Teema: “Koroonavaene” pere

#3518275:

sul ei ole raha üürikorteri esimeseks makseks ja ometi üürid sa 500€ korteri!? kommunaalid tulevad ju veel lisaks sellele. ja selles 500-euroses üürikorteris on vaja esimese asjana hakata tegema remonti? kas nad mitte kotti pähe ei lasknud tõmmata endale selle üürikaga?

Kõige tavalisem vanas majas Mustaka 3-toaline maksab 450-500.-

#3518461:

Olen vanusega aru saanud, et praktiline mõtlemine on samasugune kaasasündinud oskus, nagu laulmine või joonistamine. Kui satuvad kokku kaks kehva majandamisoskusega inimest, ongi tulemus selline nagu seal artiklis. Eks natukene saab arendada, nagu joonistamisoskustki, aga mõnel lapsel igasuguse koolituseta ka rohkem praktilist taipu, kui mõnel täiskasvanul õppideski olema saaks.

Muidugi teisel pool on juba koonerdajad, ega see ka hea ei ole.

Laulmist ja joonistamist (ja enamusi asju) saab keskmisele inimesele õpetada ikka oluliselt rohkem kui ainult “natuke arendada”. Lihtsalt suurem osa õpetajaid ei oska õpetada kahjuks. See on jälle tingitud sellest, et ühiskonnas on millegi pärast levinud see arusaam, et niisugused asjad on mingi “andekuse küsimus.” Ei ole kusjuures (ja need kes oskavad õpetada on seda ka igasuguste “lambi” õpilaste peal tõestanud korduvalt.)

Need kes ise n.ö. loomulikult (“puhtast andekusest”) õpivad neil on enamasti varakult lapsest peast juba mingi eeskuju ees. No näiteks kui paljude muusikute lapsed üldse viisi ei pea või kunstnikute lapsed kohe üle üldse joonistada ei oska? Aga selleasemel, et vaadata asja õige nurga alt (elav õpiku näide koguaeg ees lapsest saadik) hakatakse rääkima mingitest müstikalistest geenidega edasi antavatest võimetest.

Need ei ole võlu võimed vaid õige õppimine algusest peale. Ja praktilise mõtlemisega on sama lugu. Ja matemaatikaga. (Kui paljudele meist on koolis äeldud, et “sinu pea nüüd küll seda numbrite värki ei võta. Ja kui paljud meist on seda ise ka uskuma hakanud)?

Ja finants käitumisega on sama moodi. Nii, et ja. Tuleks õpetada koolis. Aga õpetajate poolt kes ka oskavad õpetada. Kust selliseid saada ja veel hulgi seda ma kahjuks ei oska öelda.

(Vahe märkus: Puudega inimesed jätaks siis välja eks s.t. need kes tõesti ei suuda mingi tervise vea tõttu teatud asju ära õppida.)

#3518659:

#3518275:

sul ei ole raha üürikorteri esimeseks makseks ja ometi üürid sa 500€ korteri!? kommunaalid tulevad ju veel lisaks sellele. ja selles 500-euroses üürikorteris on vaja esimese asjana hakata tegema remonti? kas nad mitte kotti pähe ei lasknud tõmmata endale selle üürikaga?

Kõige tavalisem vanas majas Mustaka 3-toaline maksab 450-500.-

remontivajav? no ei tea. ja kui ongi sellised hinnad, siis tuleb lihtsalt kahetoalises elada, kui raha ei ole. või lasnamäel. pealegi oli nende üürimise algus ikka mitmeid aastaid tagasi, tollaseid hindu ei saa 2019/20 talvega võrrelda.

#3518734:

Kahetoalises neljakesi? Lõpeta. Kahetoalises on võimalik max kahekesi elada.

No nüüd elavad ema korteri väikeses toas neljakesi…

#3518710:

#3518461:

Olen vanusega aru saanud, et praktiline mõtlemine on samasugune kaasasündinud oskus, nagu laulmine või joonistamine. Kui satuvad kokku kaks kehva majandamisoskusega inimest, ongi tulemus selline nagu seal artiklis. Eks natukene saab arendada, nagu joonistamisoskustki, aga mõnel lapsel igasuguse koolituseta ka rohkem praktilist taipu, kui mõnel täiskasvanul õppideski olema saaks.

Muidugi teisel pool on juba koonerdajad, ega see ka hea ei ole.

