Esileht Pereelu ja suhted Kriitika, kommentaarid, nõuanded teretulnud. Elu valed valikud? Sundseis?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 66 )

Teema: Kriitika, kommentaarid, nõuanded teretulnud. Elu valed valikud? Sundseis?

Postitas:
Kägu

Tulemas on pikk lugu. Nagu pihitoolis või psühholoogi juures. Usklik ma ei ole. Psühholoog nunnutab liiga palju.

Kaheksa aastat kestnud kooselu on meid lahku viinud. Viimased viis aastat olen pidanud täiskoormusel lapsevanema ametit, viimased pool aastat veel teinud ka täiskoormusel palgatööd. Kaks järjestikust väikest last ei ole jätnud just palju ruumi mehega koos olemiseks ja naise rollis olemiseks. Isegi selle imala “enda tassi täis” hoidmiseks on mul vähe võimalusi. Lapsehoidmiseks tugistruktuur puudub, mees ei ole ka lapsehoidjaga nõus olnud (no kuidas sa ikka võõrast inimest oma koju lased).

Ühesõnaga, tänaseks olen jõudnud suhtes sellesse punkti, kus mehega tõsisematest teemadest rääkida ei ole võimalik. Väiksemgi asi põhjustab sõneluse. Valdavalt tekitab probleeme minu tunne, et olen laste ja majapidamisega rohkem, koormatud kui mees. Tunnen, et panustan rohkem. Kui mehel on vaba aeg, sis tema vaatab telekat või nokitseb enda asju. Kui minul on vaba aeg, siis ma koristan ja kraamin, teen süüa jne.

Praeguses eriolukorras mehel on puhkus, mina teen kodukontoris tööd. Enamuse aega puhib ja ohib, kui lapsed tahavad midagi teha (ehk et tema peab diivanilt püsti tõusma selleks). Samuti tegelen mina söögiga ja laste söötmisega. Vastasel juhul sööksid lapsed terve päeva hommikuhelbeid või võileiba. Muidugi selleks ajaks, kui nad süüa saavad, on nad näljast juba päris palju kaklust korraldanud (lapsed ei taju alati nälga ja siis hakkavad oma frustratsiooni välja elama). Tunne on nagu oleksin üksikema ja üritaksin võõrale mehele laste hoidmist peale suruda.

Üldiselt on täiesti normaalne mees ja usun, et mõni naine oleks tema üle igati õnnelik (olin minagi kuni lapsi ei olnud). Vähemasti seni, kuni ei pea väikeste lastega tegelema. Sest pigem sobiks mees rohkem toriseva vanaisa, kui isa rolli. Kadedusega vaatan kuidas mõned isad nokitsevad ja meisterdavad koos, minu mehe jaoks on lapsed liiga väikesed, et nendega veel midagi ühiselt meisterdada või küpsetada vms. Selleks, et mees aitaks või teeks midagi, pean ma seda talle ütlema või paluma. Tema enda poolt tuleb initsiatiivi harva. Aga minu arvates ma ei peaks paluma selliseid elementaarseid asju nagu söögi tegemine või koristamine või seda, et saaksin mõnel hommikul kauem magada. Seda võiks paariline ikka ise näha. Veel enam, et elame korteris ja puudub igapäevaselt n.ö meeste töö tegemise vajadus. Hea, kui kord kuus on vaja midagi nokitseda. Üldiselt pole sedagi ja mingid parandustööd ootavad juba aastaid.

Pidevalt tunnen, et üksi oleks kohati lihtsa. Jääks ära pidev porin ja puhkimine laste teemal, et lapsed teevad liiga palju lärmi, tekitavad segadust jnejne. Jääksid ära pidevad pettumised, kui loodan, et saan kasvõi kord aastas hommikul kauem magada. Olekski kindel, et saan toetuda vaid iseendale ja ei olegi kedagi, kelle peale loota, sest selline pendeldamine lootuse ja selle purunemise vahel kurnab.

Ilmselt tuleb soovitusi, et miks ma lahku ei lähe. Õigustatud küsimus. Samas olen ma seda meelt, et kui sul on lapsed, siis ei saa seda otsust nii kergekäeliselt teha. Eriti, kui tegemist ei ole lastele ohtliku isaga. Nemad ei ole mu vales eluvalikus ju süüdi. Teisalt on hirm ka üksikvanemaks olemise ees. Jah, isa on olemas, aga muu tugistruktuur puudub. Kuidas ma saan kogu selle logistikaga hakkama. Ja kuidas saan sellega hakkama, et siis ei ole mul mingitki võimalust hingepausiks. Hetkel saan vähemalt vahepeal üksinda väljas tuulutamas käia. Ning kolmas mure on elukohaga. Korteri üürimine tundub ebastabiilne, no ei taha lastega igal aastal või üle aasta kolida. Korteri ostmine käib suurlinnas üle jõu. Isegi, kui laenu saaks, siis hirmutab 30-aastane 80000 eurone laen. Võiks kolida ka praegusest elukohast 170 km kaugusele sugulastele lähemale. Sel juhul saaks korteri kõvasti odavamalt, aga samas kaotan ma tasuva töö ning kohapealseid olusid arvestades oleks võimalus hakata 50 km kaugusel tööl käima või siis kohalikus poes müüjaks hakata. Viimane aga tekitab lapsehoiu probleemi ajal, mil lasteaed kinni. Siinkohal võivad nõu anda kõik need, kes on teinud otsuse üksikvanemaks hakata – kuidas te oma elu korraldasite ja hakkama saate?

