Esileht Pereelu ja suhted Korterimaksud ,kui mees lahkub

Näitan 27 postitust - vahemik 91 kuni 117 (kokku 117 )

Teema: Korterimaksud ,kui mees lahkub

Postitas:
Kägu

Ma jälle ootasin just 100% sellist vastust 😀 peaasi, et kui perekoolist ärkad, reaalsuseks poleks 2 toaline Mustaka korter ja õllene töll telksi ees.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Täiesti uskumatu on mõelda, et meie seaduste järgi on kinnisvarale 100% õigus sellel, kelle nimel see on või kes selle oma pangalaenu eest ostnud on. Naine, kes on sel ajal lapsed sünnitanud ja nende eest hoolitsenud, kodu korras hoidnud, ohverdades sellega ka võimaluse karjääri teha ja parema palgaga töö otsida, peab lahku minnes kuuse alla kolima. Tõenäoliselt see mees saigi ju tänu sellele tööd rügada ja raha teenida, et naine kõik ülejäänu enda peale võttis. Ja ikka jälle jääb lahku minnes suurem õigus varale sellel, kes on reaalselt raha välja käinud, asju ostnud.

Ei pane sa midagi säästudeks kõrvale, kui teenid nii nagu teemaalgataja, ja sellist palka saavad väga paljud ka kõrgharitud eesti inimesed, kahjuks. Eriti väljaspool Tallinna. Lisaks ei loo ju keegi endale peret, ei sünnita lapsi mõeldes, et nagunii läheme lahku kunagi ja pean selleks valmis olema – see on absurd. Siin enamusel kommenteerijatest on ilmselt liiga hea elu, et ei suuda end panna teemaalgataja-suguse kingadesse.

Mees, kes lahkub, peab mõtlema eelkõige laste elukvaliteedile. Teismeline tahab olla oma kodus. Kuniks nad pole kodust välja kolinud, on normaalne, et ema siiski lastega elab. Kui aga lapsed on juba nii suured, et hangivad enda elamise, küll siis juba teemaalgataja on ka selleks ajaks eluga edasi läinud, leidnud kasvõi üürikorteri, mida suudab pidada ja toidule-olmele ka enam nii palju ei kulu tõenäoliselt.

Paraku on paljud inimesed lihtsalt saamatud. Mina võin küll julgelt öelda, et ei ela ma midagi liiga head elu, et sellisest asjast mitte aru saada. Olen ka üks nendest, kes teenib kõrgharidusega madalat palka. Elan oma võimete kohaselt ja proovin ennast arendada, et paremat töökohta saada. Loomulikult ei ole ma oma mehega koos selle mõttega, et kunagi niikuinii lahutame, aga naiivne oleks ju oma elu rajada selle mõttega üles, et sõltun kellestki teisest ja tulevikus peab mees mind laste pärast ülal pidama. See tundub natuke sama absurdne kui istuda töötuna kodus ja osta iga nädal lotot lootuses, et kunagi tuleb ikka jackpot ära.

Teemaalgataja ei ole ju öelnud, et ta on töötu, vaid madalama palgaline. Paraku on meil Eestis sellist palgataset teenivaid inimesi väga palju.

Aga, mida siis teha nende madalapalgaistega, kes teevad küll usinalt oma võimetekohast tööd? Jätame nad tänavale, kui mees otsustab maha jätta. Võtame lapsed ära. Mees on ka siis õnnelik, kui lastel ema pole? Kõik ei hakka elamispindu ostma, nt miinimunpalga teenijad. Neil ei ole lihtsalt rohkem võimeid kahjuks.

Ja kõik inimesed sõltuvad teistest. Juhtub sinuga õnnetus, ei suuda enam pangalaenu maksta, ei suuda ehk kommunaaligi, ja oledki samas seisus kui see õnnetu teemaalgataja. Ei maksa olla eluga ülbe.

