Esileht Erivajadustega laps kõrvaltvaataja arvamusest

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )

Teema: kõrvaltvaataja arvamusest

Postitas:
Kägu

Kas kellelgi on eales olnud abi sellest, kui last hästi tundev inimene kahtlustab lapsel avastamata erivajadust ning juhib sellele lapsevanema tähelepanu? Isad-emad on harjunud oma lapsega ja neil võib puududa elukogemus ja võrdlusbaas, et märgata, et lapse areng tugevalt erineb tavapärasest. Kas on mõni vanem tagantjärele tänulik, et keegi aitas varakult märgata ja sai varakult diagnoosida ja asuda toetama erivajadusega last, või on sellised märkamised ülearused ja suhteid rikkuvad. Eriti kui laps käib niigi lasteaias ja mõnikord ometi arsti juures kontrollis, nii et ju seal märgataks ja öeldaks, kui tarvis.

+8
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las erivajadusi diagnoosib arst ja tähelepanu sellele las juhivad õpetajad või muud lapsega tegelevad spetsialistid. See tuttava poolt diagnoosimine ei ole enamasti objektiivne ja külvab asjatult muret lapsevanemale. Kui laps ja vanemad tulevad toime oma puuduvate või olemasolevate erivajadustega, pole tarvis sellele eraldi tähelepanu suunata.

+13
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ääretult tänulik oma lapse lasteaiaõpetajale, kes juhtis tähelepanu sellele, et laps käib kikivarvukil ja võiksin arstile rääkida, sest u pool a tagasi seda polnud. Olin seda tegelikult ise ka täheldanud, aga arvasin, et laps tahab kangesti suur olla ja seetõttu upitab end kikivarvukile. Tol korral käisin arstil ja jäime aastateks neuroloogi jälgimisele ja laps sai taastusravi,nüüdseks on sümptomid süvenenud ja on teada ka lõplik diagnoos. Enda kogemuse põhjal ütlen, et tunnen ennast hästi, et laps on olnud aastaid arstide jälgimisel ja saanud vajalikku abi. Ja seda seetõttu, et lasteaias õpetaja juhtis tähelepanu!

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuna lapsevanemad on sageli oma lapse osas pigem ebaobjektiivsed, on see pigem hea, kui usaldusväärne lähedane, kes on objektiivsuse kõrval ehk juhtumisi ka kompetentsem, seda delikaatset teemat puudutab.

Kui tegu on noorte vanematega ja esimese lapsega, on paljugi asju, millele nad ei pruugi osata tähelepanu pöörata. Kui kellelgi on teadmisi ja kogemusi rohkem ja heasoovlikult tähelepanu juhivad, võib tänu temale saada oluliselt varem jälile mõnele olulisele vajakajäämisele, millesse sekkumine last  kindlasti aitab.

Vahel tahavad lapsevanemad muidugi ise olla silmaklappidega ja usuvad a la ämma juttu, et ahh, mees oli ka hilise ja ebatavalise arenguga, aga kui 5aastaselt rääkima hakkas, siis filigraannselt ja korjutas koge korrektse grammatikaga. Aga kui mõttekas selline enesepettus ja suht liivale kirjutatud ootus tegelikult on?

+15
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnikord on nii, et vanemad on oma lapse erivajadusest täiesti teadlikud ja tegelevad sellega, aga ei ole valmis sellest veel oma sugulaste ja tuttavatega ning mõnikord isegi lasteaiakasvatajaga rääkima. Ei tahaks ju oma lapse terviseprobleeme ja enda suurt muret ning südamevalu igaühega arutada. Sel juhul ei ole tähelepanujuhtimisest mingit kasu.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diplomaatia küsimus. Ääri-veeri uurida, kas vanem on ka midagi sarnast tähele pannud jms, on OK. Sealt edasi kogemusi või tuge pakkuda. Sest just, võib-olla vanem juba tegeleb sellega.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks sõltub alati inimesest, kui siiras tema nõu andmine on ja kui lähedane ta on.