Laulmist ja joonistamist (ja enamusi asju) saab keskmisele inimesele õpetada ikka oluliselt rohkem kui ainult “natuke arendada”. Lihtsalt suurem osa õpetajaid ei oska õpetada kahjuks. See on jälle tingitud sellest, et ühiskonnas on millegi pärast levinud see arusaam, et niisugused asjad on mingi “andekuse küsimus.” Ei ole kusjuures (ja need kes oskavad õpetada on seda ka igasuguste “lambi” õpilaste peal tõestanud korduvalt.)

Need kes ise n.ö. loomulikult (“puhtast andekusest”) õpivad neil on enamasti varakult lapsest peast juba mingi eeskuju ees. No näiteks kui paljude muusikute lapsed üldse viisi ei pea või kunstnikute lapsed kohe üle üldse joonistada ei oska? Aga selleasemel, et vaadata asja õige nurga alt (elav õpiku näide koguaeg ees lapsest saadik) hakatakse rääkima mingitest müstikalistest geenidega edasi antavatest võimetest.

Need ei ole võlu võimed vaid õige õppimine algusest peale. Ja praktilise mõtlemisega on sama lugu. Ja matemaatikaga. (Kui paljudele meist on koolis äeldud, et “sinu pea nüüd küll seda numbrite värki ei võta. Ja kui paljud meist on seda ise ka uskuma hakanud)?

Ja finants käitumisega on sama moodi. Nii, et ja. Tuleks õpetada koolis. Aga õpetajate poolt kes ka oskavad õpetada. Kust selliseid saada ja veel hulgi seda ma kahjuks ei oska öelda.

(Vahe märkus: Puudega inimesed jätaks siis välja eks s.t. need kes tõesti ei suuda mingi tervise vea tõttu teatud asju ära õppida.)

Ka eesti keele õpetajatega tundub väga-väga suur probleem olevat.
Matemaatika pole muide lihtsalt praktiline õpetus, vaid teadus. Finantskäitumine on rakenduslik ala – nagu tööõpetus või perekonnaõpetus. Viimast vist kooliprogrammides enam pole. Ühiskonnaõpetuses tuleks aga kindlasti rääkida ümbrikupalkade mõjust ühiskonnale ja üksikisikule endale. Kui aga vanemad on nõus ümbrikupalkadega ja seda kiidavad, mis see õpetajagi koolis teha saab. Isiklik eeskuju (mitte ainult geenid) nagu muusikute, kunstnike, ärimeeste jne lastel on ka ümbrikupalkade saajate lastel seega olemas.

#3518734:

#3518729:

remontivajav? no ei tea. ja kui ongi sellised hinnad, siis tuleb lihtsalt kahetoalises elada, kui raha ei ole. või lasnamäel. pealegi oli nende üürimise algus ikka mitmeid aastaid tagasi, tollaseid hindu ei saa 2019/20 talvega võrrelda.

Kahetoalises neljakesi? Lõpeta. Kahetoalises on võimalik max kahekesi elada. Viimased 3 aastat on hinnatase suht stabiilsena püsinud, vahet pole, millal täpselt üüriti.

Mu klassiõe pere elas just neljakesi kahetoalises. Priske kass oli veel lisaks. Oli tavaline paneelikas, umbes 40 ruutmeetrit, tillukese köögiga. Isa-ema töötasid mõlemad ja küllaltki normaalsetel töökohtadel. Ja kujuta ette, nad kutsusid veel külalisi ka! Ja see kõik polnud mingi 50 aastat tagasi, vaid 2000ndatel. Nüüd on klassiõde ammu täisealine ja oma elu peal, aga pakun, et tema vanemad elavad endiselt samas. Miks nad nüüd peaks kolima, kui lapsed kodust läinud?
Tegu polnud vaeste inimestega ja ega nemad ainsad nii elajad polnud, enamus klassikaaslasi elas korteris ja sugugi mitte 4-toalistes. See on mingi viimase 10-15 a teema, et lastega ei saa korteris elada ja kahetoalisse pere ei mahu. No kuueliikmelisel perel oleks muidugi kitsas jah, aga neli inimest elab veel ära. Minu pere näiteks on kohe kuueliikmeline ja meil on küll maja, kuid 110 m2 suur ja ruume on arvuliselt vähe, aga kõik siiski saavad oma vajaliku privaatsuse.

See “koroonavaene” pere elas jah üle oma võimete, tuleviku arvelt laenatuga. Paraku, tulevikus pole sama hea või veelgi parem sissetulek garanteeritud. Tulevik on alati pisut ettearvamatu ja seepärast soovitatakse inimestel nii poole aasta elamisraha varuks koguda ja hoida. Oleks see pere seda soovitust jälginud, ei peaks nad praegu seal vanaema tagakambris elutsema, eriti kui mees oleks ametlikult tööl olnud ja praegu töötuskindlustushüvitist saaks.

