Teema: Koristamine

vähem asju = vähem koristamist

lasin lastelise valida mida nad enam ei taha ja viisime suurte kottide kaupa riideid ja mänguasju uuskasutuskeskusesse. kumbki sai ühe karbi täie mänguasju alles jätta.
ja nüüd kui tahavad mõnda uut asja, peavad valima millisest olemasolevast asjast on nõus loobuma.
kodu püsib suht puhas asjade mõttes, ainult tolmu võtta, põrandaid puhastada, kööki puhastada on vaja.

#3396319:

vähem asju = vähem koristamist

lasin lastelise valida mida nad enam ei taha ja viisime suurte kottide kaupa riideid ja mänguasju uuskasutuskeskusesse. kumbki sai ühe karbi täie mänguasju alles jätta.

ja nüüd kui tahavad mõnda uut asja, peavad valima millisest olemasolevast asjast on nõus loobuma.

kodu püsib suht puhas asjade mõttes, ainult tolmu võtta, põrandaid puhastada, kööki puhastada on vaja.

Meil see küll ei tööta, sest peamine segadus ei teki mänguasjadest, vaid lõputust meisterdamisest: õmblemine, lõikumine, kleepimine, ehitamine, söögitegemise katsetamine. Ja lapsed justkui ei näe, mis laga neist järgi jääb, mitte keegi midagi ära ei pane, kui mina kurja pilguga iga hetk järel ei käi ja ei osuta, milline puru ka vaja oleks üles korjata. Kolm last vanuses 8, 10 ja 12. Eriti hull on meil 12 aastane, kes ei pane tähelegi, et kõik ta riided kukuvad jumala suvaliselt kusagile jalgu, koolilaud ja selle alune on nagu prügimägi, voodi varjasime kardinaga ära, et näha poleks. Iga eseme kokkukorjamist tuleb öelda, ise ei märka midagi. Kõik kolm kasutavad vannitoa kraanikaussi nii, et iga kasutuse järel tuleb kogu kraanikauss, serv ja peegel uuesti puhtaks teha – müstika, kuidas ei saa rahulikumate liigutustega pesta ja vaadata, millised hambapasta või vesivärvi või pori lärakad kraanikaussi maha jäävad. Ja oleks siis, et ma pole neile õpetanud, kuidas puhtust hoida ja enda järelt koristada ja mitte alustada uut tegevust kui vana pole lõpetatud. Aastaid olen seda rääkinud, ette näidanud, harjutanud aga külge ei jää. Eile veetsime pärv otsa õues. Õhtul vaatan kogu tuba ja diivan okkkaid ja mulda täis. Kusjuures lapsed ei läinud õueriietega diivanile, võtsid nii jope kui kilepüksid ära enne. Aga kogu see sodi tuli neil juustest ja krae vahelt kusagilt.

#3396448:

Kõik kolm kasutavad vannitoa kraanikaussi nii, et iga kasutuse järel tuleb kogu kraanikauss, serv ja peegel uuesti puhtaks teha – müstika, kuidas ei saa rahulikumate liigutustega pesta ja vaadata, millised hambapasta või vesivärvi või pori lärakad kraanikaussi maha jäävad.

Oh, meil on kollektiivist 90% sellised, kelle järel ei taha wc-sse minnagi. Mina ka ei tea, kuidas inimesed ei näe ja ei hooli. Täiskasvanud inimesed seejuures. Ka korduv rääkimine ei aita. Ikka on laga koguaeg.

Meil on reegel – igaüks koristab enda järgi ära – teed köögis võikusid, siis paneb asjad külmkappi tagasi ja vorstinahad prügikasti, teed mingit lõikumistööd – siis paberisodi ahju ja muud asjad omale kohale.
Oma toa hoiab iga lapse ise korras.
Muidu jäädki laste/mehe järgi koristama. Väga hea asi on robottolmuimeja – tänu sellele hoiame maas minimaalselt asju, et masin saaks töötada – 1 korrusel on kõige hullem – puude sodi, kassiliiv, käiakse saabastes jne – lasen 3-4x selle masinaga põrandad üle, toad ongi puhtad.

#3397143:

Meil on reegel – igaüks koristab enda järgi ära – teed köögis võikusid, siis paneb asjad külmkappi tagasi ja vorstinahad prügikasti, teed mingit lõikumistööd – siis paberisodi ahju ja muud asjad omale kohale.

