Plaaniline, mitte korrapärane. 🙂
Mul on olnud kaks plaanilist keisrilõiget.
Eks see paranemise mõiste on suhteline. 1 kuu jooksul kindlasti on mingit valu ja peab hoiduma raskuste tõstmisest jne. Operatsioonipiirkonna nahatundlikkus pole mul nt 7 a jooksul täiesti normaliseerunud. Kas ma valuvaigisteid vahetult pärast lõikust tarvitasin — pead ei anna, aga minu arust pärast seda, kui anestesioloogi määratud valuvaigisti mõju kadus (vahetult opi järel natuke tehakse otse epiduraalruumi), vist mitte. Paratsetamooli oleks kindlasti vajadusel lubatud.
Magamist ei mäleta, aga küllap magasin külili nagu tavaliselt.
Beebiga hakkasin toimetama mõned tunnid pärast lõikust, kohe, kui jalad alla sain. Üldiselt ämmaemandad ütlevad, et kes pikalt voodisse hädaldama jääb, sellel lähebki taastumine väga aeglaselt ja visalt (ms pole küll päris kindel, kumb on põhjus ja kumb tagajärg). Igatahes ma püüdsin mõlemal korral väga vapper olla, ajasin end esimesel võimalusel üle valu püsti (algul on valu muidugi megatugev ja seetõttu püstiajamine ülimalt raske ja võib näida kujuteldamatult valus) ning asusin toimetama. Algul võimalust mööda muidugi sõidutasin last pigem raami peal (pole ju vaja riskida, et ise minestad, laps süles), aga no selleks, et lapse peput kraani all pesta, raamilt rinnale panna vmt, tuli ju ikka kohe teda tõstma hakata. Noorema lapsega jäin haiglasse 4 tundi pärast sünnitust kohe üksi, polnudki kedagi abiks võtta, kui ka oleks tahtnud.
