Vastastikused tunded, omavahel hea klapp, kõik on justkui õige ja päris. Õnnetu juhuse tõttu jäi mees ratastooli, vöökohast alates halvatud.
Paranemiseks lootust ei ole, pole me kumbki inimesed, kes mingit posijate juttu usuks. Nii lihtsalt on.
Tunded muutunud ei ole, aga kuna tõepoolest pole teemaga varem kuidagigi kokku puutunud ning tegelikult privaatset reaalset infot ka googeldades ei leia, küsin. Kui kellelgi kogemusi, mis selline kooselu tegelikult tähendab, palun vastake ja andke julgust.
Leian, et parem alguses endale asjad selgeks teha, kui pärast hiljem lahku minna ja inimesele tahtmatult haiget teha:(
Sada küsimust on. Kui palju ratastool reaalselt piiranguid seab? Reisimine? Omavaheline lähedus ja seks? On see üldse mõeldav? Igapäevaelu toimetused? Kui tihti tekib hiljem tüsistusi, haiglavisiite?
Suur tänu ette.
Teema: kooselu ratastoolis mehega
Omavaheline lähedus ja seks?
Mees on altpoolt vööd halvatud ja sa küsid MINU käest, kas ta seksida saab?
Tõsine tohman oled või?
Vblla saab, vblla mitte, pole aimugi.
On paar tuttavat, kes on jäänud ratastooli. Oluline on see, kas inimene on olukorraga leppinud, kas on kibestunud. Tuttavate suhe ei pidanud vastu sellele. Teisel juhul oli tegu mehega kelle elurõõm ja optimism tegi kadedaks. Väga tore mees on.
Tegemist on siis tuttavatega, ma ei tea kas mu jutust on kasu. Mis puudutab seksi, siis on ka ju muid võimalusi, kui vaginaalne.
Kui palju ratastool reaalselt piiranguid seab? Reisimine? Omavaheline lähedus ja seks? On see üldse mõeldav? Igapäevaelu toimetused? Kui tihti tekib hiljem tüsistusi, haiglavisiite?
Minu isa oli aastaid ratastoolis ja piirangud olid seotud eelkõige korterist väljasaamisega (elas liftita maja 3.korrusel).
Esimesed muudatused ratastooli jäädes olid olmelised – nt tuli teha laiemaks WC ja vannitoa ukseavad, et ratastool sisse pääseks. Paigaldada käetoed, et ratastoolist WC-potile ja duši alla saaks. Vajadusel eemaldada uksepakud või ehitada üle nende kaldteed. Sorteerida ümber sahtlid-kapid, et ratastoolis istudes asju võtma ulatuks jne.
Omavaheline lähedus säilib, kui inimene ei kibestu. Minu isa õnneks suutis jääda positiivseks, aga kardetavasti kõikidel see nii ei ole – võib tekkida tõrjutuse tunne, viha oma abituse pärast, ka armukadedus jms. Seks, tüsistused, haiglavisiidid … need kõik olenevad konkreetse inimese tervislikust seisundist ja ka tema meelestatusest.
Kahjuks jäi aeg-ajalt mulje, et osadel juhtudel ei võeta ratastoolis inimest tõsiselt või siis suhtutakse temasse kui alaväärsesse. Umbes nii, et kui ei liigu jalad, siis järelikult ei liigu ka tema mõte ja tema arvamust pole vaja küsida.
Teemaalgatajal soovitaks kooselu mõtet väga tõsiselt kaaluda. Väga palju oleneb muidugi mehe enda suhtumisest ja kahtlemine on inimlik, aga ma arvan, et kui “kõik on justkui õige ja päris”, siis seda teemat ju ei oleks.
