Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kõrge vanus

Näitan 22 postitust - vahemik 31 kuni 52 (kokku 52 )

Teema: Kõrge vanus

Postitas:
Kägu

Statistika järgi on pikenenud küll eluiga, kuid mitte tervena elatud aastad. Seega ei ole see elu viimane kolmandik nii tore ja päikseline ühti. Arvestades veel väikest pensioni, on elu lõpp sageli virelemine ja pidev kokkuhoid. Vanurid lihtsalt ei kurda. Nõukaaegne põlvkond, raskustega harjunud ja teevad ikka naerunäo, kui sugulased külla tulevad. Omavahel nad nii rõõmsameelsed ei ole, põhiline jutt, mis kellelgi valutab või kust midagi odavamalt saab. Te lihtsalt ei tea nende muresid või ei taha teada.

Just nii see ongi. Olen kõigest 50+, aga vene ajal olid minuvanused pensionil. Mu jalad ja üldse kogu alakeha valutavad sõna otseses mõttes kogu aeg. Ma käin iga päev aktiivselt tööl, olen rõõmsameelne kolleeg, suhtlen, käin koolitustel, tegelen lapselastega, käin spaades (lootuses, et miski paraneb), teen tervisesporti ja käin vabatahtlikuna abiks. Aga mu jalad valutavad kogu aeg. Kui astun bussi või bussist maha, kui käin treppidest, kui istun või kui tõusen – kogu aeg, iga hetk võtan ennast kokku, sest mul on VALUS. See kokkuvõtmise hetk võib ehk sekundi jooksul mu näol näha olla ja neid hetki on päevas ju sadu. Ka võiks keegi, kes tahaks jälgida, näha, kuidas ma esimesed sammud alati ebakindlalt koperdamisi astun, kui aeglaselt ja lühikese sammuga ma tegelikult liigun, kuigi püüan säilitada hoogsat kõnnakut.

Vaevalt ma mingi erand olen. Mingit diagnoositavat viga ega ravi pole lihtsalt viitsinud taga ajada. Püüan leevendust liikumisega, aga see liikumine on pidev lisavalu ja väiksemat sorti eneseületus, eriti kui seda teen vabatahtlikult, mitte sellepärast, et pean. Nagu näiteks tööl. Kõige parema meelega oleksin kogu aeg selili, jalad üleval. On päevi, kus ongi nii – lihtsalt leban. Öösel ärkan sageli valutavate jalgade pärast. See valu ei ole äkiline, suur ja terav, vaid lihtsalt pidev ja sageli lihtsalt piinav. Saadab sind nagu õhk ja takistab tegevusi nautimast.

Siis loed siin noorte inimeste kilkamist, et “kui käidki kepiga, ega see ei sega elu nautimast!” Milline lollus. Loomulikult segab. Ega inimene ei käi kepiga sellepärast, et talle lihtsalt meeldib kepiga käia. Selleks on ikka põhjus – ta ei saa ilma kepita, liiga valus, liiga nõrk ja ebakindel. Kepp ei võta nõrkust, valu ja ebakindlust ära, vaid lisab lihtsalt veidi turvatunnet.

Noor ei saa sellest aru, ma ise ka noorena ei saanud. Ja siis see tulevikuplaanide tegemine. Kas ikka tõesti tehakse 80-selt või kas või 50-selt tulevikuplaane stiilis “õpin jaapani keelt ja kolin paariks aastaks Tokiosse” või “mind on alati surfamine meelitanud, nüüd olen pensionil ja lapsed suured, nüüd on aega ja õpin ära”. Loomulikult mitte. Kõik su plaanid ongi sellised maksimaalselt aasta peale ja midagi suurt need enam ei sisalda. Ühes vanuriteemalises filmis demonstreeriti saja-aastast, kelle mõistus olevat veel nii terav. Pandi talle ette kella sihverplaat ja paluti sellele numbrid kirjutada. Saja-aastane kirjutas kõik numbrid õigesti, kuigi vintavänta. Publik plaksutas: ohoo, milline särav mõistus! Tõesti arvate, et selline elu on mingi nauding, kus sa pead rõõmustama, et oskad kirjutada numbreid ühest kaheteistkümneni.

