Teema: Kõrini sest koduõppest

#3403139:

#3403126:

Või tahad sa väita, et õpetajad teevad muidu lisaks õpetajaametile ka muud tööd? Sest hetkel on lapsevanemad selles seisus kus lisaks enda tööle, tuleb ka õpetaja olla.

Muidugi teevad. Eesti keele õpetaja peab lisaks sellele, et kõigile koduõppel lastele pidevalt üks-ühele tagasisidet anda (varem koolis sai asju ka klassiga korraga arutatud), õpetama oma lastele füüsikat, keemiat, matemaatikat, milles ta ei pruugi üldse kodus olla.

Oot-oot. Õpetaja ei pruugi kodus olla teiste ainetega, aga lapsevanemad peavad kodus olema KÕIGI aintega?
Ja jätkuvalt need õpetajate enda lapsed. Meil on POOLED õpetajad vanuses 50 ja vanemad, veerand vanuses 40-49 ja ülejäänud siis nooremad kui 40. Ja te tõsimeeli väidate siin, et kõik õpetajad peavad kodus samapalju varva nägema kui kodukontoris koolilaste kõrvalt töötavad lapsevanemad?

Selles mõttes lahe, et üldjoontes on lapsevanemad õpetajatele aastaid ette kirjutanud, mida nemad peaks tegema- asi nüüd nädalavahetuse arvelt ilma palka saamata ekskursioonile minna, asi nüüd kuhja pliiatseid-kustukumme-pastakaid jms sahtlis omada, et sealt kõigile jagada oleks (sest lapsevanemal on ju tülikas hankida), ei olegi eilsed kontrolltööd juba päevaga parandatud, miks õpetaja kell 10 õhtul telefonile ei vastanud jnejne, aga nüüd on juba mõne nädalaga kisa lahti, et paganama õpetajad-peesitavad kindlasti päikese käes. 😀
Küll ja veel on neid lapsevanemaid olnud, kes aastaid pole mõelnud sellele, et õpetaja tahaks nt õhtust aega oma perega veeta.
* ma ei ole õpetaja

No kuulge, kõik need halvustajad, kes ütlevad, et kuidas siis te ei oska teise klassi programmi…
1. Jah, muidugi on kõik vanemad omandanud teise (kolmanda, kuuenda jne) klassi programmi. AGA enamik vanemaid ei ole läbinud pedagoogika kursusi. Lugupeetud õpetajad, asi ei ole mitte teise klassi materjalist arusaamises, vaid sellesama materjali lapsele selgeks tegemises.

2. Need pagana õpikud ei ole ju kirjutatud lastele, vaid minu arusaamist mööda on need õpetaja tööraamatud (keskastme õpikutest räägin). Nõus, õpetaja ise ei pruugigi sellest aru saada, sest tema on ju ülikoolis oma ainet mitu aastat õppinud ja siis veel x aastat seda muudkui üle korranud, temale jah on õpikujutt selge.

3. Meil on praegu distantsõpe, mitte koduõpe. See tähendab, et õpetamise kohustus on siiski õpetajal, mitte lapsevanemal.

4. Siiski käib osa vanemaist ka reaalselt tööl. Pärast tööpäeva õnnetu ja sterssis lapse õpetamisest ei tulegi suurt midagi välja.

5. Koolides tegelikult ei ole valmisolekut selliseks digiõppeks. On üksikud koolid (nt Tartu TERA), kus see tõesti on olemas. Lõviosas teistes on iga õpetaja jäetud üksi selle ülesandega ja nii peab igaüks leiutama, mis keskkonnas, mil viisil hakkama saada ja eks igaüks ponnistabki. Ja tulemuseks on see mudru keskkondade, kontode ja muu säärasega, millega ei tule toime ka lapsevanem, lapsest rääkimata.

