Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kõrge vanus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 52 )

Teema: Kõrge vanus

Postitas:
Kägu

Mida mõtlevad või tunnevad vanad inimesed vanuses 80+, kui tervis enam kiita pole ja kui oodata ka enam midagi ei ole? Kui tegelikult iga päev võib karta seda, et tervis halvemaks läheb ja surm saabub?

+3
-23
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis sa mõtled selle all, et oodata ka midagi pole?
Ma olen aru saanud, et iga algav päev on ootamist väärt ja kahju selle lõppemisest.

+19
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on isa 81. Minu arust on ta täpselt samasugune nagu eluaeg. Täna õhtul just helistasin, et kuidas läheb, kas hakkad magama minema. Ei, selgus, et sõitis elukaaslasega suvilasse nädalavahetust veetma ja homme pidid veel kellegi sünnipäevale minema jne. Plaane kui palju. See on mingi klišee, et kõik 80+ inimesed on põdurad surmaootajad. On täiesti arvestatav hulk, kes tšillib hoogsalt ringi ja naudib elu.

+39
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oleneb inimesest ja tema väärtushinnangutest.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

https://www.ohtuleht.ee/1012526/91aastane-vanda-hadas-parast-kriisist-tekkinud-pausi-seenioride-uhingu-kokkukutsumisega-helistada-raske-kirjade-saatmisele-ei-pea-rahakott-vastu-

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 31 ja mul pole kartust surma ees. Elu on vahel palju õudsem. Kui piinadeta lähen, siis võin homme ka. Pärastine on teadmata, aga mis siis.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemad elu tühisusest kõrge vanuseni. Jah, saad ka vanaks, mina ka.

Pane veel mõni koma. Oleks pilt ühtlasem. Praegu esimene rida kohe lõikab silma.

0
-27
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu ema 78a, elab keset loodust, jalutab palju, sõidab jalgrattaga ikka 20 km korraga veel. Osaleb kohalikus eakate klubis. Venne pere elab lähedal, käib aitab neil lapsi hoida. Loeb ja vaatab televiisorit. Tal tegemisi nii palju, vahel tahan teda kinno või teatrisse viia, siis pean alati küsima, mis päev tal vaba on. Tervisemuresid eriti pole, tema suguvõsas kõik pikaealised. Vanaema suri pärast 90. sünnipäeva, ema 85-aastane õde ka veel täitsa kõbus.

+12
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemad elu tühisusest kõrge vanuseni. Jah, saad ka vanaks, mina ka.

Pane veel mõni koma. Oleks pilt ühtlasem. Praegu esimene rida kohe lõikab silma.

Ma tahaks kohe huvi pärast teada, millise neist komadest sa ära jätaksid …

+28
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma saan küll teemaalgatusest aru. 80+ on tõesti vanus, kus mingeid kaugele ulatuvaid plaane enam teha ei saa. Et järgmisel kevadel istutan uue põõsa või et kahe aasta pärast sõidan Jaapanisse. Isegi kui tervis on hea, pole selles vanuses seegi teada, kas järgmist päeva näed, ammugi siis järgmist kevadet. Ja päris paljud muidugi ei näe isegi seda 80+ vanust. Tundub masendav elada ühe päeva kaupa.

+5
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul kontoris käib veel 74 aastane tööl. Ostab firma riideid, käib reisimas ja naudib elu. Puhas rõõm on tunda sellist inimest. Mina ei sa aru inimestest kes vanaks saades ei leia muud rõõmu kui surma ootamine.

+16
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma saan küll teemaalgatusest aru. 80+ on tõesti vanus, kus mingeid kaugele ulatuvaid plaane enam teha ei saa. Et järgmisel kevadel istutan uue põõsa või et kahe aasta pärast sõidan Jaapanisse. Isegi kui tervis on hea, pole selles vanuses seegi teada, kas järgmist päeva näed, ammugi siis järgmist kevadet. Ja päris paljud muidugi ei näe isegi seda 80+ vanust. Tundub masendav elada ühe päeva kaupa.

