Teema: Kõrged standardid

Ma lähtun ainult sellest kas meeldib või ei meeldi, erutama peab ka.

Kõrged, kuid samas kõrgharidust ma ilmtingimata ei eelda, olen elus piisavalt näinud kõrgharidusega lolle. Muidugi tõenäosus, et “eluülikooli” läbinute seas on rumalaid rohkem, on suurem. Siiski, ma ei sea kõrgharidust kaaslase valimisel standardi nimekirja 🙂

Oluline on EQ, IQ, normaalsus (ei soovi autisti, aspergerit, nartsissisti, sotsiopaati jms diagnoosiga inimesi kaaslaseks). Võib olla kutseka haridusega vabalt, kui eriala on selline ja omal alal vähemalt keskmiselt hea tegija. Sosseppa ja susserdajat ei soovi. Täiskarsklast ei taha, aga sellist ka mitte, kes igal võimalusel end umbe joob, võiks osata mõõtu pidada ja et ei pea kaine perioodi jaoks eriliselt pingutama. Muusikamaitse võiks olla enamvähem selline, et mitte päris teisest ooperist. No näiteks, kellele meeldivad punkbändid või süldibändid, need ei kõlba. Indie-meest ka ei tahaks. jne.

Latti madalamale lasta ei kavatse, standardist loobuda ei kavatse. Kunagi nooremana ükskord muutusin ahastavaks ja lasin korraks lati madalale, oh häda. Selle reha otsa ma enam teist korda ei astu.

Samas, ega iga inimene tutvusringkonnas ei peagi kohe kaaslaseks sobima, nii et sõprade seas on mul hulgaliselt ka selliseid, keda endale elukaaslaseks ei taha, aga niisama sõber võib olla. On alkohoolikuid, on ka paar salanarkomaani, on töönarkomaane, on pooliku kõrgharidusega inimesi, kes ilmselt iial ka ei lõpeta, on pungisõpru, indiemehi ja ka paar depressiivset. Viimastega on kõige keerulisem ka sõbrana suhelda, sest see kurnab ikka väga, see lõputu negatiivne vaib. Nad käivad arsti juures, seegi hea. Paraku on just depressiivsed nüüd kõik üksi, st elukaaslaseta/abikaasata jäänud, seda vist ei kannata eriti keegi igapäevaselt enda kodus.

Kui mees on hea, tark ja huumorimeelega, siis see katab juba suht kõik mulle olulised valdkonnad.

Välistatud oleks partner, kes on pedantlik, kitsi, näägutaja, passiiv-agressiivne.

Välimuse osas mul teadlikke standardeid pole, aga tegelikult muidugi mõni inimene meeldib ja mõni teine mitte,

Ühesõnaga, tahaks, et oleks normaalne inimene. Hea, tark, huumorimeelega, milleski osav, millestki huvitunud. Loomad peavad meeldima, alukaid peab vahetama ja hambaid peab pesema, muidu sellise kerge räpakuse (ajamata habe, viksimata kingad või pesemata juuksed) olen nõus mõõdukal määral ära taluma.

#4018922:

Nii nunnu teema. Kohtate õiget kaaslast kellega on keemia ning teie “standardid” on võluväel minema pühitud. Muidugi on ka neid totusid, kes istuvad oma unistuste otsas, kuid eks praktika on näidanud, et ega selliseid ei taha isegi need poetagused filosoofid.

Kuskile maale on tõesti nii, aga kui piisavalt palju ühest ämbrist teise kolistada, siis enam ei teki mõne seksika tagumiku osas mingeid pikaajalisi soove. Täna tunnen küll, et mõne standardi oleks võinud juba varem kõrgemale tõsta, et asjatuid pisaraid mitte valada. Parem üksi, kui kehvas suhtes.

Jah, nooremana võis ju “käia” ja niisama aega veeta ka enda latist madalamatega. Aga tegelikult siis juba teadsin, millist tüüpi mehe valin endale abikaasaks ja laste isaks.

Eelnevad on ära öeldud ka põhilised asjad – mees peab olema ambitsioonikas (ehk tahtma õppida/areneda, intelligentsus jne.) Loomulikult ei tohi olla agressiivne või vägivaldne. Peab olema silmaringiga ja kindlasti peab olema meil ühiseid huvisid, et peale esimese armumise ruhinat oleks piisavalt teemasid, millel omavahel mõnusalt tunde arutleda.

