Julgustav oli siinseid kogemusi lugeda. Praegu tuleb seda raskelt põdejate juttu nii palju peale, et vaimselt raske. Lisan ka enda kogemuse. Hetkel käimas 5. päev.
Esimene sümptom oli peavalu ja õhtul magama minnes külmavärinad, öösel higistasin. 2. päeva hommikul palavik 37.7. Käisin testil. Öösel jälle higistasin. Palavik püsis täpselt sama ka 3. päeval, kui sain teada, et positiivne vastus. Selline minul tüüpiliselt palavikuga alati kaasnev peavalu oli 2. ja 3. päeval. 3. päeva õhtuks peavalu kadus, palavik kukkus 37 peale ja sealt edasi on nii, et magama minnes ja ärgates palavikku pole, keset päeva aga 37.2. Köha pole, nohu pole, aeg-ajalt väga harva aevastan. Kurk ei ole samuti valus. Lihased ei valuta, nahk pole hell, lõhn ja maitse alles. Aga on nõrkus ja imelik hingamine, nagu ka siin eespool kirjeldati. Ei ole valus hingata, ei ole otseselt ka raske, aga kuidagi teistmoodi. Hingetõmbed veidi nagu lühemad ja peab teadlikult sundima end sügavamalt hingama. Samuti nõrkus ja pearinglus. Vahepeal surub kõrvades, avastasin, et alumine vererõhk tõuseb siis ca 10 ühikut. Süda aeg-ajalt hakkab lühikeseks ajaks tugevamini lööma. Just tugevamini, mitte kiiremini.
Väga kummaline haigus, sest muid tüüpilisi hingamisteede viirushaiguse sümptomeid mul pole, aga tunne on selline, nagu pärast nädal aega kõrge palavikuga haigust esmakordselt voodist tõustes. Pearinglus kõige vastikum. See tunne on olnud pea kõik haiguspäevad ja paremaks ei lähe, enamasti voodis poollösakil.
Naine, vanust 39, kaasuvaid haiguseid pole, aga tavaliselt korra või kaks olen igal hooajal mingis köha-nohuviiruses ikka, aga üsna lühidalt. D -vitamiin oli just nädal enne haigestumist 100.
Kuidas “ravin”: teen mitu korda päevas auru, lutsutan Islaminti pastille, joon palju kummeliteed, mineraalvett ja mida iganes kätte satub, võtan edasi d-vitamiini, alustasin ka tsingi võtmist. C-vitamiini olen ka juurde võtnud, aga pigem eelistan süüa hapusid marju ja puuvilju. Magada on kergem kõhuli. Ringi kõndida ei tahaks, aga arst käskis ennast sundida, et trombe ei tekiks.
Edit: Sain pulssoksümeetri ka endale. Mingi paarikümne eurone. See on parim ärevuse ravim praegu. Pistan sõrme otsa ja 98 või 99 ja süda rahulikum kohe.
Täiendan enda koroonapäevikut. Täna 7. päev ehk siis vist see keskmine verstapost, kust kas läheb üles või alla. 6. päeva õhtuks kukkus temperatuur mu tavapärasele, jaksust oli nagu pool tagasi ja suutsin isegi pikemalt duši all mõnuleda. Uni oli samas häiritud ja külili olles oli kuidagi paha hingata. Oksümeeter näitas, et kõik ok. Täna ongi peamine erinevus eelmistest see, et nagu jõuan rohkem liikuda, ei hakka iga asja peale hingeldama, Eilsest (6.p) on lõhn kadunud ja maitsetest alles vaid põhimaitsed. Täna korra tuli üks karedam köhatus ka. “Palavik” endiselt 37-37.1. Tahaks nagu rõõmustada, et ehk selgroog murtud, aga mitte ei julge veel…
9. päev. Eile temperatuur >37.0 ei läinud ja täna olen alla 37 klubis. Lõhna endiselt ei tunne. Hirmutama on hakanud imelikud hootised valud rinnus, mille puhul kahtlustasin kopsudega miskit, aga perearstiga rääkides mainis see hoopis südant. Kuigi ütlesin, et valu pigem allpool ja ka paremal. Soovitati valu ajal vererõhku mõõta ja kui ikka tugevam valu, siis kutsuda kiirabi EKG-d tegema. Oeh, see ka veel. Maailmatuma loll haigus. Vabalt võivad need valud olla ka tegelikult lösutamisest kõrvetised või lihtsalt see pikk suht liikumatult olemine, aga ei tea ju vahet teha.
Köha ei tulnud, nohu ka mitte.
Nõrkus on kadunud, aga mis mu tegelik suutlikkus on, ei oska öelda, sest vaid korteri piires liikudes ei saa täit pilti.
Minu jaoks ongi selle haiguse puhul kõige raskem see, et keegi midagi ei tea ja ka arst ütleb, et ega koroonaga tea, kopsupõletik võib ka veel alles ees oodata. Lugedes, kuidas “long covid”iga inimesed kuid vaevlevad, siis saab see eelkõige just vaimselt olema üks väga raske tõbi. Pidevalt looda parimat ja karda kõige hullemat.