Mulle jääb küll arusaamatuks, et miks 80+ vanuses enam plaane teha ei saa? Eriti selliseid, mis sa siia kirja panid? Minu 90+ vanaema teeb ka veel plaane. Kui ta oleks 10+ aastat tagasi plaanide tegemise lõpetanud, mis elu tal siis viimased 10 aastat olnud oleks?

+29
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma saan küll teemaalgatusest aru. 80+ on tõesti vanus, kus mingeid kaugele ulatuvaid plaane enam teha ei saa. Et järgmisel kevadel istutan uue põõsa või et kahe aasta pärast sõidan Jaapanisse. Isegi kui tervis on hea, pole selles vanuses seegi teada, kas järgmist päeva näed, ammugi siis järgmist kevadet. Ja päris paljud muidugi ei näe isegi seda 80+ vanust. Tundub masendav elada ühe päeva kaupa.

Mulle jääb küll arusaamatuks, et miks 80+ vanuses enam plaane teha ei saa? Eriti selliseid, mis sa siia kirja panid? Minu 90+ vanaema teeb ka veel plaane. Kui ta oleks 10+ aastat tagasi plaanide tegemise lõpetanud, mis elu tal siis viimased 10 aastat olnud oleks?

Jajah, Perekoolis käivad kõik kõrgepalgalised ja pikaealised, kelle esivanemad ka 80+ on elus, terved ja selge mõistusega. Huvitav, kelle omad siis vanadekodusid ummistavad?

+5
-17
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Plaane võib ikka teha. Eriti mingi põõsa istutamise plaane 😛 No ja kui tuleb surm ja plaan ei teostu, mis siis? Kas 30-aastaste kõik plaanid teostuvad?
Mingeid tohutuid elumuutvaid plaane teevad vähesed. Ma olen 50 ja tõenäoliselt on mõne 80-aastase plaanid sarnased kui mul. Alustan uue kampsuni kudumisega; võtan raamatukogust Oksase uue raamatu; järgmisel nädalal saan sõbrannadega kokku ja läheme sellesse uude kohvikusse; ülejärgmisel nädalal on eakate klubi (seda mul veel plaanis pole, on üks teine klubi); järgmisel nädalavahetusel tulevad lapsed peredega, siis teen midagi maitsvat süüa ja suurema koguse; peaks korstnapühkija tellima; järgmisel suvel peaks laskma uue aia ehitada; naabri-Maiel on sünnipäev, pean mõtlema, mida talle kinkida … jne jne.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui tervisemuresid ei ole, siis elad nii nagu ikka, ootad sõbranna või lapselapse sünnipäeva ja mõtled, et kevadel võiks soomes ära käia (näiteks).

Kui tervisemuresid on, siis ehk ootad surma, aga mitte nii, et suur hirm oleks, vaid pigem igatsed (oleneb, kui suur tervisemure on).