Meil oli esimene laps suht noorelt ja eakaaslastel lapsi polnud. Ei osanud tõsiselt suhtuda mitmesse arengu hilinemisse ja väikestesse eripäradesse, kuna kokkupuude väikelastega oli kasin. Kui poja pea kolmesena veel mähkmeid kandis ja kesise eneseväljendusega oli, siis mees ja ämm ei pidanud seda millekski, endal kerged kahtluses tekkisid.

Sattusin samal ajal kokku oma kunagise koolikaaslasega, kes eripedagoogikat õppis ja praktiseerid ning esimese inimesena suhtus mu kõhkustesse siiralt ja kaasamõtlevalt ning mitte lohutavalt nagu a la lapse isa. Aitas mul täheldada mitut sotsiaalsuse ja mängu jmt erinevuse nüanssi võrreldes tava arenguga, mistõttu pöördusingi peagi psühhiaatri poole ja asi lõppes autismi diagnoosiga.

Lasteaiaõpetajad olid delikaatsed (meil ju tore rahulik laps), perearst nägi teda nii vähe ja kõnehäiret ei tähtsustanud. Olen tagantjärele õnnelik, et ma sain sellest teemast endast ja lähedastest asjatundlikuma inimesega rääkida ja tänu sellele kiiremini asjasse sekkuda. Mees küll veidi imestas, mis ma pabistan ja tema toredat poega imelikuks pidada tahan, aga sekundeerin – me ise oleme piiratud infoväljas sageli ja ei näe asju adekvaatsena. Meie laps on saanud palju abi ja tänaseks on ta igati terane ja tegus autistipoiss.

Kui meil teine (norm) poeg sündis, siis erinevused sai ka mulle väga hästi selgeks.

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lasteaiaõpetaja arvates olid ka minu lapsel probleemid.   Mis olid siis need asjad, mis õpetajale silma hakkasid – pani 5 aastaselt vahest sandaalid valesse jalga, ei teadnud nädalapäevi jne. Kui aus olla, siis selliste asjade pärast küll kuhugi ei tormanud, nädalapäevad õppusime ruttu selgeks, sandaalid läksid vahest vahetusse. Kui aga õpetaja saatis laiali kirja, kirjutades “tegematta”, siis tekkis endal tema kohta sama küsimus, et kuidas saab nii valesti kirjutada.

+9
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui tugevalt erineb siis küll on mõistlik tähelepanu juhtida. Sellise tähelepanu juhtija (lasteaia õpetaja) pärast käsin nii erapedagoogi, kui lastepsühholoogi juures. Kumbki neist mingit probleemi ei näinud. Aga kehv tunne oli, kui su lapse kohta sellist arvamust avaldati ehk siis kas te ise ei ole märganud jne.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hakkasin oma lapsel umbes aastasena märkama tugevaid märke sellest, et kõik pole päris tavaline tema arengus. Kõik kellele sellest mainisin, sain vastu jutu, et kujutan ette või reageerin üle vms. Ühel hetkel kaks inimest kellel endal oli erivajadusega laps, tulid minuga rääkima. Nemad soovitasid tungivalt arstile pöörduda. Mõnda aega võttis aega saatekirja saamine, sest ka perearst ütles et mõtlen asju välja. Tänaseks lapsel puue määratud ja käib rehabilitatsioonis hoolega. Loodetavasti saab kõik korda kuigi osa diagnoose ootab veel ees ilmselt meid(on tegemata põhjalikud haiglauuringud, näiteks kahtlustatakse veel lisaks mitmele väljapandud diagnoosile autismi)