Võiks lihtsalt maa peale tulla. See noorte pealiskaudne sädistamine, kui tore on elada vanainimesena, teeb rohkem nagu haiget. Ega see ei tähenda, et tuleb meiega kaasa ohkida. Me ei ohi ka ise, näete, noorte arvates pole meil ju häda midagi, koome sokki ja puha. Ohkida pole vaja, aga meile mingit imelist elunaudingut külge mõelda pole ka vaja. Inimesed on erinevates elustaadiumides, peamine on võtta igas vanuses inimesi lugupidamisega ja arvestada nende piirangutega. Ühtlasi tuleks lastele õpetada vanainimeste elutarkust hindama. Me ei vaja, et noored hindaksid meie nn elurõõmu või võimet ise kempsus käia. Pigem võiksid noored kuulata, mis vanuritel öelda on ja mida nad on oma elus näinud, kuidas üle saanud olukordadest omaenda nooruses, kus neil olid samad mured, mis tänapäeva noortel. Kuidas nad kasvatasid oma lapsi, milliseid vigu tegid ja kuidas neid vältida. Ja nii edasi.

Ma pole veel mingi vanur, keegi ei ütleks seda minu kohta. Aga ma juba tean, mis tähendaks olla vanur. Lõpetage see rõõmustamine selle üle, milleks me ikka veel võimelised oleme, ja hinnake seda, mis meie pähe on kogunenud elutarkuse mõttes. See oleks parim, mis hea südamega ja terase mõistusega noored võiksid teha nii vanurite kui tegelikult ka iseenda heaks.

vana tõde, et inimesed on erinevad.
sina oled ennast 50 aataselt maha kandnud, aga teine läheb 60+ vanuses uuesti kooli.
lõpetage rõõmustamine!?
see on ilmselt halvim soovitus, mida ma kuulnud olen.

+12
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Statistika järgi on pikenenud küll eluiga, kuid mitte tervena elatud aastad. Seega ei ole see elu viimane kolmandik nii tore ja päikseline ühti. Arvestades veel väikest pensioni, on elu lõpp sageli virelemine ja pidev kokkuhoid. Vanurid lihtsalt ei kurda. Nõukaaegne põlvkond, raskustega harjunud ja teevad ikka naerunäo, kui sugulased külla tulevad. Omavahel nad nii rõõmsameelsed ei ole, põhiline jutt, mis kellelgi valutab või kust midagi odavamalt saab. Te lihtsalt ei tea nende muresid või ei taha teada.

Just nii see ongi. Olen kõigest 50+, aga vene ajal olid minuvanused pensionil. Mu jalad ja üldse kogu alakeha valutavad sõna otseses mõttes kogu aeg. Ma käin iga päev aktiivselt tööl, olen rõõmsameelne kolleeg, suhtlen, käin koolitustel, tegelen lapselastega, käin spaades (lootuses, et miski paraneb), teen tervisesporti ja käin vabatahtlikuna abiks. Aga mu jalad valutavad kogu aeg. Kui astun bussi või bussist maha, kui käin treppidest, kui istun või kui tõusen – kogu aeg, iga hetk võtan ennast kokku, sest mul on VALUS. See kokkuvõtmise hetk võib ehk sekundi jooksul mu näol näha olla ja neid hetki on päevas ju sadu. Ka võiks keegi, kes tahaks jälgida, näha, kuidas ma esimesed sammud alati ebakindlalt koperdamisi astun, kui aeglaselt ja lühikese sammuga ma tegelikult liigun, kuigi püüan säilitada hoogsat kõnnakut.

Vaevalt ma mingi erand olen. Mingit diagnoositavat viga ega ravi pole lihtsalt viitsinud taga ajada. Püüan leevendust liikumisega, aga see liikumine on pidev lisavalu ja väiksemat sorti eneseületus, eriti kui seda teen vabatahtlikult, mitte sellepärast, et pean. Nagu näiteks tööl. Kõige parema meelega oleksin kogu aeg selili, jalad üleval. On päevi, kus ongi nii – lihtsalt leban. Öösel ärkan sageli valutavate jalgade pärast. See valu ei ole äkiline, suur ja terav, vaid lihtsalt pidev ja sageli lihtsalt piinav. Saadab sind nagu õhk ja takistab tegevusi nautimast.

Siis loed siin noorte inimeste kilkamist, et “kui käidki kepiga, ega see ei sega elu nautimast!” Milline lollus. Loomulikult segab. Ega inimene ei käi kepiga sellepärast, et talle lihtsalt meeldib kepiga käia. Selleks on ikka põhjus – ta ei saa ilma kepita, liiga valus, liiga nõrk ja ebakindel. Kepp ei võta nõrkust, valu ja ebakindlust ära, vaid lisab lihtsalt veidi turvatunnet.

