Üha enam kipun ka Rootsi teed pooldama. Minu vanaema kuulis Ursula von der Leyeni arvamust, et eakad peaksid veel vähemalt aasta lõpuni karantiini jääma. Ütleme nii, et ta ei suhtunud sellesse just hästi. 80+ vanuses inimesele peaks jääma otsustusõigus, kuidas ta soovib oma elu viimaseid aastaid veeta. Üksi, kahetoalises korteris, ilma pereliikmete külaskäikudeta ei ole ilmselt paljude jaoks see, kuidas nad sooviksid seda aastat veeta. Inimestel peaks olema võimalus teha informeeritud valikuid.
Selge on see, et pärast isolatsiooni (kui me tõesti just paar aastat kodudes ei istu, kuni viimnegi haige on terveks ravitud) tulevad ka teine, kolmas ja kes teab mitmes laine. Ühiskond ei saa nii toimida, et iga puhangu järel inimesed mitmeks kuuks kodudesse tõmbuvad.
Ja minu meelest räägitakse liiga vähe kaudsetest surmadest. Kas on arvutatud, kui palju on neid, kes lähiaastatel surevad, kuna plaaniline ravi on peatatud? Või neid, kellel jääb varajases staadiumis raske haigus diagnoosimata? Psüühilised probleemid, depressioon? Pankrotistumisest tingitud enesetapud? Vanainimesed, kes on üksi kodudes ning kelle tervis võib halveneda, kuid lähedased ei ole sellest teadlikud, sest suhtlevad vaid telefoni teel? Jah, kui me räägime paarikuisest isolatsioonist, siis on need mõjud ilmselt väiksemad. Aga kui see kestab veel mitu kuud, pool aastat, aasta – kas me ei jõua olukorrani, kus meetmetest tingitud kaudsete surmade arv ületab koroonasurmade arvu? Ning see ka veel sinna juurde, et saabuv majanduslangus viib paratamatult kulude kokkutõmbamiseni ka meditsiinis, mis mõjutab järgnevatel aastatel kindlasti ravi kvaliteeti ja kättesaadavust.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 14.04 11:56; 17.08 19:01;