Ma tean ühte noort meest, kes jäi õnnetuse läbi ratastooli, kuid oli edasi hästi rõõmus ja tegi alati nalja. Kuni lõpetas elu enesetapuga. Siis tuli välja, mida ta tegelikult sisemiselt tundis, aga kuna kõik ümberkaudsed utsitasid teda kogu aeg, et ära anna alla ja ega see pole veel maailma lõpp, siis ta ei näidanud oma tundeid välja. Ma arvan, et see kibestab iga inimest, et sa ei saa enam ise endaga hakkama, iseasi, kui hästi seda varjata osatakse.
Ma ei saagi aru, kas see “tunded muutunud ei ole” tähendab seda, et olite koos ka enne kui mees ratastooli jäi? Sellisel juhul muidugi maha ei jätaks. Aga teadlikult luues uue suhte ratastoolis mehega, analüüsi ennast ja oma tundeid eelnevalt väga hoolikalt.
Mina olin kunagi väga noorena armunud ratastooliga noormehesse. Suhet ei tekkinud ja tagantjärele saan aru, et mul oli mingi romantiline kujutelm sellest, kuidas meil saaks olema nii vägev armastus, et mehe puue ei loe üldse. Ilmselt olingi rohkem mehe eripärasse armunud. Kõik positiivsed loomuomadused võimenduvad kui inimene on ratastoolis. Ja negatiivsetest on kergem mööda vaadata. Kuid lõppeks on inimene ikka sama.
Hiljuti lugesin artiklit naisest, kes ka vööst alla halvatud, aga peale õnnetust kaks last saanud. Ma ei saagi aru siis, et kas see halvatus on ainult liikumisvõimet hõlmav. Varem arvasin, et kui vööst allapoole, siis kõik mis sinna allapoole jääb.
Ma ei saagi aru siis, et kas see halvatus on ainult liikumisvõimet hõlmav. Varem arvasin, et kui vööst allapoole, siis kõik mis sinna allapoole jääb.
Oleneb, mis “jupp” kehast pihta saab ja halvatuse põhjustab.
Mehel, kelle jalad ei tööta, võib olla alles kolmanda jala (ja näiteks sulgurlihase) töövõime. Meie ei saa siin seda ennustada, teemaalgataja, pead ise tema käest küsima.
Kui plaanis koos nt. lapsi saada, siis ilmselt kunstliku viljastamise abil.
Mina arvan, et kõigil invaliidistunud inimestel käivad meeleolud üles alla. Kod on kõik positiivne, siis võtab äng võimust ja on meeleheide. Eks ta on väga raske, sest terve inimene jääb siiski tema hooldajaks. Kui mina ratastooli peaks jääma, siis ma otsiks suhet teise ratastoolis inimesega, siis oleks samad mured ja samad hakkama saamised.
Olen pikas suhtes ratastoolis mehega ja tema jutte kuulates algusest, kui ta jäi ratastooli, siis praeguseks on tegemist tãiesti teistsuguse mehega. Alguses oli tervise ja hakkamasaamisega väga suuri probleeme, nüüdseks on ta minuga pmst võrdväärne igapäevaelus ja hakkamasaamises. Ehk mina sain temaga tuttavaks kui kôik oli juba vãga hästi ja ma peaaegu unustan, et ta on toolis. See on minu elu parim suhe ja suur armastus, samuti seks on vãga hea, toimib kôik nagu vaja. Suhtlen paljude ratastoolikatega, paljudel pered, lapsed, kãivad tööl, juhivad autot jne. Aga see kôik on vãga vãga personaalne, nii tervise osa, mis on vahel halvem vahel pikalt tãiesti ok, nagu paljudel fyysilise puudeta inimestelgi, kui kôik muu elu, ise tuleb tahta ja tegutseda. Aktiivsetel toolikatel ei ole mingeid meeleolukõikumisi nagu siin eelnevalt keegi vãlja tõi, et kindlasti on, nad elavad tavaliste inimeste tavalist aktiivset elu.
