahjuks, aga mina olen tundnud mõlemat. Jah, need on erinevad asjad.
Minul vanemad no õigemini ema rääkis aastaid, kuidas kui meie suureks kasvame lähevad isaga lahku. Nüüd oleme õega mõlemad üle 30ne ja vanemad ikka koos 😀
Järele mõeldes terve lapsepõlve peale, siis oli üks suurem tüli, mida õega mõlemad mäletame aga muidu oli rahulik elu kodus.
Vanemad klassikaaslased ja mina vanema lapsena saabusin siia ilma enne ema keskkooli lõppu.
Aga hetkel on vanemad justkui teistele eeskujuks, kuna on pikalt koos olnud, enam-vähem edukad ja tegelikult hoiavad üksteist ja aitavad üksteist ka teisele tähtsates küsimustes.
Tegelikult mina saan neist laste pärast koos olijatest päris hästi aru, kuigi isiklikku kogemust pole. (Edasine jutt kehtib ainult siis, kui peres pole vägivalda ja sõltuvusprobleeme.)
Kui naine on oma meest siiralt armastanud ja temaga lapsed saanud, ning siis ühel hetkel taipab, et mees on lootusetu petis, siis tegelikult naise jaoks on see nö “muinasjutu lõpp”, usalduse purunemine maailma vastu. Ta kaotab usu sellesse mehesse ja väga võimalik, et otsustab pragmaatiliselt, et enamvähem kõik mehed on samaks asjaks võimelised, näeb selgelt kõiki samasuguseid lugusid enda ümber. Tema hing saab nii haiget, et ta lihtsalt muutub tuimaks, sest ta on ennast ühele mehele avanud ja teda usaldanud, kuid saanud vastuseks reetmist. Võtnud riski mängida ühele kaardile – ja kaotanud.
Edasine on juba väga pragmaatiline ja ratsionaalne. Kui lapsi poleks, oleks lihtne visata pea selga ja see mees unustada. Aga lapsed on. Neil on kodu, neil on ema ja isa, laiendatud pere st sugulased, väljakujunenud majanduslik ja logistiline ja emotsionaalne elukorraldus. Kui nüüd uhkelt pea selga visata, nagu üksikuna saaks, siis kes kannatab selle all kõige rohkem? Õige, lapsed. Pole vaja loetledagi, mis nad kaotavad – sisuliselt kõik, kui isa nendega enam ei ela. Kes veel kannatab? Õige, naine ise, sest temalt kaob senine elukorraldus, majanduslik tugi (sest tema on enda maj. heaolu ohverdanud lastele pühendumisega), logistiline tugi, laste isapoolne pere jne jne. Kes aga pääseb lihtsalt nagu õlitatud põrsas? Õige, petisest mees, kellel lahkumineku korral on ainuke probleem tilgutada natuke pappi, kogu ülejäänud elu on lihtne ja lilleline ning lapsed on harvade kohtumiste üle nii tänulikud ja rõõmsad, et ei sea talle mingeid ebamugavaid küsimusi ega sunni teda om tegude eest vastutust võtma.
Laste olemasolu puhul on mehega kokku jäämine mingis mõttes parim “kättemaks”. Naine ei saa niikuinii tagasi oma vaba ja vallalise staatust, tema elu on juba pöördumatult muutunud – miks peaks siis mees puhtalt pääsema? Usaldust ja armastust ei saa niikuinii enam tagasi, see on paljudele naistele instinktiivselt selge. Milleks siis lõhkuda ka kogu oma turvavõrk, mis on loodud laste kasvatamiseks? Armastavat peret enam niikuinii pole, milleks siis teha vastutustundetule mehele veel asi lihtsaks sellega, et ta ei pea enam osalema ka pere kui toimetulekuüksuse igapäevases töös? Rääkimata sellest, et lastel on siiski isaga ka äärmiselt vajalik emotsionaalne side, mis vajab argipäevast koosolemist, mitte harvu netisuhtlemisi ja üksikuid pühapäevakohtumisi tilkuva jäätisetuutuga peos. Rääkimata veel tõenäolisest kärgperendusest, mis, nagu üldiselt teada on, ajab oksele.
Seega, kui naisel on mehega lapsed, ning ta on esialgsest shokist üle saanud ja mehe vastu tunded kaotanud (nagu see enamasti läheb), siis on väliselt kokku jäämine suhteliselt tark otsus. Ta lihtsalt seob ennast hingeliselt mehest lahti ning näeb teda kui osa laste üleskasvatamise üksusest, mida mees isana kindlasti ongi ja peabki olema. Kui naisel on külma närvi, siis läbipõdemise järel hakkab ta lihtsalt oma elu elama, kasvatab koos mehega lapsi ja teeb muidu mida tahab.
