Teema: Kortermajade emad- kuidas olete vankriga väljaskäigud lahendanud?

Mina elan 5 kordse maja neljandal korrusel ja vankrit valides oli kindel soov, et see oleks kookoniga. Õnneks on mul see variant, et saan vankri raami jätta alla autosse ja siis kui lapse olen sisse pakkinud kookonisse, siis läheme koos alla. Niikaua kui ma raami lahti pakin autost on laps kookoniga auto tagaistmel. Saame toredasti õues käidud iga päev. Kui ilmad ilusamaks, soojemaks ja vähem libedaks lumiseks lähevad, siis saab ehk kaks korda isegi õues käia – õhtu poole veel korra.
See on muidugi võimalik vaid selle tõttu, et mees käib välismaal tööl ja igapäevaselt keegi teine peale minu autot ei kasuta siin.

Võta ennast kokku jah.
Elan ka 3. korrusel. Kui mul teine laps sündis, siis läksingi trepist alla, väiksem vankrikorviga käe otsas ja suurem kas teise käe peal või tasapisi ise astumas. Vankriraam oli all trepikojas. Ja paar tundi hiljem siis teistpidi tagasi, VÄGA sageli tahtis suurem laps ka sülle trepist ülesminekul. Käisingi niimoodi 3 esimest kuud kaks korda päevas väljas kahe lapsega. Ei tulnud eales pähegi, et peaksin nendega toas olema.

Kaua Sa seal toas siis istunud oled nüüd?
Viidki vankri alla ja siis tuled lapsele järele. Kui ta ka nutab minuti või kaks, ei juhtu temaga midagi.

Alguses hoidsin vankrit autos. Panin lapse turvahälli ja ta ootas seal sees, kuni õues vankri kokku panin. Mingi hetk, aga hakkasin aeg-ajalt vankrit koridori jätma, kuni nüüd seisabki kogu aeg koridoris. Ainult lambanaha võtan ära.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Väga rumal vastus. Milleks sul mees on? Ühtegi vanemat kummalgi ei ole, kes aitaks? Mitte mingit tugivõrgustikku? Naine ei pea ennast üksinda pooleks rabelema, isegi üksikema mitte.[/tsitaat]

Päeval lapse ja vankriga jalutama minekuks abivägi kohale kamandada on ikka liiast. Selline abi tuleb jätta erakorraliste juhtumite tarvis.

Mitte kunagi varem ei ole laste pidamine naiste jaoks nii lihtne olnud kui praegu (autod, pesumasinad, nõudepesumasinad, ühekordsed mähkmed, keskküttega elamised enamikul jmt). Nii hädiseks ei tasu ennast ka mõelda, et ei saa ühe lapse ja ühe vankriga õues käidud.

ühe lapsega jalutamas käimine pole nüüd küll olukord, mis mingit tugivõrgustikku eeldaks ja vajaks. kui sellises olukorras hakkama ei saa, siis on tegu lihtsalt õpitud abituse ja lihtlabase saamatusega.
muide, lapse vankrisse ja hiljem tuppa saamine on lapsega jalutamas käimise juures vaid üks probleem. samuti pead sa suutma vankrit äärekividest üles ja alla liigutada; kui soovid poodi minna, siis pead suutma vankri ustest sisse ja välja saada (kui just iseavanevaid uksi ei ole, on see paras manööverdamine) jne jne jne. eeldada, et selle kõige jaoks peaks keegi sinuga kaasa ja appi tulema või et keegi möödakäija sind su hädas, ristis ja viletsuses abistab, on äärmiselt naiivne. aga mõnel muidugi õnnestubki elada nagu lillekesel, keda kõik vaid imetlevad, väetavad ja toetavad. mulle käiks selline hädapätaklus au ja väärikuse pihta. ja sellega, kas mul on mees ja/või lapsel isa või mitte ja millega tema oma päevi sisustab, pole sellel kõigel vähimatki pistmist

No pane siis laps vankrisse ja sõida käruga trepist alla. Käru esimesed rattad hoiad õhus. Tagasi tulles tõmbad käru enda järel, esimesed rattad jällegi õhus.
P.S esimest korda proovi seda ilma lapseta!

Kui varastamise hirm on, siis on ju ka võimalus vanker rattaketiga lukku panna. Selle aja jooksul, kui sa lapsele järgi jooksed, ei jõua ükski varas lukku lahti muukida.