#3518798:

Mu klassiõe pere elas just neljakesi kahetoalises. Priske kass oli veel lisaks. Oli tavaline paneelikas, umbes 40 ruutmeetrit, tillukese köögiga. Isa-ema töötasid mõlemad ja küllaltki normaalsetel töökohtadel. Ja kujuta ette, nad kutsusid veel külalisi ka! Ja see kõik polnud mingi 50 aastat tagasi, vaid 2000ndatel. Nüüd on klassiõde ammu täisealine ja oma elu peal, aga pakun, et tema vanemad elavad endiselt samas. Miks nad nüüd peaks kolima, kui lapsed kodust läinud?
Tegu polnud vaeste inimestega ja ega nemad ainsad nii elajad polnud, enamus klassikaaslasi elas korteris ja sugugi mitte 4-toalistes.

Ma elasin vanematega kahetoalises kuni 15-eluaastani aastal 1986. Meie klassis viiendik elas eramutes tol ajal. Siis läksime edasi suuremasse. Ise üksikuna elasin üheses, peikaga ostsin kahese ja kui laps sündis, kolisime kohe kolmetoalisesse ning hiljem majja. Mulle ei meeldi pead-jalad koos ning seega mõistan ka teisi, kellele see ei meeldi. Tallinnast muidugi räägin.

See artikkel oli ilmselt välja mõeldud. Hoiatuseks, või nii.

#3519172:

Pigem on neil 10 korda parem ja 100 korda kiirem leida odavam üürikas. Kes hakkab praeguses kriisis korterit ostma? Ja kas tõesti arvad, et saad korteri eest vähemalt sama palju kui ostes? Naljanina.

laenuga korteri oleks saanud selleks ajaks välja üürida, üürihind on pea alati kõrgem kui samaväärse laenusumma, seega olude paranedes oleks elamispind siiski olemas ja ühel ilusal päeval ka enda oma. praegu pole muud kui ema surma ja pärandust oodata.

#3518734:

Kahetoalises neljakesi? Lõpeta. Kahetoalises on võimalik max kahekesi elada. Viimased 3 aastat on hinnatase suht stabiilsena püsinud, vahet pole, millal täpselt üüriti.

veel 30 aastat tagasi oli täiesti tavaline, et 2-3 lapsega pere elas kahetoalises, pea terve meie kortermaja oli selliseid peresid täis ja keegi ei vingunud. 36 korteriga majas oli 3 3-toalist ja 3 1-toalist, ülejäänud 30 olid 2toalised. kusjuures ühes ühetoalises elas 2 lapsega pere, ühes 1 lapsega, ühes elas vanapaar kahekesi. 3-toalistes elasid 3 lapsega pered. kusjuures nii mõneski 2toalises elas veel ka üks vanavanem lisaks perele. kõigil käisid külalised, peeti suuri sünnipäevi jne. täiesti tavaline tolleaegne elu oli ja hea, kui oli oma korter, mitte ühiskorter nagu veel kümmekond aastat varem kombeks.
praegu peab olema n+1 tuba miskipärast, muidu pole võimalik elada

#3520017:

aenuga korteri oleks saanud selleks ajaks välja üürida, üürihind on pea alati kõrgem kui samaväärse laenusumma,

100-tuhandese korteri laenumakse on 380.- ja üürihind 450.- Pole selline vahe jändamist väärt.

Kes te siin kõik olete finantsiliselt kirjaoskajad, siis palun pange kirja kuidas see perekond oleks pidanud elama. Ohhetamise asemel kirjutage täpselt, millised otsused see pere oleks finantsiliselt pidanud tegema.
Ehk kus, millist ja millise hinnaga korterit üürima, kuidas autoga (kas on vaja, ei ole vaja), kui palju söögi peale, kust riided jne. Sellest kirjeldusest peaks välja tulema ka see, mida keskmine eestlane peab vastuvõetavaks elatustasemeks.

#3521581:

#3521556:

#3521520:

Kes te siin kõik olete finantsiliselt kirjaoskajad, siis palun pange kirja kuidas see perekond oleks pidanud elama. Ohhetamise asemel kirjutage täpselt, millised otsused see pere oleks finantsiliselt pidanud tegema.