Lastele mõjub see halvasti juhul, kui isa ja ema vahel on tülid. Hakata siin rääkima et “lapsed tajuvad, kui vanemate vahel on külmus” jne on mõttetu – need pretensioonid palun esitada vastutustundetule isale. Tema juba lõhkus pereelu niikuinii ära, muinasjutt on niikuinii lõppenud, soojust ja armastust vanemate vahel ei saa enam olla, kuna ta on oma naise põhjalikult reetnud. Edasi ei saa midagi ilusat tulla, valida saab ainult kas külmades suhetes (mis võivad olla täiesti tsiviliseeritud ja viisakad) pere kooselu jätkumine, või siis hullud traumad lastele: kohutav lahutus, kolimine ja elukorralduse täielik muutus, isa kadumine argipäevast, tõenäoline kärgpere tekkimine võimalik et mõlemalt poolt, materiaalse olukorra tunduv halvenemine, väsinud ja stressis ema, ühe poole suguvõsa kadumine, vanemate omavahelised süüdistused … milleks? Kui mees on lapsed teinud, siis nende ees jääb ta vastutavaks, nii et vastutagu edasi. Milleks oleks vajalik premeerida teda puhtalt pääsemisega? Kordan, head lahendust ei ole “tänu” mehele ju niikuinii enam olemas, nüüd saab ainult valida halbadest lahendustest kõige vähem halb.
Ma ei tea küll ühtegi naist, kes sellise olukorra meelega valiks, aga ega temalt ei küsita. Mees on otsustanud nende usalduse ja pere lõhkuda, naisel pole sisuliselt pääsu, sest laste saamisega on ta lõksu jäänud. Päris paljud mehed teavad seda ja just kasutavadki seda olukorda ära – kuhu naisel ikka minna on lastega. Hästi, siitmaalt on ka naisel õigus enda ja eriti laste huvisid kaitsta ning kooselusse edasi jääda, kuni lapsed oma elu peale lähevad. Oi kui paljud naised lahkuvad laste pesast lendamise järel ka ise suhtest mehega, ja siis on kõik nii kole üllatunud – eriti veel mees, kes selleks ajaks just on hakanud maha rahunema testosterooni loomuliku languse tõttu. Mõni naine aga on saavutatud elukorraldusega rahul ja jätkab ka edasi välist kooselu, kuid elab endale, võimalik et omab kõrvalsuhet, kindlustab ennast materiaalselt. Miks seda kõike talle pahaks panna?
Iga kord jääb arusaamatuks, kuidas lapsed kaotavad isa ja isapoolse pere kui vanemad lahku lähevad. No mis puutub lahkuminekusse see, et laste logistikat ju vaja endist viisi korraldada, nende asjasel silma peal hoida jnejne. Me ka lahus aga no kuhu see mees peaks laste elust kaduma? Ta endiselt sama palju pildil kui ema. No meil ka veel see et lapsed elavad majas rahumeeli edasi ja me mehega vaheldumisi üürikas. Ei pea meie omavahelised probleemid küll laste mure olema, nende elu ikka jätkub endiselt. Vōib küsida, et miks me siis üldse lahku läksime, aga kui mingit füüsilist lähedust pole olnud aastaid ja selles suhtes ka lootust pole tulevikuks, siis on eraldi parem ja selgem. Isegi isa surmaga ei kao ju isapoolne pere, kuhu siis lahkuminekuga?
Iga kord jääb arusaamatuks, kuidas lapsed kaotavad isa ja isapoolse pere kui vanemad lahku lähevad. No mis puutub lahkuminekusse see, et laste logistikat ju vaja endist viisi korraldada, nende asjasel silma peal hoida jnejne. Me ka lahus aga no kuhu see mees peaks laste elust kaduma? Ta endiselt sama palju pildil kui ema. No meil ka veel see et lapsed elavad majas rahumeeli edasi ja me mehega vaheldumisi üürikas. Ei pea meie omavahelised probleemid küll laste mure olema, nende elu ikka jätkub endiselt. Vōib küsida, et miks me siis üldse lahku läksime, aga kui mingit füüsilist lähedust pole olnud aastaid ja selles suhtes ka lootust pole tulevikuks, siis on eraldi parem ja selgem. Isegi isa surmaga ei kao ju isapoolne pere, kuhu siis lahkuminekuga?