Noor ei saa sellest aru, ma ise ka noorena ei saanud. Ja siis see tulevikuplaanide tegemine. Kas ikka tõesti tehakse 80-selt või kas või 50-selt tulevikuplaane stiilis “õpin jaapani keelt ja kolin paariks aastaks Tokiosse” või “mind on alati surfamine meelitanud, nüüd olen pensionil ja lapsed suured, nüüd on aega ja õpin ära”. Loomulikult mitte. Kõik su plaanid ongi sellised maksimaalselt aasta peale ja midagi suurt need enam ei sisalda. Ühes vanuriteemalises filmis demonstreeriti saja-aastast, kelle mõistus olevat veel nii terav. Pandi talle ette kella sihverplaat ja paluti sellele numbrid kirjutada. Saja-aastane kirjutas kõik numbrid õigesti, kuigi vintavänta. Publik plaksutas: ohoo, milline särav mõistus! Tõesti arvate, et selline elu on mingi nauding, kus sa pead rõõmustama, et oskad kirjutada numbreid ühest kaheteistkümneni.

Võiks lihtsalt maa peale tulla. See noorte pealiskaudne sädistamine, kui tore on elada vanainimesena, teeb rohkem nagu haiget. Ega see ei tähenda, et tuleb meiega kaasa ohkida. Me ei ohi ka ise, näete, noorte arvates pole meil ju häda midagi, koome sokki ja puha. Ohkida pole vaja, aga meile mingit imelist elunaudingut külge mõelda pole ka vaja. Inimesed on erinevates elustaadiumides, peamine on võtta igas vanuses inimesi lugupidamisega ja arvestada nende piirangutega. Ühtlasi tuleks lastele õpetada vanainimeste elutarkust hindama. Me ei vaja, et noored hindaksid meie nn elurõõmu või võimet ise kempsus käia. Pigem võiksid noored kuulata, mis vanuritel öelda on ja mida nad on oma elus näinud, kuidas üle saanud olukordadest omaenda nooruses, kus neil olid samad mured, mis tänapäeva noortel. Kuidas nad kasvatasid oma lapsi, milliseid vigu tegid ja kuidas neid vältida. Ja nii edasi.

Ma pole veel mingi vanur, keegi ei ütleks seda minu kohta. Aga ma juba tean, mis tähendaks olla vanur. Lõpetage see rõõmustamine selle üle, milleks me ikka veel võimelised oleme, ja hinnake seda, mis meie pähe on kogunenud elutarkuse mõttes, ja mida on oluliselt rohkem kui noortel. See pole meie teene, vaid hea võimalus tutvuda kellegi mõttemaailmaga, kes on näinud kordades rohkem kui noored. See oleks parim, mis hea südamega ja terase mõistusega noored võiksid teha nii vanurite kui tegelikult ka iseenda heaks.

Ometi üks aus ja realistlik peegeldus. Olen iga lausega nõus. Vana olla ei ole mingit pidi hea, see on lihtsalt paratamatus.

+9
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, usun ka pigem, et mitte inimesed pole erinevates eluetappides, vaid inimesed ise ongi erinevad. Sellist hala ei kuule ei minu 60+ vanemate suust ega kuulnud 80+ vanavanemate suust, kui nood elasid. Ja nutta taga nõukaaega, kus 50+ loeti inimene töises mõttes väärtusetuks ja saadeti jalust ära pensionile – no ausalt, ei tea oma suguvõsas ega tutvusringkonnas ühtegi sinust vanemat, kes vastupidiselt hämmeldunud ei oleks, et neilt justkui poleks enam mingeid tulemusi oodata. Valude vastu sa abi otsida “ei viitsi” ja siis leiad, et kõik, kes sama negatiivsed pole, on lihtsalt ullikesed? Need vitaalsed ja elujõulised 80-aastased on ehk lihtsalt osanud nii oma keha kui vaimu hoida (see ristsõnu lahendav 98-aastane on hea näide – jah, vaimu saab ka treenida). Ka positiivne ellusuhtumine hoiab palju haigusi ära, kuigi muidugi on mugavam ennast ohvrina kujutada.

+8
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mingit diagnoositavat viga ega ravi pole lihtsalt viitsinud taga ajada. Püüan leevendust liikumisega, aga see liikumine on pidev lisavalu ja väiksemat sorti eneseületus, eriti kui seda teen vabatahtlikult, mitte sellepärast, et pean. Nagu näiteks tööl. Kõige parema meelega oleksin kogu aeg selili, jalad üleval. On päevi, kus ongi nii – lihtsalt leban. Öösel ärkan sageli valutavate jalgade pärast. See valu ei ole äkiline, suur ja terav, vaid lihtsalt pidev ja sageli lihtsalt piinav.

Anna andeks, aga inimene, kes eelistab lihtsalt aastaid piinelda, sest lihtsalt ei VIITSI arsti juurde minna, et diagnoos ja ravi saada, on ikka peast soe küll. Tänapäeva valuravi on tasemel, kus isegi viimase staadiumi vähiga ei pea keegi valu kannatama.

