Mul on palju lapsi. Nüüd nad on kõik juba suured. Iga kord mõtlen sama kui teemaalgataja, kui näiteks oma mehe kadunud venna last näen ning ma näen teda peaaegu iga päev. Kuna ma käin ühe teise lapsega samal ajal samas basseinis. Laps on jõuluks kuuene ja tema kõne on pehmelt öeldes puudulik. Ta ei ütle k, p, t, r, g, b, d, r, m, n ega täpitähti. Näiteks sõna päevitama ütleb ta aei-a-va. Sõna nägu ütleb ta a-h-u. Logopeedi juurde teda ei viida, lasteaias ta ei käinud, lapse ema on väga tubli ema, mis puudutab mängimist, sööki, koostegemisi, puhtust, armastust. Kahjuks see on nn ahviarmastus, ta lihtsalt ei kuule oma lapse kõnepuuet! Ta valib juba kooli, kuhu sel sügisel laps panna, sest laps on andekas ja tema arvates arengust ees ning võiks kuueselt kooli minna. Ilmselt ongi, sest laps liidab-lahutab-korrutab vabalt kahekohalisi arve ja kirjutab praktiliselt vigadeta, välja arvatud komavead. Mingi poolteist aastat tagasi mainisin, et lapse kõne pole väga tavaline ja seepeale lülitati mind välja tema suhtluskonnast. Mees aga suhtleb mingil määral edasi ja me teame 100%, et laps pole mitte kunagi, mitte ühtki korda käinud logopeedi juures. Ema arvates räägib laps täiesti arusaadavalt ja ma kiskusin siis ainult viha ja laimasin ta last. Eks siis minagi ei ütle enam midagi.
Teema: kõrvaltvaataja arvamusest
Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.
Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.
Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.
Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.
Arvan samuti, et igasugused arendamised ja rehabilitatsioonid annavad tulemust vaid kergemate vaimsete häirete puhul. Kui puue on ikka väga sügav, ei ole kahjuks arendada midagi. Vahel mõtlen mõne nähtud saate puhul, kus kulutatakse suuri ressursse lootusetult haige lapse peale, kas ei võiks seda raha kasutada pigem potentsiaaliga juhtumite jaoks.
Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.
Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.
Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.
Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.
Arvan samuti, et igasugused arendamised ja rehabilitatsioonid annavad tulemust vaid kergemate vaimsete häirete puhul. Kui puue on ikka väga sügav, ei ole kahjuks arendada midagi. Vahel mõtlen mõne nähtud saate puhul, kus kulutatakse suuri ressursse lootusetult haige lapse peale, kas ei võiks seda raha kasutada pigem potentsiaaliga juhtumite jaoks.
Minu laps on raske puudega autist + vaimse alaarenguga. 7a hindas komisjon tema vaimse taseme 2a lapse tasemele. Ta vaevu rääkis, oma soovidest muul moel ka märku ei andnud, vägivallatses. Kuniks ta sai erikooli, kus saab igapäevaselt samasugust tuge nagu rehabilitatsiooniteenustes. Ja areng oli juba esimesel kuul meeletu! Tuli juurde üle kümne sõna, ta õppis end väljendama, kadusid vägivallahood. Nüüd on ta seal õppinud 1.5a ja laps on täiesti muutunud. Ta oskab lauseid! Temaga saab vestelda! Asjad, mida kunagi võimalikuks ei pidanud.
Ta sai ka varem teenuseid, tegelesime temaga ka kodus, aga paarist korrast nädalas oli ilmselgelt vähe abi.
Kes ütleb, et rehateenused ei toimi, ei ole mingi spetsialist, vaid pole näinud, mis imesid need lastega teha suudavad. Mina olen üks, kes on selle ime tunnistajaks ja jumala eest, ärge kuulake neid perekooli kägusid kes ütlevad et neid lapsi pole vaja “torkida” kui kõik päris spetsialistid vastupidist väidavad. Siin võib end spetsialistiks valetada igaüks!
Kes ütleb, et rehateenused ei toimi, ei ole mingi spetsialist, vaid pole näinud, mis imesid need lastega teha suudavad
Minu kogemus on, et hea spetsialisti teeb heaks usk lapsesse ja tema arenguvõimesse (ükskõik, kui pisikeste sammudega).