Mina isiklikult ei võta surma kui mingit jubedat asja. Suremise protsess võib ju olla ebameeldiv, aga ma olen selles koolkonnas, kes arvab, et surmaga toimub lihtsalt transformatsioon, muutus olemasolemises.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen veel alla 40, aga surma iseenesest ei karda. Ainuke põhjus, et miks seda tulla ei tohi on see, et mul on vaja lapsed suureks kasvatada ja neil on ema vaja. Ehk siis kohuse ja vastutustunne ja, et lastel mõlemad vanemad olemas oleks. Kui aga lapsi poleks, siis küll ei tea, et misasi see olema peaks, mis meeleheitlikult paneks surma kartma ja iga hinnaga elus püsima. Koroonat ma ei karda karvavõrdki. See maine elu on kohati kordi hullem kui teadmatus surma ees. Usun, et see on pigem koormast vabastav nähtus.
Minu vanaema on veel alla 80, aga tervis on tal ammu igati läbi nii vaimses mõttes kui ka füüsilises. On pea oma terve elu võidelnud raske depressiooniga, haiglates käinud tilguti all ajutiselt meeleolu parandamas. Täna on hea, homme jälle sügavas augus omadega. Lisaks on füüsiline puue ja elab suurte valudega. Igapäevased kannatused ja kuskil kodust väljas ta pole nõus käima. Mehed on tal ka ammu kõik surnud ja üsna noorelt. Läbielatud okupeerimine Siberisse, pole ühtset peret olnud jne jne õudne elu olnud, aga ometi tundub, et pelgab surma ja minu jaoks on see imelik, et kardab koroonat. Vähemalt sellest ta telefonis räägib palju ja jälgib pingsalt seoses koroonaga maailma uudiseid. Kurdab, et on üksik, aga samas pole nõus ka lähedastega kuskile koos minema, et end turgutada ja pikalt kedagi külas ei kannata.
Veel on teada üks inimene, kes pole veel 50. Lapsi ega meest tal pole, lähedasi pole, on tugevas stressis, aga kardab paaniliselt surma ja koroonat, millega on oma vaimse tervise veel hullemaks ajanud. On öelnud, et elul ta mingit mõtet ei näe, aga ikkagi on paaniline surma ja haiguse hirm.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma saan küll teemaalgatusest aru. 80+ on tõesti vanus, kus mingeid kaugele ulatuvaid plaane enam teha ei saa. Et järgmisel kevadel istutan uue põõsa või et kahe aasta pärast sõidan Jaapanisse. Isegi kui tervis on hea, pole selles vanuses seegi teada, kas järgmist päeva näed, ammugi siis järgmist kevadet. Ja päris paljud muidugi ei näe isegi seda 80+ vanust. Tundub masendav elada ühe päeva kaupa.

Mulle jääb küll arusaamatuks, et miks 80+ vanuses enam plaane teha ei saa? Eriti selliseid, mis sa siia kirja panid? Minu 90+ vanaema teeb ka veel plaane. Kui ta oleks 10+ aastat tagasi plaanide tegemise lõpetanud, mis elu tal siis viimased 10 aastat olnud oleks?

Jajah, Perekoolis käivad kõik kõrgepalgalised ja pikaealised, kelle esivanemad ka 80+ on elus, terved ja selge mõistusega. Huvitav, kelle omad siis vanadekodusid ummistavad?

Sellist mõtteavaldust on väga imelik lugeda. Võibolla selle pärast, et ma töötan samas majas pensionäride päevakeskusega ja minu jaoks on vitaalsed ja selge mõistusega 80+ vanuses inimesed igapäevane nähtus. Kõik nad on kursis päevakajaliste sündmustega, käivad teatris, kinos, loevad raamatuid. Kellel aed, tegeleb aiandusega. Teevad käsitööd, laulavad kooris, käivad rahvatantsus, mõni käib ka väärikate ülikooli loengutel. Meie päevakeskuse eakaim pea igapäevane külaline on 98aastane proua, kelle nõrkuseks on ristsõnad ja krimiromaanid.
Nagu noori on igasuguseid on ka eakaid igasuguseid.

+15
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

oodata ka enam midagi ei ole?

Miks teemaalgataja arvab, et 80+ inimesed enam midagi ei oota 🙂 See on küll väga kummaline ja totter arvamus sinult. Minu mehe emal on 8 vanemat õde-venda, kes kõik on 80+. Oi nad ootavad ja unistavad. Kes seda, et saaks kevadel näpud mulda, kes seda, et lapselapselast näeks, kes seda, et saaks sõbrannaga parki pingi peale jutustama. Kes uut raamatut, kes korterist välja majja saamist, kes tennisemängu telekast, kes sugulaste telefonikõnet, kes juuksuri- ja kohvikupäeva, kes suguvõsa kokkutulekut, kes seeni metsas, kes teatriskäiku, kes mere äärde sõitu.