Minul samuti isa ratastoolis. Kirjutad, et mees ratastoolis õnnetuse tõttu, seega eeldan, et tegemist on lülisamba vigastusega. Kõigepealt soovitan selgeks teha mehe trauma ulatus. Kui on vööst allapoole, siis tavaline nt C7 murd. Sõltuvalt sellest, milline lülisamba osa kahjustatud on, saab selgeks, kuidas seal “allpool” asjad on. Murru asukoha järgi saad googdada, mis tal täpselt töötab ja ei tööta.
Võimalikud suhteprobleemid, mis on tõenäolised, on psühholoogilist laadi. Mehel võib olla PSTS, isiksusemuutused on samuti tugeva trauma järel tavalised. Kui mehel elurõõm on säilinud ja sa ise tunned, et kooselu ei hakka segama see, et mehel võib vahel psühholoogiliselt raskeid momente tekkida, siis anna aga tuld.
Kuhu te oma suhtega selleks ajaks jõudnud olite kui õnnetus juhtus? Samast kohast vaataks siis vaikselt edasi, aga tõenäoliselt veidi aeglasema tempoga kui seda muidu oleks teinud, just sellesama mõttega, et kui lõppkokkuvõttes asjast midagi välja ei tule, mehele liigselt haiget ei teeks.
Kui olite sõbratasemel, lihtsalt hea klapiga ja potentsiaalse tulevikulootusega, oleks mõistlik veel mõneks ajaks headeks sõpradeks jääda, enne kui suhet edasi arendama hakata. Sel juhul selguksid aja jooksul olulised asjad iseenesest, näiteks see, kuidas mees uue olukorraga ise leppida suudab ja kuidas igapäevaelu sujub, sealhulgas kodust väljaskäimised, reisimised ja muu olme.
Vaata tema videosid,saad palju mõtteainet siin. Tema peab öösiti rihmadega voodi küljes kinni olema kuna jalas käivad tõmblused. Pissikoti tõttu vajab kogu aeg abi, nüüd sai mingise süsteemi kus saab ise tühjendada. Tal kolmandal jalal seksuaalne tunnetus olemas aga kuidas ta oma pruuti rahuldab sellest pole rääkinud.
Kõik sõltub ju inimesest endast. Suur osa täies elujõus mehi on kibestunud, süüdistavad aina kõiki teisi, mõni on vägivaldne, mõni joodik. Ratastoolimeestest jõuab avalikkuseni see osa, kes on oma saatusega leppinud, rõõmsameelsed ja toimekad. Neist kiirgub elurõõmu ja positiivsust. Ilmselt sellised kibestunud süüdistajad teevad lihtsalt enesetapu või virisevad kodus, kui nendega midagi sellist juhtub. Isiklikult tean üht meest, kes oma seisukorrast hoolimata on tohutu energiaga, rõõmsameelne, positiivne, eeskuju enamusele meestele.
Vastastikused tunded, omavahel hea klapp, kõik on justkui õige ja päris. Õnnetu juhuse tõttu jäi mees ratastooli, vöökohast alates halvatud.
Paranemiseks lootust ei ole, pole me kumbki inimesed, kes mingit posijate juttu usuks. Nii lihtsalt on.
Tunded muutunud ei ole, aga kuna tõepoolest pole teemaga varem kuidagigi kokku puutunud ning tegelikult privaatset reaalset infot ka googeldades ei leia, küsin. Kui kellelgi kogemusi, mis selline kooselu tegelikult tähendab, palun vastake ja andke julgust.
Leian, et parem alguses endale asjad selgeks teha, kui pärast hiljem lahku minna ja inimesele tahtmatult haiget teha:(
Sada küsimust on. Kui palju ratastool reaalselt piiranguid seab? Reisimine? Omavaheline lähedus ja seks? On see üldse mõeldav? Igapäevaelu toimetused? Kui tihti tekib hiljem tüsistusi, haiglavisiite?
Suur tänu ette.
Kui tohib küsida et mis õnnetus juhtus?