Aitäh, et võtsite aega minu hingepuistamist lugeda. Ootan nüüd huviga silmi avavaid mõtteid ja kommentaare.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma kaaluksin need mõtted hoolikalt läbi. Võib-olla lihtsalt eriolukorras ninapidi koos olles viskab mees üle. Ja lihtsalt ei teeks alati kohustustest välja. Magaks kauem ja ei tunneks end milleski süüdi.

Aga kui oleks lahkuminekus kindel, siis suruks oma laenuhirmu alla ning vaataks, võib-olla on linnast 20 km väljas odavamaid kortereid, mille puhul tuleks kõne alla ka vanas töökohas jätkamine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga minu arvates ma ei peaks paluma selliseid elementaarseid asju nagu söögi tegemine või koristamine või seda, et saaksin mõnel hommikul kauem magada. Seda võiks paariline ikka ise näha.

Enamus mehi tegelikult ei näe neid ise, nad on kasvanud arvamusega, et naistel tulevad kõik need asjad ju palju kergemini, naised on nendes kodutöödes osavad ja milleks vahele segada. Eriti kui ta on pärit perest, kus isa kunagi süüa ei teinud ka lastega ei tegelenud, siis tegelikult ta ei tea, et sa seda ootad. Keskmine mees ei ole iial lugenud selleteemalisi artikleid ajakirjanduses, jätavad need vahele ja ei räägi ka omavahel kodustest kohustustest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Praegu kriisi ajal see küll ei aita, aga mina ei ole kunagi kutsunud lapsehoidjat meie koju, olen alati viinud lapsed lapsehoidja koju. Tugistruktuur tuleb ise tekitada. Mina teadlikult nägin introverdina vaeva, et tekitada naabruskonnas sõprussuhteid teiste inimestega. Eriti väärtuslikud on lastelembesed äsja pensioneerunud naised, kes hea meelega aegajalt tassikese kohvi joovad ja juttu ajavad ja mõnel teisel korral lapsed hoida võtavad. Kuigi inimsuhetesse oma aja ja võhma investeerimine on mulle raske, siis tasus ära, sest tõesti vahel on väga vaja kogukonna abi, et veidigi vaba aega saada. Tassi täidad kriisivabal ajal nii, et lihtsalt teatad mehele, see ja see nädalapäev on mul õhtul trenn või kunstiring vm. ja sinu hoida on lapsed. Kui tal on ka õhtused hobid, seadke sisse kalender ja jagage päevad ära. Minu mees on sinu omaga üsna sarnane aga miskipärast konkreetsed ülesanded toimivad. See ei toimi, et ma küsin ” kas ma võin…”, ” ma tahaksin…”, toimib: ” ma lähen…”,

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui Sul mehe poolt ilmselt mõistmist ei tule ja nagu aru saan, tekitaks temaga sel teemal vestlus ainult lisapingeid, tekita endale mingi süsteem, kuidas Sul endal oleks kõige selle koduse koormuse suhtes lihtsam. Ma ise samas olukorras ja olen endale nö graafiku koostanud peas. Teen ühel päeval natuke rohkem asju kodus, koristan, söögid võimalikult palju ette, näiteks järgmise päeva toit kindlasti ja kui tean, et ülejärgmine päev teen mingit kindlat toitu, hakin asjad ette valmis, koorin kartulid vms eeltööd toidule. Teen endale nö elu, kus üle ühe päeva teen rohkem, koristan vms. Mees sul on nagu ta on, teda ümber ei kasvata, pigem tema utsitamisega lõhud tema mõnusa elu ja ta ka vaatab, et oi, jube kehv elu ja suhe mul😀 Ma ammu loobunud lootmast mehele kodutöödes vms aga olen õppinud natuke lõdvemalt võtma seda eluolu. Tahaks jah, et kõik oleks ideaalses korras kodus alati jne aga no midagi ei juhtu kui üks päev toad veits rohkem sassis. Arvestagi endaga.. Kui oled väsinud, siis lihtsalt ei tee täna. Jõudu! 😊

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga minu arvates ma ei peaks paluma selliseid elementaarseid asju nagu söögi tegemine või koristamine või seda, et saaksin mõnel hommikul kauem magada.

