Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.
Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.
Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.
Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.
Olles kokku puutunud kümnete ja kümnete erivajadustega lastega, kasvatades üht ise ja töötanud erivajadustega laste koolis – sinu jutt ei tundu usutav, see räägib risti-vastupidi teiste perede kogemustele. Ka minu enda laps, kes pidi olude sunnil käima kolm aastat tavalasteaias, kus ta nurka mängima saadeti, ei arenenud nende aastate jooksul peaaegu üldse. Nii kui sai erikooli, hakkasid juba esimese õppeveerandi käigus tulema edusammud. Ta õppis lühilausetega rääkima, joonistama, enda nime kirjutama ja palju muid asju. Diagnoos muideks täpselt sama. Kuulen esimest korda, et keegi, kes oma lapsega vaeva näeb ja veel ise eripedagoog on (miks teed asja, mida mõttetuks pead?), sellist juttu räägib. Igaüks, kes erivajadustega lastega tegeleb, teab kui palju aitab järjepidev töö. Kes väidab vastupidist, see lihtsalt räägib teemast, millest ta tegelikult ei tea.