Loomulikult ei ole madalapalgalised kuidagi vähem väärtuslikud inimesed ja paljud madalapalgalised ametikohad ongi väga tähtsad ühiskonna toimimiseks. Mõte oli pigem selles, et tuleb leida võimalusi enda ressurssidega ära elada. Mina, üldse mitte madalal ametikohal, ei jõuaks nt oma palgaga pealinnas korterit üürida, kui siis mingi väikese kööktoa, aga kahe lapsega ju sellisesse ei koli. Kui olukord on nii keeruline, siis mina teemaalgataja olukorras kas a) otsiks võimalusi lisa teenida, b) mõtleks odavamasse piirkonda kolimise peale, c) uuriks, mis võimalusi oleks kohalikult omavalitsuselt abi saada, nt munitsipaalpinda. Kolimine võibki olla väga reaalne variant, kui jutt käib nt pealinnast ja sealsetest üürihindadest. Kuna aga peres kasvavad juba suured lapsed, siis vabalt võibki tekkida olukord, kus lapsed ei taha kolida ja jääksid pigem isaga elama. Ega selle põhjal, et see mees omab korterit, ei saa ka automaatselt väita, et tema kohe jõukas on. Vbla mees samamoodi madalapalgaline, kes korteri nt päranduseks saanud.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidas see pere loodi mehega, kes ei armasta? Naine on mölakas, sest tal ei ole isiklikku korterit?

Sa oled veidi lihtsake vist?
Armastus oli, aga kadus. Elus vahel juhtub nii.
Mölakas ei olnud ilmselgelt sõna, mida ma kasutaks naise kohta, kes soovib meest pidada seepärast, et too on sissetuleku allikas.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidas see pere loodi mehega, kes ei armasta? Naine on mölakas, sest tal ei ole isiklikku korterit?

Sa oled veidi lihtsake vist?

Armastus oli, aga kadus. Elus vahel juhtub nii.

Mölakas ei olnud ilmselgelt sõna, mida ma kasutaks naise kohta, kes soovib meest pidada seepärast, et too on sissetuleku allikas.

Armastus “kaob”, kui seda pole kunagi olnudki. Armastus on otsus, olla koos, mis iganes ka ei juhtuks.

0
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 18 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma jälle ootasin just 100% sellist vastust 😀 peaasi, et kui perekoolist ärkad, reaalsuseks poleks 2 toaline Mustaka korter ja õllene töll telksi ees.

Päris labaselt hakkavad inimesed ennast väljendama.

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 18 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Koos oleme niikaua, kuni surm meid lahutab.

Enamik arvab nii. Teemaalgataja arvas ka nii. Kas see on sul esimene suhe või kuidas sa selline naiivitar oled? Kindlasti oled 100% kindel, et ta sind kunagi ei peta ka, eks.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Armastus “kaob”, kui seda pole kunagi olnudki. Armastus on otsus, olla koos, mis iganes ka ei juhtuks.

Otsus armastada just seda kaaslast kehtib täpselt niikaua, kuni üks pooltest otsustab mingi teise valiku kasuks.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Armastus “kaob”, kui seda pole kunagi olnudki. Armastus on otsus, olla koos, mis iganes ka ei juhtuks.

Jah, sul on õigus, see on otsus. Inimene saab oma otsuseid muuta elu jooksul. See ei tähenda, et kunagi pole armastanud.
Minu meelest sinu variant, et armastus on hambad ristis surmani kohustus, ei ole tõeline armastus.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma jälle ootasin just 100% sellist vastust 😀 peaasi, et kui perekoolist ärkad, reaalsuseks poleks 2 toaline Mustaka korter ja õllene töll telksi ees.

Päris labaselt hakkavad inimesed ennast väljendama.

nii on jaa. teised on õudselt labased siin, aga sa tunned kõrgemat armastust ja värki.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris jube, kuidas nii paljud naised elavad oma igapäevast elu valmistudes, et mees jätab nad üks hetk maha ja et õnnelik kooselu – kuni surm meid lahutab – ongi lihtsalt muinasjutt ja kes sellesse usuvad on naiivitarid.

+1
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris jube, kuidas nii paljud naised elavad oma igapäevast elu valmistudes, et mees jätab nad üks hetk maha ja et õnnelik kooselu – kuni surm meid lahutab – ongi lihtsalt muinasjutt ja kes sellesse usuvad on naiivitarid.

Isikliku vara eest hoolt kanda on normaalsus, mitte jubedus.

Kui mees peaks hukkuma, mis siis? Võib-olla saab mingi osa pärandist (sõltub abielust, laste arvust jne). Aga ülalpidajat ikka ju ei ole. Muinasjutt läbi ja isegi mitte mölakast mehe tõttu, vaid looduse tõttu. Või on see mees ka mölakas, kes enne naist sureb, et ei täida oma “elueesmärki” – naist “õnnelikuks teha”??