Kas sinu arvates on pärast lahku minekut laste jaoks pereelu TÄPSELT SAMA nagu varem, kui vanemad veel koos elasid? Minu arust küll mitte! Kaks koos elavat ja koos lapsikasvatavat vanemat ei ole sama, mis kaks vanemat, kes elavad eraldi, mis sest, et mõlemad vanemad osalevad laste kasvatamisel.
Kuidas üldse saab sellisele mõttele tulla, et laste jaoks on ju kõik täpselt sama nagu varem?
Iga kord jääb arusaamatuks, kuidas lapsed kaotavad isa ja isapoolse pere kui vanemad lahku lähevad. No mis puutub lahkuminekusse see, et laste logistikat ju vaja endist viisi korraldada, nende asjasel silma peal hoida jnejne. Me ka lahus aga no kuhu see mees peaks laste elust kaduma? Ta endiselt sama palju pildil kui ema. No meil ka veel see et lapsed elavad majas rahumeeli edasi ja me mehega vaheldumisi üürikas. Ei pea meie omavahelised probleemid küll laste mure olema, nende elu ikka jätkub endiselt. Vōib küsida, et miks me siis üldse lahku läksime, aga kui mingit füüsilist lähedust pole olnud aastaid ja selles suhtes ka lootust pole tulevikuks, siis on eraldi parem ja selgem. Isegi isa surmaga ei kao ju isapoolne pere, kuhu siis lahkuminekuga?
Kas sinu arvates on pärast lahku minekut laste jaoks pereelu TÄPSELT SAMA nagu varem, kui vanemad veel koos elasid? Minu arust küll mitte! Kaks koos elavat ja koos lapsikasvatavat vanemat ei ole sama, mis kaks vanemat, kes elavad eraldi, mis sest, et mõlemad vanemad osalevad laste kasvatamisel.
Kuidas üldse saab sellisele mõttele tulla, et laste jaoks on ju kõik täpselt sama nagu varem?
Sama pole juba sellepärast, et pärast lahutust vajab perekooli kägude arvates laps vaid miinimumi.
Sama pole juba sellepärast, et pärast lahutust vajab perekooli kägude arvates laps vaid miinimumi.
‘Oi! Keegi tahab rääkida laste miinimumist! Mis on küll see miinimum? Kas plaanitava Perekonnaseaduse muudatuse järgne elatis, mis lähtub vastava uuringu järgsest Eesti jõukama elanikonna laste keskmisest kulust kõige kulukamas vanusegrupis, kõige kulukamas elupiirkonnas? See on ju sisuliselt maksimum! Või hoopis täna kehtiv elatis, mis lähtub mitte laste vajadustest, vaid täiesti asjasse puutumatust kokkuleppest lähtuvalt keskmise palga suhtes järjest suurenevast miinimumpalgast, mis omakorda ületab plaanitavat elatist pooleteise kordselt ja võimaldab lapsega elaval vanemal koos riigi toetusega tagada lapsele vabariigi keskmine toimetulek, ilma et ise sentigi sellessse panustama peaks. Või on olemas mingi muu, last keskmisest oluliselt kehvemasse olukorda panev miinimum, mida teised ei tea?
sa tundsid armumist, sest armastust pole olemas.
Sinu jaoks vist pole kahjuks, aga mina olen tundnud mõlemat. Jah, need on erinevad asjad.
oled tundnud mõlemat, aga mõlemad kadusid ära? tähendab siis ei ole armastust olemas, sest kuidas saab armastus ära kaduda, see peaks olema ju igavikuline.
Iga kord jääb arusaamatuks, kuidas lapsed kaotavad isa ja isapoolse pere kui vanemad lahku lähevad. No mis puutub lahkuminekusse see, et laste logistikat ju vaja endist viisi korraldada, nende asjasel silma peal hoida jnejne. Me ka lahus aga no kuhu see mees peaks laste elust kaduma? Ta endiselt sama palju pildil kui ema. No meil ka veel see et lapsed elavad majas rahumeeli edasi ja me mehega vaheldumisi üürikas. Ei pea meie omavahelised probleemid küll laste mure olema, nende elu ikka jätkub endiselt. Vōib küsida, et miks me siis üldse lahku läksime, aga kui mingit füüsilist lähedust pole olnud aastaid ja selles suhtes ka lootust pole tulevikuks, siis on eraldi parem ja selgem. Isegi isa surmaga ei kao ju isapoolne pere, kuhu siis lahkuminekuga?
Kas sinu arvates on pärast lahku minekut laste jaoks pereelu TÄPSELT SAMA nagu varem, kui vanemad veel koos elasid? Minu arust küll mitte! Kaks koos elavat ja koos lapsikasvatavat vanemat ei ole sama, mis kaks vanemat, kes elavad eraldi, mis sest, et mõlemad vanemad osalevad laste kasvatamisel.