+8
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Inimesed, kes plaane teevad ja tulevikku vaatavad, püsivad kauem elus tänu sellele optimismile. On aga teatud grupp inimesi, kes juba 30selt hakkavad jutustama, kui vanad nad juba on. Rääkimata nendest 60-aastastest, kes arsti juurde oma tervisemurega ei taha minna, sest “surm juba paistab”, ja “no, mis ma ikka arsti tülitan”. Ometi võib elada aastakümneid veel ja võib-olla oluliselt väiksemate terviseprobleemidega, kui oleks arsti poole pöördutud. Oma elu üle võiks ikka mingi kontrolli võtta, mitte ennast ohvriks teha.

Researchers have found that individuals with greater optimism are more likely to live longer and to achieve ‘exceptional longevity,’ that is, living to age 85 or older.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

vana tõde, et inimesed on erinevad.
sina oled ennast 50 aataselt maha kandnud, aga teine läheb 60+ vanuses uuesti kooli.
lõpetage rõõmustamine!?
see on ilmselt halvim soovitus, mida ma kuulnud olen.

Ka mina käin “uuesti koolis”, ära muretse. Ma pole ennast maha kandnud. Kui oleksid viitsinud tähelepanelikult lugeda, siis näeksid, mille üle ma palusin rõõmustamise lõpetada. Sa ei saanud lihtsalt millestki aru.

Anna andeks, aga inimene, kes eelistab lihtsalt aastaid piinelda, sest lihtsalt ei VIITSI arsti juurde minna, et diagnoos ja ravi saada, on ikka peast soe küll. Tänapäeva valuravi on tasemel, kus isegi viimase staadiumi vähiga ei pea keegi valu kannatama.

Osalt on sul õigus. Ilmselt on see viitsimatus tingitud sellest, et ma millegipärast ei usu abi saavat. Ja arstide vahet jooksmine hirmutab mind. Kuni pole diagnoosi, seni võib säilitada illusiooni, et tegu on millegi mööduvaga. Arvan, et pigem on asi ikkagi vanuses, kunagi saadud traumas, mis nüüd välja lööb, ja et sellele pole ravi. Samas muidugi, ma võin eksida. Tõin selle näite ju tegelikult selleks, et mõista anda, mida tegelikult vanainimesed tunnevad kõige oma elurõõmu juures. Ka mind peetakse elurõõmsaks. Sa ei taha ometi öelda, et kepiga käivate vanainimeste puhul on ka asi ainult selles, et ta pole viitsinud abi otsida, et oma kepist lahti saada? Või tahad?
On asju, millest ei saagi lahti. Jah, mina võib-olla saaksin, veel.
Kokkuvõttes tahtsin ma ju midagi muud öelda.

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

vana tõde, et inimesed on erinevad.

sina oled ennast 50 aataselt maha kandnud, aga teine läheb 60+ vanuses uuesti kooli.

lõpetage rõõmustamine!?

see on ilmselt halvim soovitus, mida ma kuulnud olen.

Ka mina käin “uuesti koolis”, ära muretse. Ma pole ennast maha kandnud. Kui oleksid viitsinud tähelepanelikult lugeda, siis näeksid, mille üle ma palusin rõõmustamise lõpetada. Sa ei saanud lihtsalt millestki aru.

Anna andeks, aga inimene, kes eelistab lihtsalt aastaid piinelda, sest lihtsalt ei VIITSI arsti juurde minna, et diagnoos ja ravi saada, on ikka peast soe küll. Tänapäeva valuravi on tasemel, kus isegi viimase staadiumi vähiga ei pea keegi valu kannatama.

Osalt on sul õigus. Ilmselt on see viitsimatus tingitud sellest, et ma millegipärast ei usu abi saavat. Ja arstide vahet jooksmine hirmutab mind. Kuni pole diagnoosi, seni võib säilitada illusiooni, et tegu on millegi mööduvaga. Arvan, et pigem on asi ikkagi vanuses, kunagi saadud traumas, mis nüüd välja lööb, ja et sellele pole ravi. Samas muidugi, ma võin eksida. Tõin selle näite ju tegelikult selleks, et mõista anda, mida tegelikult vanainimesed tunnevad kõige oma elurõõmu juures. Ka mind peetakse elurõõmsaks. Sa ei taha ometi öelda, et kepiga käivate vanainimeste puhul on ka asi ainult selles, et ta pole viitsinud abi otsida, et oma kepist lahti saada? Või tahad?

On asju, millest ei saagi lahti. Jah, mina võib-olla saaksin, veel.