Ise ta seda ei näe, aga paluma ka ei pea – ütledki mehele, et nüüd on sinu kord, kallis mees, süüa teha, lapsi kasvatada koristada. Nüüd on minu kord magada või segamatult tööd teha. Laste söögiaeg on see ja see kell, vaata et nad õigeks ajaks söögi kätte saavad.
Lõikad ennast oma rumalast süütundest ära ja täiesti tuimalt kordad seda iga kord.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tead, üsna paljud mehed ongi sellised. Mitte et sellega peaks rahul olema, aga siin on juba antud ivad: oma aega planeerid ja tekitad endale ise, mehele annad teada, et sel ja sel päeval ja kellaajal on tema kodus lastega (ja arvestad, et nad vaatavad multikaid kogu selle aja ja sina pärast koristad). Jne
Kas lapsed tahavad oma isaga koos elada? Armastavad teda ja tunneks tast puudust?
Mulle tundub, et sul isegi selle “ohimise ja puhkimisega” koos on ikkagi hetkel veel kergem kui reaalselt üksi. Niisiis? JA veel arvan, et su olukord pole mitte midagi ebatavalist, vaid paljud elavad sellise kriisi umbes samal ajal üle. Lapsed kasvavad, saad sina ka oma tasse täita rohkem ja läheb kergemaks. Ja mõnikord tõepoolest hakkab isa suuremate lastega rohkem tegelema. Siis on aega vaadata, kas on vaja lahku minna.
JA veel: kui ühel päeval oled lahkuminekus kindel, aga teisel päeval jälle vaatad, et pole väga vigagi, ikkagi tore pere jne, siis see on lihtsalt kriis ja sellega tuleb tegeleda (nõustamine või mehega rääkimine, et nii tõepoolest edasi ei saa). Kui sa ikka iga päev, iga hetk tunned, et eitaha enam, siis tulebki lahku minna, saagu või esialgu halvem. Praegu hakkab varsti lihtsam, lapsed sul veel ei ole koolilapsed.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas teil on kaksikud või miks sa temaga veel teise lapse said?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühesõnaga, tänaseks olen jõudnud suhtes sellesse punkti, kus mehega tõsisematest teemadest rääkida ei ole võimalik. Väiksemgi asi põhjustab sõneluse. Valdavalt tekitab probleeme minu tunne, et olen laste ja majapidamisega rohkem, koormatud kui mees.

Aga kuidas sa temaga räägid? Mis väljendeid/sõnu kasutad?

Mind emana (ja ka tegelikutl naisena) aitas mingi periood väga raamat “Prenting without power struggles” Susan Stiffelman.
Ta räägib küll palju laste kasvatamisest, aga tegelikult ka naiseks olemisest üldiselt. Me tahame muutkui tunnetest rääkida ja mehed ei saa sellest jutust tegelikult aru. On vaja olla konkreetne nii lastega suheldes (aga sul veel lapsed vast väikesed ja niiväga vaidlustesse veel ei lasku) kui ka muudes eluvaldkondades. Ole konkreetne oma vajaduste väljendamises. Ûtle, mis sul on vaja ja jää endale kindlaks. Kui annad lubadusi, siis jää ka kindlaks.

Kui niimoodi konkreetselt suhelda, siis ei saa vaidlusi tekkidagi, sest ei teki mingit olukorda kauplemiseks. Muidugi pead oma nõudmiste esitamisel ka arvestama teise inimese vajadusi ja päris rongiga üle sõita ei saa, aga endast ei saa ka lasta rongiga üle sõita.

Nii, et ütle konkreetselt: Mul on vaja homme hommikul kauem magada. (Palun) Tegele sina hommikul lastega, vaata, et nad riide ja söönuks saavad ja suhtle nendega, et mina saaksin välja magada. See tähendab, et sa pead ärkama kell 7 ja mina soovin kella 9-ni magada.

Kui mees vastab, et ta ei saa, siis võid muidugi uurida, et miks. Ja põhjendus võta lihtsalt arvesse, mitte ära hakka vaidlema ja seletama, kuidas sina alati kõike pead tegema. See viimane ei vii kuhugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kui ta on muidu normaalne inimene, siis ilma tülita tee kokkuleppeid – ära enam oota temalt et ta näeb tegemata asja ja siis teeb vaid tehke kokkulepped mida ja millal on vaja teha.
selgita et sinu jaoks käib üle jõu et sa kõike üksi teed, aga tehtud peavad saama iga päev sellised asjad. näiteks 1x päevas soe söök, 1x päevas mänguasjade kokkupanek, 1x päevas lastega vannis käimine, 1x nädalas vannitoa koristmaine jne jne
küsi milliseid tegevusi ta tahaks neist päriselt enda peale võtta – vahet pole kas ta märkab või ei, edaspidi ta siis teab et iga neljapäev peab vannituba koristama ja iga õhtu kell 8 koos lastega mänguajsad kokku koristama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

