Teema: Kriitika, et ei anna rämpsu

#4060949:

Ei otsigi otseselt nõu, lihtsalt uuriks, kas teistel ka samamoodi, et lähedased nagu mingi eksperimendi mõttes muudkui suruvad lapsele mingeid toite? Et kui lahe ikka vaadata, kuidas ta sööb jäätist või moonirulli? Tüdimus on sellest, et seltskonnas pidevalt saan kriitikat nagu oleks halb ema, et jätan lapse “headest” asjadest ilma.

Jah, on nii. Lapse vanaemad proovivad seda rohkem lapsele keelatud aju pakkuda, mida rohkem ma neil palun seda mitte teha. Olen sust veidi leebem söömise osas, aga üldiselt arvan samuti et mida kauem saab maiustustest ja kräpist eemal hoida, seda parem. vanaemad tõlgendavad seda inimõiguste kohtu tasemel elu rikkumisena ja tahavad minu selja taga  lapsele kõike šokolaadist karamellikommideni sööta.

Jah. Mu mehe õde oli selline, kelle arvates oli nii naljakas vaadata, mida 8kuune kohupiimakoogist arvab. Õnneks olin sealsamas juures. Ja ta tõsiselt ei saanudki aru, et mis siis on nagu, las ta proovib.

Mehe vanematele pidin ka natuke selgitama, kui lapsed olid pisemad – et kui nad toovad külakostiks mingit nänni, et nad ei annaks uksest sisse astudes otse laste kätte – et meil näiteks plaanis ju veel soolane õhtusöök ja siis tüli, et miks nad kommipakki ei tohi kohe lahti teha. Õnneks õppisid ära selle ikka, et toidukraami ei anna otse väikelapse kätte.

Nüüd, kui suuremad lapsed on juba suuremad ja nii ei jälgi enam, mida nad külas olles sööva, on vastupidine teema. Mehe isal on mingid “oma maiustused”, mis on kõigile nähtavad, aga võtta ei tohi, sest tema omad 😀

Meil sama teema. Laps 1.5a ja suhkruga magusat ei anna. Lapse vanaisa lausa lusikaga hakkas torti suhu pistma, kuigi ütlesin eelnevalt, et tema magusat veel ei söö. Lapsel endal pole mingit probleemi. Söön ise torti, siis tema selle järgi ei küünita, vaid sööb talle antud asju. Kuna vanemal lapsel on söömisega probleeme ja lapsest saati väga maias, proovin nooremaga targem olla, aga jah see teiste suhtumine ajab närvi küll. Kuigi koguaeg räägitakse, et tuleb piirata suhkru söömist, eriti lastel.

Minu arust on kummaline, et võõrad inimesed pakuvad väikelapsele süüa. sSbimatu võrdlus – aga sama on ju koeraga, vihastasin tõsiselt, kui sõbranna andis laua taga istudes koerale lihatüki – kohe oli selge laua taga miilustamine ja kogu õpe, et koer süüa ei nuia -tuksis. Väikelapse toidulaua eest vastutab vanem, et laps söök tervislikult. Loomulikult küpsiste ja kommide jagajad ei mõista, et see on libe tee, laps ei soovi pärast süüa korralikku toitu.  Minu jaoks oleks veider, et lähen külla ja hakkan väikelapsele ise süüa pakkuma. Minu lapsel oli väiksena allergia, seega kõik teadsid, et igasugune isetegevus lapse söötmisel, on lubamatu.

Mina ka kodus lastele magusat ei andnud, ei anna siiani eriti, lapsed ammu koolis. Kui kuskil külas anti, siis läksid täiega pööraseks (eks nad seltskonnas väsisid ka kiiremini ja osa pöörasust tulenes kindlasti ka sellest), igatahes sai paar korda koogi või kommi söömise järel mainitud, et see käitumine magusa tagajärg ja probleem lastele magusa toppimisega lahenes iseenesest. Ükski vanaema ei viitsi kahte sihitult ringituuseldavat ja huilgavat väikelast ohjata, kui ema osavõtmatult diivanil õlgu kehitab “Ma ju ütlesin, et ära anna neile kooki”

Sellise magusavaba kasvatuse tagajärg oli muidugi see, et lasteaeda minnes nad jätsid enamasti magustoidu söömata ja seetõttu jäid neil ka kõhud pidevalt tühjaks.