Mida keegi siiani pole märkinud, aga mis minu jaoks on näiteks oluline – mehe perekond. Tema lähimad pereliikmed võiksid siiski ka olla toredad ja normaalsed inimesed, et hilisem suhtlus minu perega, lastega pakuks kõigile rõõmu. Peresuhted on minu jaoks üliolulised.

#4018952:

Nõus, et inimene kas meeldib või ei, on tõmme või ei. Kui on välimuselt super, aga vesteldes tundub sinu jaoks rumalavõitu või maailmavaateliselt täiesti sobimatu, siis on selge, et inimesed ilmselt ei sobi ja kogu komplekt hakkab lagunema.

Mulle isiklikult on täiesti ükskõik, mis tööd inimene teeb, mis ametit ta peab kui ta inimesena on intelligentne ja huvipakkuv. Näiteks Eesti üks parimaid mälumängureid töötab/s laotöölisena. Mis olid tema motiivid selleks, ei tea, ju siis talle meeldib.

Laotöö hoiab vormis, füüsiline liikumine hoiab mälu korras.

Minu soov kõrgharitud mehe suhtes on seotud sellega, et ta on järelikult pikka aega suutnud täiskasvanuna (koos kõigi täiskasvanuelu ahvatlustega) õigeks ajaks teha õigeid asju õigel tasemel.Tal on olnud siht ja ta saavutas selle. Õppis.

Põhiharidusedga mehe puhul mul seda minevikuvaadet ei ole. Keskharidusega mehi pidasid enamasti üleva vanemad ja kui kooli ei ilmunud, oli kerge ata-ata. Magistrikraad mehe puhul näitab mulle, et ta on suuteline pühenduma, tähtaegadest kinni pidama, süvenema, minema süvitsi. Mitte ei laperda, sageli hangeldades, läbi elu, sest haridus on “eluülikool”.
Ja muidugi ei garanteeri kõrgharidus tarkust, aga annab sissevaate, kas inimene suudab taluda (pere)rutiini, tahab õppida ja suudab tähtaegadest kinni pidada.

#4018998:

#4018965:

Näiteks Eesti üks parimaid mälumängureid töötab/s laotöölisena.

Faktimälu omamine ei näita ju intelligentsust.

Ikka näitab. Ja mitte ainult, vaja on ka seoste loomise-, analüüsioskust.
Sa tead mõnda lolli tippmälumängurit või?

#4018643:

samas kõrgharidust ma ilmtingimata ei eelda, olen elus piisavalt näinud kõrgharidusega lolle. Võib olla kutseka haridusega vabalt, kui eriala on selline ja omal alal vähemalt keskmiselt hea tegija. Sosseppa ja susserdajat ei soovi. paar depressiivset. Viimastega on kõige keerulisem ka sõbrana suhelda, sest see kurnab ikka väga, see lõputu negatiivne vaib.

Kusjuures kõrghariduse puhul tõesti ei tähenda, et inimene oleks veel elus hakkaja ja tööl edukas. Kutseharidusega oskustöölised võivad olla omal alal nõutumad tegijad, kui mõni kõrghariduse kätte punnitanud mees. Depressiivsete inimestega on ka keeuline suhelda, pidev negatiivne hoiak on väsitav.

#4019048:

Sa tead mõnda lolli tippmälumängurit või?

IQ ei näita otseselt seda, et inimesel on suured faktiteadmised. Mõnel võib tõesti kõik naksti meelde jääda, tsiteerib peast klassikuid, aga IQ samal ajal suhteliselt madal. Tema kohta ei saa öelda, et ta on teadmiste poolest loll, küll aga ei pruugi selline inimene olla intelligentne.

Intelligents ei näita mitte faktiteadmisi, vaid näitab oskust seostest aru saada, mustreid märgata ka siis, kui tegelikult niiöelda kobad pimeduses. Intelligentne inimene oskab vastuse tuletada mingite etteantud parameetrite järgi. Ideaalis on jah faktitark inimene ka intelligentne, aga on ka inimesi, kelle puhul need kaks omadust ei kattu.

Olen kuulnud, et osadel naistel on samad standardid 30+ aastaselt nagu oli vahemikus 18-25.

Ajab alati naerma.