#3403172:

#3403139:

#3403126:

Ja jätkuvalt need õpetajate enda lapsed. Meil on POOLED õpetajad vanuses 50 ja vanemad, veerand vanuses 40-49 ja ülejäänud siis nooremad kui 40. Ja te tõsimeeli väidate siin, et kõik õpetajad peavad kodus samapalju varva nägema kui kodukontoris koolilaste kõrvalt töötavad lapsevanemad?

Mida nad siis tegema peavad? Tulema sulle koju?

#3403260:

Ja jätkuvalt need õpetajate enda lapsed. Meil on POOLED õpetajad vanuses 50 ja vanemad, veerand vanuses 40-49 ja ülejäänud siis nooremad kui 40. Ja te tõsimeeli väidate siin, et kõik õpetajad peavad kodus samapalju varva nägema kui kodukontoris koolilaste kõrvalt töötavad lapsevanemad?

Eks igaühel oma raskused kanda. Meil ühel õpetajal on kodus kontrolli alt ära läinud diabeetikust mees, kelle katus on täiesti ära sõitnud, pidi ravile saama aga nüüd jäeti plaanilised ravid ära ja nüüd siis selle voodisse laskva ja oma tegevusest mitte aru saava mehe kõrvalt ta peab onlines lastele vastama.

#3403280:

#3403260:

Ja jätkuvalt need õpetajate enda lapsed. Meil on POOLED õpetajad vanuses 50 ja vanemad, veerand vanuses 40-49 ja ülejäänud siis nooremad kui 40. Ja te tõsimeeli väidate siin, et kõik õpetajad peavad kodus samapalju varva nägema kui kodukontoris koolilaste kõrvalt töötavad lapsevanemad?

Eks igaühel oma raskused kanda. Meil ühel õpetajal on kodus kontrolli alt ära läinud diabeetikust mees, kelle katus on täiesti ära sõitnud, pidi ravile saama aga nüüd jäeti plaanilised ravid ära ja nüüd siis selle voodisse laskva ja oma tegevusest mitte aru saava mehe kõrvalt ta peab onlines lastele vastama.

Et hakkame nüüd võrdlema, kellel on raskem kodune olukord? Kindlasti on sealsamas koolis lapsevanemaid, kes samuti põetavad mõnd pereliiget või kellel on öö läbi röökiv imik ja päeval kodus juhendamist vajav koolilaps.
Kõik me oleme koos selle supi sees ja kedagi ei aita kui lapsevanematele pannakse veel lisakoormus õpetajate ülesannete näol.

#3403259:

Kägu 13.36, häbenema peaks oma sõnavõttu! Ega õpetaja mustkunstnik pole, kes tammepakule roosiõied külge kasvatab.

Ja millest sa arvad, et mu laps tammepakk on?
2kl laps. Muusikaõpetaja tahab, et me kuulaks koos Mozartit ja teeks temast lühijutu. Kunstiõpetuse õpetaja on andnud mingi hiigelraske kirjelduse väga abstraktse kunstiteose loomiseks. Kehalise kasvatuse õpetaja tahab, et ma filmiks oma last, kui ta harjutusi teeb. Eesti keele õpetaja tahab, et laps loeks kuskile linti oma kodutöö vastused. Matemaatika õpetaja tahab, et laps loeks opiq-st mingid tekstid ja laeks vastused terasse üles jne jne jne.
Ma võiks jätkata pikalt. Olgu ütelnud, et 2kl laps ei saa ühegagi neist ülesannetest üksi ilma vanema abita hakkama, see tähendab seda, et me istume iga jumala päev poole ööni ja filmime, lindistame, lõigume, kleebime ja mõtleme jutukesi välja.
AGA MA EI TAHA!
Ma olen väsinud, ma olen pika ja stressirohke tööpäeva veetnud ja me ei suuda kodus kella 22-23ni tegeleda õppimisega enam.
Minu küsimus on, et kas maailm kukuks kokku praegu kui kunstiõpetuse õpetaja ei saaks oma abstraktset maali. Kas koolisüsteem hävineks, kui kehalise kasvatuse õpetaja ei saaks 20 filmijuppi võimlevatest lastest?
Lihtsalt praegu on seis, kus iga õpetaja üritab meeleheitlikult oma eksistentsi põhjendada arulagedaid ülesandeid ladudes.
Saage aru, et algklasside lapsed ei saa üksi kodus enamusega hakkama!!!