Kuidas üldse saab sellisele mõttele tulla, et laste jaoks on ju kõik täpselt sama nagu varem?
aga see kõik ongi sellest nii et lahutamine on nii kerge, kui juba lahutad, siis pole miski enam endine. kui palju rohkem valitaks elukaaslast kui lahutamine oleks palju raskem? no ikka valitakse eks. kui lahutamine on kerge, siis tegelikult paljud suhted on lapitavad, sest inimesed elavadki koos elukaaslastena. aga kuna kõik saavad täna ise hakkama, siis nähaksegi ennast tähtsamana kui lapsed ja üritatakse siis sisendada endale ja teistele seda mudelit, lastepärast ei pea ennast nikastama. sest suhte probleem on ju paljudel juhtudel ainult emotsioon. lugeda seda perekooli, kuidas naine lahutab suhte kuna mees ei toonud naistepäevaks lilli või oli paks… ajukas kas pole. aga nii need suhted ka laiali lähevad.
millegi pörast just naised õigustavad oma lahkuminekuid sellega, et lastepärast ometi koos ei ole vaja elada, aga lapsed isatuks jätta on ju okei, leida uus mees nende isaks on ka okei, sest emal on ka elu. aga enne kui suhte lood, siis peaks mõtlema sellele, et eladki siis selle inimesega koos kuni lapsed on vähemalt suured. siis ei vali äkki tinderist endale enam elukaaslast? mäts ja päts ja lahutus
Iga kord jääb arusaamatuks, kuidas lapsed kaotavad isa ja isapoolse pere kui vanemad lahku lähevad. No mis puutub lahkuminekusse see, et laste logistikat ju vaja endist viisi korraldada, nende asjasel silma peal hoida jnejne. Me ka lahus aga no kuhu see mees peaks laste elust kaduma? Ta endiselt sama palju pildil kui ema. No meil ka veel see et lapsed elavad majas rahumeeli edasi ja me mehega vaheldumisi üürikas. Ei pea meie omavahelised probleemid küll laste mure olema, nende elu ikka jätkub endiselt. Vōib küsida, et miks me siis üldse lahku läksime, aga kui mingit füüsilist lähedust pole olnud aastaid ja selles suhtes ka lootust pole tulevikuks, siis on eraldi parem ja selgem. Isegi isa surmaga ei kao ju isapoolne pere, kuhu siis lahkuminekuga?
Kas sinu arvates on pärast lahku minekut laste jaoks pereelu TÄPSELT SAMA nagu varem, kui vanemad veel koos elasid? Minu arust küll mitte! Kaks koos elavat ja koos lapsikasvatavat vanemat ei ole sama, mis kaks vanemat, kes elavad eraldi, mis sest, et mõlemad vanemad osalevad laste kasvatamisel.
Kuidas üldse saab sellisele mõttele tulla, et laste jaoks on ju kõik täpselt sama nagu varem?
Ma ei öelnud, et sama! Muidugi mitte! Nad saavad aru, et me ju eraldi. Ma ütlesin, et mōlemad vanemad tegelevad lastega sama palju edasi. Vähemalt meil nii on. Lapsed 13 ja 15 ja ma ei tunne, et mul oleks vähem nendega seotud aega vōi kohustusi. Sama lugu nende isaga – 24/7 rakkes nendega. Ok, meil tippsport, muusikakoolid, palju nende vabast ajast sisustatud reiside, väljasōitude jms asjadega. Aga siiski – mōlemad vanemad saavad oma tööasjad tehtud, aga ülejäänud aeg lastega.
Iga kord jääb arusaamatuks, kuidas lapsed kaotavad isa ja isapoolse pere kui vanemad lahku lähevad. No mis puutub lahkuminekusse see, et laste logistikat ju vaja endist viisi korraldada, nende asjasel silma peal hoida jnejne. Me ka lahus aga no kuhu see mees peaks laste elust kaduma? Ta endiselt sama palju pildil kui ema. No meil ka veel see et lapsed elavad majas rahumeeli edasi ja me mehega vaheldumisi üürikas. Ei pea meie omavahelised probleemid küll laste mure olema, nende elu ikka jätkub endiselt. Vōib küsida, et miks me siis üldse lahku läksime, aga kui mingit füüsilist lähedust pole olnud aastaid ja selles suhtes ka lootust pole tulevikuks, siis on eraldi parem ja selgem. Isegi isa surmaga ei kao ju isapoolne pere, kuhu siis lahkuminekuga?