Minul kui laps oli veel päris piskene,siis tegin nii panin lapse kõhukotti,nii olid käed vabad ja sain ka käru alla viia kohe ja ülesse läksin täpselt samamoodi,panin lapse kõhukotti ning tõmabsin käru ülesse.Elasin ka tol ajal kolmandal korrusel.

Elan teisel korrusel, samuti hoian vankriraami trepikojas all või autos. Tassin siis kookonis lapse alla, teises käes otsapidi koer rihma otsas, alguses, kui poiss oli väiksem, hoidsin raami üleval ukse taga ja tassisin kõik korraga alla, nüüd poiss kaalub üle 9kg ja ei jaksa nii palju korraga 😉 jalutan ta siis magama ja jätan maja ette, kuni magab, saan puud kuurist tuppa tassida või toas mingeid asju toimetada (mees mul tihti komandeeringus, seega kogu majapidamine minu kaela peal- külmas ei taha olla, näljas samuti mitte, koer tahab ka pissitamist). Väljas käin 2x, hommikul 9-10 ajal ja päeval 16-17 paiku, poiss magab enamasti korraga 1-2h, teinekord ka vähem.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Väga rumal vastus. Milleks sul mees on? Ühtegi vanemat kummalgi ei ole, kes aitaks? Mitte mingit tugivõrgustikku? Naine ei pea ennast üksinda pooleks rabelema, isegi üksikema mitte.[/tsitaat]

võib-olla mõned mehed käivad päeval tööl. võib-olla isegi mõned vanavanemad käivad päeval tööl. või elavad teises linnas/külas vmt. arvatavasti enamik emasid ikka saabki päevasel ajal üksinda hakkama oma lapsega.

Mina olen siis eriti hulljulge ja vanker seisab mul lihtsalt keldris kohe välisukse juures. Kui keegi keldri läheb, lükkab korraks eesti ära ja pärast tagasi. Aga paari nädala pärast saan kergkäru kätte ja siis hakkame sellega ringi vurama 🙂

Mina olen siis eriti hulljulge ja vanker seisab mul lihtsalt keldris kohe välisukse juures. Kui keegi keldri läheb, lükkab korraks eesti ära ja pärast tagasi. Aga paari nädala pärast saan kergkäru kätte ja siis hakkame sellega ringi vurama 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui varastamise hirm on, siis on ju ka võimalus vanker rattaketiga lukku panna. Selle aja jooksul, kui sa lapsele järgi jooksed, ei jõua ükski varas lukku lahti muukida.

[/tsitaat]

Vaidlen vastu – töö tõttu olen oma silmaga näinud, kuidas rattalukk tehti lahti 8 sekundiga ja läinud see ratas oligi.

elan 3.korrusel. LApse panen \”poolvalmis\”, nii et ainult kombe jääb panemata ja siis panen kiike ja annan asju kätte, ütlen talle et \”lähen viin vankri alla ja tulen kohe tagasi\”. Kiik on kohe esikus siis ta näeb mind. Enne panin lamamistooli aga noh sealt tuleb ta välja. Vahel kui ta on mänguhoos jätan põrandale.

Vankri allaviimine (EJ CIty Cross) võtab alla minuti, jooksuga tulen üles. Pole ta kunagi nutnud ega karjunud ega paanikasse läinud 😀

Ukse jätan irvakile et kuulen kui miskit imelikku toimub. Meil muidu uksest välja käruga naljalt ei saa, tuleb avada 2 poolt nii et väga ei karda et keegi lipsab sellega minema.

Siis kähku ise riidesse, viimasena lapsele kombe selga ja lähemegi alla.

Üles tulles tassin tavaliselt käru koos lapsega üles, nii saab kiiremini tuppa 🙂

Vahel on laps ka jäänud toas juba magama siis tassin koos käruga alla ka aga noh see on katsumus, selg ees minna teosammul. Nüüd olen nii teinud et jätan ta toapõrandale magama ja viin ikka käru enne 😀

KAdestan jah neid kel oma maja või lift, aga noh see vankriga mässamine on ju ainult 2-3 aastat ega seepärast ei hakka elukohta vahetama, ja kergkäru igapäevaseks kasutamiseks ka ei ostaks, nii õudne sõita ikka, olen mitut proovinud 😀