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris jube, kuidas nii paljud naised elavad oma igapäevast elu valmistudes, et mees jätab nad üks hetk maha ja et õnnelik kooselu – kuni surm meid lahutab – ongi lihtsalt muinasjutt ja kes sellesse usuvad on naiivitarid.

Miks sa nii arvad? Jutt käib siin inimeste toimetulekust, kui peaks üksi jääma (misiganes põhjusel).

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris jube, kuidas nii paljud naised elavad oma igapäevast elu valmistudes, et mees jätab nad üks hetk maha ja et õnnelik kooselu – kuni surm meid lahutab – ongi lihtsalt muinasjutt ja kes sellesse usuvad on naiivitarid.

Miks sa nii arvad? Jutt käib siin inimeste toimetulekust, kui peaks üksi jääma (misiganes põhjusel).

Ei peagi üksi jääma. Üksi on veel hea, peab ainult ennast ülal pidama.

Aga kaaslane võib ka haigestuda. Raskemalt või kergemalt, pikemalt või lühemalt. Võib kaotada töövõime. Võib jääda töötuks. See kõik pole ainult naiste privileeg et kaaslane peab ülal pidama, maksku mis maksab. Huvitav kas siis on ka mees järsku mölakas kui ta töövõime kaotab. Või kui ta isikliku lahusvara otsustab kirikule annetada ja terve pere peab mujale kolima.

Nii palju et vähemalt iseennast ja oma lapsi jaksab ülal pidada peaks iga teovõimeline inimene suutma. Sest kaaslane ja töövõime pole iseenesest mõistetavad.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Armastus “kaob”, kui seda pole kunagi olnudki. Armastus on otsus, olla koos, mis iganes ka ei juhtuks.

Otsus armastada just seda kaaslast kehtib täpselt niikaua, kuni üks pooltest otsustab mingi teise valiku kasuks.

Siis pole seda armastust kunagi olnudki. Tõeline armastus ei jäta eal teise kasuks. Elu lõpus selgub, kellel see tõeline armastus oli.

0
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 18 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Armastus “kaob”, kui seda pole kunagi olnudki. Armastus on otsus, olla koos, mis iganes ka ei juhtuks.

Jah, sul on õigus, see on otsus. Inimene saab oma otsuseid muuta elu jooksul. See ei tähenda, et kunagi pole armastanud.

Minu meelest sinu variant, et armastus on hambad ristis surmani kohustus, ei ole tõeline armastus.

Kuidas selline vastandumine. Otsus elu lõpuni koos olla on kannatamine? Ei ole nii kõigil, mõnel ongi väga hea suhe ja teineteiseta olla oleks mõeldamatu. Selliseid suhteid ongi väga vähe. Enamus on selliseid, kus tegelikult polegi suhet, peret. Igaüks ajab teise selja taga oma mammonat taga. Heas suhtes luuakse koos ja jagatakse.

0
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 18 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Enamus on selliseid, kus tegelikult polegi suhet, peret. Igaüks ajab teise selja taga oma mammonat taga. Heas suhtes luuakse koos ja jagatakse.

Sa vist oled ise ka juba ära unustanud, millest sa üldse räägid.
Mis mõttega nende “heade suhete” üle siin heietada? Siin on jutt paarist, kelle armastus oli lõppenud. Ja sina seletad siin juba ligi 20 postituse jagu, et mees oleks kõigest hoolimata pidanud naisega jääma. Miks ometi? Praegune lahendus pakub mõlemale võimaluse ikkagi õnnelikuks saada, mitte vireleda kehvas kooselus.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Päris jube, kuidas nii paljud naised elavad oma igapäevast elu valmistudes, et mees jätab nad üks hetk maha ja et õnnelik kooselu – kuni surm meid lahutab – ongi lihtsalt muinasjutt ja kes sellesse usuvad on naiivitarid.

Isikliku vara eest hoolt kanda on normaalsus, mitte jubedus.

Kui mees peaks hukkuma, mis siis? Võib-olla saab mingi osa pärandist (sõltub abielust, laste arvust jne). Aga ülalpidajat ikka ju ei ole. Muinasjutt läbi ja isegi mitte mölakast mehe tõttu, vaid looduse tõttu. Või on see mees ka mölakas, kes enne naist sureb, et ei täida oma “elueesmärki” – naist “õnnelikuks teha”??