Kas sinu arvates on pärast lahku minekut laste jaoks pereelu TÄPSELT SAMA nagu varem, kui vanemad veel koos elasid? Minu arust küll mitte! Kaks koos elavat ja koos lapsikasvatavat vanemat ei ole sama, mis kaks vanemat, kes elavad eraldi, mis sest, et mõlemad vanemad osalevad laste kasvatamisel.
Kuidas üldse saab sellisele mõttele tulla, et laste jaoks on ju kõik täpselt sama nagu varem?
aga see kõik ongi sellest nii et lahutamine on nii kerge, kui juba lahutad, siis pole miski enam endine. kui palju rohkem valitaks elukaaslast kui lahutamine oleks palju raskem? no ikka valitakse eks. kui lahutamine on kerge, siis tegelikult paljud suhted on lapitavad, sest inimesed elavadki koos elukaaslastena. aga kuna kõik saavad täna ise hakkama, siis nähaksegi ennast tähtsamana kui lapsed ja üritatakse siis sisendada endale ja teistele seda mudelit, lastepärast ei pea ennast nikastama. sest suhte probleem on ju paljudel juhtudel ainult emotsioon. lugeda seda perekooli, kuidas naine lahutab suhte kuna mees ei toonud naistepäevaks lilli või oli paks… ajukas kas pole. aga nii need suhted ka laiali lähevad.
millegi pörast just naised õigustavad oma lahkuminekuid sellega, et lastepärast ometi koos ei ole vaja elada, aga lapsed isatuks jätta on ju okei, leida uus mees nende isaks on ka okei, sest emal on ka elu. aga enne kui suhte lood, siis peaks mõtlema sellele, et eladki siis selle inimesega koos kuni lapsed on vähemalt suured. siis ei vali äkki tinderist endale enam elukaaslast? mäts ja päts ja lahutus
Noh hakkab jälle – naine jätab lapse isatuks. No mismōttes! Me lahus ja isa ikka 24/7 lastega kontaktis erinevates kanalites. Nad teismelised, aga kogu aeg vaja midagi küsida vōi rääkida. Ja paari päeva tagant näevad mōlemat vanemat. Pole suurt vahet, kas elame nagu enne et pikalr tööl mōlemad, sest me ettevōtjad vōi siiis nagu praegu – ma paar päeva teen kōvasti tööd ja siis paar päeva rohkem aega lastele. Kui ma ära siis nad isaga ja ei igatse siin keegi mind ja vastupidi. Noh laste pärast koos elamine – kui vägivalda ja närvidele käimist pole siis ok, vōib, mugav ja lihtsam. Aga ma ei arva et see oleks ōigem. Kui lähedus on kadunud ja inimesed pole peaaegu 10 aastat suudelnud ja viimased aastad seksinud, iialgi ei vōta käest kinni ja ei kallista – milleks nad peavad abikaasadena elama. Siis öeldakse et hakake siis tegema neid asju – ohjahhh, lihtsalt hakkangi?? ok korra. Aga iga päev?? aastaid seksida mehega kui ei soovi? Kes jaksab vaimselt ja füüsiliselt? Ja et oleks pidanud paremini valima – valisin viimase hetkeni ja hea isa valisin lastele. Polnud valikus rohkem kedagi ja ei jäänud enam ootama. Elasime tülideta 15 aastat ja ma teadsin et jään selllesse suhtesse surmani… kuni hakkasin mōtlena et ei… veel on vōimalusi…
polegi mingit armastust olemas, ainult armumine alguses ja siis tunded kaovad. edasi elatakse koos seltskonna või laste või siis miks mitte ka selleks, et mitte üksi olla jne, kasvõi tülitsemise pärast. aga armastust ei ole olemas, see on selline nagu ettekujutus ja enesepettus.
Selle väitega küll nõus olla ei saa. See, et sinul tunded kadusid ja armastust pole, ei tähenda, et teistel samamoodi. Paljudel inimestel on tunded pika elu ja pika abielu kestel jätkuvad. Seda ei usu ammugi, et keegi sooviks koos elada tülitsemise pärast.
polegi mingit armastust olemas, ainult armumine alguses ja siis tunded kaovad. edasi elatakse koos seltskonna või laste või siis miks mitte ka selleks, et mitte üksi olla jne, kasvõi tülitsemise pärast. aga armastust ei ole olemas, see on selline nagu ettekujutus ja enesepettus.