Ahjaa, “kriitikat” saab siis alati, kui teine inimene ennast kuidagi piinlikku olukorda on seadnud (võttis endale õiguseid, mida tal pole). Siis enda näo päästmiseks oled ju ikka sina paha inimene, et rämpsu ei luba, muidu oleks kõik “okei.”

Kuna väikelaps on tema vanemate vastutusel siis ote looulikult otsustavad vanemad, mida laps sööb ja mida mitte. Ja suhkur maiustustes kohe kindlasti ei kuulu eluks vajalike toiduainete hulka. Aga saaks ka hullemini. Meie lapsel olid väikesena paar toidutalumatust, millega kaasnesid lapsel kõhuvalud. Ja kui nt seltskonnas sai öeldud, et palun ärge seda asja andke, tal hakkab kõht valutama siis üks sugulane nt ütleski vastu, et lapsed peavadki nutma… Ja toppis lapsele suure lusikaga sobimatu asja suhu…

#4061904:

Esiteks, söögi kohta rämps öelda, no minu keel ei paindu.

Teiseks, ära muretse, paari aasta pärast on magusasõltlane, kes ka võõralt kommi mangub.

Hea näide kohe sellisest inimesest, kellest teemaalgatus räägib – lihtsalt heast peast on vaja millegipärast hakata parastama ema, kes ei anna väikelapsele magusat. Nagu oleks mingi suur võit kellelegi portsjon suhkrut sisse suruda. Veider.

Esimese lapsega on tavaline, et laps ei tea 3-4aastaseni midagi eriti kommidest ega tea tahta ka. Järgmiste lastega nii lihtsalt enam ei lähe 🙂

Aga loomulikult on emal õigus otsustada ja öekda, et alla kaheaastasele lapsele magusat ei topitaks. See pakkujate “pahateolt tabatud” õigustamine on psühholoogiline kaitse, nagu neil oleks õigus- mis sa pingutad üle ja mis see ikka teeb jne. See on puhas eneseõigustamine, mis siis võibki teise süüdistamise mõõtmed võtta. Nad saavad väga hästi aru, et sul on õigus ja õigus ka lapse emana neid keelata, aga nad ei taha tunnistada seda, et nad valesti tegid. Aga mõned võtavad ju peedistada isegi teist täiskasvanut, kui see ei taha juua või ei söö liha vms, ammugi siis väikelapse ema.

#4062870:

#4061904:

Esiteks, söögi kohta rämps öelda, no minu keel ei paindu.

Teiseks, ära muretse, paari aasta pärast on magusasõltlane, kes ka võõralt kommi mangub.

Ja siis hakkavad mõneaastaseid lapsi dieedile panema, toidunõustajaid mööda vedama. Hiljem võib tulla ka poest varastamine, sest kodus ei anta. Eluks ajaks toitumishäired.

Tublid, tublid. Piirake ikka kõike nii palju kui võimalik, et enda ego tõsta ja autoriteeti näidata. Ja siis pärast on probleem, et miks lapsed suureks saades teiega suhelda ei taha.

Ülihalb toon ega tahagi teilt arvamust küsida, et kuidas siis korrektselt piir panna?

#4061373:

Kui kuskil külas anti, siis läksid täiega pööraseks

Novot, kui nad oleksid juba varem ja regulaarselt magusat saanud, siis nad poleks pööraseks läinud.

#4060952:

Mina annan oma aastasele ise jäätist ja kooki. Paar ampsu ei ole probleem. Vanema lapsega jälgisin rohkem mida ja millal laps sõi, aga teistkordse emana ei paanitse enam

Aga milleks?