Kokkuvõttes tahtsin ma ju midagi muud öelda.

mida sa siis öelda tahtsid, et ainuõige on mõelda ja tunda nagu sina?
aga miks sa nii kindel oled, et just sina oled see ainus, õige ja universaalne vanainimese etalon?
mis õige sulle, ei lähe teisele mitte. ja see ongi normaalne.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

no ausalt, ei tea oma suguvõsas ega tutvusringkonnas ühtegi sinust vanemat, kes vastupidiselt hämmeldunud ei oleks, et neilt justkui poleks enam mingeid tulemusi oodata.

Sa ei tea, sest sa pole kunagi huvi tundnud. Selles ongi kogu asi. Ma kirjutasin oma “hala” ainult selleks, et näidata medali teist külge. Mis aga, nojah, enamikku lihtsalt ei huvita, sest omaenda illusioonis on nii tore elada. No nagu mina elan oma illusioonis, et mu valud on mööduv nähe. Tegelikult järele mõeldes ilmselt ei ole. Samamoodi eksitab teid teie illusioon, kui toredasti vanainimesed elu naudivad. Ainus lohutav asjaolu on, et see illusioon ja nooruse üleolevus läheb vanusega üle. Räägime 30 aasta pärast uuesti.
Mis puudutab tulemuste ootamist, siis jällegi – sa ei saanud näitele pihta. Sinult ju ootaks mingeid “tulemusi”, kui sulle midagi kirjutada? Või pole kah mõtet?

Sellist hala ei kuule ei minu 60+ vanemate suust ega kuulnud 80+ vanavanemate suust, kui nood elasid.

Jah, ega minu suust ka ei kuule. Sina aga ei taha lihtsalt teada ega ole kunagi ka tähele pannud ega huvi tundnudki. Siin on vahe.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

miks sa nii kindel oled, et just sina oled see ainus, õige ja universaalne vanainimese etalon?
mis õige sulle, ei lähe teisele mitte. ja see ongi normaalne.

Kust sa seda võtad? Ma tõin ju näite kepiga käivatest vanainimestest. Kellegi versiooni järgi ei segavat see elu nautimist. Tundub väga intelligentne sedastus?

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

miks sa nii kindel oled, et just sina oled see ainus, õige ja universaalne vanainimese etalon?

mis õige sulle, ei lähe teisele mitte. ja see ongi normaalne.

Kust sa seda võtad? Ma tõin ju näite kepiga käivatest vanainimestest. Kellegi versiooni järgi ei segavat see elu nautimist. Tundub väga intelligentne sedastus?

ehk ta proovis sulle öelda, et elu saab nautida mitmel erineval moel.
üks leinab seda, mida enam teha ei saa, teine rõõmustab selle üle, mis veel võimalik.

ma võtan endale vabaduse arvata, et valu on sinu pessimismi põhjuseks. proovi sellega siiski tegeleda.
https://www.ravida.ee/kroonilise-valu-kasitlus/

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu isa oli 81, vähi lõppstaadium, suured valud. Mõistus oli lõpuni selge, aga ta ei rääkinud kordagi surmast ja matustest. Viimase hetkeni lootis terveks saada.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mingit diagnoositavat viga ega ravi pole lihtsalt viitsinud taga ajada.

Milleks kannatada. Mine arstile. Kui sa ise ei VIITSI oma valudega tegeleda, need ei lähegi üle ja nende üle kurta on rumal, kui ise midagi ei tee. Mul on pärast 55. eluaastat pandud uus puus (enne valutas alates umbes 45. euaastast kogu alakeha ja trapist üles minemine oli röökimapanevalt valus) ja tehtud põlveoperatsioon – enne jalad valutasid kogu aeg. Ühest super-töökohast pidin lahkuma, kuna 5. korru ja ilma liftita. Tööpäev algas kell 9. Ma hakkasin kell 8.20 trepist üles minema, et 9ks kohal olla. Kui keegi ei näinud, läksin käpuli, sai palju kiiremini. Allatulek kestis 20 minutit.

Sport on küll viimane asi, mida suure osa selliste vigadega teha, see ainult kulutab kõhresid. Ujumine muidugi klapiks, aga ka see oli valus.

Nüüd ma isegi ei lonka, ei longanud ka juba 3 nädalat pärast operatsiooni, rääkimata sellest, et miski neist valutaks. Tegutse, mitte ära kannata ja kurda.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sa ei tea, sest sa pole kunagi huvi tundnud. Selles ongi kogu asi. Ma kirjutasin oma “hala” ainult selleks, et näidata medali teist külge. Mis aga, nojah, enamikku lihtsalt ei huvita, sest omaenda illusioonis on nii tore elada. No nagu mina elan oma illusioonis, et mu valud on mööduv nähe. Tegelikult järele mõeldes ilmselt ei ole. Samamoodi eksitab teid teie illusioon, kui toredasti vanainimesed elu naudivad. Ainus lohutav asjaolu on, et see illusioon ja nooruse üleolevus läheb vanusega üle. Räägime 30 aasta pärast uuesti.