+8
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See on mingi klišee, et kõik 80+ inimesed on põdurad surmaootajad. On täiesti arvestatav hulk, kes tšillib hoogsalt ringi ja naudib elu.

Täpselt sama moodi suhtuvad 20+ vanuselised neisse, kel vanust juba 40 ja rohkem. Et no viimane aeg juba eest ära astuda.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jajah, Perekoolis käivad kõik kõrgepalgalised ja pikaealised, kelle esivanemad ka 80+ on elus, terved ja selge mõistusega. Huvitav, kelle omad siis vanadekodusid ummistavad?

Ma võin siis statistika huvides ära märkida, et minu esivanemad ummistavad valdavas osas juba ammu enne 80. eluaastat surnuaedu. Aga plaane võib ikka teha, ses mõttes, et kunagi ju ei tea, millal sured, ja paljud plaanid ei saa ju niisamagi, ilma mingi fataalse sündmuseta, teoks.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jajah, Perekoolis käivad kõik kõrgepalgalised ja pikaealised, kelle esivanemad ka 80+ on elus, terved ja selge mõistusega. Huvitav, kelle omad siis vanadekodusid ummistavad?

Ma võin siis statistika huvides ära märkida, et minu esivanemad ummistavad valdavas osas juba ammu enne 80. eluaastat surnuaedu. Aga plaane võib ikka teha, ses mõttes, et kunagi ju ei tea, millal sured ja paljud plaanid ei saa ju niisamagi, ilma mingi fataalse sündmuseta teoks.

See on ikka suuresti geneetika. Isegi mitte eluviisid. Minu suguvõsas on kõik surnud enne 70. sünnipäeva, välja arvatud üks onudest, kes elas 72-aastaseks. Mehe suguvõsas on kõik, kes ei surnud õnnetustes või II Maailmasõjas, elanud 90+. Ka kaks napilt üle saja-aastast on, kusjuures mõlemad käivad ise õues jalutamas ja näevad-kuulevad, räägivad ja mõistus peas.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mida mõtlevad või tunnevad vanad inimesed vanuses 80+, kui tervis enam kiita pole ja kui oodata ka enam midagi ei ole? Kui tegelikult iga päev võib karta seda, et tervis halvemaks läheb ja surm saabub?

minu vanaema oli oma jutu järgi noorena just samasuguse mõtlemisega. 18 aastasena tundusid talle 30+ inimesed häbiväärselt vanad, 30-sena oli veendunud, et üle 60 ta kindlasti ei ela.
tegelikult elas pea 95 aastaseks. kuigi jah, kaks viimast aastat “ummistas” vanadekodu aga oli seljuures enamasti selge mõistusega.
tundis elu vastu huvi, tegi plaane, ootas külastajaid ja uudiseid kuni viimase lõpuni. surma ihkas vaid mõnel üksikul halvemal päeval.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma saan küll teemaalgatusest aru. 80+ on tõesti vanus, kus mingeid kaugele ulatuvaid plaane enam teha ei saa. Et järgmisel kevadel istutan uue põõsa või et kahe aasta pärast sõidan Jaapanisse. Isegi kui tervis on hea, pole selles vanuses seegi teada, kas järgmist päeva näed, ammugi siis järgmist kevadet. Ja päris paljud muidugi ei näe isegi seda 80+ vanust. Tundub masendav elada ühe päeva kaupa.

Mulle jääb küll arusaamatuks, et miks 80+ vanuses enam plaane teha ei saa? Eriti selliseid, mis sa siia kirja panid? Minu 90+ vanaema teeb ka veel plaane. Kui ta oleks 10+ aastat tagasi plaanide tegemise lõpetanud, mis elu tal siis viimased 10 aastat olnud oleks?

Jajah, Perekoolis käivad kõik kõrgepalgalised ja pikaealised, kelle esivanemad ka 80+ on elus, terved ja selge mõistusega. Huvitav, kelle omad siis vanadekodusid ummistavad?