Meil on vist õpetajatega vedanud. Mingeid arulagedaid ülesandeid pole olnud ja paari tunniga kõik tehtud. Kuuendik saab pildistamise ja postitamisega ise hakkama, tema puhul olen ma riigikontrolli rollis- vaatan, et korralikult teeks oma asju ja et kõik vajalik tehtud oleks, teise klassi laps teeb oma asju samas toas ja küsib mult kinnitust või vajadusel selgitust. Võtame rahulikult. Mingeid lisaülesandeid jms tavaliselt ei tee, selle asemel jalutame koeraga või käime ratastega sõitmas. Ei jää nad lollimaks kui paar kuud vaid hädapärase ära teevad.

#3402949:

#3402942:

Teemaalgataja, sina ei oska kodus oma ühte teise! klassi last õpetada, õpetaja peab suutma 30 korraga õpetada, kuhu kuulub kindlasti ka 3-4 erivajadusega ja sama palju lihtsalt kasvatuseta jäänud last?

Ehk on aeg hakata natukenegi lugu pidama õpetajatest, kes oma tööd päevast päeva kõigele vaatamata teevad?

Mis juhtub, kui su laps töid ära ei saada? Suvetööle võib jääda. Teine võimalus, et tuleb telefonikõne sotsiaalametnikult koolikohustuse mittetäitmise pärast.

Mina jõuan ka isiklikult vastata vaid 1 tööle nädalas per klassikomplekt. Ülejäänud tööd teevad ka iseseisvalt, kontrollib lapsevanem või arvutiprogramm.

Kui su laps juba 2. klassis keeldub õppimast, siis mis temast tulevikus saab? Jääb sulle ilmselt kaela peale elu lõpuni.

Bla bla bla.

Õpetaja töö see ongi ju! Mina ei oska õpetada lapsi ja selle asemel hakkasin ma arstiks. Mina ravin praegu haiglas haigeid, teie õpetage lapsi. Või tahad sa väita, et õpetajad teevad muidu lisaks õpetajaametile ka muud tööd? Sest hetkel on lapsevanemad selles seisus kus lisaks enda tööle, tuleb ka õpetaja olla.

Õpetajatel on see praegu tõesti nagu puhkus, mul majas neid kaks, ei suuda ära seletada omavahel, kui igav neid juba kodus on ja midagi teha enam ei oska. Ja lapsevanemad nutavad koos lastega patja.

Appi, mida ma lugema pean! Mul tõeliselt piinlik, et keegi selline minu kolleeg on!

On jah raske, nii minul kui lapsel, aga see ei jää igavesti nii kestma ju. Mina olen ka päeval tööl (okei, täna on esimene kodukontori päev, seetõttu ka postitus sellisel kellaajal). Püüan telefoni teel last juhendada. Laps helistab ka ise õpetajale, kuna õpetaja on nii palunud (et ei segaks töötavaid vanemaid). Minu 3. klassi lapsel on lisaks kergemat sorti erivajadus. Hommikul, enne tööleminekut vaatame võimalusel päevaks antud ülesanded kiiresti läbi ja otsustame, milliseid ta püüab ise teha ja millised teeme õhtul koos. Ja siis teemegi õhtul koos. Kui ei jõua, siis teeme nädalavahetusel. Lisaks on meil lasteaiaelaine segav faktor kodus.
Mingi videosild ei tule kõne allagi – nii väike laps ei tule iseseisvalt arvuti majandamisega hakkama. Ma olen väga uhke, et ta saab meili ja piltide saatmisega hakkama.