„Selleks, et mees aitaks või teeks midagi, pean ma seda talle ütlema või paluma. Tema enda poolt tuleb initsiatiivi harva. Aga minu arvates ma ei peaks paluma selliseid elementaarseid asju nagu söögi tegemine või koristamine või seda, et saaksin mõnel hommikul kauem magada. Seda võiks paariline ikka ise näha”.
See on nii tüüpiline noorte naiste eksiarvamus.Mäletan oma noorusest, kui palju arusaamatusi sellest tuli. Nüüd, 30 aastat hiljem ja 3 poega täiskasvanuks kasvatatud, olen kogenud, et meeste intuitsioon ja teise inimese nö silmadest lugemise oskus, mis naiste puhul elementaarne, on enamikel meestel nullilähedane. Muljet, et mehed mõistavad sõnadeta, üritatakse näidata filmides ja mõned väga targad mehed oskavad ka seda mõistmise muljet luua. Ühele keskmisele mehele tuleb aga alati konkreetselt öelda, mida sa temalt ootad.Jah, naistele võib see olla šokk, et mehed on emotsionaalselt nii taipamatud, aga mida kiiremini sellega lepid ja hakkad oma soove täpselt sõnastama, seda enam on lootust pereelu paranemisele. Osavamad naised isegi oskavad mehele ülesande anda selliselt, et mehele jääb mulje, nagu oleks see tema initsiatiiv.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seee lootus, et mees ise taipab, mida sa temalt ootad, on luhtumisele määratud. Ja oskus nähab, mida vaja teha on jne (mis ei ole tema enda ülesanne), ongi meestel nullilähedane. Kui sa tahad, et ta midagi teeksi, siis ütled talle, rahulikult, viisakalt, küllalt aega ette jne. Kui siis ei tee ja prigiseb, siis on probleem.
Naised tavaliselt ootavad, et mees teeks iseenda initsiatiivist ja südame sunnil ja sellepärast, et ta hoolib jne, nii nagu nemad teeksid, mehed ei tööta niiviisi. Mis sa temalt tahad, pead ise võtma, ootused selgelt välja ütlema. Mingi ootamine, lootmine ja siis pettunult tüli üles kiskumine “miks mina alati ja miks sina kunagi” ei tee mitte midagi paremaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

tavaline olme-erinevus mehe ja naise vahel. Mees vajab jah konkreetsust – need konkreetsed asjad palun tee nendel päevadel selleks ajaks, lastega pead olema kell see-ja-see , kuna mina töötan jne.
Muidugi on oluline ka viis, kuidasw need reeglid paika panna – ega sa pole ta emme, et käsid ja kamandad. Mehele peaks jääma mulje, et tema võtab initsiatiivi. Nii et naiselikku kavalust palun ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ilmselt tuleb soovitusi, et miks ma lahku ei lähe.

Ma ei saanud just vastupidi, selle jada peale aru, miks te peaksite lahku minema?
Mehe arvamus lapsehoidjast pole oluline, kui see ülesanne on teie peres sinu peal. Võta see lapsehoidja, kui tunned, et vaja oleks – normaalsel ajal muidugi, mitte hetkel eriolukorras.

Laste/pere toitmine on hetkel vaja ette planeerida, siis ei teki neid kriitilisi momente kus nälg võtab silmanägemise ja sõnelus kerge tulema.
Kui sa oled koguaeg kõike seda ise teinud, on arusaadav, et mees ei taipa, et võiks nüüd käed külge lüüa.

Kõik need pinged on praegu tavapärased tunda ja isegi tavaolukorras oleks (lapsed on vist umbes 3-4-aastased?)
Mõne aasta pärast läheb teie elu nagunii lihtsamaks, kui lapsed kasvavad. Jah, tuleb õppimise abistamine jne, aga on juba suurema inimese moodi, kellega su mees ka rohkem oskab suhelda (nagu tundub)
Äkki leiaks mees lastega mingi ühise asja, mida telerist vaadata. Või mingid lihtsamat (arvuti)mängud vm

Kas armastust mingil tasandilgi kasvõi teoreetiliselt (et kui mees teeks nii või naa) tunned veel? Siis ei ole ju põhjust lahku minna, vaid püüda asi toimima saada. Lahku minna, et oleks lihtsam need mõned aastad, kui lapsed veel pisikesed? Aga kogu ülejäänud elu, mis hiljem tuleb?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ja arvestad, et nad vaatavad multikaid kogu selle aja ja sina pärast koristad

Ei pea isegi sellega arvestama, aga võib juhtuda, et mees ei oska samal ajal lastega tegeleda ja samal ajal koristada, st koristab siis, kui ta lapsi valvama ei pea. Mehed on samasugused lapsevanemad ja elavad samas kodus, on loogiline, et ta peab andma oma võrdse panuse – ainult et kui ta ise selle peale ei tule, siis tulebki talle seda öelda.
“Nüüd on sinu kord koristada.”
“Nüüd on sinu kord süüa teha.”
“Nüüd on sinu kord pesu pesta ja see pärast kuivama panna”
“Mul on praegu tööaeg, tegele lastega.”

Rahulikult, järjekindlalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil on isal konkreetsed ülesanded, mis on ainult isa teha, ta teab ja teeb, see on rutiin, nt hommikul teha valmis puder, õhtul peale vanni juuksed kuivatada ja õhtujuttu lugeda. Suurematega annab leida mingi lastetrenni või tegevuse, mis on tema õlul, aitab väga palju ka isa enda vanemlike oskuste arenemisele kaasa, muidu ei hakkagi oskama ega teadma lastest midagi. Näiteks tuleb töölt, diivanile räntsatamise asemel võtab lapsed ja teeb ühe jalutusringi, varsti õhtud soojad ja pikad, niikaua teed sina õhtusööki. Ja siis kindlad ajad, millal sa kas töötad või käid trennis vms, isa teab, et neljapäeval kell 7 peab kodus olema ja panema lapsed magama.
Ja pärast siis kiida teda, tead küll, see prääniku meetod.
Ja no see, et tegelikult on kogu majapidamine ja meelespidamine ja asjade korraldamine ikka naise peal, no ma ei tea, mis seda muudaks, ainult siis kui naine haiglasse kukub tõenäoliselt (vabandust, praegusel ajal loll nali!) saab isast päris lapsevanem, kes kõike korraldaks, niikaua võid ainult unistada.