Sellist mõtteavaldust on väga imelik lugeda. Võibolla selle pärast, et ma töötan samas majas pensionäride päevakeskusega ja minu jaoks on vitaalsed ja selge mõistusega 80+ vanuses inimesed igapäevane nähtus. Kõik nad on kursis päevakajaliste sündmustega, käivad teatris, kinos, loevad raamatuid. Kellel aed, tegeleb aiandusega. Teevad käsitööd, laulavad kooris, käivad rahvatantsus, mõni käib ka väärikate ülikooli loengutel. Meie päevakeskuse eakaim pea igapäevane külaline on 98aastane proua, kelle nõrkuseks on ristsõnad ja krimiromaanid.

Nagu noori on igasuguseid on ka eakaid igasuguseid.

Ma annan ühte huviringi prouadele, kelledest enamus on 80+. Väga inspireerivad prouad just selle poolest, kui aktiivset elu nad elavad. Üks on endine õpetaja ja iga sügis ta vannub, et enam ta tööle ei lähe, aga õppeaasta jooksul suudetakse ta enamasti ikkagi pehmeks rääkida, et ta asendustunde andma läheks. Lisaks minu ringile käivad veel rahvatantsus, joogas, ujumas, käsitööringis jne, ja siis veel väljasõidud Eesti eri paikadesse ja teatriskäigud. Eks neil ole ka erinevaid tervisehädasid ja paremaid/halvemaid päevi, aga nad võtavad seda kui paratamatust ja võtavad lihtsal arvesse, et füüsis kehvem ja vastavalt sellele kohanevad. Ega see, kui kõndimisel vaja kasutada keppi või mälu veits kehvem tähenda, et elu enam nautida ei saa.

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mu onu on 81, sõitis muidu iga aasta Ukrainast Eestisse oma kõiki armastatud sugulasi vaatama, siis käidi terve Eesti läbi, külastades ka igasugu huvitavaid kohti, siis sõitis ta edasi Rootsi, kus tal üks õdedest ja nii ta oma suve veetis paar kuud alati oma kodust kaugel, aktiivselt liikudes. Jah, see aasta ei tulnud seoses selle karantiinivärgiga, järgmine aasta lubas jälle tulla.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vananemist ja surma ei karda, kuid raskeid kroonilisi haigusi väga. Ei taha aastaid piinelda… oleks eutanaasia seadustatud, siis poleks ka seda muret.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tore lugeda aktiivsete vanurite lugusid, kuid statistiline reaalsus on selle, et tervena elatud elu lõppeb enamusel eestlastest veidi peale viiekümnendaid, enamus Eesti vanureid on kodused ja elavad vaeselt, liiguvad vähe seltskondades, elavad üksi ja kannatavad mitme haiguse käes korraga. Nende elu lõpp ei ole enamasti midagi ilusat, sest hooldekodud on ülerahvastatud ja hooldehaiglates väga pikad järjekorrad. Enamus meie vanureid sureb raske haiguse tagajärjel, nende kõrvaltoimete või hilinenud ravi tõttu, sest nad ei saa endale eraarste lubada. Vanadusse omas voodis suremine on Eestis pigem unistus kui reaalsus.
Reaalsus on seegi, et enamus meist hakkab saama pensioni, mis ei kata isegi toiduraha.

+6
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tore lugeda aktiivsete vanurite lugusid, kuid statistiline reaalsus on selle, et tervena elatud elu lõppeb enamusel eestlastest veidi peale viiekümnendaid, enamus Eesti vanureid on kodused ja elavad vaeselt, liiguvad vähe seltskondades, elavad üksi ja kannatavad mitme haiguse käes korraga. Nende elu lõpp ei ole enamasti midagi ilusat, sest hooldekodud on ülerahvastatud ja hooldehaiglates väga pikad järjekorrad. Enamus meie vanureid sureb raske haiguse tagajärjel, nende kõrvaltoimete või hilinenud ravi tõttu, sest nad ei saa endale eraarste lubada. Vanadusse omas voodis suremine on Eestis pigem unistus kui reaalsus.