Nii, lugesin nüüd su teisi postitusi ka. Su lapse õpetajad on tõesti ka arulagedad. Aga kas sa oled oma olukorda neile selgitanud? Mina näiteks olen ja kõik on arusaamist väljendanud.
Kui KÕIK õpetajad nõuavad infotehnoloogiliste vahendite kasutamist, siis oleks äkki mõistlik kirjutada õppealajuhatajele või direktorile. Ilmselt nad arvavad, et ainult nemad soovivad mingit videot vms ja ei aimagi, et kui KÕIK õpetajad seda teevad, siis läheb see lapsevanemale tõesti koormavaks. Eriti, kui lapsevanem käib tööl ja peab iga päev oma elu ja tervise pärast kartma.

Siin on mitmest kommentaarist läbi käinud arusaam, et laps ja vanemad ise lollid, kui aru ei saa õpitavast. Aga päris nii see ei ole. Toon näite enda lapse õppetööst. Oli Opiqus matemaatika ülesanne vaja teha, hästi napp ülesande tekst, kui laps tegema hakkas, jäi hätta. Vaatasime koos, ei saanud ka mina ega mees aru, mis süsteemi järgi seda lahendama peab. Pärast selgus, et hädas olid sellega kõik. Õpetaja saatis siis tagantjärele poole lehekülje pikkuse kirjelduse, kuidas seda teha. See ei ole kivi isegi mitte õpetaja kapsaaeda, vaid ülesande koostajate omasse. Info lahendamiseks oli puudulik, millegipärast eeldasid ülesande koostajad, et lampi igaüks saab aru, et nende mõte oli, et üheosaline tabel peaks olema kaheks jaotatud (mingit eraldusjoont ei olnud ega selgitust, et terviklikku tabelit tuleks võtta kahe eraldi tabelina) ja kahe eraldi poolena lahendatud. Puudus ka muu selgitav info ülesande lahenduskäigu kohta.

ka kõrini

mõtlen tõsiselt et laps õppetööst kõrvaldada ja teda iseseisvalt õpetada sest igapäevane elu seisneb raporteerimises ja aru andmises õpetajatele, erinevate keskkondada õppimine, pidev maadlus sellega et tehnika veab alt – kord on internetis jama, kord ei tööta server kus on õpe korraldatud, kord ei lae leht, siis ei saa õpetajad töid kätte muudkui saada uuesti ja uuesti.

Ja kogu selles kammis kulub enamus aega tühja rapsimisse mitte aine õppimisse. Õpetajatest eriti abi pole, nii palju kui ise õpib laps ja kui palju mina õpetada oskan nii palju õpib. Koolist on saanud ainult järelvalve organ.

Kui arvate, et õpetajatele praegune olukord meeldib, siis eksite.
Mul on kokku 136 õpilast. Üks asi on tööde kontrollimine, aga teine on individuaalse tagasiside andmine neile kõigile. Klassijuhatajana tuleb veel kuidagi taga ajada neid, kes radariekraanilt kaduma kipuvad.
Ausõna, päris koolis on oluliselt lihtsam. Kahju on lõpuklasside õpilastest – teadmatust on ikka väga palju.
Ainus lohutus – see olukord ei saa ju kesta igavesti. Katsume üle elada.
Meil endalgi näiteks on kodus paras hullumaja – 3-toalises korteris peavad koos töötama ema, isa ja 2 koolilast. Õnneks seadmeid jagub.

Kui õpetaja tahaks tundi teha Skype-i kaudu, siis suure tõenäosusega teeks jälle paar lapsevanemat kõvemat häält, et mida te mu lapselt ometi ootate.
Mul on selline e-kooli pakett, mis näitab ka statistikat ja lapselt kuuldu sinna lisades – kes tahavad, leiavad ikka mingi võimaluse ja kes ei taha, leiavad vabanduse.