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina märkasin oma lapse puhul väga kiirelt erisusi võrreldes tava lastega. Alguses mõtlesin ka, et ehk aeglasem areng seotud muude tervise probleemidega. Aga mind ikka lohutati, et poiss jne kõik need jutud, ka arsti poolt. Kahjuks oli mul õigus ja minu kahtlused leidsid kinnitust. Suuremat erisust märkasingi u 8-9-kuuselt juba, kui laps hakkas mingeid silpe ütlema, kuid ma sain aru, et need tema jaoks midagi tegelt ei tähenda. Ains korrutas neid niisama, samuti jutust ei tundunud üldse aru saavat… Et kuigi me alustasime ka REHA-plaaniga enne 3-ndat eluaastat, oleks see võinud olla veel varem ja diagnoosi spetsiifilisem. Oleks olnud tore, kui keegi oleks mind tõsiselt võtnud ja aidanud varem teenustele jms saada.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul kogemus kahe lapsega, kes käisid korralikult lasteaias, arstil ja isegi beebivõimlemises, ujumises ja lauluringis. Nendega puutus kokku palju inimesi, kes peaksid lapsi justkui tundma ja märkama kõrvalekaldeid arengus. Paraku seda ei olnud. Esiklapsega olin ka ise liiga noor ja kogenematu, et mingeid märke täheldada ja diagnoosi sai ta alles siis kui tal koolis suured probleemid tekkisid. Teise lapsega märkasin probleeme siis kui ta oli 1.5a, aga perearst, lastearst ja beebiringide juhendajad ütlesid, et kujutan endale ette. Tutvusringkonnast ei räägigi. Muidugi tulid need jutud, et keegi hakkas alles kuueselt rääkima ja kohe võõrsõnadega nagu täiskasvanu jne. Sajas erinevas variandis sedasama müüti. Aasta lootsin, aga kui sealt ikka midagi ei tulnud, kauplesin lõpuks saatekirja neuroloogi juurde ja laps sai diagnoosiks autismi ja vaimse alaarengu.

Ma oleksin lõputult tänulik olnud kui oleks kasvõi üks inimene olnud, kes oleks julgenud öelda, et mu kahtlustel on tõepõhi all. Neid, kes nägid, kindlasti oli.

Jah, paljud vanemad ongi peaga liiva all ja ei usu, aga kui mina märkan midagi, vihjan alati vanemale ja räägin oma loo. Külaskäik spetsialisti juurde ei tapa, aga annab vajadusel edumaa, millest minu lapsed ilma jäid.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.

Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.

Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.

Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse  arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.

+17
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Varane märkamine võib siiski midagi parandada.

Mul on esimesel lapsel kerge liikumispuue, tunda annab tal eelkõige just täiskasvanuna. Ma tegelikult tihti mõtlen kas tema olukord oleks olnud parem kui ta oleks saanud lapsena füsioteraapiat jms.  Tookord ei soovitanud keegi ega polnud ka võimalusi. Samas tagantjärgi mõeldes märke oli sellest.

Mul on tuttaval 1-aastase tasemel aga juba teismeline puudega laps (down). Tal on küll igapäevaelus abi olnud sellest kui last on proffide poolt õpetatud. Enne oli temaga rohkem hädas.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui tegu on sügava vaimse puudega, siis suurt ime muidugi ei tee. Siiski, olles käinud erinevates puudega laste päevakeskustes, on seal sama vaimse tasemega lastel eneseteeninduse oskused väga erinevad. Osad on kodus käega löönud, a la las laseb pealegi mähkmesse ja teda jäädaksegi söötma lusikalt. Teisi on järjepidevalt õpetatud lihtsamaid asju tegema ja kaob see nö teeseldud abitus.  On ka selliseid näiteid, kuidas kodus ei tee “ullikesed” suurt midagi, aga hoolekandeasutustes teatud toimingutega saavad tegelikult hakkama. Aga jah, eks näiteid on raskemate juhtumitega väga erinevaid.

Aga kergemate puuete ja häirete korral on kindlasti võimalik last õpetada iseseisvamalt hakkama saama. Loomulikult ei tee nt autistlikust lapsest drilliga tavalist, aga teda arendades saab ta hulga enamate asjadega iseseisvalt ilusti hakkama.
Kõnehädadega sama asi – sellega tuleb igapäevaselt tegeleda ja tulemused jõudumööda tulevad. Kui lapse aktiivne kõnearengu faas aga maha magada, siis hiljem on keerulisem kaotatud aega sama efektiivselt tasa teha.