Reaalsus on seegi, et enamus meist hakkab saama pensioni, mis ei kata isegi toiduraha.

nõus, statistika ei valeta. enamasti.
aga selle teema küsimus on, mida mõtlevad või tunnevad vanad inimesed vanuses 80+. ja mõtetel ja tunnetel ei ole statistikaga mingit pistmist.
see on lihtsalt noore inimese isekus, mis paneb arvama, et vaid noortel ja ilusatel on põhjust elada ja unistada.

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu vanaema on 95 ja elab juba 5 aastat vanadekodus. Paar aastat enne seda oli veel väga kõbus, vaaritas muudkui süüa ja hoidis lapsi. Minugi last on hoidnud. Siis aga tuli insult, mis esialgu viis vaat et voodisse pikali, nüüdseks enam-vähem taastunud ja liigub vaevaliselt rulaatoriga. Öeldakse ju, et paljud hääbuvad vanadekodus ruttu, aga tema on sitke ja visa. Iga päev iga ilmaga teeb tiiru õues. Ootab ta meid, oma järglasi külla, et need ta kohvikusse viiksid. Kokku saades on heatujuline ja hea meelega heietab oma mälestusi. Mis ta oma hinges tegelikult tunneb või mõtleb, kes seda teab. Meiega ta surmast ei räägi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Statistika järgi on pikenenud küll eluiga, kuid mitte tervena elatud aastad. Seega ei ole see elu viimane kolmandik nii tore ja päikseline ühti. Arvestades veel väikest pensioni, on elu lõpp sageli virelemine ja pidev kokkuhoid. Vanurid lihtsalt ei kurda. Nõukaaegne põlvkond, raskustega harjunud ja teevad ikka naerunäo, kui sugulased külla tulevad. Omavahel nad nii rõõmsameelsed ei ole, põhiline jutt, mis kellelgi valutab või kust midagi odavamalt saab. Te lihtsalt ei tea nende muresid või ei taha teada.

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Statistika järgi on pikenenud küll eluiga, kuid mitte tervena elatud aastad. Seega ei ole see elu viimane kolmandik nii tore ja päikseline ühti. Arvestades veel väikest pensioni, on elu lõpp sageli virelemine ja pidev kokkuhoid. Vanurid lihtsalt ei kurda. Nõukaaegne põlvkond, raskustega harjunud ja teevad ikka naerunäo, kui sugulased külla tulevad. Omavahel nad nii rõõmsameelsed ei ole, põhiline jutt, mis kellelgi valutab või kust midagi odavamalt saab. Te lihtsalt ei tea nende muresid või ei taha teada.

Just nii see ongi. Olen kõigest 50+, aga vene ajal olid minuvanused pensionil. Mu jalad ja üldse kogu alakeha valutavad sõna otseses mõttes kogu aeg. Ma käin iga päev aktiivselt tööl, olen rõõmsameelne kolleeg, suhtlen, käin koolitustel, tegelen lapselastega, käin spaades (lootuses, et miski paraneb), teen tervisesporti ja käin vabatahtlikuna abiks. Aga mu jalad valutavad kogu aeg. Kui astun bussi või bussist maha, kui käin treppidest, kui istun või kui tõusen – kogu aeg, iga hetk võtan ennast kokku, sest mul on VALUS. See kokkuvõtmise hetk võib ehk sekundi jooksul mu näol näha olla ja neid hetki on päevas ju sadu. Ka võiks keegi, kes tahaks jälgida, näha, kuidas ma esimesed sammud alati ebakindlalt koperdamisi astun, kui aeglaselt ja lühikese sammuga ma tegelikult liigun, kuigi püüan säilitada hoogsat kõnnakut.