Ehk kus, millist ja millise hinnaga korterit üürima, kuidas autoga (kas on vaja, ei ole vaja), kui palju söögi peale, kust riided jne. Sellest kirjeldusest peaks välja tulema ka see, mida keskmine eestlane peab vastuvõetavaks elatustasemeks.

Iga pere peaks elama nii, et laenu pole vaja võtta, v.a. eluasemelaen. Õnneks seda aga igaühele ei anta. Samuti peab olema raha kõrvale pandud. Seega tuleks koostada pere-eelarve, kus kõigepealt on eluasemekulud jms hädavajalik, samuti kõrvalepandav raha. Siis saab otsustada, kui kallilt saab süüa, riideid osta ja lõbustustele kulutada.

Mingid tarbimis- ja väikelaenud on kõige hullemad asjad üldse. Kui soovitakse midagi osta, pannakse mõne kuu või aasta jooksul selleks raha kõrvale ja siis ostetakse!

Söögile kulub palju raha, sest nagu mõnest teisest teemast näha, ei osata enam toorainetest süüa teha. Viimane on aga palju odavam ja tervislikum.

Artiklis on ju kirjas kui palju nad teenisid. Seega, tahaksin näha finantsiliselt haritute nägemust antud konkreetses olukorras: kui palju üür jne.

Et on tore, et igaühele ei anta eluasemelaenu? Ehk et nende kõrval, kelledele seda ei anta, saab eluasemelaenu omanikust eestlane end tähtsamana tunda? Või mis selle toreduse sisu on?

Kas autoliisingut ka ei tohi olla? Isiklikult ma autodest ei hooli üldse aga mind lihtsalt huvitab finantsiliselt haritute nägemus.

Kõik tohib olla, kui selle eest maksta jõuad.
Ei leidnud artiklit üles, aa mehe palk oli 2000? See on ju piisav elamiseks.
Peamised mõtted, mis tulid:
1. Finantsiliselt teadlik ei tööta mustalt.
2. Kui suutema korteri üürimiseks on vaja laenu võtta, siis see käib üle jõu.
3. Arvan, et 500 euroga kuus leiab ka korteri, kus ei pea laenu võtma.
4. 10000+ (autolaen ei ole odav)eurot maksev auto ei ole hädavajalik, sõitva saab ka odavamalt. Ja ei, ei PEA olema odavam ja võib ka liisida, aga antud juhul pere ei saanud endale seda lubada.
Vastuvõetav elatustase ei puutu asjasse, elada tuleb oma rahakoti järgi.

#3521671:

#3521581:

#3521556:

#3521520:

Kes te siin kõik olete finantsiliselt kirjaoskajad, siis palun pange kirja kuidas see perekond oleks pidanud elama. Ohhetamise asemel kirjutage täpselt, millised otsused see pere oleks finantsiliselt pidanud tegema.

Ehk kus, millist ja millise hinnaga korterit üürima, kuidas autoga (kas on vaja, ei ole vaja), kui palju söögi peale, kust riided jne. Sellest kirjeldusest peaks välja tulema ka see, mida keskmine eestlane peab vastuvõetavaks elatustasemeks.

Iga pere peaks elama nii, et laenu pole vaja võtta, v.a. eluasemelaen. Õnneks seda aga igaühele ei anta. Samuti peab olema raha kõrvale pandud. Seega tuleks koostada pere-eelarve, kus kõigepealt on eluasemekulud jms hädavajalik, samuti kõrvalepandav raha. Siis saab otsustada, kui kallilt saab süüa, riideid osta ja lõbustustele kulutada.

Mingid tarbimis- ja väikelaenud on kõige hullemad asjad üldse. Kui soovitakse midagi osta, pannakse mõne kuu või aasta jooksul selleks raha kõrvale ja siis ostetakse!

Söögile kulub palju raha, sest nagu mõnest teisest teemast näha, ei osata enam toorainetest süüa teha. Viimane on aga palju odavam ja tervislikum.

Artiklis on ju kirjas kui palju nad teenisid. Seega, tahaksin näha finantsiliselt haritute nägemust antud konkreetses olukorras: kui palju üür jne.
Et on tore, et igaühele ei anta eluasemelaenu? Ehk et nende kõrval, kelledele seda ei anta, saab eluasemelaenu omanikust eestlane end tähtsamana tunda? Või mis selle toreduse sisu on?
Kas autoliisingut ka ei tohi olla? Isiklikult ma autodest ei hooli üldse aga mind lihtsalt huvitab finantsiliselt haritute nägemus.

Kõik tohib olla, kui selle eest maksta jõuad.