Ma tean ühte noort meest, kes jäi õnnetuse läbi ratastooli, kuid oli edasi hästi rõõmus ja tegi alati nalja. Kuni lõpetas elu enesetapuga. Siis tuli välja, mida ta tegelikult sisemiselt tundis, aga kuna kõik ümberkaudsed utsitasid teda kogu aeg, et ära anna alla ja ega see pole veel maailma lõpp, siis ta ei näidanud oma tundeid välja. Ma arvan, et see kibestab iga inimest, et sa ei saa enam ise endaga hakkama, iseasi, kui hästi seda varjata osatakse.
Jah. Samuti on missioonilkäinutega. Minu tutvusringkonnast on 2 sellist inimest lõpetanud elu enesetapuga. tehaksegi nalja ja varjatakse probleeme. Kõik ju ootavad, et oled tubli. Ja mehed ei nuta.
Ma tean ühte noort meest, kes jäi õnnetuse läbi ratastooli, kuid oli edasi hästi rõõmus ja tegi alati nalja. Kuni lõpetas elu enesetapuga. Siis tuli välja, mida ta tegelikult sisemiselt tundis, aga kuna kõik ümberkaudsed utsitasid teda kogu aeg, et ära anna alla ja ega see pole veel maailma lõpp, siis ta ei näidanud oma tundeid välja. Ma arvan, et see kibestab iga inimest, et sa ei saa enam ise endaga hakkama, iseasi, kui hästi seda varjata osatakse.
Jah. Samuti on missioonilkäinutega. Minu tutvusringkonnast on 2 sellist inimest lõpetanud elu enesetapuga. tehaksegi nalja ja varjatakse probleeme. Kõik ju ootavad, et oled tubli. Ja mehed ei nuta.
Meeste nutmine on naiste jaoks romantiline kui see juhtub ükskord elus. Aga kui see mees nutab igal nädalal, siis see enam ei ole romantiline. Kui ise invaliidiks peaksid jääma, siis see tublidus käibki ka sinul üles alla. Tublidus käib kohe alla kui näed kuidas teised jalgrattaga sõidavad, jooksevad, rannas lõbutsevad. Seda on raske taluda kuigi tervena ehk ise ei olnud huvitatud nendest tegevustest.
Soovitan vaadata filmi “Elav liha” 1997 (Live Flesh), head näitlejad, eriti Javier Bardem ratastoolis endise politseiniku rollis.
Ma tean ühte noort meest, kes jäi õnnetuse läbi ratastooli, kuid oli edasi hästi rõõmus ja tegi alati nalja. Kuni lõpetas elu enesetapuga.
Tead, mul on sama kogemus, aga mees ei olnud isegi ratastoolis, vaid pealtnäha täitsa terve. Nii et selliseid asju ei ole võimalik ette näha.
Eile sattusin vaatama mingit sarja Seksijumalad (vist oli selline pealkiri) see on siis a.la Gray anatoomia, aga arstide asemel on seksiterapeudid.
Ja seal oli üks teemadest seks värskelt ratastooli jäänud mehega. Ja selgus see, et kõik tal funktsioneeris seal all kenasti, kuigi ta ise ei tundnud midagi. Aga siis selle asemel et õnnelik olla, et suudab siiski naist rahuldada, oli ta hoopis kade naise peale, et see orgasmi sai, samal ajal kui tema ei tundnud ju midagi.
Ja ütles umbes nii, et unusta ära, et me edaspidi seksima hakkame, see ei anna mulle ju mitte midagi, ma ei taha vaadata kuidas sina saad. Nii et väga sõltub ka mehe iseloomust, kui isekas ta on. Kokkukolimisega ei kiirustaks, suhet võid ju esialgu jätkata kui tunded alles ja vaadata kuidas mees oma uue olukorraga kohaneb.
Olen teemaalgataja.
Autoõnnetusega tegu.
