Kõrged, kuid samas kõrgharidust ma ilmtingimata ei eelda, olen elus piisavalt näinud kõrgharidusega lolle. Muidugi tõenäosus, et “eluülikooli” läbinute seas on rumalaid rohkem, on suurem. Siiski, ma ei sea kõrgharidust kaaslase valimisel standardi nimekirja 🙂
Oluline on EQ, IQ, normaalsus (ei soovi autisti, aspergerit, nartsissisti, sotsiopaati jms diagnoosiga inimesi kaaslaseks). Võib olla kutseka haridusega vabalt, kui eriala on selline ja omal alal vähemalt keskmiselt hea tegija. Sosseppa ja susserdajat ei soovi. Täiskarsklast ei taha, aga sellist ka mitte, kes igal võimalusel end umbe joob, võiks osata mõõtu pidada ja et ei pea kaine perioodi jaoks eriliselt pingutama. Muusikamaitse võiks olla enamvähem selline, et mitte päris teisest ooperist. No näiteks, kellele meeldivad punkbändid või süldibändid, need ei kõlba. Indie-meest ka ei tahaks. jne.
Latti madalamale lasta ei kavatse, standardist loobuda ei kavatse. Kunagi nooremana ükskord muutusin ahastavaks ja lasin korraks lati madalale, oh häda. Selle reha otsa ma enam teist korda ei astu.
Samas, ega iga inimene tutvusringkonnas ei peagi kohe kaaslaseks sobima, nii et sõprade seas on mul hulgaliselt ka selliseid, keda endale elukaaslaseks ei taha, aga niisama sõber võib olla. On alkohoolikuid, on ka paar salanarkomaani, on töönarkomaane, on pooliku kõrgharidusega inimesi, kes ilmselt iial ka ei lõpeta, on pungisõpru, indiemehi ja ka paar depressiivset. Viimastega on kõige keerulisem ka sõbrana suhelda, sest see kurnab ikka väga, see lõputu negatiivne vaib. Nad käivad arsti juures, seegi hea. Paraku on just depressiivsed nüüd kõik üksi, st elukaaslaseta/abikaasata jäänud, seda vist ei kannata eriti keegi igapäevaselt enda kodus.