On ikka jube küll, kui abielus olles on ikka minu raha, sinu raha ja siis meie raha, mille eest ostetakse WC-puhastusvahendit ja pesupulbrit ja siis ühiste laste kulutused.

Olen abielus olnud üle 20 aasta ja meil on alates esimesest päevast olnud ühine raha.  Kord on ühel sissetulekud suuremad, kord teisel, aga ühine raha laseb mõlemal end hästi tunda.  Meil on ühiselt ostetud kodu – kuna sissetulekust on olnud võimalik ka veidi kõrvale panna, siis on meil ka mõned ühiselt ostetud korterid, mida välja üürime.  Notaris on meil tehtud vastastikune testament – surma korral pärib teine kogu vara (alaealiste laste puhul on lastel küll sundosa). Ja garantii, et tuleme vajadusel mõlemad ka üksi toime, annab meie haridus ja töökogemus. Laste saamisel mõtlesin iga kord läbi, kas saaksin nende kasvatamisega üksi hakkama. Aga ei minul ega mehel ole mingit eraldi isikliku vara kontot, kuhu koguda raha, et kui ikka peaks lahku minema, siis on tagataskus patakas raha.  Kui peaksime lahutama, eks siis müüme oma ühise vara maha ja jagame kenasti ära.

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loen siin neid väiteid, kui loll ja saamatu on temaalgataja jne jne.

Mulle kangastus selline pilt: saavad kokku noormees ja neiu, armuvad ning hakkavad ühist pereelu looma. Mees on IT spetsialist ja naine “kasutu ja saamatu” lasteaiaõpetaja. Mehe palk naise omast 3 x suurem. Nende ühine soov on kiiresti üürikast välja saada, seega võtavad pangalaenu ja hakkavad kodu ehitama. Laen on mehe nimel, kuna naine oma palgaga laenu ei saa. Mees teeb ettepaneku: “Kui mina kõik oma sissetulekud panen ühisesse kodusse, siis 2 a pärast oleme juba oma kodus. Sinu palga eest elame  kokkuhoidlikult ära.”

Naine mõtleb sekundi ja ütleb: “Mkm arvestades statistikat läheme me hiljemalt 15 aasta pärast lahku. Meil on siis 2 last, kes jäävad mulle ja kohus otsustab, et kodu kuulub Sulle, seega Mina ei pane tänasest meie pere ühisesse rahakotti mitte üht senti. Nüüdsest, terve ülejäänud ühise elu, laekub minu sissetulek eraldi arvele ja ma investeerin selle nii, et see tooks mulle veel lisatulu. Seda lihtsalt selle pärast, et kui sul ühel päeval juhuslikult kusagil püksid jalast kukuvad ja sa leiad järgmise eluarmastuse (mis on mõne arvates normaalne), omakorda mille tõttu meie armastus saab kohe otsa (ühtlasi kaotavad ka ühised lapsed sinu silmis väärtuse), siis oleks minul (meil lastega) olemas turvaline tagala. Seega, sinu raha on meie raha, kuna sinu palk on suurem ja minu raha on minu ja laste tulevikuraha – võta või jäta!!!”

Mulle tundub selline käsitlus kummaline, kuigi eelnvatest kirjutistele toetudes näib, et nii võiks välja näha tänane normaalsus.

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loen siin neid väiteid, kui loll ja saamatu on temaalgataja jne jne.

Mulle kangastus selline pilt: saavad kokku noormees ja neiu, armuvad ning hakkavad ühist pereelu looma. Mees on IT spetsialist ja naine “kasutu ja saamatu” lasteaiaõpetaja. Mehe palk naise omast 3 x suurem. Nende ühine soov on kiiresti üürikast välja saada, seega võtavad pangalaenu ja hakkavad kodu ehitama. Laen on mehe nimel, kuna naine oma palgaga laenu ei saa. Mees teeb ettepaneku: “Kui mina kõik oma sissetulekud panen ühisesse kodusse, siis 2 a pärast oleme juba oma kodus. Sinu palga eest elame kokkuhoidlikult ära.”