Minu mees leidis, et ta on superisa ainult sellepärast, et ta õhtul ennast koju veab ja seal ON. Et temalt kodus ka veel lisaks millegi TEGEMIST eeldatakse, see on tema meelest sulaselge ülekohus. 😀 irw. Ma siis tegin mehele analoogia abil selgeks, et kas sul tööl ka on küllalt sellest, et sa oma suurepärase isiku kohale vead, või eeldab ülemus ka palga väljateenimiseks millegi TEGEMIST? Sai nagu aru lõpuks. Umbes kaheksa(teiskümne)ndal korral.
Meil oli ka mitme väikelapsega selline olukord majas kui sina kirjeldad. Vahepeal olid tülid, siis mees pingutas rohkem mingi aja, siis vajus jälle kõik sujuvalt minu peale, siis tuli jälle tüli. No siuke rütm. Nüüd on lapsed suuremad ja lastekarjatamist vähem, elu jälle kergem ja mees asjalikum.

Paari lasteaialapsega ongi selline trall, tavaline “pereelu”, mida sa loodad siis. Vähemalt su mees on kodus, mitte ei uputa end töösse, hobidesse või armukese juurde, eksole. JA midagi tast ikka kasu on. Või kuidas?
Sinul ehk on ka stress sellest, et oled täiskohaga tööl ja pole koduse elu kohustuste ja töö klapitamisega veel harjunud.
Aga muidu, jumala tavaline “üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama!” ving.

Ja nüüd lendab kohale mõni “kust te neid gorillasid leiate”, siis sellisel (peale vajaduse õelust pritsida) kas ei ole üldse meest, ei ole väikseid lapsi või ta ei mäleta, mismoodi oli elu väikeste lastega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui vanad on lapsed?
Enda kogemusest või ütelda, et elu tegi suisa kannapöörde, kui lapsed olid ühel päeval nii suured, et neid sai üksinda koju jätta. Isegi selline väike asi, et jätad kõik koju ja lähed üksinda poodi või kinno – issand kuidas ma seda nautisin.

Ja laenuvõtmise hirmust tasuks ka üle saada. Usu, sellega kohaneb. See on hea tunne, kui on oma isiklik kodu.

Ma arvan, et kannata ära vähemalt selle etapini, kui lapsed iseseisvamaks muutuvad. Lihtsalt kannata ja ürita see kannatuste rada endale võimalikult kergemaks teha. Mehele anna selgeid, väikseid, konkreetseid ülesandeid. Ole tark!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina aga arvan, et sellise olukorra normaliseerimine ja sellega leppimine ei ole OK! Mina tahan küll küsida, et kust te neid gorillasid võtate? Kas lapse ema ülesanne on kasvatada lapsele isa?
Ma nägin väga palju sääraseid peremudeleid kasvades üles nõukogude ajal. Tihtipeale lisaks sellele, et isa ja mees kodus mitte midagi ei teinud, tuli teda veel vähemalt kaks korda kuus telefonikõne peale kusagilt aiast või kraavist kus ta täiesti pildituna magas, käia koju toomas.
Tolleaegne sotsiaalne surve naisele omada meest (pea ükskõik millist) andis võimaluse meestele käituda kuidas iganes. Ma ei tea, et tollel ajal pidi mees tõestama enda võimekust saada perekonnainimeseks ja isaks. Kui suutis kellegi varakult rasestada, siis oli elukene diivanil teleka seltsis garanteeritud, naine siis vaatas ja võimles ja tegi kõik väljaspoole paistva ilusa perekonna nimel. Tänapäeval peaks olema enamikele naistele kohale jõudnud, et nad on väärtuslikud ka ilma arenemisvõimetu isaseta.
Mida siis teema algatajale soovitada.. Enesekehtestamist ja leppimist, et on partneri valikul tehtud vale valik. Vastavalt sellele enda elu ümber seadmist. Kui soovid lastele isa hoida siis pead pingutama kuniks viimane saab 18 a.
Tundub nagu väga raevukas tekst…. Ei, ma ei vihka mehi. Ei räägi ka enda kogemustest. Minu isa oli/on isa suure algustähega. Küll aga suuda ma selliseid nagu teema algataja kirjeldab, meesteks pidada. Mees võtab vastutuse ja hoolitseb enda perekonna ja laste eest. Hoolitseb mitmes mõttes. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et ma oleksin nõus vabatahtlikult seksima isasega, kes ei saa aru, et tema lapsed vajavad midagi, et neil on kõht tühi.. Nii lolli isase peale läheb libiido täiesti nulli…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arvates on viimane vastaja loll emane.
Aga teemaalgatajale on siin juba enne head nõu antud.
Minul endal enam lapsi kodus ei ole, aga mäletan hästi, kui juhe kokku jooksma tikkus, siis ütlesin endale, et mitte väga kauges tulevikus on oluliselt kergem. Nii läkski. Abiks on ka see, kui lapsi maast-madalast abituks ei õpeta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mees võtab vastutuse ja hoolitseb enda perekonna ja laste eest. Hoolitseb mitmes mõttes. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et ma oleksin nõus vabatahtlikult seksima isasega, kes ei saa aru, et tema lapsed vajavad midagi, et neil on kõht tühi..