#4019080:

Mis täpselt naerma ajab? Et 25-aastaselt ei taha lolli meest, aga 45-aastaselt peaks tahtma või? Või et 18-aastaselt eeldasin mehelt heasüdamlikkust, aga 55-aastaselt võtan äkki mingi tigeda ja kibestunud nässaka enda koju? MIKS?

Sinu tingimused ajavadki naerma. Sa arvad, et elu rullib mööda sinu tahtmisi. Targad, lollid ja sinu tahtmised, nagu lasteaed. 25 aastaselt väljavalitud tark mees võib ka sind 15 aasta pärast vaadata nagu seebimulli. 55-aastane mees võib elus teha mõne tibi nimel selliseid kannapöördeid, et hõõrud ainult  suuri silmi suurest imestusest.

#4019089:

#4019080:

Mis täpselt naerma ajab? Et 25-aastaselt ei taha lolli meest, aga 45-aastaselt peaks tahtma või? Või et 18-aastaselt eeldasin mehelt heasüdamlikkust, aga 55-aastaselt võtan äkki mingi tigeda ja kibestunud nässaka enda koju? MIKS?

Sinu tingimused ajavadki naerma. Sa arvad, et elu rullib mööda sinu tahtmisi. Targad, lollid ja sinu tahtmised, nagu lasteaed. 25 aastaselt väljavalitud tark mees võib ka sind 15 aasta pärast vaadata nagu seebimulli. 55-aastane mees võib elus teha mõne tibi nimel selliseid kannapöördeid, et hõõrud ainult suuri silmi suurest imestusest.

Jah, aga siis teebki! Mil moel ma teda takistada peaks saama, kui talle keskeakriis peale tuleb ja ta motikalubade tegemise asemel hakkab noori tsikke taga ajama? Ega kui ma oleks siis näiteks lollima mehe valinud 25-aastaselt, siis võiks ta ju täpselt samamoodi 55-aastaselt peast segi keerata, aga sinnani oleks ma pidanud selle ullikese ju kuidagi ära taluma. 30 aastat “langetatud standarditega” elamist selle nimel, et lõpuks võib-olla ikka sama portsu otsas olla. Tahan öelda, et mingeid ulmenõudmisi muidugi pole mõtet seada, aga endale olulistes küsimustes pole küll pointi latti alandada, sest elu ilma meheta on ikka oluliselt etem, kui elu s*ta mehega. (Elu hea ja targa, st standarditele vastava mehega, on muidugi veel kõige toredam!)

#4019153:

#4019080:

#4019079:

Olen kuulnud, et osadel naistel on samad standardid 30+ aastaselt nagu oli vahemikus 18-25.

Ajab alati naerma.

Mis täpselt naerma ajab? Et 25-aastaselt ei taha lolli meest, aga 45-aastaselt peaks tahtma või? Või et 18-aastaselt eeldasin mehelt heasüdamlikkust, aga 55-aastaselt võtan äkki mingi tigeda ja kibestunud nässaka enda koju? MIKS?

Välimus inimestel 27-30 + ei võimalda omada samu standardeid.

Umbes analoogne teema on see , et ilusad ja popid naised kes viisakatele ja korralikele nooruses korvi andsid.

Sellised naisterahvad, olles minetanud oma nooruse välimuse +tavaliselt titekarjaga soovivad küll siis samu mehi, eriti neid kes on materiaalselt heasse seisu jõudnud.

Välimus 27-30+ ei võimalda omada siis mis standardeid? Millistes nõudmistes peaks noor naine siis, huvitav, järeleandmisi tegema, kui ta on jõudnud juba nii muldvanasse raugaikka nagu seda on nt 28 eluaastat? 17-21-aastastele nagadele võib-olla täiskasvanud naised jah peale ei lähe alati (targematele lähevad, aga kukekestele mitte, liiga hirmus hakkab küllap), aga muus mõttes ju lihtsalt parim ja paljudel naistel ka kõige kaunim iga ongi just 25-35. Aga isegi kui välimus hakkab veidi küpsemaks muutuma ütleme enne 40ndaid, siis ikkagi pole see põhjus, miks peaks normaalne naine äkki “latti alla laskma” ja hakkama hindama kehvemaid mehi. Absoluutselt ei pea! Sest normaalseid on ka keskeas olemas ja ebanormaalse kojutarimisest etem on siis juba suhet mitte luua.