Ei leidnud artiklit üles, aa mehe palk oli 2000? See on ju piisav elamiseks.

Peamised mõtted, mis tulid:

1. Finantsiliselt teadlik ei tööta mustalt.
2. Kui suutema korteri üürimiseks on vaja laenu võtta, siis see käib üle jõu.
3. Arvan, et 500 euroga kuus leiab ka korteri, kus ei pea laenu võtma.
4. 10000+ (autolaen ei ole odav)eurot maksev auto ei ole hädavajalik, sõitva saab ka odavamalt. Ja ei, ei PEA olema odavam ja võib ka liisida, aga antud juhul pere ei saanud endale seda lubada.
Vastuvõetav elatustase ei puutu asjasse, elada tuleb oma rahakoti järgi.

Üldiselt, vabandan väga, aga vastus oli väga ebaselge. Kaks lehekülge teiste rahakotis sorimist ja ainukesed kommentaarid on “oleks”, võinuks”, “pidanuks” jne. Enamik teevad näo, nagu nemad samas olukorras (mõlemad kaasad töötasid ühes samas sektoris, mis sai pandemia ajal kõige tugevamini pihta) ei oleks mitte kunagi samamoodi lõpetanud, aga kui küsida konkreetseid numbreid, siis saab ainult ümmargusi vastuseid. Kas artiklis toodud palkade juures finantsiliselt arukad inimesed ei suuda koostada konkreetset eelarvet, mida siis vähem finantsiliselt arukad (nagu kõikide arvates see pere) saaks lugeda? Nende ümmarguste vastuste ja muude analoogiliste teemade juures olevate kommentaaride alusel on mul jällegi tekkinud selline arusaam, et keskmine finantsilisest enda arvates arukas Eesti inimene oskab kellegi juures orjameelselt tööl käia ja enda finantsiliseks arukuseks peab ta eelkõige iga sendi lugemist. Tõepoolest, kusagile Maardu ühiselamu tuppa mahub ära terve perekond, Tallinnas tööl käia saab hääletades ja terve suve on olnud Eestis üsna talutav ilma, seega ka telklaager terve perega on täiesti vastuvõetav juhul kui eesmärgiks on raha kõrvale panna. Veel tundub, et need raha kõrvale panemisest jutlustajad on enda elu peamised aastad elanud ajal, kus riik garanteeris kõik ja raha endaga ei olnudki midagi muud teha kui kõrvale panna, sest poest ei olnud lihtsalt mitte midagi osta. Rahaga ei olnudki midagi muud mõistlikku teha kui see kõrvale panna. Nendel jutlustajatel siin teemas hakkab lausa käsi värisema kui on vaja anda välja raha millekski, mis ei ole otseselt hädavajalik, mille puuduse tõttu otseselt ei sure (sest suremine on ka kallis, siis on vaja kirstu ja matuseid ja palju võõraid inimesi sinna kutsuda, sest muidu mida veel kõik teised minust mõtlevad). Lisaks, ma ei saa aru, kuidas selle pere teema võiks nii valusalt puudutada kõiki finantsiliselt kirjaoskajaid: see pere ju läks ema tahatuppa elama. Kas keegi siinkirjutajatest, arvajatest kannatab konkreetselt isiklikult selle pere otsuste tõttu? Mida ma aga isiklikult sellele perele soovitan, on, et kui majandus taastub, siis võtta üks tarbimislaen (või mis iganes laen kui ise ei jõua koguda) ja investeerida see üheotsepiletitesse tsiviliseeritud riiki. Ma olen näiteks märtsikuust saadik tänu sellele pandeemiale nö töölt kõrvaldatud ja firma, kes mind palkab, maksab mulle mitte midagi tegemise eest 80% minu palgast. Osad inimesed saavad seda toetust kuni oktoobrikuuni. Pangad on pakkunud nö. ilma intressita laene kuni novembrikuu lõpuni jne.

miks peab elama kesklinnas? Tallinnas on elektriraudtee, mine ela kasvõi Kloogal, Paldiskis, kus korteri saad 200 euroga. Eks muidugi sõltub tööst kuid inimesed ei mõtle, kuidas neil mõistlikum on vaid aetakse taga seda sinilindu, mida ei olegi.
Elan Tallinnas ja meil pole kunagi olnud 2 autot, kuigi oleme 5 liikmeline pere, jalgrattad on ka, lapsed käivad bussiga, ise ka ja kiireteks sõitudeks Bolt, 4 euroga saab koju juba, selle taustal mõtled, et milleks ostetakse perre 2 autot? Selgitage.