Seega väga palju sõltub kergemate puuete ja hädade korral ikkagi vanematest ja asjatundlikust rehabilitatsioonist. Seepärast pigem ise pooldan ka avatud meelt ja “kus viga näed laita,…” oskuslikku sekkumist kogenumate poolt.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen üsna kindel et elementaarsed eneseteenindusoskused ja algelise kõne, mis tal praegu on, oleks mu laps omandanud ka ilma varase märkamise ja massiivse rehabilitatsioonita. Lihtsad oskused nagu wc-s käimine, söömine ja riietumine ning algeline kõne tulid tal varases väikelapseeas ilma erilise minupoolse pingutuseta ja ilma spetsialistide abita, täpselt nii, nagu tavalastel. Sinna see areng ka jäi. Ma tõesti ei tea ega oska välja tuua ühtegi oskust, mille ta oleks omandanud tänu spetsiaalsele treeningule või rehabilitatsioonile. Kõik, mida ta oskab on omandatud igapäevase pereelu käigus. Asjad, mille järjepidevalt õpetamiseks on tehtud tohutuid pingutusi, näiteks lugemine ja kirjutamine, on seevastu tasemel, kus neis oskustest mitte mingit kasu pole.

Puudega lapse vanemaga rääkides ei peaks kasutama sõna “ullike”. See on sama valus, nagu keegi lööks rusikaga sinu kõige haavatavamasse kohta.

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub et need  mahamagatud juhtumid  löövadki elus paremini läbi, kui need kes igasugu eriteenuseid ja erikoole tarbivad. Ja see ajakulu ja närvikulu mis spetsialiste pidi joostes kulub! Et kindlasti on olukordi, kus eripäradele tähelepanu juhtimine võib hoopis perekonda kahjustada ja hirmutada, ilma et neil tegelikult mingit efektiivset ravi ja sekkumist olekski saada. Paljud need teenused on rohkem linnuke kirjas tüüpi.

+4
-20
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen üsna kindel et elementaarsed eneseteenindusoskused ja algelise kõne, mis tal praegu on, oleks mu laps omandanud ka ilma varase märkamise ja massiivse rehabilitatsioonita. Lihtsad oskused nagu wc-s käimine, söömine ja riietumine ning algeline kõne tulid tal varases väikelapseeas ilma erilise minupoolse pingutuseta ja ilma spetsialistide abita, täpselt nii, nagu tavalastel. Sinna see areng ka jäi. Ma tõesti ei tea ega oska välja tuua ühtegi oskust, mille ta oleks omandanud tänu spetsiaalsele treeningule või rehabilitatsioonile. Kõik, mida ta oskab on omandatud igapäevase pereelu käigus. Asjad, mille järjepidevalt õpetamiseks on tehtud tohutuid pingutusi, näiteks lugemine ja kirjutamine, on seevastu tasemel, kus neis oskustest mitte mingit kasu pole.

Puudega lapse vanemaga rääkides ei peaks kasutama sõna “ullike”. See on sama valus, nagu keegi lööks rusikaga sinu kõige haavatavamasse kohta.

Ma arvan et see on suur asi, et su lapsel on eneseteenindusoskused ja algeline kõne. Kui neid ei oleks, oleks ju kõik kordades raskem. Usun et see on kõik sinu panus. See ilmselt oligi tema maksimaalne potentsiaal. Et see edasine arendamine oli juba üle võimete.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Erivajadused on lisaks autismile ja muudele vaimset laadi teemadele ka füüsilised. Meil beebikooli juhendaja üles, et poiss hoiab jalgu veidralt ja lasku me spetsialistil üle vaadata. Panime taastusraviarstile aja ja selgus, et oligi probleem lihastega. Füsioteraapia aitas. Ka erinevaid füüsilisi probleeme võiks kõrvalseisjad aidata märgata, et saaks õigel ajal spetsialistidelt abi ja laps ei peaks nt täiskasvanueas tõsiste rühiprobleemidega hädas olema.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub et need mahamagatud juhtumid löövadki elus paremini läbi, kui need kes igasugu eriteenuseid ja erikoole tarbivad. Ja see ajakulu ja närvikulu mis spetsialiste pidi joostes kulub! Et kindlasti on olukordi, kus eripäradele tähelepanu juhtimine võib hoopis perekonda kahjustada ja hirmutada, ilma et neil tegelikult mingit efektiivset ravi ja sekkumist olekski saada. Paljud need teenused on rohkem linnuke kirjas tüüpi.

Mul on autistlik laps kes saab tavakoolis hakkama kuna saab lisaks ka rehateenuseid. Peale eripedagoogi tunde alles sai ta algklassides järjele. Ka on aidanud teda psühholoogiline abi mida kool ei paku. Kui ma oleksin lapsevanemana teda osanud aidata, poleks ma jõudnud puude taotlemiseni ja teenusteni.