Meile see elukorraldus, et kommivaagen või küpsisekauss on vabalt laual ja väikelaps võtaks sealt, millal pähe tuleb, küll ei sobiks. Ei, päris nii palju lapsed ei söö, et neil paha hakkaks. Küll aga tekib probleem, et magus rikub isu ehk muud (mittemagusat) toitu laps siis songib ja pole enam õiget isu selle järele.

Seega, lapse normaalse söögiisu huvides olen pidanud magusa kättesaadavust piirama: kommid ja küpsised on kõrgemal ning kommi/küpsise (reeglina 1 korraga) – saab ainult peale sööki nö. magustoiduks minu käest.

Probleemi oli eelkõige mehega, kes oleks suvalisel ajal, näit. poest koju tulles, kohe lahke issina kommikoti/küpsised/sefiiri lapsele kätte andnud. Mina siis olin see “paha”, kes kommikoti ära napsas ja kõrgemale pani seltustega, et praegu on meil söögivahe ja söögivaheajal ei söö laps maiustusi  –  siis tal söögiajal pole enam isu . Eks mees on aja jooksul harjunud.

Külas (kus väike laps reeglina huvitub rohkem mängimisest kui söömisest) tegin erandi ja lubasin lapsel toituda näit. ainult magusast saiast või näit. ainult tordist ja kommist. Et siis on laps külast ära minnes vähemalt midagigi söönud. Kuigi nii palju jälgisin kõrvalt, et keegi näit. päris nii palju magusat lapsele ei topiks, et võiks paha hakata. Muidugi, eriti nooremas vanuses (ehk nii 2-3a) võisin siis arvastada, et sellisel toitumisel on järelmõju: tuleb arvestada, et lapse isu on ajutiselt rikutud ehk siis samal päeval või näit. järgmise päeva hommikupoolikul laps on kehvema isuga kui tavaliselt. Kuna neid külaskäike ei olnud väga tihti, siis võis ju rahulikult suhtuda – et külaskäigu “hind” ongi ajutiselt rikutud isu ja siis loksub kodune rutiin jälle paika.

Nii et mina, järgides põhimõtet: “Tähtis pole see, mida sa vahel sööd, vaid see, kuidas sa iga päev sööd” , teemaalgataja asemel lubaks pererahval lapsele külas (mõõdukas koguses) kooki, torti või kringlit pakkuda põhimõttel, et külas käimine ongi pisut ebatavaline, mitte igapäevane olukord.

Kodus aga järgiks rahulikult oma põhimõtteid ehk et nii noorele lapsele (1a9k) polegi maiustusi veel vaja.

Tegelikult,  see ei ole nii kohutavalt tähtis, mis vanuses täpselt  (kas natuke alla 2a või natuke üle 2a) on laps vahel külas on kooki või küpsist põske pistnud. Tähtis on ikka see, milline lapse toitumine igapäevaselt on.

Paljud lapsed peale magusat söömist lähevad pööraseks. Paljud keelduvad siis päris toidust. Kas lapsevanemad võiks ise otsustada, milliste muredega nad on õhtul kodus valmis rinda pistma. Magusat söötev külaline ei pea õhtul kodus hüperaktiivseks muutunud last rahustama ega ka näljast karjuvale lapsele selgitama, et rohkem kooki ei saa, õhtusöögiks on aedviljad ja liha.

Minu 1.3 aastane laps ei söö pärast magusa saamist mitu päeva normaalset toitu. Nutab näljast ja näitab käega sinna suunas kust ta loodab suhkrut saada. Tavalise toidu viskab maha ja karjub edasi.

Olen sellest video teinud ja igasugustele tädi Maalidele näitan seda videot koos selgitusega. Nii juhtus, kui onu Harri * nimi muudetud, andis meie Juulale eelmine kuu kohukese andis. Kui sina tahad ka kohukest anda, jääb laps ööseks ja järgmiseks päevaks sinuga, vaata ise kuidas saad.