Oma toa hoiab iga lapse ise korras.

Muidu jäädki laste/mehe järgi koristama. Väga hea asi on robottolmuimeja – tänu sellele hoiame maas minimaalselt asju, et masin saaks töötada – 1 korrusel on kõige hullem – puude sodi, kassiliiv, käiakse saabastes jne – lasen 3-4x selle masinaga põrandad üle, toad ongi puhtad.

Meil on ka see reegel, lapsed teavad seda, aga täidavad ainult siis kui kubjas (mina või mees) ütleb. Ja meil on nii, et kui näen, et keegi pole reeglit täitnud, siis kohe kamandan tagasi, aga nad ei tee ise ikka omal algatusel, vaid ootavad kuni kamandan ja kui mind pole kodus kamandamas või ma tähele ei pane, kuhjuvad ikka kõik need asjad, mis nad lõpule viimata jätsid. Minu lapsed on vist erakordselt andetud märkama, et neil miski pooleli jäi.

No ma ei tea, kui 6-aastane jutust aru ei saa, siis pole ka sel “tahaks lastega rohkem aega veeta” kasu.

#3396432:

Tead, mind nt ei häiri, kui lapsed lihtsalt sassi ajavad oma mänguasjadega. AGa ma ei saa aru, kust see pudi tuleb. Ma nühin köögi tööpindasid vist 10 x päevas – pidevalt on seal mingi pudi, kuigi süüa tegemas ei käida koguaeg. Tolmu pühin kõikidelt pindadelt 1-2x nädalas, kusjuures neid pindu polegi väga palju, tolmuimejaga teeme 2-3x nädalas, põrandat pesen vähemalt korra nädalas ja kui aega ja viitsimist, siis avatud elutoast/köögist 2x nädalas, ja ikka, kohe, kui lõpetan koristamise, on kuskil jälle mingi pudi…

See on juba foobia. Võta vabalt, inimene! Kui ma samamoodi koduperenaine oleksin ja aega laialt käes, isegi siis ma ei tõmbleks nii palju. Töö ajal ammugi mitte. Mitte midagu ei juhtu, kui iga päev lapiga ei vehi. See on sundkäitumine sul.
Praegusel karantiiniajal ei kratsi ja kraabi samamoodi. No las olla see “pudi” seal põrandal, so what? On kevad, loodus, lõhnad-hääled, aed, mets… Toas raamatud, filmid, internet, käsitöö, mängud. On pere, mitte tolmuimeja ja mopp.
Aga saan aru nii prioriteetidest kui üksikvanema elust. Viimasel puhul tunnen kaasa, päris ausalt.

Sama siin. Lapsed 11, 6 j 2,5 aastane. Lootusetu, tahaks lihtsalt paariks kuuks kuskile ära, et siis nad aru saaks, millega ma tegelen pidevalt. Nüriduse tipp. Isegi koristajat ei saaks võtta, sest selleks peavad sul puhastatavad pinnad nö . tühjad olema, aga kui ma elamise ühes otsas midagi korda saan, on mujal juba kaos.

#3414843:

Osad inimesed ongi lohakamad. Minu poeg on ka. Ise ei märka iialgi mingit laga, kogu aeg pean ütlema, tee seda, tee teist. Kümme korda päevas selle pärast ütlemist. Teise lapsega ei ole sellist muret. Päris solvav oli, kui klassijuhataja arenguvestlusel ütles, et poeg jätab kogu aeg asjad laiali, et temas ei ole kujundatud koristamisharjumust. Ma tegelen sellega iga jumala päev, aga mõnele lihtsalt ei hakka külge, sest on juba loomu poolest kohutavalt lohakas.

Mis asi on “loomu poolest” lohakas? See on ikkagi laiskus ja mugavus ning last pole õpetatud asju NÄGEMA. Tänapäeval nad üldse midagi ei näe: käid looduses ära – mitte midagi ei panda tähele, autosõitude ajal on nutikas käes, mitte ei vaadata välja ega arutleta elu-olu üle. Lapsed ei oskagi enam midagi küsida, neid ei huvita midagi. Tean, lõpetasin eelmise õppeaastaga 10 aastat kestnud alusharidust pakkuva töö.