Naine mõtleb sekundi ja ütleb: “Mkm arvestades statistikat läheme me hiljemalt 15 aasta pärast lahku. Meil on siis 2 last, kes jäävad mulle ja kohus otsustab, et kodu kuulub Sulle, seega Mina ei pane tänasest meie pere ühisesse rahakotti mitte üht senti. Nüüdsest, terve ülejäänud ühise elu, laekub minu sissetulek eraldi arvele ja ma investeerin selle nii, et see tooks mulle veel lisatulu. Seda lihtsalt selle pärast, et kui sul ühel päeval juhuslikult kusagil püksid jalast kukuvad ja sa leiad järgmise eluarmastuse (mis on mõne arvates normaalne), omakorda mille tõttu meie armastus saab kohe otsa (ühtlasi kaotavad ka ühised lapsed sinu silmis väärtuse), siis oleks minul (meil lastega) olemas turvaline tagala. Seega, sinu raha on meie raha, kuna sinu palk on suurem ja minu raha on minu ja laste tulevikuraha – võta või jäta!!!”

Mulle tundub selline käsitlus kummaline, kuigi eelnvatest kirjutistele toetudes näib, et nii võiks välja näha tänane normaalsus.

Tegelikult on nii mõtlev naine väga mõistlik, kahe jalaga maa peal ja tulevikuks valmis. Iial ei tea, mis juhtub. Parem tagada oma kinnisvara olemasolu kui kahe aasta pärast kuuse all nutta või mehe varadele küüsi taha ajada. Rohkem naisi peakski nii mõtlema, seda võiks juba koolis õpetada.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loen siin neid väiteid, kui loll ja saamatu on temaalgataja jne jne.

Mulle kangastus selline pilt: saavad kokku noormees ja neiu, armuvad ning hakkavad ühist pereelu looma. Mees on IT spetsialist ja naine “kasutu ja saamatu” lasteaiaõpetaja. Mehe palk naise omast 3 x suurem. Nende ühine soov on kiiresti üürikast välja saada, seega võtavad pangalaenu ja hakkavad kodu ehitama. Laen on mehe nimel, kuna naine oma palgaga laenu ei saa. Mees teeb ettepaneku: “Kui mina kõik oma sissetulekud panen ühisesse kodusse, siis 2 a pärast oleme juba oma kodus. Sinu palga eest elame kokkuhoidlikult ära.”

Naine mõtleb sekundi ja ütleb: “Mkm arvestades statistikat läheme me hiljemalt 15 aasta pärast lahku. Meil on siis 2 last, kes jäävad mulle ja kohus otsustab, et kodu kuulub Sulle, seega Mina ei pane tänasest meie pere ühisesse rahakotti mitte üht senti. Nüüdsest, terve ülejäänud ühise elu, laekub minu sissetulek eraldi arvele ja ma investeerin selle nii, et see tooks mulle veel lisatulu. Seda lihtsalt selle pärast, et kui sul ühel päeval juhuslikult kusagil püksid jalast kukuvad ja sa leiad järgmise eluarmastuse (mis on mõne arvates normaalne), omakorda mille tõttu meie armastus saab kohe otsa (ühtlasi kaotavad ka ühised lapsed sinu silmis väärtuse), siis oleks minul (meil lastega) olemas turvaline tagala. Seega, sinu raha on meie raha, kuna sinu palk on suurem ja minu raha on minu ja laste tulevikuraha – võta või jäta!!!”

Mulle tundub selline käsitlus kummaline, kuigi eelnvatest kirjutistele toetudes näib, et nii võiks välja näha tänane normaalsus.

Noormees ja neiu? Naine oli abielludes ja lapsi saades üle 30 a vana.
Kas sellisesse vanusesse jõudnul ei ole tõesti tekkinud mõtet, et võiks endale kodu hankida? Oligi kohe kindel teadmine, et kusagil peale 30ndat eluaastat saabub kinnisvaraga prints?

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loen siin neid väiteid, kui loll ja saamatu on temaalgataja jne jne.

Mulle kangastus selline pilt: saavad kokku noormees ja neiu, armuvad ning hakkavad ühist pereelu looma. Mees on IT spetsialist ja naine “kasutu ja saamatu” lasteaiaõpetaja. Mehe palk naise omast 3 x suurem. Nende ühine soov on kiiresti üürikast välja saada, seega võtavad pangalaenu ja hakkavad kodu ehitama. Laen on mehe nimel, kuna naine oma palgaga laenu ei saa. Mees teeb ettepaneku: “Kui mina kõik oma sissetulekud panen ühisesse kodusse, siis 2 a pärast oleme juba oma kodus. Sinu palga eest elame kokkuhoidlikult ära.”