Vastupidi, ma olen seda mitmeid kordi nende endi suust kuulnud, et kujuta ette, nõukaajal oleks pidanud juba pensionile minema, nagu mingi vanamutt. Nagu polekski enam midagi ühiskonnale anda. Neile on olnud uhkuseasi vajalik olla.
Milleks 30 aastat oodata? Ma olen sinust vaid 10 aastat noorem. Sinu enda valik, et oled selline halisev surmaootaja, kes kõigi oma lähedaste närve sööb (okok, sa ei räägi seda neile, sest nad ju “ei taha teada”, sa lihtsalt sajatad mõttes neid ja kõiki teisi, kes sinu moodi ei halise). Minu vanavanemad olid need, kes 80-aastaselt veel noorematele oma ellusuhtumisega energiat andsid, mitte ei imenud neid sinu moodi tühjaks. Puhtalt oma valik.
Valudest: mul tekkisid mehel mõni aeg tagasi tugevad valud, mis konkreetselt elu segasid. Googeldas paar päeva ja pani siis aja kiropraktikule, kahe seansiga sai asja peaaegu korda. Selle peale mainis paar tema tuttavat: ahsoo, mul ka juba aastaid valud, äkki tõesti peaks ka proovima abi otsida…
Ikka kehtib see vana tarkusetera, et ega santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Mõni lihtsalt tahabki oma hädade ja hädaldamisega teiste kaastunnet ära teenida.

+6
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lisaks on vähemalt üks amet noortel inimestel, mil iga päev midagi valutab, absoluutselt iga päev. Jalad on verised ka peaaegu iga päev. Neil on ütlemine, et kui ärkad hommikul ja miski ei valuta, siis oled surnud. Need on professionaalsed baleriinid ja balletitantsijad. Ilmselt pole “pidevas valus elavad ainult vanurid”-arvajad mitte elus näinud blletitantsijate varbaid pärast varvaskingades tehtud etendust ega tea, kui palju grimmi (just grimmi, mitte puuderkreemi) läheb sinikate varjamiseks ja kui mitu põrutust kuus ja lihaserebestust aastas saadakse. Valu on absoluutselt pidev ja valuvaiigistid (või pärast etendust alkohol) on täiesti tavalises menüüs. Peoga.
Pluss kogu see pinge näiteks päevade ja kõhuvalu ajal. No ei jää lavale minemata.

+1
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siis loed siin noorte inimeste kilkamist, et “kui käidki kepiga, ega see ei sega elu nautimast!” Milline lollus. Loomulikult segab. Ega inimene ei käi kepiga sellepärast, et talle lihtsalt meeldib kepiga käia. Selleks on ikka põhjus – ta ei saa ilma kepita, liiga valus, liiga nõrk ja ebakindel. Kepp ei võta nõrkust, valu ja ebakindlust ära, vaid lisab lihtsalt veidi turvatunnet.

Ma olen 46, seega tõesti sinust mõned aastad noorem 🙂
Valudest: mul on praegu umbes sama tunne, nagu sinul, kui ma näiteks hommikul voodist tõusen või peale pikka istumist kõndima hakkan. Ilmselt kukekannus vasakul jalal. Teen hoolega harjutusi ja ehk läheb mööda. Mõni päev on juba täitsa ok. Aasta tagasi oli mul ühe trauma tagajärjel parem jalg pahkluu kohalt paistes ja lõpuks hakkas valutama ka. Läksin füsioterapeudi juurde, kes tegi spets massaaži ja näitas ette mõned harjutused, mida teha. Valu kadus.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu isa on 87, elab üksi, sõidab autoga, käib teatris, kohvikus oma sõprade/sõbrannadega, lahendab ristsõnu, loen suure huviga.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 46, seega tõesti sinust mõned aastad noorem 🙂
Valudest: mul on praegu umbes sama tunne, nagu sinul, kui ma näiteks hommikul voodist tõusen või peale pikka istumist kõndima hakkan. Ilmselt kukekannus vasakul jalal. Teen hoolega harjutusi ja ehk läheb mööda. Mõni päev on juba täitsa ok. Aasta tagasi oli mul ühe trauma tagajärjel parem jalg pahkluu kohalt paistes ja lõpuks hakkas valutama ka. Läksin füsioterapeudi juurde, kes tegi spets massaaži ja näitas ette mõned harjutused, mida teha. Valu kadus.

