Ülikooli ajal oli mul korteris üks homoseksuaalne mees üüriliseks. Ma ise nädala sees olin teises linnas, nädalavahetusel elasin ka oma põhikodus, st et ta üüris mul korterist ühte tuba, aga ta ei pidanud ilmtingimata seal püsima, teler oli hoopis teises toas, muidugi võis seda kasutada. Kastis lilli, toitis kalu sel ajal kui mind ei olnud. Nädalavahetusel käisime koos väljas, ööklubides, niisama linnas. Väga lõbus aeg oli.
Heteroseksuaalsega sama asja eriti ette ei kujutaks, mingil hetkel läheks ikka “asjaks” ja siis ei oleks enam sellist rahulikku kooskulgemist, ühel või teisel moel hakkaks häirima.
Kui on SUHE siis mina niimoodi ei saaks, et kumbki toimetab omi asju ja koos elatakse nagu võõrad. Ma isegi selle üürilisega sõbrunesin kohe, veetsime koos aega, rääkisime maailma asjadest, olime kursis sellega, kes millal läheb, umbes kauaks ära jääb. Kui sama katuse all elada, siis on see ju elementaarne. (minu jaoks küll)
Ja vanana abielus – mina ei pea seda normaalseks, et elatakse nagu võõrad. Okei, pole enam nii palju seksuaalset intiimsust, aga teisega ikka ju räägid juttu, oled koos, on ühised toimetused, mitte nii, et üks talub teist lihtsalt selle pärast, et teine teda mingis osas teenindab. Minu vanavanemad olid kogu aeg ninapidi koos, lahendasid ristsõnu ja vaatasid spordisaateid.