Naine mõtleb sekundi ja ütleb: “Mkm arvestades statistikat läheme me hiljemalt 15 aasta pärast lahku. Meil on siis 2 last, kes jäävad mulle ja kohus otsustab, et kodu kuulub Sulle, seega Mina ei pane tänasest meie pere ühisesse rahakotti mitte üht senti. Nüüdsest, terve ülejäänud ühise elu, laekub minu sissetulek eraldi arvele ja ma investeerin selle nii, et see tooks mulle veel lisatulu. Seda lihtsalt selle pärast, et kui sul ühel päeval juhuslikult kusagil püksid jalast kukuvad ja sa leiad järgmise eluarmastuse (mis on mõne arvates normaalne), omakorda mille tõttu meie armastus saab kohe otsa (ühtlasi kaotavad ka ühised lapsed sinu silmis väärtuse), siis oleks minul (meil lastega) olemas turvaline tagala. Seega, sinu raha on meie raha, kuna sinu palk on suurem ja minu raha on minu ja laste tulevikuraha – võta või jäta!!!”

Mulle tundub selline käsitlus kummaline, kuigi eelnvatest kirjutistele toetudes näib, et nii võiks välja näha tänane normaalsus.

Kui jutt on ühise kodu soetamisest, siis peab asi käima nii, et omandisuhe on 50/50, olenemata sellest, kelle arvelt laenumakse maha läheb.

Mina naisena ei oleks ka kindlasti nõus diiliga, kus mees ostab enda nimele kinnisvara, mina maksan igapäevaelu eest ja lõpuks olen paljas kui püksinööp.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

hull asi on selles, et sa ei pruugi üldse näha selle IT-mehe tõelisi tagamaid, miks ta sellise “elame sinu palgast” idee välja käib, sest inimeste mõttekäigud on täiesti ootamatud. ongi täiesti võimalik, et sina oled jaa täiuslik armastav naisuke, aga mees ongi kalkuleerinud skeemi, kus mammona jääb talle. ega ta seda välja ei ütlegi, alles siis saad teada, kui lahkumineku aeg käes on – nt kui oled 40+ ja mehikese osakonda ilmub sinust 3x rohkem teeniv ja kena siresäär – ja ongi võimalik, et mees ei taha kuulda ka enam sinu õigustest ja jumal teab millest, tahab jõhkralt väljenduses n.ssi ja nii ongi. n.ss kusjuures ei takista armastust ja abielu selle uuega 😛 sul oleks nagu kaks eraldi asja, üks on kolekole n.ss ja siis püha naisuke ja abielu.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loen siin neid väiteid, kui loll ja saamatu on temaalgataja jne jne.

Mulle kangastus selline pilt: saavad kokku noormees ja neiu, armuvad ning hakkavad ühist pereelu looma. Mees on IT spetsialist ja naine “kasutu ja saamatu” lasteaiaõpetaja. Mehe palk naise omast 3 x suurem. Nende ühine soov on kiiresti üürikast välja saada, seega võtavad pangalaenu ja hakkavad kodu ehitama. Laen on mehe nimel, kuna naine oma palgaga laenu ei saa. Mees teeb ettepaneku: “Kui mina kõik oma sissetulekud panen ühisesse kodusse, siis 2 a pärast oleme juba oma kodus. Sinu palga eest elame kokkuhoidlikult ära.”

Naine mõtleb sekundi ja ütleb: “Mkm arvestades statistikat läheme me hiljemalt 15 aasta pärast lahku. Meil on siis 2 last, kes jäävad mulle ja kohus otsustab, et kodu kuulub Sulle, seega Mina ei pane tänasest meie pere ühisesse rahakotti mitte üht senti. Nüüdsest, terve ülejäänud ühise elu, laekub minu sissetulek eraldi arvele ja ma investeerin selle nii, et see tooks mulle veel lisatulu. Seda lihtsalt selle pärast, et kui sul ühel päeval juhuslikult kusagil püksid jalast kukuvad ja sa leiad järgmise eluarmastuse (mis on mõne arvates normaalne), omakorda mille tõttu meie armastus saab kohe otsa (ühtlasi kaotavad ka ühised lapsed sinu silmis väärtuse), siis oleks minul (meil lastega) olemas turvaline tagala. Seega, sinu raha on meie raha, kuna sinu palk on suurem ja minu raha on minu ja laste tulevikuraha – võta või jäta!!!”

Mulle tundub selline käsitlus kummaline, kuigi eelnvatest kirjutistele toetudes näib, et nii võiks välja näha tänane normaalsus.