See kas lapsevanem võtab abi vastu või mitte, sõltub ka konkreetsest inimesest ja kas ta tahab abi vastu võtta. Igal juhul on hea kui delikaatselt tähelepanu juhitakse. Karuteene tehakse kui pannakse nö diagnoos juba ette ära. Ja surutakse end peale.

Diagnoosimine jäägu ikka spetsialistidele.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.

Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.

Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.

Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.

Olles kokku puutunud kümnete ja kümnete erivajadustega lastega, kasvatades üht ise ja töötanud erivajadustega laste koolis – sinu jutt ei tundu usutav, see räägib risti-vastupidi teiste perede kogemustele. Ka minu enda laps, kes pidi olude sunnil käima kolm aastat tavalasteaias, kus ta nurka mängima saadeti, ei arenenud nende aastate jooksul peaaegu üldse. Nii kui sai erikooli, hakkasid juba esimese õppeveerandi käigus tulema edusammud. Ta õppis lühilausetega rääkima, joonistama, enda nime kirjutama ja palju muid asju. Diagnoos muideks täpselt sama. Kuulen esimest korda, et keegi, kes oma lapsega vaeva näeb ja veel ise eripedagoog on (miks teed asja, mida mõttetuks pead?), sellist juttu räägib. Igaüks, kes erivajadustega lastega tegeleb, teab kui palju aitab järjepidev töö. Kes väidab vastupidist, see lihtsalt räägib teemast, millest ta tegelikult ei tea.

+10
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.

Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.

Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.

Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.

Olles kokku puutunud kümnete ja kümnete erivajadustega lastega, kasvatades üht ise ja töötanud erivajadustega laste koolis – sinu jutt ei tundu usutav, see räägib risti-vastupidi teiste perede kogemustele. Ka minu enda laps, kes pidi olude sunnil käima kolm aastat tavalasteaias, kus ta nurka mängima saadeti, ei arenenud nende aastate jooksul peaaegu üldse. Nii kui sai erikooli, hakkasid juba esimese õppeveerandi käigus tulema edusammud. Ta õppis lühilausetega rääkima, joonistama, enda nime kirjutama ja palju muid asju. Diagnoos muideks täpselt sama. Kuulen esimest korda, et keegi, kes oma lapsega vaeva näeb ja veel ise eripedagoog on (miks teed asja, mida mõttetuks pead?), sellist juttu räägib. Igaüks, kes erivajadustega lastega tegeleb, teab kui palju aitab järjepidev töö. Kes väidab vastupidist, see lihtsalt räägib teemast, millest ta tegelikult ei tea.

Kui sa oled erivajadusega lapse vanem, siis ei tähenda, et sul oleks õigus kahtluse alla seada teise vanema kogemust.  Ju siis sinu lapsel oli potentsiaali, sellel teisel lapsel oluliselt mitte. Tänapäeval enam keegi ei arvagi, et erivajadusega lapse peaks nurka istuma jätma. Lihtsalt tuleb aru anda, et  teraapiad ei ole kõikvõimsad ja vahel ongi tohutu arendamise ainus tulemus, et vanem saab  öelda, et on kõike proovinud.

 

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks sõltub alati inimesest, kui siiras tema nõu andmine on ja kui lähedane ta on.

Meil oli esimene laps suht noorelt ja eakaaslastel lapsi polnud. Ei osanud tõsiselt suhtuda mitmesse arengu hilinemisse ja väikestesse eripäradesse, kuna kokkupuude väikelastega oli kasin. Kui poja pea kolmesena veel mähkmeid kandis ja kesise eneseväljendusega oli, siis mees ja ämm ei pidanud seda millekski, endal kerged kahtluses tekkisid.

Sattusin samal ajal kokku oma kunagise koolikaaslasega, kes eripedagoogikat õppis ja praktiseerid ning esimese inimesena suhtus mu kõhkustesse siiralt ja kaasamõtlevalt ning mitte lohutavalt nagu a la lapse isa. Aitas mul täheldada mitut sotsiaalsuse ja mängu jmt erinevuse nüanssi võrreldes tava arenguga, mistõttu pöördusingi peagi psühhiaatri poole ja asi lõppes autismi diagnoosiga.