Vigastuse level on T6-T7, seega ikka allpool kui C7. Googeldades annab variante seinast seina ja tegelikult reaalsest elust aimu ei saa:( C-level peaks andma ju ka kätele halvatuse nähte, aga neid ei ole, käed on täiesti korras.
Olime ikka suhtes ka enne õnnetust, tegelikult lausa kokku kolimise faasis:( Jube raske on. Ühel poolt armastan teda väga, teisalt ma ei kujuta üldse ette, mis mind ees ootab.
Ta ise on hetkel alles paranemise faasis, seega vara öelda, kuidas ta meeleolu saab olema.
Ok, sellelt pinnalt juba saab midagi öelda. Tüsistuste tõenäosus on madal. Kui kopsufunktsioon on täiesti normis, siis veel madalam. Haiglavisiite tuleks arvestada esimesel aastal üsna tihedalt füsioteraapia tõttu ja järgnevatel aastatel sõltuvalt sellest kui palju ta ise otsustab füsioteraapias käia. Isegi kui murd on täielik ja lootust jalgadele tõusta pole, siis selleks, et lihasatroofia väljakujunemist pidurdada oleks üldiselt mõistlik ikkagi käia. See tähendab ca 3-8 korda aastas korraga 7-10 päeva rehabilitatsioonikeskuses viibimist.
Mina ütleks, et väljavaated kooseluks on head. Käte funktsioon on ok, mis tähendab, et ta saab ise voodist tooli, sööma, kohandatud autot juhtida jne jne. Reisimine nt lennukiga pole üldse probleem. Enim piiranguid seab ratastool kodus, kus on vaja kõik ümber kohandada nii, et sinna ratastoolis ligi pääseks – alates uksepakkude eemaldamisest, uste lahtikäimise suunast kuni madalamate lülitite ja köögimööblini, et mees ise toimetatud saaks. Vahel on üllatusi, mille peale terve inimene ei tulegi, eks jooksvalt tulebki kohanduda.
lihtsalt ratastoolis on ikka väga “leebe ” !
https://ekspress.delfi.ee/elu/uku-kuudi-lesk-kertu-mida-teha-kui-haigus-on-koik-votnud?id=84809789
Mul on nii kahju, et te sellisesse olukorda olete sattunud, raskeim aeg yldse on see uue olukorraga kohanemise aeg. Tean paljusid paare, kes peale yhe poole tooli jäämist on siiski lahku läinud, samas tean paljusid paare, kes elavad väga toredat pereelu, kui kokku on saadud hiljem, peale õnnetusse sattunud inimese endaga võitlemise ja kohanemise aega.
Sulle ütlen, kui see inimene on just see üks ja õige, siis anna talle palju aega ja ruumi, toeta ja ole olemas ja paari aasta pärast on teil kõik väga hästi, nii nagu praegu teie paariselu oleks ilma õnnetusetagi läinud.
Nii palju Haapsalu taastusravi kui võimalik, kodus agarat jätkamist ja kõik tuleb. Juba aasta annab füüsises palju muutusi, palju tugevamaks ja hakkamasaavamaks.
Loomulikult on palju asju, mida ratastoolikas teeb veidi teisiti kui terve inimene, kuid inimene ise on ikka tema ise.
Kui vãhegi tuleb jaks suhelda, leidke oma kodukoha liikumispuudeliste ühing üles, nii palju tuge ja motivatsiooni saab neilt, ise olge julged suhtlema. Samuti nôu, mida ja kuidas edasi asjaajamistes.
Oleks hull küll ta nüüd üksi jätta – vähemalt kõige hullemast ajast peaks ikka koos läbi minema, eks pärast siis näe, ehk polegi asi nii halb. Mis arstid väljavaadete kohta räägivad? Tavaliselt on suur häda piisava taastusravi puudumine, nii et kui vähegi paranemislootust on, siis tuleks ennekõike sellele rõhuda, kasutada kõiki võimalusi, mis vähegi olemas. Oluline on see muidugi ka siis, kui väljavaadet kõndima saada pole, aga eriti siis, kui mingigi lootus on.