Aga ma saan aru, et mees hoolitses just selle eest, et perel oleks kusagil elada ja midagi süüa, kui kõht on tühi, ainuisikuliselt näiteks viis aastat.
Nüüd on teemaalgataja olukord muutunud, ja viimane aeg on kuidagi üritada mehele selgeks teha, et nüüd, kus naine käib ka täiskohaga tööl, on tema kohustused kodus sellevõrra suuremad.
Olge rahulikud, varsti ei vaja lapsed 24/7 juurespassimist, mitte et nad tähelepanu ja hoolt edasi ei vajaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kallis teemaalgataja, panin sulle plussi, kirjutad väga hästi ja arutled väga loogiliselt ja usutavalt.
ma ei hakka pikalt keerutama, soovitan oma mõtted suunata “saan ise hakkama ja leian endale elamise” suunas. mida varem seda teed, seda vähem kahetsed mahavisatud aastaid.
julgen seda soovitada sellepärast, et olen selle ise läbi teinud. meie samuti ei saanud sellest rattast, kus mina tegin kõike ja mees ainult targutas, õpetas või virises, enam välja. kui üritasin mustreid muuta, järgnes sellele tüli ja inetuid tülisid pidid lapsed pealt kuulma. peale seda kui olin laste isast lahku läinud, hakkas jälle päike paistma- jah, mul oli raha vähem ja tegemist rohkem ja ma sain loota ainult endale, aga ma sain teada kui tugev ma olen, kui hea ema ja isa samal ajal, kui süsteemne ja kui tubli multitaskija. energia, mida mees oli pidevalt kärpinud, voogas minusse tagasi. lapsed kuulasid sõna, sest ütlejaid oli ainult üks. tülisid polnud ning lapsed olid rahulikumad. lapsed olid ka iseseisvamad ning vaatasid üksteise järele kui ära olin.
kui laste isa pidevalt silma all ei figureerinud oma vingumisega, hakkasid meie suhted ka paranema, seega sain aegajalt lapsed isa juurde saata. pühapäevaisana oskas ta käituda küll, tegeles lastega ja hellitas nad üle, aga see selleks. nädalalõppudel leidsin endale uue kaaslase, kellega saame ka mehe ja naise elu elada. lapsi ma temaga saama ei hakka, pole mõtet sellest suhtest samuti emme-issi suhet teha.
kokkuvõtvalt-minu elu puzzletükid on paika loksunud ja oma nahal proovitud skeemi julgen sinulegi soovitada. jõudu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui Sul mehe poolt ilmselt mõistmist ei tule ja nagu aru saan, tekitaks temaga sel teemal vestlus ainult lisapingeid, tekita endale mingi süsteem, kuidas Sul endal oleks kõige selle koduse koormuse suhtes lihtsam. Ma ise samas olukorras ja olen endale nö graafiku koostanud peas. Teen ühel päeval natuke rohkem asju kodus, koristan, söögid võimalikult palju ette, näiteks järgmise päeva toit kindlasti ja kui tean, et ülejärgmine päev teen mingit kindlat toitu, hakin asjad ette valmis, koorin kartulid vms eeltööd toidule. Teen endale nö elu, kus üle ühe päeva teen rohkem, koristan vms. Mees sul on nagu ta on, teda ümber ei kasvata, pigem tema utsitamisega lõhud tema mõnusa elu ja ta ka vaatab, et oi, jube kehv elu ja suhe mul😀 Ma ammu loobunud lootmast mehele kodutöödes vms aga olen õppinud natuke lõdvemalt võtma seda eluolu. Tahaks jah, et kõik oleks ideaalses korras kodus alati jne aga no midagi ei juhtu kui üks päev toad veits rohkem sassis. Arvestagi endaga.. Kui oled väsinud, siis lihtsalt ei tee täna. Jõudu! 😊

ee..ma nüüd ei saa aru, milleks üldse meest sel juhul majapidamises pidada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu arvates on viimane vastaja loll emane.
Aga teemaalgatajale on siin juba enne head nõu antud.
Minul endal enam lapsi kodus ei ole, aga mäletan hästi, kui juhe kokku jooksma tikkus, siis ütlesin endale, et mitte väga kauges tulevikus on oluliselt kergem. Nii läkski. Abiks on ka see, kui lapsi maast-madalast abituks ei õpeta.