Lasteaiaõpetajad olid delikaatsed (meil ju tore rahulik laps), perearst nägi teda nii vähe ja kõnehäiret ei tähtsustanud. Olen tagantjärele õnnelik, et ma sain sellest teemast endast ja lähedastest asjatundlikuma inimesega rääkida ja tänu sellele kiiremini asjasse sekkuda. Mees küll veidi imestas, mis ma pabistan ja tema toredat poega imelikuks pidada tahan, aga sekundeerin – me ise oleme piiratud infoväljas sageli ja ei näe asju adekvaatsena. Meie laps on saanud palju abi ja tänaseks on ta igati terane ja tegus autistipoiss.

Kui meil teine (norm) poeg sündis, siis erinevused sai ka mulle väga hästi selgeks.

Aga see tähendab, et sa alustuseks ise läksid nõu ja arvamust küsima, mitte ta ei tulnud lambist diqgnoosiga lajatama.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulikult on spetsialistide abi vajalik, et erivajadusega laps jõuaks oma potentsiaali igati rakendada. Üle selle piiri ta muidugi areneda ei suuda, aga nii ei tohiks asja võtta, et mina nägin nii palju vaeva, aga päris terveks ta ei saanudki. Kui ei oleks vaeva näinud, poleks ka see potentsiaal saanud avalduda ja ta saavutaks vähem, kui abiga suudab. Iga inimesega on ju samamoodi. Kui sa tavalast iga päev treenid või teda õpetad, ikka ei saa kõigist olümpiavõitjaid või imelast, kes 10 aastaselt ülikooli lõpetab. Kuskil on iga lapse arengus piir ees.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju ja millistest teraapiatest lapsele abi on sõltub eelkõige lapse puude raskusastmest. Mingeid imeteraapiaid ei ole olemas ja vaimupuue ei ole ravitav. Kõige enam jooksevadki mööda teraapiaid ja on ülinõudlikud sügava puudega laste vanemad ja neile on täiesti võimatu selgeks teha, et mitte üksiki teraapia nende last terveks ei ravi ja kahjuks osad lapsed jäävadki elu lõpuni paari kuuse imiku tasemele. Õnneks on selliseid väga sügava puudega lapsi väga vähe.

Enamik lapsi siiski teeb märkimisväärseid edasminekuid teraapias. Väga suurt kasu teraapiatest saavad autismispektrihäirega lapsed, kellel on kas norm või normilähedane intellekt. Mõõduka vaimupuudega lapse oskused paratamatult jäävad eriti akadeemilises vallas täiesti olematuks ja iseseisvalt toimetulevaid inimesi neist kahjuks ei saa. Raske ja sügava vaimupuudega lapse puhul on teraapiate efekt väike, sest arengupotentsiaal on ka väike.

 

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas kellelgi on eales olnud abi sellest, kui last hästi tundev inimene kahtlustab lapsel avastamata erivajadust ning juhib sellele lapsevanema tähelepanu?

Võib öelda, et on abi olnud. Lapse vanaema tundis muret kõne arengu pärast: 3-aastane rääkis küll palju, aga arusaadamatult. Mina sain aru, teised mitte. Vanaema soovitas korduvalt logopeedi juure pöörduda ja seda ka tegin. Hea, et läksime, laps sai poole aastaga hääldused korda ja tundis end paremini, et ka teised peale minu said tema jutust lõpuks aru.

Teise lapse puhul leidis sama vanaema, et laps on oma arengust ees ja kahtlustas, et tal hakkab õigel ajal kooli minnes väga igav ning siis hakkab rumalusi tegema või ei õpi õppima. Käisime lapse arengut hindamas ja tõepoolest saime soovituse laps aasta varem kooli panna. Laps on nüüd teismeline ja tundub, et tegime väga õige otsuse.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas kellelgi on eales olnud abi sellest, kui last hästi tundev inimene kahtlustab lapsel avastamata erivajadust ning juhib sellele lapsevanema tähelepanu?