Aitäh, ma mõtlen selle üle järele.

ma olen seda mitmeid kordi nende endi suust kuulnud, et kujuta ette, nõukaajal oleks pidanud juba pensionile minema, nagu mingi vanamutt. Nagu polekski enam midagi ühiskonnale anda. Neile on olnud uhkuseasi vajalik olla.

Mina räägin pensionile jäämisest selles mõttes, et sul pole vaja enam raha teenida iga hinna eest. No nagu mul. Mul on nimelt paar hobi ja väga kirglik vajadus lüüa kaasa ühes vabatahtlike projektis. Vabandust, sa ei lugenud kõike, eks ole? Töölkäimine täiskoormusega ei ole enam nii tore kui nooruses.

Aga üldiselt ma näen, et asi on läinud millegipärast minu personaalteemaks. Jõudu, mis ma ikka muud oskan öelda. Paljud teemad leiavad sageli varem või hiljem mõne peksukoti, kelle elu saab hakata harutama. Igaüks ikka nii, nagu suutis midagi välja lugeda ja omast fantaasiast veel panustada. Ja see hoiab need teemad elus. Nii et ma olen siis rõõmus, et sain anda võimsa panuse vanuseteema arenguks ja elujõuks. Seekord mina. Ei ole kasutu inimene!

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mingit diagnoositavat viga ega ravi pole lihtsalt viitsinud taga ajada. Püüan leevendust liikumisega, aga see liikumine on pidev lisavalu ja väiksemat sorti eneseületus, eriti kui seda teen vabatahtlikult, mitte sellepärast, et pean. Nagu näiteks tööl. Kõige parema meelega oleksin kogu aeg selili, jalad üleval. On päevi, kus ongi nii – lihtsalt leban. Öösel ärkan sageli valutavate jalgade pärast. See valu ei ole äkiline, suur ja terav, vaid lihtsalt pidev ja sageli lihtsalt piinav.

Anna andeks, aga inimene, kes eelistab lihtsalt aastaid piinelda, sest lihtsalt ei VIITSI arsti juurde minna, et diagnoos ja ravi saada, on ikka peast soe küll. Tänapäeva valuravi on tasemel, kus isegi viimase staadiumi vähiga ei pea keegi valu kannatama.

Minu vanaema on suisa statsionaarses uuringutel olnud ja on määratud valuvaigistid, antidepressandid ja pole rohkemaga kursis, et mida ta veel tarbib, aga piinleb valudes ikka edasi. Mingit konkreetset diagnoosigi ei saanud, mis ära põhjendas sellised julmad valud, et hambad on ristis ja pikali maas. Ta ei saa pikalt ei istuda ega kõndidagi. Õues ta ei saagi käia. Toas kooserdab rulaatoriga ringi. On ka liigesesse süste tehtud (see kõige kallim süst veel), aga ei midagi, valutab ikka edasi. Nii, et ega vist pole ikka päris tasemel need asjad meil. Tean veel mõnda palju nooremat inimest, kellel pole ka ükski asi valusid ära võtnud. Just liigesvalusid.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mingit diagnoositavat viga ega ravi pole lihtsalt viitsinud taga ajada.

Milleks kannatada. Mine arstile. Kui sa ise ei VIITSI oma valudega tegeleda, need ei lähegi üle ja nende üle kurta on rumal, kui ise midagi ei tee. Mul on pärast 55. eluaastat pandud uus puus (enne valutas alates umbes 45. euaastast kogu alakeha ja trapist üles minemine oli röökimapanevalt valus) ja tehtud põlveoperatsioon – enne jalad valutasid kogu aeg. Ühest super-töökohast pidin lahkuma, kuna 5. korru ja ilma liftita. Tööpäev algas kell 9. Ma hakkasin kell 8.20 trepist üles minema, et 9ks kohal olla. Kui keegi ei näinud, läksin käpuli, sai palju kiiremini. Allatulek kestis 20 minutit.

Sport on küll viimane asi, mida suure osa selliste vigadega teha, see ainult kulutab kõhresid. Ujumine muidugi klapiks, aga ka see oli valus.

Nüüd ma isegi ei lonka, ei longanud ka juba 3 nädalat pärast operatsiooni, rääkimata sellest, et miski neist valutaks. Tegutse, mitte ära kannata ja kurda.

Sulle ka aitäh.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mis puudutab nõuka ajal naiste 55-aastaselt pensionile saatmist, siis sellel oli üks ja väga kindel eesmärk: need naised tegid riigile tasuta ära lapselaste hoidmise (+haigete lastega istumise) töö – ja mis veel tähtsam, oma (ja tihit oma mehe) vanade vanemate jm sugulaste surmani hooldamise töö. Mõlemad on valdkonnad, mille osas just umbes selles eas suur vajadus tekib (lapselapsed väiksed, vanemad ca 75-80).