Selle väitega küll nõus olla ei saa. See, et sinul tunded kadusid ja armastust pole, ei tähenda, et teistel samamoodi. Paljudel inimestel on tunded pika elu ja pika abielu kestel jätkuvad. Seda ei usu ammugi, et keegi sooviks koos elada tülitsemise pärast.
kuidas saab tülitseda kui on armastus? võimatu
kuidas kaob armastus hetkega kui teine näiteks petab? võimatu
ometi ta kaob, ühel hetkel ma enam teda ei armastanud, st ei olnudki armastust, kuidas saab armastus ära kaduda??? armumine saab kaduda, usaldus saab kaduda ja kui maha jäetakse, siis tekib klammerdumine, sest nõrgemad inimesed soovivad tugevamate inimeste eestseisust.
Iga kord jääb arusaamatuks, kuidas lapsed kaotavad isa ja isapoolse pere kui vanemad lahku lähevad. No mis puutub lahkuminekusse see, et laste logistikat ju vaja endist viisi korraldada, nende asjasel silma peal hoida jnejne. Me ka lahus aga no kuhu see mees peaks laste elust kaduma? Ta endiselt sama palju pildil kui ema. No meil ka veel see et lapsed elavad majas rahumeeli edasi ja me mehega vaheldumisi üürikas. Ei pea meie omavahelised probleemid küll laste mure olema, nende elu ikka jätkub endiselt. Vōib küsida, et miks me siis üldse lahku läksime, aga kui mingit füüsilist lähedust pole olnud aastaid ja selles suhtes ka lootust pole tulevikuks, siis on eraldi parem ja selgem. Isegi isa surmaga ei kao ju isapoolne pere, kuhu siis lahkuminekuga?
Kas sinu arvates on pärast lahku minekut laste jaoks pereelu TÄPSELT SAMA nagu varem, kui vanemad veel koos elasid? Minu arust küll mitte! Kaks koos elavat ja koos lapsikasvatavat vanemat ei ole sama, mis kaks vanemat, kes elavad eraldi, mis sest, et mõlemad vanemad osalevad laste kasvatamisel.
Kuidas üldse saab sellisele mõttele tulla, et laste jaoks on ju kõik täpselt sama nagu varem?
aga see kõik ongi sellest nii et lahutamine on nii kerge, kui juba lahutad, siis pole miski enam endine. kui palju rohkem valitaks elukaaslast kui lahutamine oleks palju raskem? no ikka valitakse eks. kui lahutamine on kerge, siis tegelikult paljud suhted on lapitavad, sest inimesed elavadki koos elukaaslastena. aga kuna kõik saavad täna ise hakkama, siis nähaksegi ennast tähtsamana kui lapsed ja üritatakse siis sisendada endale ja teistele seda mudelit, lastepärast ei pea ennast nikastama. sest suhte probleem on ju paljudel juhtudel ainult emotsioon. lugeda seda perekooli, kuidas naine lahutab suhte kuna mees ei toonud naistepäevaks lilli või oli paks… ajukas kas pole. aga nii need suhted ka laiali lähevad.
millegi pörast just naised õigustavad oma lahkuminekuid sellega, et lastepärast ometi koos ei ole vaja elada, aga lapsed isatuks jätta on ju okei, leida uus mees nende isaks on ka okei, sest emal on ka elu. aga enne kui suhte lood, siis peaks mõtlema sellele, et eladki siis selle inimesega koos kuni lapsed on vähemalt suured. siis ei vali äkki tinderist endale enam elukaaslast? mäts ja päts ja lahutus
Noh hakkab jälle – naine jätab lapse isatuks. No mismōttes! Me lahus ja isa ikka 24/7 lastega kontaktis erinevates kanalites. Nad teismelised, aga kogu aeg vaja midagi küsida vōi rääkida. Ja paari päeva tagant näevad mōlemat vanemat. Pole suurt vahet, kas elame nagu enne et pikalr tööl mōlemad, sest me ettevōtjad vōi siiis nagu praegu – ma paar päeva teen kōvasti tööd ja siis paar päeva rohkem aega lastele. Kui ma ära siis nad isaga ja ei igatse siin keegi mind ja vastupidi. Noh laste pärast koos elamine – kui vägivalda ja närvidele käimist pole siis ok, vōib, mugav ja lihtsam. Aga ma ei arva et see oleks ōigem. Kui lähedus on kadunud ja inimesed pole peaaegu 10 aastat suudelnud ja viimased aastad seksinud, iialgi ei vōta käest kinni ja ei kallista – milleks nad peavad abikaasadena elama. Siis öeldakse et hakake siis tegema neid asju – ohjahhh, lihtsalt hakkangi?? ok korra. Aga iga päev?? aastaid seksida mehega kui ei soovi? Kes jaksab vaimselt ja füüsiliselt? Ja et oleks pidanud paremini valima – valisin viimase hetkeni ja hea isa valisin lastele. Polnud valikus rohkem kedagi ja ei jäänud enam ootama. Elasime tülideta 15 aastat ja ma teadsin et jään selllesse suhtesse surmani… kuni hakkasin mōtlena et ei… veel on vōimalusi…
Nõus. See, et “elame ikka koos, meil ju tülisid pole” on lihtsalt nii kurb väljavaade edasisele elule.