Sellise mehega ei peaks peret looma. Kõlab juba eos manipuleerimisena kui mees ei soovi abielluda ja soovib laenu ainult enda nimele ja siis naise kulule olmekulu kanda. Kamadalapalgalise võib laenu kaastaodelda ja see muide tõstab laenuvõimekust, ka miinimumpalk on rohkem kui mitte midagi! Ja kui on aus plaan koos olla ja pere saada tuleks ühisvaraga abielluda ja korter oleks algusest peale ühisvara, ükskõik kelle nimel laen on.

Sellise ITimehe jutu peale tuleks uks väljast poolt kinni panna!

Muuseas, IT sektoris pole noortel upmepalkasid mis paari aastaga laenu ära maksavad. Sellise palga saamiseks on ‘neiu’ endast palju vanema mehe leidnud või on ise ka 30ndates nagu Ta. Ja siis võiks ka lasteaiakasvatajal olla juba endal natuke midagi või nii palju mõistust et kindlustab oma varasuhted.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma soovitaks naiivikutele selist raamatut nagu SUHTEKISKJAD
Autor: MAREK LIINEV. See jutuke IT-mehest oleks nagu otse sealt, ausõna – naiivitarid ei saagi aru, et ilus jutt ei näita iseloomu, juttu saab teeselda, kusjuures aastaid saab, iseloomu näitavad teod, milleks valmis oled.  Ja kui mees juba ütleb näkku, et materiaalne vara minu nimele, söögi ostad sina, siis.. khmm.. ta on üsna otse välja öelnud oma arvamuse.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Loen siin neid väiteid, kui loll ja saamatu on temaalgataja jne jne.

Mulle kangastus selline pilt: saavad kokku noormees ja neiu, armuvad ning hakkavad ühist pereelu looma. Mees on IT spetsialist ja naine “kasutu ja saamatu” lasteaiaõpetaja. Mehe palk naise omast 3 x suurem. Nende ühine soov on kiiresti üürikast välja saada, seega võtavad pangalaenu ja hakkavad kodu ehitama. Laen on mehe nimel, kuna naine oma palgaga laenu ei saa. Mees teeb ettepaneku: “Kui mina kõik oma sissetulekud panen ühisesse kodusse, siis 2 a pärast oleme juba oma kodus. Sinu palga eest elame kokkuhoidlikult ära.”

Naine mõtleb sekundi ja ütleb: “Mkm arvestades statistikat läheme me hiljemalt 15 aasta pärast lahku. Meil on siis 2 last, kes jäävad mulle ja kohus otsustab, et kodu kuulub Sulle, seega Mina ei pane tänasest meie pere ühisesse rahakotti mitte üht senti. Nüüdsest, terve ülejäänud ühise elu, laekub minu sissetulek eraldi arvele ja ma investeerin selle nii, et see tooks mulle veel lisatulu. Seda lihtsalt selle pärast, et kui sul ühel päeval juhuslikult kusagil püksid jalast kukuvad ja sa leiad järgmise eluarmastuse (mis on mõne arvates normaalne), omakorda mille tõttu meie armastus saab kohe otsa (ühtlasi kaotavad ka ühised lapsed sinu silmis väärtuse), siis oleks minul (meil lastega) olemas turvaline tagala. Seega, sinu raha on meie raha, kuna sinu palk on suurem ja minu raha on minu ja laste tulevikuraha – võta või jäta!!!”

Mulle tundub selline käsitlus kummaline, kuigi eelnvatest kirjutistele toetudes näib, et nii võiks välja näha tänane normaalsus.

Ühise kodu ostjad valivad omandisuhteks üldjuhul 50/50 ühisomand ja see annab juba mõlemale osapoolele piisava garantii kinnisvara osas. See oluline fakt on jäänud mainimata. Olgu armastus nii pimestav, kui tahes, kahe jalaga tuleb maa peal ikka olla!

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: center;”>

</p>

Minu arvates on häiriv lugeda, kuidas inimesed oma peresid maha jätavad, kuidas väikesepalgalist nimetatakse parasiidiks, kes elab teise pinnal. Kõik inimesed ei ole nii võimekad, et parema palgaga töökohale saada. Lapsi kasvatanud naine peaks minema veel kuuse alla, sest mehel uus. Lapsed peaks isale jätma ka veel.

