See kõik ongi väga isiklik, aga paratamatu on see, et inimesed hakkavad spekuleerima ja klatšima, kui põhjust ei avaldata. Juhul, kui tegemist tuntud inimesega. Ja see palju nõmedam. Täiesti arusaadav, kui inimene oma eluajal ei soovi oma diagnoosi avaldada ega sellest rääkida. Aga pärast surma ju ei ole enam tegelikult vahet. “Pikaajalise raske haiguse tagajärjel” on see, mis armastatakse öelda. Ja kui öeldaks ka otse, et nt kopsuvähk, siis see aitaks pigem tõsta teadlikkust, et ka nii noortel ja tervena näivatel inimestel, kes ei suitseta, võib seda paraku esineda.
Minu jaoks näiteks on vahet ka lahkunud lähedase soovidest. Kui mu vanaema konkreetselt enne surma ütles, et teda kindlasti ei tohi matta vanaisa kõrvale (kuigi neil oli ühine plats, aga tegelikult oli vanaisa vägivaldne jõhkard), siis ma ostsin uue platsi ja lasin enda vanaema sinna matta. Muidugi oleks mulle olnud mugav ja oluliselt soodsam mõelda, et ta nüüd surnud ja vahet pole, aga minumeelest peab inimese soovi austama ka siis kui ta on lahkunud. Ja mina näiteks ka ei tahaks, et kui ma peaks lõpetama väga raskelt ja haigena, siis seda jagatakse kõikide ettejuhtuvatega. Kuidas üldse on kellelgi selline eeldus, et nii isiklikku asja peaks jagama? Lähedased, kellele inimene ise tahtis rääkida, teavad. Teistel ei ole sellega mingit asja. Ja kes tahab enda “teadlikkust tõsta”, siis erinevate vähivormide ja muude haiguste kohta võib leida erinevaid lugusid väga-väga palju. Lugegu ja tõstku enda teadlikkust.
Ära nüüd liialda. Seal on ikka vahe, kas rääkida lihtsalt, et mis liiki kasvaja oli ja kogu lugu. Või siis hakata kirjeldama kui raskelt haige teine ikka oli. Öelda oma lähedase kohta, et “suri maksavähk” nt võrdub sellega, et jagan teistele, kui raskelt haige jne ta oli?
Kahjuks on hiljuti meediast läbi käinud küll neid lugusid, kuidas surija ei suutnud enam muud peale silmalaugude liigutada, ühtki sõna ei tulnud, vaid hirmunud pilk jne. Selliseid lugusid on tõesti kohatu jagada ja ei sooviks ka ise jagada. Teine lugu on jagada lihtsalt, et mis haigus või surma põhjus siis oli. Tuntud inimene ja ilmselgelt tuntakse huvi. Mõttetu eitada. Salastamine ainult tekitab spekulatsioone ja häirivaid arutelusid. Ja ka valeversioone.
Tõesti ma ei näe, mis tohutut saladust peaks olema surnud inimese lahkumise põhjuses.
Muidugi austatakse ka lahkunud inimese soove. Aga üks asi on see, et järgida kuidas ja kuhu maetakse ning kas ja mida inimese haigusest ja lõpust teistele räägitakse. Teine asi on see, et jagada teistele surma põhjust. Võib-olla tõesti siis mõned võtavad oma lähedaselt vande, et “kui ma peaksin surema, siis ärge iial kellelegi öelge, mis põhjusel ja millesse!”