Nõus. See, et “elame ikka koos, meil ju tülisid pole” on lihtsalt nii kurb väljavaade edasisele elule.
kurb on see kui sa kõik ära lõhud mille ise lõid ja siis pärast üldse ilma oled sellest mida ise lõid. eriti kurb kui lõhud ära ka selle mille lastele lõid, sest elatakse ju tuleviku nimel
Seda peaks nüüd seletama. Mille ma
lōhun? Kas see, et müün maja – jaa, aga missiis, ostame mōlemad uued majad ja inimesed ju ikka kolivad. Millest ma ilma olen? Elan oma majas ilma selle stressita, et pean sundkorras kellegagi seksima ja asju koos tegema. Elu läheb edasi, lapsed jäävad, elu väiksed ja suured rōōmud ka. Ja nii on alati vōimalik ka armastus leida. Kui mitte, vahet pole. Kasvatan lilli, reisin, teen sporti, tegelen oma ettevōttega. Kuniks kōik elus ja terved… Ma ei saa aru, miks halvast suhtest välja saamine on lōhkumine. Nii vōib tunduda inimesele kes heas suhtes – siiis on mōte, et pere läheb laiali, tōesti kohutav. Aga vōiks mōista et see pole teistega nii. Mulle meeldiks omaette rohkem. Ega ma tuld otsa ei pane – kōik mis on kogutud jääb summarselt ju alles. Ja mälestused on nagunii mälestused. Ei saa tagasi seda aega kui lapsed väiksed. Aga ei taha vahtida mehega kahekesi suures majas üksteisele otsa kui me vōōraks jâänud. Ja me elame ilma intiimsiseta 10 aastat. Ei ole nii et äkki keeras keegi ära.
Seda peaks nüüd seletama. Mille ma
lōhun? Kas see, et müün maja – jaa, aga missiis, ostame mōlemad uued majad ja inimesed ju ikka kolivad. Millest ma ilma olen? Elan oma majas ilma selle stressita, et pean sundkorras kellegagi seksima ja asju koos tegema. Elu läheb edasi, lapsed jäävad, elu väiksed ja suured rōōmud ka. Ja nii on alati vōimalik ka armastus leida. Kui mitte, vahet pole. Kasvatan lilli, reisin, teen sporti, tegelen oma ettevōttega. Kuniks kōik elus ja terved… Ma ei saa aru, miks halvast suhtest välja saamine on lōhkumine. Nii vōib tunduda inimesele kes heas suhtes – siiis on mōte, et pere läheb laiali, tōesti kohutav. Aga vōiks mōista et see pole teistega nii. Mulle meeldiks omaette rohkem. Ega ma tuld otsa ei pane – kōik mis on kogutud jääb summarselt ju alles. Ja mälestused on nagunii mälestused. Ei saa tagasi seda aega kui lapsed väiksed. Aga ei taha vahtida mehega kahekesi suures majas üksteisele otsa kui me vōōraks jâänud. Ja me elame ilma intiimsiseta 10 aastat. Ei ole nii et äkki keeras keegi ära.
Kui lihtne! Mina tunnen nii, ja mina tahan naa!
Aga mida tunnevad ja tahavad ning elavad üle lapsed? Aa õige, see ju ei loe!
Seda peaks nüüd seletama. Mille ma
lōhun? Kas see, et müün maja – jaa, aga missiis, ostame mōlemad uued majad ja inimesed ju ikka kolivad. Millest ma ilma olen? Elan oma majas ilma selle stressita, et pean sundkorras kellegagi seksima ja asju koos tegema. Elu läheb edasi, lapsed jäävad, elu väiksed ja suured rōōmud ka. Ja nii on alati vōimalik ka armastus leida. Kui mitte, vahet pole. Kasvatan lilli, reisin, teen sporti, tegelen oma ettevōttega. Kuniks kōik elus ja terved… Ma ei saa aru, miks halvast suhtest välja saamine on lōhkumine. Nii vōib tunduda inimesele kes heas suhtes – siiis on mōte, et pere läheb laiali, tōesti kohutav. Aga vōiks mōista et see pole teistega nii. Mulle meeldiks omaette rohkem. Ega ma tuld otsa ei pane – kōik mis on kogutud jääb summarselt ju alles. Ja mälestused on nagunii mälestused. Ei saa tagasi seda aega kui lapsed väiksed. Aga ei taha vahtida mehega kahekesi suures majas üksteisele otsa kui me vōōraks jâänud. Ja me elame ilma intiimsiseta 10 aastat. Ei ole nii et äkki keeras keegi ära.