Eestis lahutatakse 70% abieludest, seega ei saa lahkuminek ka täiesti üllatusena tulla. Kui mõlemad pooled suhtes absoluutselt kindlad on, saab ühe poole lahusvara ametlikult ühiseks varaks vormistada, siis ei pea nõrgem pool raha kõrvale panemise pärast muretsema. Kui vara aga ühine ei ole, peab paraku arvestama sellega, et ühel päeval võib kuuse alla sattuda.

Suur hulk inimesi on madalapalgalised, ometigi on neil vaja kusagil elada ja seega on nad leidnud kas sobiva üürikorteri või elu jooksul nii palju säästnud, et kodu sissemaks olemas oleks. 46-aastane inimene on ometigi 25-28 aastat oma elust tööl käinud?

Mida sina lahenduseks pakud? Et mees oma korteri eksile kingiks?

Ma arvan, et pere jätmine on niivõrd alatu tegu, et õiglane mees jätaks selle valu eest oma laste emale ja lastele korteri. Mitte, et laseb lihtsalt sees elada, vaid vormistabki naise nimele.

Mis sajandis sa elad? Mis vanuses ja Mis taustaga inimene selliseid arvamusi omab?

Jaja, ma tean küll, kuidas see maailm toimib, ikka peres tuleb iseenda seljatagust kindlustada ja korterid tuleb 25ndaks sünnipäevaks osta. Mis siis, et 24 lõpetatakse magister. Mida teevad õpetajad, müüjad jne jne. Aastaga õpetajapalgaga on olemas sissemakse ja laenuraha.

Aga vastus su küsimusele. Maailmas, kus on mingi südamlikkus ja austus oma pereliikmete suhtes. Kus pere on püha. Nõrgemat aidatakse. Kui naine lastega heidetakse kõrvale, siis aumees korvab selle sigaduse. Ega ta üksi neid lapsi ei saanud. Üldse pere lõhkuja, teise juurde mineja, peaks mingi valuraha maksma. Usas vist nii ongi, et kes “süüdi”, see korvab. See ongi ju ometi abielu.

Vastupidamist teemaalgatajale.

Põhikooli õppekavas võiks ilmselgelt olla elus toimetuleku koolitus.

Kui sa oled madala palgaline ja ei suuda eraldiseisvat kinnisvara osta, siis nii palju võiks oidu olla, et enne kui mehele lapsed sünnitan ja hakkan seda müstilist naise rolli täitma, ostetakse loodavale perekonnale kodu ehk ühisvara, mida pere lagunemise korral jagada, et keegi ei peaks ohvri rolli võtma.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui jutt on ühise kodu soetamisest, siis peab asi käima nii, et omandisuhe on 50/50, olenemata sellest, kelle arvelt laenumakse maha läheb.

Mina naisena ei oleks ka kindlasti nõus diiliga, kus mees ostab enda nimele kinnisvara, mina maksan igapäevaelu eest ja lõpuks olen paljas kui püksinööp.

Nende kahe lõigu vahel on tükk tühja maad ja õiglus võib olla just seal vahepeal. Olen mees ja kodu omandisuhe naisega on 50/50, sest panustasime kokkuvõttes ostuhinda võrdselt. Oleks panus olnud ühele või teisele poole märgatavalt kaldu, võinuks tulla ka kõne alla 30/70 või mingid muud suhted. Tegelikult on tähtis olla kinnisvaras sees mingigi kaasomandi osaga, sest siis puudub teisel poolel võimalus isikut tüli korral välja tõsta. Kui on 100/0 ja ei olda abielus, siis see 0 pool on eikeegi, kui just ei saa tõendada, et ta on pikemalt elanud seal, et on mingi üürileping vms, mis on kõik jukerdamine.

See, et mees maksab laenu ja naine maksab samas summas olmekulusid ning tulemusele jäävad naisele tühjad pihud, on naise lüpsmine. Samavõrra on mehe lüpsmine aga see, kui mõlemad maksavad 500€ olmekulusid ning lisaks on maksnud mees sissemakse, maksab mees 2000€ laenumakset ning päeva lõpuks öeldakse, et jaotus peaks olema 50/50, sest “naine ju sünnitas”, “naine on madalapalgalisem”, “naine vajab kindlustunnet” ja “naine on panustanud olmekuludega”.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Näitan 27 postitust - vahemik 91 kuni 117 (kokku 117 )


Esileht Pereelu ja suhted Korterimaksud ,kui mees lahkub