Vaevalt ma mingi erand olen. Mingit diagnoositavat viga ega ravi pole lihtsalt viitsinud taga ajada. Püüan leevendust liikumisega, aga see liikumine on pidev lisavalu ja väiksemat sorti eneseületus, eriti kui seda teen vabatahtlikult, mitte sellepärast, et pean. Nagu näiteks tööl. Kõige parema meelega oleksin kogu aeg selili, jalad üleval. On päevi, kus ongi nii – lihtsalt leban. Öösel ärkan sageli valutavate jalgade pärast. See valu ei ole äkiline, suur ja terav, vaid lihtsalt pidev ja sageli lihtsalt piinav. Saadab sind nagu õhk ja takistab tegevusi nautimast.

Siis loed siin noorte inimeste kilkamist, et “kui käidki kepiga, ega see ei sega elu nautimast!” Milline lollus. Loomulikult segab. Ega inimene ei käi kepiga sellepärast, et talle lihtsalt meeldib kepiga käia. Selleks on ikka põhjus – ta ei saa ilma kepita, liiga valus, liiga nõrk ja ebakindel. Kepp ei võta nõrkust, valu ja ebakindlust ära, vaid lisab lihtsalt veidi turvatunnet.

Noor ei saa sellest aru, ma ise ka noorena ei saanud. Ja siis see tulevikuplaanide tegemine. Kas ikka tõesti tehakse 80-selt või kas või 50-selt tulevikuplaane stiilis “õpin jaapani keelt ja kolin paariks aastaks Tokiosse” või “mind on alati surfamine meelitanud, nüüd olen pensionil ja lapsed suured, nüüd on aega ja õpin ära”. Loomulikult mitte. Kõik su plaanid ongi sellised maksimaalselt aasta peale ja midagi suurt need enam ei sisalda. Ühes vanuriteemalises filmis demonstreeriti saja-aastast, kelle mõistus olevat veel nii terav. Pandi talle ette kella sihverplaat ja paluti sellele numbrid kirjutada. Saja-aastane kirjutas kõik numbrid õigesti, kuigi vintavänta. Publik plaksutas: ohoo, milline särav mõistus! Tõesti arvate, et selline elu on mingi nauding, kus sa pead rõõmustama, et oskad kirjutada numbreid ühest kaheteistkümneni.

Võiks lihtsalt maa peale tulla. See noorte pealiskaudne sädistamine, kui tore on elada vanainimesena, teeb rohkem nagu haiget. Ega see ei tähenda, et tuleb meiega kaasa ohkida. Me ei ohi ka ise, näete, noorte arvates pole meil ju häda midagi, koome sokki ja puha. Ohkida pole vaja, aga meile mingit imelist elunaudingut külge mõelda pole ka vaja. Inimesed on erinevates elustaadiumides, peamine on võtta igas vanuses inimesi lugupidamisega ja arvestada nende piirangutega. Ühtlasi tuleks lastele õpetada vanainimeste elutarkust hindama. Me ei vaja, et noored hindaksid meie nn elurõõmu või võimet ise kempsus käia. Pigem võiksid noored kuulata, mis vanuritel öelda on ja mida nad on oma elus näinud, kuidas üle saanud olukordadest omaenda nooruses, kus neil olid samad mured, mis tänapäeva noortel. Kuidas nad kasvatasid oma lapsi, milliseid vigu tegid ja kuidas neid vältida. Ja nii edasi.

Ma pole veel mingi vanur, keegi ei ütleks seda minu kohta. Aga ma juba tean, mis tähendaks olla vanur. Lõpetage see rõõmustamine selle üle, milleks me ikka veel võimelised oleme, ja hinnake seda, mis meie pähe on kogunenud elutarkuse mõttes, ja mida on oluliselt rohkem kui noortel. See pole meie teene, vaid hea võimalus tutvuda kellegi mõttemaailmaga, kes on näinud kordades rohkem kui noored. See oleks parim, mis hea südamega ja terase mõistusega noored võiksid teha nii vanurite kui tegelikult ka iseenda heaks.

+8
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 52 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kõrge vanus