Nähtud sai neid kahjuks igasuguseid…
Mina olen ise eripedagoogikat ja psühholoogiat õppinud. Sellest tulenevalt on minu sõpruskonnas samuti keskmisest rohkem eripedagooge ja psühholooge. Kui minu lapsel ilmnesid esimesed märgid erivajadusest (autism+raske vaimne alaareng), siis reageerisin kohe, läbisin lapsega psühhiaatrilised uuringud, lasin koostada rehaplaani, ta sai pidevalt kõige parema kvaliteediga rehateenuseid, mis meie riigis üldse saadaval on ja ise ostsin talle ka teenuseid juurde. Rääkimata sellest, millise vaeva ma nägin, et last igapäevaselt kodus arendada.
Praegu on laps täiskasvanud ja ma olen mõistnud, et kõik see jutt varajasest märkamisest ning varajasest arendamisest on mõttetu vale. Laps areneb ikka oma haigusele vastavalt ja kogu see arendamine ei võta tema puuet ja erivajadust ära. Isegi vähemaks ei võta. Minu laps on jätkuvalt vaimselt arengult 1-aastase tasemel ja lisaks on ta autist. Peale selle on juurde tulnud kaasuvaid haigusi.
Minuga koos alustas rehabilitatsioonis, erilasteaias ja hiljem erikoolis ka üks teine samasuguse lapse vanem. Pere pingutas meeletult ja lapsele võimaldati kõike võimalikku ravi ja rehabilitatsiooni nii Eestis kui välismaal. Tulemus on täielik null. Laps ei räägi ühtegi sõna ja tema oskused on väga piiratud.
Pole mõtet ennast piitsutada ja piinata mõtetega, mis kõik oleks võinud olla, kui laps oleks varem abi saanud. Mitte midagi ei oleks tegelikult teistmoodi. Ma tean, et minu arvamus on väga ebapopulaarne, aga see põhineb minu isiklikul elukogemusel. Ma olen oma elust 18 aastat pühendanud oma lapse arendamisele ja praegu võin öelda, et need aastad minu elust on maha visatud. Ainuke tulemus on see, et saan endale otsa vaadata ja öelda, et olen oma lapse heaks kõik teinud. Mitte midagi pole jäänud tegemata. Välja arvatud minu isiklik elu, aga see on muidugi teisejärguline.
Arvan samuti, et igasugused arendamised ja rehabilitatsioonid annavad tulemust vaid kergemate vaimsete häirete puhul. Kui puue on ikka väga sügav, ei ole kahjuks arendada midagi. Vahel mõtlen mõne nähtud saate puhul, kus kulutatakse suuri ressursse lootusetult haige lapse peale, kas ei võiks seda raha kasutada pigem potentsiaaliga juhtumite jaoks.
Minu laps on raske puudega autist + vaimse alaarenguga. 7a hindas komisjon tema vaimse taseme 2a lapse tasemele. Ta vaevu rääkis, oma soovidest muul moel ka märku ei andnud, vägivallatses. Kuniks ta sai erikooli, kus saab igapäevaselt samasugust tuge nagu rehabilitatsiooniteenustes. Ja areng oli juba esimesel kuul meeletu! Tuli juurde üle kümne sõna, ta õppis end väljendama, kadusid vägivallahood. Nüüd on ta seal õppinud 1.5a ja laps on täiesti muutunud. Ta oskab lauseid! Temaga saab vestelda! Asjad, mida kunagi võimalikuks ei pidanud.
Ta sai ka varem teenuseid, tegelesime temaga ka kodus, aga paarist korrast nädalas oli ilmselgelt vähe abi.
Kes ütleb, et rehateenused ei toimi, ei ole mingi spetsialist, vaid pole näinud, mis imesid need lastega teha suudavad. Mina olen üks, kes on selle ime tunnistajaks ja jumala eest, ärge kuulake neid perekooli kägusid kes ütlevad et neid lapsi pole vaja “torkida” kui kõik päris spetsialistid vastupidist väidavad. Siin võib end spetsialistiks valetada igaüks!
Suurepärane seda kuulda. Erikoolides olevatki kuuldavasti parimad spetsialistid, tore, et ka teie olete seda positiivselt kogenud. Kas võib küsida, mis kooliga tegu?