Paistab, et sulle meeldib allaheitlik olla. Miks sa seda diivanikaunistust talusid? Keegi teine ei tahtnud sind?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lase see tunne lahti, et sina teed rohkem kui mees. Ega lastekasvatamine pole spordivõistlus ,et üks peab võitma. Kui sa sellest lahti lased ja võtad tänu vastu igasuguse abi, on sul kergem kui praegu, kus abi on väga vähene. Suu on Rääkimiseks~!!!! Ja muidugi tuleb igakord paluda kui abi vajad. Mitte olla solvunud, et teine ei märka. Mees pole su ema, kes su soove luges enne kui need tekkida said. Ja mida rohkem palud abi, seda rohkem mees märkab, et vajad abi. Meeste maailmas ongi nii, et kui abi pole küsitud, siis on appi minemine teise solvamine. Ta ei taha sind solvata, seetõttu ei aita. See on naiste maailmas nii ,et naine läheb teisele naisele appi ilma küsimata. Nii et tahad, et MEES aitab, küsi abi, täna abi eest ja ole rõõmus, et sa pole hetkel lesk ja peadki üksi hakkama saama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Need, kes räägivad et meestega tuleb konkreetselt asjast rääkida, mitte tühjalt näägutada või oodata kuni nad ise taipavad, on õige. Paned end kehtestama.
Lihtsalt teed asja selgeks üheselt mõistetavana, et ta ei arvaks et võib sind kuidagi ümber mõtlema panna või mõjutada millegagi. Ütled et see pole siin mingi poissmehekorter kus mees logeleb ja teeb vaid seda mis ise tahab, te elate koos, kus peab arvestama ja austama üksteist, selleks sai kooselu valitud jne. Ühesõnaga pead rääkima mida sa tunned ja kuidas asi peaks olema. Siis ei pea sa kohe talt vastust nõudma, hakkama mingeid lubadusi pinnima, vaid kõnni minema ja tee oma toimetusi. Ära rohkem seda teemat see päev ise puuduta. Mees hakkab seedima, lõpuks tuleb ta niikuinii sinu jutule, kasvõi järgmine päev ja ütleb, et mõtles järele ja nõustub sinuga ja lubab end parandada, ja üldiselt on see paika pidanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu arust on küll palju selliseid mehi, kes täiesti vabatahtlikult ja iseseisvalt kasvatavad oma lapsi, hoolitsevad nende eest, teevad süüa, käivad lastega trennides, koristavad jne jne. Keegi ei pea koos elama sellise mehe (või ka naisega), keda ta peab kasvatama mingite “ole tark präänikupakkuja” trikkidega.

Aga teemaalgataja jutt on tegelikult natuke segane. Alguses jääb mulje, et mees ei tee midagi, ähib ja puhib, aga siis tuleb see koht:

Selleks, et mees aitaks või teeks midagi, pean ma seda talle ütlema või paluma. Tema enda poolt tuleb initsiatiivi harva. Aga minu arvates ma ei peaks paluma selliseid elementaarseid asju nagu söögi tegemine või koristamine või seda, et saaksin mõnel hommikul kauem magada. Seda võiks paariline ikka ise näha.

Kas mees teeb KÕIKE, mida sa palud, aga sulle lihtsalt ei meeldi see palumine-ütlemine ja seega sa ei palu eriti ja seega mees ei tee eriti midagi? Pm on siis ju lootust, et kui järjepidevalt muudkui palud samu asju teha, siis lõpuks hakkab ise tegema. Ma ei tea ka, kuidas paariline saab ise näha, et sa tahad kauem magada. No olgu, tuled pikalt ümberistumistega reisilt täiesti teisest ajavööndist vms, siis kaaslane saab aru, et sul pikem uni tulemas (kuigi ka siis seda ilmselt mainitakse), aga niisama igapäevase korrapärase elu juures pole see ju nii ilmselge. Midagi pead sa ju talle ikka hommikul mõmisema või õhtul ütlema. Kui see olukord on selline, et sa midagi ei ütle, vaid ajad ennast hommikul unisena üles ja varsti on kohv sees ja nägu klaar, siis on ikka suht keeruline aru saada, et sa tegelikult salaja tahad magada. Mingi tüli käigus vihaselt ütled seda, aga siis hommikul tõused krapsti üles ja oled paari sekundiga juba köögis putru keetmas, ise samal ajal vihane?

Midagi peab ju ikka rääkima oma kaaslasega 😀 Ega siis need mehed-naised, kes kogu aeg ise oma lapsi kasvatavad, ei tee seda vaikides. Ikka arutatakse, räägitake plaanidest, mõtetest, soovidest. Pidev suhtlemine toimub ja sellest selgubki, mida keegi tahab ja teha plaanib. Arvatavasti ka sellistes peredes, kus mees on n-ö initsiatiivikas, tehakse ikka umbes pooled asjad vastastikuste käskude-palumiste kaudu, aga see on lihtsalt nii loomulik ja sujuv, et seda isegi ei märka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ühinen selle targa naisega, kes küsis, kust te neid gorillasid leiate.
Ilmselt sussutasite suhte algusaastatel kõik ette-taha ära teha ja nüüd kui laste kõrvalt oleks abi vaja, on alles vaid diivanikaunistus. Ja “abi” on nii vale sõna siin, see peaks olema pigem koostöö. Lapsed nälgivad, ema ei jõua süüa teha ja (mittetöötav!) mees ainult toriseb selle peale? Mitu põlvkonda veel läheb, enne kui need asjad muutuvad?
Me oleme ka kogu perega kodurežiimil ja oleme kokku leppinud, kes millal süüa teeb ja millal koristab, kunagi pole kõik vaid ühe kaelas.
Kriis näitab suhte nõrgad ja tugevad kohad selgelt ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minul lapsi küll polnud (selle võrra lihtsam)… muus osas täpselt samad probleemid, aga ühegi küsimise, kehtestamise, rääkimise, palumise, vingumise, kaklemise jne. jne. peale ei aidanud mind üheski asjas. Elas kui poissmees ja tarbis mida pakuti…

Mina läksin sellest ilusas, targast ja osavast isendist lahku ja olen otsusega ülirahul… aga seda nõu ma sulle pakkuma ei rutta.