Võib öelda, et on abi olnud. Lapse vanaema tundis muret kõne arengu pärast: 3-aastane rääkis küll palju, aga arusaadamatult. Mina sain aru, teised mitte. Vanaema soovitas korduvalt logopeedi juure pöörduda ja seda ka tegin. Hea, et läksime, laps sai poole aastaga hääldused korda ja tundis end paremini, et ka teised peale minu said tema jutust lõpuks aru.

Teise lapse puhul leidis sama vanaema, et laps on oma arengust ees ja kahtlustas, et tal hakkab õigel ajal kooli minnes väga igav ning siis hakkab rumalusi tegema või ei õpi õppima. Käisime lapse arengut hindamas ja tõepoolest saime soovituse laps aasta varem kooli panna. Laps on nüüd teismeline ja tundub, et tegime väga õige otsuse.

Õudne vanaema teil, kes igale poole ninapidi end sisse topib ja “teab” ainuisikuliselt, mis on õige. Pseudotähtsustamine.

 

0
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule meeldiks, kui keegi juhiks tähelepanu.

Sõbrannal on 2,5 a laps, kes ei räägi. Ainult häälitseb ja kriiskab. Tegelikult sellest enam paneb muretsema see, et laps ei mängi eriti. Rollimänge tal pole, meisterdamine ei huvita, põhiliselt lihtsalt loobib asju või üritab erinevaid asju kuskile sisse toppida. Ääri veeri olen uurinud logopeedile mineku kohta, aga ta pigem ikka arvab, et lihtsalt hilisema kõnega laps ja muu on okei. Seda olen ka julgenud küsida ainult selle pärast, et enda laps käis ka sellises vanuses logopeedil ja seda arutasime küll omavahel. Õnneks nüüd laps hakkas lasteaias käima, vast seal juhitakse probleemile tähelepanu kui vaja.

Mulle tundub, et inimesed pigem ei taha neid asju kuulda.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minule meeldiks, kui keegi juhiks tähelepanu.

Sõbrannal on 2,5 a laps, kes ei räägi. Ainult häälitseb ja kriiskab. Tegelikult sellest enam paneb muretsema see, et laps ei mängi eriti. Rollimänge tal pole, meisterdamine ei huvita, põhiliselt lihtsalt loobib asju või üritab erinevaid asju kuskile sisse toppida. Ääri veeri olen uurinud logopeedile mineku kohta, aga ta pigem ikka arvab, et lihtsalt hilisema kõnega laps ja muu on okei. Seda olen ka julgenud küsida ainult selle pärast, et enda laps käis ka sellises vanuses logopeedil ja seda arutasime küll omavahel. Õnneks nüüd laps hakkas lasteaias käima, vast seal juhitakse probleemile tähelepanu kui vaja.

Mulle tundub, et inimesed pigem ei taha neid asju kuulda.

Eks see oleneb kes ja kuidas tähelepanu juhib. Kägu 01:24 vist ilmselt tõesti ei taha kuulda, aga minu arvates (olen kägu 00:29) on hea, kui keegi usaldusväärne hooliv inimene taktitundeliselt tähelepanu juhib. Võibolla on esimene reaktsioon tõesti, et ei, lapsel pole midagi viga. Aga ehk paneb vähemalt lapsevanema enda teise pilguga lapse arengut vaatlema ja kui tundub, et võibolla ongi midagi teistmoodi, siis spetsialistide poole pöörduma.

Kahjuks on see tabu, et lapsel võiks olla arengu toetamisel abi vaja. Aga kui on abi vaja, siis abita jäämisel jääbki areng vähesemaks kui muidu võiks. Abi saamisel aga võib probleem täiesti laheneda, raskematel juhtudel vähemalt leeveneda. Ja kui laps ongi näiteks kiirema arenguga ja/või andekam, siis ka seda tuleb toetada, muidu läheb see anne lihtsalt kaotsi.

Kaheaastane peaks siiski juba lühikeste lausetega rääkima. Ka minu laps, kes oli normi piires natuke aeglasema kõne arenguga rääkis 2-aastaseks saades juba 2-3 sõnaliste väljendite või lausetega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.

Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.

Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.

Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.

Ohhh, Sind tahaks kohe kallistada, kurb oli lugeda seda.

+2
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )


Esileht Erivajadustega laps kõrvaltvaataja arvamusest