55-selt pensionile saades algas siis enamiku naiste jaoks oluliselt hullem koormus kui see, mida nad tööl olles kandma pidid. Nii lastelaste kui vanakeste (tasuta) hooldamist peeti iseenesestmõistetavalt naissoost “noore pensionäri” kohuseks. Sealt siis ka need tänapäevased legendid “minu vanaema küll meid hoidis / vanavanaema küll mu ema hoidis” ja “oma vanemaid küll hooldekodusse ei pandud, ikka hoiti ise ära”. Kõige selle taga olidki need tunnustamata vaeva nägijad ehk 55-aastaselt pensionile saadetud tühjakspigistatud naised – nõukogude riik hoidis niimoodi teadlikult ja eesmärgipäraselt laste ja vanakeste hoolekande pealt kokku. Seda, et pensionärid võkisid ka hobitada, reisimas käia ja ennast täiendada, nähti vaid välismaa filmidest ja seda oli raske uskuda. Ennetuseks: kindlasti oli ka tol ajal inimesi, kes “oskasid elada” ja suutsid ennast sellest hoolduskohustusest välja vingerada, kuid need olid ikka üksikud erandid.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis puudutab nõuka ajal naiste 55-aastaselt pensionile saatmist, siis sellel oli üks ja väga kindel eesmärk: need naised tegid riigile tasuta ära lapselaste hoidmise (+haigete lastega istumise) töö – ja mis veel tähtsam, oma (ja tihit oma mehe) vanade vanemate jm sugulaste surmani hooldamise töö. Mõlemad on valdkonnad, mille osas just umbes selles eas suur vajadus tekib (lapselapsed väiksed, vanemad ca 75-80).

55-selt pensionile saades algas siis enamiku naiste jaoks oluliselt hullem koormus kui see, mida nad tööl olles kandma pidid. Nii lastelaste kui vanakeste (tasuta) hooldamist peeti iseenesestmõistetavalt naissoost “noore pensionäri” kohuseks. Sealt siis ka need tänapäevased legendid “minu vanaema küll meid hoidis / vanavanaema küll mu ema hoidis” ja “oma vanemaid küll hooldekodusse ei pandud, ikka hoiti ise ära”. Kõige selle taga olidki need tunnustamata vaeva nägijad ehk 55-aastaselt pensionile saadetud tühjakspigistatud naised – nõukogude riik hoidis niimoodi teadlikult ja eesmärgipäraselt laste ja vanakeste hoolekande pealt kokku. Seda, et pensionärid võkisid ka hobitada, reisimas käia ja ennast täiendada, nähti vaid välismaa filmidest ja seda oli raske uskuda. Ennetuseks: kindlasti oli ka tol ajal inimesi, kes “oskasid elada” ja suutsid ennast sellest hoolduskohustusest välja vingerada, kuid need olid ikka üksikud erandid.

Sa oled asjadest valesti aru saanud: pensionile jäämine ei olnud kohustus, vaid võimalus! Küll ja küll oli neid, kes töötasidki, kuni jalad ees ära viidi. Siis oli töötajate puudus ja vanuse tõttu ei lastud kedagi kuskilt lahti, isegi, kui tööga enam hakkama ei saanud. See jutt, et tänapäeval oleks inimene nördinud, kui peaks 55-selt pensionile jääma, on lollikeste püüdmiseks. Igaüks oleks rahul, kui tiksuks mingi kindel sissetulek ja tööd võiks väiksema koormusega teha.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See jutt, et tänapäeval oleks inimene nördinud, kui peaks 55-selt pensionile jääma, on lollikeste püüdmiseks. Igaüks oleks rahul, kui tiksuks mingi kindel sissetulek ja tööd võiks väiksema koormusega teha.

Ja palju rohkem aega lastelastega veeta. Nüüd oled tegelikult tühjaks pigistatud. Nädalavahetuseti oleks vaja puhata, aga lastelastel on vanavanemaid ka vaja ja ise tahaks ka nendega olla. Kasvavad, aga sina ei näegi õieti.
Ma ei saa aru neist, kelle jaoks on töölkäimine toredam asi, kui põngerjatega loomaaias käia ja neile muinasjutte lugeda. Eks me ürita ju ikkagi seda teha, aga siis, kui jõudu üle jääb. Või siis hädavajaliku puhkuse arvelt.
Lastetud naised võivad igasugust endale ette kujutada, arusaadav, kui pole saanud, ei tea tahta.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Näitan 22 postitust - vahemik 31 kuni 52 (kokku 52 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kõrge vanus