Ootamine, et ta isemärkaks – khmm…khmm… liiga naiivne ja keegi juba ilusasti selgitas lahti, et seda on too mutch tahetud.

Mida mina veel oleks võinud teha (minu takkajärgi tarkus):

*to do list (panna kirja kogu nimekiri perekondlikest ohustustest) ja valigu mõni endale ning hoolitsegu alati selle eest ise. (Ülejäänu jääb sulle, võrdsuse poole ära püüdle, las ta näeb, kui palju sina teed).
* läheksin pärast tööd lastega kolmekesi sööma, või võtaks kolmele paraja portsu koju (pärast mõnd luhtunud palvet, kas ta süüa teeks perele? (Õel, tean, aga kas tema pole…kui palvetele ei vasta). Või oleksin loonud rutiini, et kord nädalas käid lastega väljas, näit. Kui mehel trenn või oma hobi/asi. Muretsemata, kas pärast mõnel kodus kõht koriseb või mitte (kui teda ei huvita, miks peaks sind!)

*võtaksin lapsehoidja oma raha eest, põhjendusega: minul on raske, vajan abi.

Kuigi ma tean, et minul poleks ükski neist lahendustest lõpuks töötanud (katsetasin õpiku meetodil täpselt õige tooni ja jastuse jne jne., kordi ja kordi ja kordi…- ahastuseni välja).

Minu nõuanne – katseta, katseta ja katseta…kuni lõpuni ära väsid või muutub. Palu ja räägi nagu siin eelpool soovitati.

Meil – inimesel lihtsalt puudus austus minu ja meie pere suhtes. Ja sellest jääb nii hiiglama palju vaesemaks -ahastuseni.

Pärast lahkuminekut ja alles 35 aastasena sain tunda mis on olla hoitud ja hoolitsetud mehe poolt, nagu ei oleks uneski osanud näha. Hale hakkab endas, kui mõtlen kõigele sellele ajale…mis pool elu sai lihtsalt tühja ära kulutatud!

Kuna minul on vanast ajast (ja lahkumineku järgse üksi elamise ajast) automaatne harjumus kõige eest ise hoolitseda ja teha, siis nüüd kipub mitmeid lahendusi topelt saama (näiteks poest, mõlemad mõtleme ise ära teha ja nn. üllatada). Kodused asjad ilmuvad ise, üllatuslikult (ühe suvalise nurina peale, mida ma ise ei mäletanudki). Oma arvates võtsin alles hoogu – õiget momenti, hääletooni ja neid teisi õpiku palumistaktikaid meenutades…ja tehtud ta ongi. Minu õnne vaadatakse kulmud kuklas… et kas iga pisiaaja pärast on tarvis kohe rõõmust lakke hüpata!
Lisaks hoitakse mind tihti diivanis kinni..et ma ei saaks ise teha (köögist tuua, mis mul vaja või midagi muud tarvilikku..). Vahest lippame võidu. Teinekord on isegi solvav, kui ma ei luba endaeest hoolitseda (miks ei lasta mehel mees olla!)
Köögis pottidega kolistades on mees kohal… anna ma hakin ise.. nagu mina ei oskaks 🤣

(Ohh neid pidevaid süümepiinu, mis mind salaja pidevalt saadavad, kui ta midagi teeb).
Ma ei vahetaks seda mingi hinna eest enam tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei oska aidata.

Ma ei ole ka õige inimene midagi arvama, sest olen täielik vastand sulle. Mulle näiteks meeldib olla naine, sõber, ema, küpsetaja ja kodukoristaja. Mulle meeldib algusest lõpuni kõike ise teha. Töötanud olen 100% tööajaga aastaid.
Ma ei ole selle pealegi tulnud, et peaksin meest kuidagi jälgima ja vaatama, et ta minust rohkem ei magaks.
Kodu on meil vaikuse ja rahu tempel. Ei ole karjumist, ringijooksmist ega tagaajamist. Kui mees tahab, siis ta vaatab telekat. Ja kui mina tahan, siis triigin pesu. Lihtne, ei ole midagi keerulist ega koomilist.

Kui sa tunned, et üksikvanemana on lihtsam, mis muud kui edu edaspidiseks!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ühinen selle targa naisega, kes küsis, kust te neid gorillasid leiate.
Ilmselt sussutasite suhte algusaastatel kõik ette-taha ära teha ja nüüd kui laste kõrvalt oleks abi vaja, on alles vaid diivanikaunistus.

Muidugi on naine jälle süüdi. Muidugi muutis naine täiskasvanud džentelmeni diivanikaunistuseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 66 )


Esileht Pereelu ja suhted Kriitika, kommentaarid, nõuanded teretulnud. Elu valed valikud? Sundseis?