Teema: Kriitika, kommentaarid, nõuanded teretulnud. Elu valed valikud? Sundseis?

#3404330:

Seda laulu laulad seni kuni midagi sellist su endaga juhtub.
Mine siis jah turvakodusse ja ela lastega kuskil jagatud korteris.
Elu peab olema inimväärne kõikidele riigi kodanikele.

Juhtumiste jaoks on kindlustused olemas. Jah, ongi elamisväärne, kui ei oota, et keegi teine sinu eest asjad ära peaks tegema ning sinu elamisväärse elu pärast pingutama.

Minul on täpselt selline olukord üsna lihtne taluda, mitte et sul sellest midagi kasu oleks. Palju aitab kaasa taust – mul oli endal isa, kes ehitas, putitas ja tegeles aiandusega, lastega mitte kunagi ja ka süüa pole ta eales teinud. Ka koristanud mitte. Küll aga paterdas poriste kummikutega puhastel põrandatel. See viimane oli küll nõme ja see oli ka ainus, mis ema närvi ajas. Ema ei eeldanudki isalt midagi, kuna olidki tema tööd ja isa tööd. Nüüd on mul samasugune mees, kes on töiselt hõivatud ja süüa teha ei oska. Koristaks küll, aga sel moel: “Teeme nii, et nädalavahetusel koos koristame, paneme muusika mängima ja anname minna”. Väikeste lastega nädal oodata ei kannata, tegelikult tuleb jooksvalt koristada kogu aeg.
Ma üldiselt võtangi asju nagu nad on. Pealegi enamasti ma ise ei talu, kui mees süüa hakkab tegema, sest siis on köök laga täis ja ta ise hirmus närvis. Kellele seda jama vaja?
Kauem magada ma ka ei saa, sest lapsed tungivad niikuinii magamistuppa ja mees võib pea peal seista, tited ikka mürgeldavad mu peal.
Feministlikust vaatepunktist on asi talumatu, selge see. Aga ma võtangi asju, nagu mu ema – teen ära ja kogu moos. Kui ilmnevad “poriste jalgadega puhatsel põrandatel” laadsed sigadused, siis pistan küll üürgama.

#3405049:

Viimastele agitaatoritele, teil on vedanud, ilmselt käisite koolis, saite mingid paberid tasku, ja nüüd elu lill või kuhugi sinnakanti.

Tegelikult see ei olene absoluutselt paberist, on palju oskustöölisi, kes ilma igasuguse koolita (oskuspaberid on ikka olemas)teenivad kordades suuremaid palkasid kui õpetaja või ülikoolilektor.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. On inimesed, kes asetavad oma elu “kontrollikeskuse” endasse, need on need self-made inimesed, kes usuvad, et igaüks on ise oma õnne sepp. Ja teised asetavad oma kontrolli endast väljaspoole, oludele-kasvatusele-riigile jne, nenede meelest oleneb palju keskkonnast ja teistest ja asjaoludest, kasvõi saatusest jne, ise saab vähe ära teha.

#3439927:

Väikeste lastega ongi elu keeruline. Ma ka võtan seda perioodi kui paratamatust. Mida olen aga aegajalt teinud, on nädalavahetused sõbrannadega teises linnas. Siis vaadaku mees ise, kuidas lastega hakkama saab, söövadki krõbusid mitu päeva, kui mõistus rohkem ei võta, mul ükskõik. Ma ilmselt pole ka eriti suur kanaema. Sellised mitmepäevased ärakäimised näitavad mehele kõige paremini kätte koha, ta ei saa enam diivanil tavapärastelt lebada, oma tööasju teha, und täis magada, kööki lihtsalt tuleb koristada, kui prügihunnikus järgmist toidukorda ei soovi süüa jne. Minu jaoks on mitmepäevased väikereisid tuulutamise aeg, tulengi tagasi energilisemana, ja ei näe ka oma elu ega meest enam nii mustades värvides.

See eeldab siiski, et mees teeb ka enne sinu koju tagasijõudmist kõik korda, köögi ja muu, nii et kui sa tagasi tuled, ei pea mitte hakkama tema ja laste laga koristama, milleks kulub vähemalt kaks tööpäeva. Mul on isa selline, et kui ta enda hooleks jätta, elaks ta lõpuks prügihunnikus vist, nii et kui ema jätaks ta nt kolmeks päevaks üksi, siis peaks ema hiljem sseda kolmepäevast laga koristama vähemalt kaks päeva. Mu isal suva, kas sööb üleeilsete toidujäätmete sees või kas põrandal vaibal on kummiku küljest pudenenud porilätakad, ta lihtsalt ei näegi neid pisiasju…
Tore oleks ju öelda mehele, et mina lähen teise linna nädalavahetuseks, vaadake ise, kuidas hakkama saate lastega, aga kui tagasi tulles on ootamas selline töö, mida tunni ajaga ära ei korista, siis see nädalavahetusel teises linnas kogutud jõud kulub kiirelt ja tulemus on ikka null.