Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.
Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.
Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.
Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.
Arvan samuti, et igasugused arendamised ja rehabilitatsioonid annavad tulemust vaid kergemate vaimsete häirete puhul. Kui puue on ikka väga sügav, ei ole kahjuks arendada midagi. Vahel mõtlen mõne nähtud saate puhul, kus kulutatakse suuri ressursse lootusetult haige lapse peale, kas ei võiks seda raha kasutada pigem potentsiaaliga juhtumite jaoks.
Minu laps on raske puudega autist + vaimse alaarenguga. 7a hindas komisjon tema vaimse taseme 2a lapse tasemele. Ta vaevu rääkis, oma soovidest muul moel ka märku ei andnud, vägivallatses. Kuniks ta sai erikooli, kus saab igapäevaselt samasugust tuge nagu rehabilitatsiooniteenustes. Ja areng oli juba esimesel kuul meeletu! Tuli juurde üle kümne sõna, ta õppis end väljendama, kadusid vägivallahood. Nüüd on ta seal õppinud 1.5a ja laps on täiesti muutunud. Ta oskab lauseid! Temaga saab vestelda! Asjad, mida kunagi võimalikuks ei pidanud.
Ta sai ka varem teenuseid, tegelesime temaga ka kodus, aga paarist korrast nädalas oli ilmselgelt vähe abi.
Kes ütleb, et rehateenused ei toimi, ei ole mingi spetsialist, vaid pole näinud, mis imesid need lastega teha suudavad. Mina olen üks, kes on selle ime tunnistajaks ja jumala eest, ärge kuulake neid perekooli kägusid kes ütlevad et neid lapsi pole vaja “torkida” kui kõik päris spetsialistid vastupidist väidavad. Siin võib end spetsialistiks valetada igaüks!
Suurepärane seda kuulda. Erikoolides olevatki kuuldavasti parimad spetsialistid, tore, et ka teie olete seda positiivselt kogenud. Kas võib küsida, mis kooliga tegu?
Oleme nimelt ise hädas oma väikeklassis õppiva autisti pärast justsamuti kõnearengu tõttu. Valisime Heleni asemel väikeklassi, kuna autism tundus sel hetkel domineerivat kõnepuude eest. Nüüd aga käime paraku seni kooli logopeedile lisaks erateenusel + ostame muid eriteraapiad, aga kehv väljendus piirab juba muud õpiedukust tugevasti. Näeme praegu algklassides ränka vaeva, aga just verbaalne areng poisil üsna kännu taga kinni. Mälu, loogika, matemaatika, musikaalsus, kunst, kehaline kõik muidu väga hea. Kus aga väljendust vaja, on tase kesine. Tahaks ka temaga saada parimate spetsialistide konsultatsioonile. Ehk on võimalik midagi tõhusamalt teha, et edasine haridustee kesise emakeele pärast liiga keeruline poleks.