<p style=”text-align: center;”>Kui lihtne! Mina tunnen nii, ja mina tahan naa!
Aga mida tunnevad ja tahavad ning elavad üle lapsed? Aa õige, see ju ei loe!
Lapsed elavad üle seda sama, mida sa ise ja mida välja näitad. Ma olen lahutatud vanemate laps ja tean. Kui ema on ahastuses, et mees petab ja maha jätab, siis on lastel halb. Kui mōlemad vanemad rōōmsad ja omavahel hästi läbi saavad, siis pole neil küll midagi. Lastel siiski oma elu ja nad on väiksed egoistid, elavad suuresti omas maailmas ja vaatavad ettepoole. Neil tähtis, et vanematel kōik hästi. Ma tean seda suhtumist siin – kuidas saab nii lahku minna, et kōik rōōmsad ja rahul. Pole vōimalik, peavad olema häda ja kannatused. Aga no ei ole noh! Soovime üksteisele head ja teeme kōike koos mis tarvis aga oleme eraldi ōnnelikumad.</p>
polegi mingit armastust olemas, ainult armumine alguses ja siis tunded kaovad. edasi elatakse koos seltskonna või laste või siis miks mitte ka selleks, et mitte üksi olla jne, kasvõi tülitsemise pärast. aga armastust ei ole olemas, see on selline nagu ettekujutus ja enesepettus.
Armumine on kui kärestikuline jõgi: mäslev, vahutav, peadpööritav. Kui see jõgi tasandikule, deltasse jõudes maha rahuneb, otsustavad paljud, et tunded on kadunud ja lähevad oma teed. Nad ei anna endale aega, et jõgi ookeani suubuks, et armumisest armastus saaks.
Armastus on kui ookean. Sügav. Võimas.
See on huvitav arvamus, et kui üks tahab lahutust ja teine ei taha, siis selle tahtmine peaks peale jääma, kes ei taha lahutust. Kuidas siis on selle mina tahaniga?
Lapsed elavad üle seda sama, mida sa ise ja mida välja näitad. Ma olen lahutatud vanemate laps ja tean. Kui ema on ahastuses, et mees petab ja maha jätab, siis on lastel halb. Kui mōlemad vanemad rōōmsad ja omavahel hästi läbi saavad, siis pole neil küll midagi. Lastel siiski oma elu ja nad on väiksed egoistid, elavad suuresti omas maailmas ja vaatavad ettepoole. Neil tähtis, et vanematel kōik hästi. Ma tean seda suhtumist siin – kuidas saab nii lahku minna, et kōik rōōmsad ja rahul. Pole vōimalik, peavad olema häda ja kannatused. Aga no ei ole noh! Soovime üksteisele head ja teeme kōike koos mis tarvis aga oleme eraldi ōnnelikumad.
See kägu, keda algselt tsiteeriti ei kirjutanud ju, et mees petab ja kõik on jube halvasti. Tema kommentaarist võib aru saada, et lihtsalt igav on ja tüdimus ka. Lähedus puudub. Kas ainult sellepärast, et suhtest on kirg ja lähedus puudu, ja samal ajal kummalgi kedagi uut nagu pole ka, on ikka piisav põhjus, et laste elu sassi lüüa? Teadupoolest kestab suur kirg vaid loetud aastad. Edasi algab rutiin ja hall argipäev. Tark paar oskab sellega toime tulla ja sellega koos elada. Rumalad inimesed arvavad, et kuskil nurga taga ootab neid see õige, kellega kestab tohutu armumine ja kirg elu lõpuni ja jooksevad lahutama. Nurga taga võib tõesti olla uus kireobjekt, kuid fakt on see, et ka temaga saabub hall argipäev.
Seega, lihtsalt igavuse pärast lahutama hakata on jabur. Kui suhe on vägivaldne või elatakse koos petturi või sõltlasega (joob, tarvitab narkootikume või käib kasiinos) või on mingi muu oluline põhjus, mis teeb kooselu võimatuks, siis on lahutamine täiesti mõistetav.