Jube raske on. Ühel poolt armastan teda väga, teisalt ma ei kujuta üldse ette, mis mind ees ootab.
Mina soovitaksin sul enne kokkukolimist psühholoogi juures käia. Mitte niivõrd teie suhte ja hakkamasaamise hirmu pärast, aga vältimaks olukorda, et sa alateadlikult meest süüdistama hakkad.
Ka siis, kui avarii ei toimunud mehe süül, võid mingil hetkel tunda “sinu pärast olen selles olukorras ja ei saa tavalist elu elada” tundeid.
Suhtlen igapäevaselt palju puuetega inimestega, endal ka kehapuue. Ütleks, et see, kuidas puue inimese iseloomule mõjub, on ennustamatu ja igaühel isemoodi. Kusjuures paremini tulevad toime need, kes jäänud tooli noorena (kas või sünnipärane puue). Aga neid, kel see juhtub hiljem, täiskasvanueas, ootab ikka väga raske kohanemisperiood.
Olen jälginud paljude oma puudega sõprade argipäeva ja julgen öelda, et võtmesõnaks on kodu kohandamine. Kui inimene pääseb ilma kõrvalise abita oma kodust välja, saab istuda kas või (kohandatud) autosse ja sõita sellega, kuhu tal vaja, siis see aitab teda meeletult palju eneseteostuse ja enesehinnangu mõttes. Kui ta pääseb ise liikuma, siis on see tema psüühikale meeletult hea.
Teiseks abistamine. Mu tuttavad, kus üks pool kõnnib aga teine on ratastoolis, on abistamise teema hoolikalt läbi mõelnud ja kokku leppinud. Vahel väljasõitudel vaatan pisukese kummastusega, kuidas ratastoolis mees on hädas mäkketõusuga – pingutab käelihaseid, ise näost punane, et tooli ülesmäge lükata, sellal kui tema naine jalutab rahulikult kõrval ja lobiseb sõbrannadega. Mõtlesin juba ise minna selle mehe juurde abi pakkuma, aga otsustasin enne siiski igaks juhuks teistelt vaikselt asja üle uurida. Ja selguski, et selles peres on raudne kokkulepe, et naine ei ole oma mehe tõstja-tassija. Naine on naine, abikaasa. Neil on lapsed ja tundub olema väga õnnelik pereelu, ehk just tänu seikade läbimõeldusele?
Eks sa ise tea, kuidas tunne on. Te ei ela veel isegi koos. Päris alguses muidugi on kõik alles paika loksumata, värske ratastoolik on üsnagi abitu ja vajab palju kõrvalist aitamist. Eks lähed sõbrana temaga kaasa arstide juurde, lükkad ratastooli, avad uksi. Mine temaga koos kabinetti, kuula, mis seal räägitakse ja mõtle järele. Otsuse pead tegema loomulikult ise.
Oleneb inimesest… Kas tal on toetav pere, töö mida saab edasi teha jne. Olmemured on need kõige väiksemad kui puudub toetav keskkond siis on masendus kerge tekkima. Minu tutvusringkonnas kaks pikajalises suhtes perekonda kus mees ratastoolis. Ühes peres lapsed ja mees viib lasteaeda lapsi, käib tööl, poes jne saab ühesõnaga ise hakkama on pealegi hästi elurõõmus tegelane naine ka väga sümpaatne ja kokku armas paar. Teises peres lapsi pole, aga siirus ja armas on seegi suhe, mehel on töö ja pealt näha saavad väga hästi hakkama.
Omavaheline lähedus ja seks?
Mees on altpoolt vööd halvatud ja sa küsid MINU käest, kas ta seksida saab?
Tõsine tohman oled või?
Vblla saab, vblla mitte, pole aimugi.
Tõsine tohman oled või??
Ta küsis nõu inimeselt, kellel on KOGEMUSI!!!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