Oleme nimelt ise hädas oma väikeklassis õppiva autisti pärast justsamuti kõnearengu tõttu. Valisime Heleni asemel väikeklassi, kuna autism tundus sel hetkel domineerivat kõnepuude eest. Nüüd aga käime paraku seni kooli logopeedile lisaks erateenusel + ostame muid eriteraapiad, aga kehv väljendus piirab juba muud õpiedukust tugevasti. Näeme praegu algklassides ränka vaeva, aga just verbaalne areng poisil üsna kännu taga kinni. Mälu, loogika, matemaatika, musikaalsus, kunst, kehaline kõik muidu väga hea. Kus aga väljendust vaja, on tase kesine. Tahaks ka temaga saada parimate spetsialistide konsultatsioonile. Ehk on võimalik midagi tõhusamalt teha, et edasine haridustee kesise emakeele pärast liiga keeruline poleks.
Kas kellelgi on eales olnud abi sellest, kui last hästi tundev inimene kahtlustab lapsel avastamata erivajadust ning juhib sellele lapsevanema tähelepanu? Isad-emad on harjunud oma lapsega ja neil võib puududa elukogemus ja võrdlusbaas, et märgata, et lapse areng tugevalt erineb tavapärasest. Kas on mõni vanem tagantjärele tänulik, et keegi aitas varakult märgata ja sai varakult diagnoosida ja asuda toetama erivajadusega last, või on sellised märkamised ülearused ja suhteid rikkuvad. Eriti kui laps käib niigi lasteaias ja mõnikord ometi arsti juures kontrollis, nii et ju seal märgataks ja öeldaks, kui tarvis.
Olen täheldanud teatavaid sarnasusi oma lapsega oma sõbranna lapsel ja peale paari õrna viidet sain aru, et tema probleemi ei näe ning isegi keeldub probleemist rääkimast. Kuna laps tuli kuidagi koolis toime (kuigi oli koolikiusu juhtumeid nii laste kui õpetajate poolt), siis sai antud nõu ainult siis, kui seda küsiti. Arusaam ja ärkamine toimus sel lapsevanemal alles lapse põhikooli lõpul, kui laps lõplikult nn. kinni jooksis. Diagnoosi sai alles 17-aastaselt: autismispektri häire, avaldus nii käitumises kui ka eluga toimetulekus. Tänaseks päevaks olen seda last ise toetamas, sest samavana laps on olunud sarnase diagnoosiga suureks õpetajaks. Sõbrannaga peale diagnoosi saamist ei ole sel teemal rääkinudki – polegi vaja! Laps ja tema toimetulek eluga on siinkohal kõige olulisemad!
Mida mina soovitan: kui laps tuleb toime ja viitamisest saad negatiivset vastukaja, siis jäta teema. Saad ainult inimesega tülli minna, ei muud. Kui laps on ummikus ja vanemaga suhtlemine ei anna tulemusi, siis ilmselt viide lastekaitsele (kui tõesti kõnepuudega last surutakse eriabita tavaklassi jne). Tänapäeval on ka koolidel parem ettevalmistus nende teemadega tegelemiseks (enamasti, mitte kõigi).
Minul on olnud täpselt vastupidi. Sain juba varakult aru, et mu lapsel pole kõik nii nagu vaja. Üritasin sellega kohe tegelema hakata, aga mind nagu ei võetud üldse kuulda. Mõni lausa ütes otse välja, et ma kujutan asju ette ja pidas mind imelikuks.
Loomulikult selgus juba varsti, et mul on kahjuks õigus ja isegi kohe väga. Takkajärgi ütles üks, kes ütles, et kujutan ette, et ma ise nõidusin selle häda oma lapsele külge, kuna nii palju mõtlesin ja rääkisin sellest. Kui poleks väljagi teinud, siis oleks laps terve olnud.
Imestan, et mõni inimene ei tunne ära, kui lapsel on probleem. Sellised asjad paistavad ju nii selgelt välja.
Mu sugulase sõbranna ütles sugulasele, et lapsega tuleks arsti juurde minna, kuna tal on kõik ATH-le viitavad tunnused. Mu sugulane oli sügavalt solvunud selle peale, et mis mõttes sõbranna julgeb talle niimoodi öelda. Tegelikult sugulase lapsel on tõesti kõik jooned, mis ATH-le viitavad. Selleks ei pea üldse arst olema, et see ära tunda. Selge, et lõpliku diagnoosi paneb arst, aga tõesti ei mõista, miks solvuda, kui teised märkavad ja sellele tähelepanu juhivad? Ja väga imelik, et ema ise ära ei tunne, et laps ei ole päris tavaline. Tänapäeval on ju nii palju sellest teemast juttu. Info on kättesaadav.
