Teema: Kristi Ojasaar, õudne nii noorelt suri

#3927294:

#3927289:

Vaevalt K.O suitsetas ja tal kopsuvähk oli.

Ma ei tea kas ta enne lõppu suitsetas, aga varem ta seda tegi. Aga ma ei usu, et suitsetamine põhjus oli.

Tutvu uuringutega, kui suur on seos suitsetamisel ja kopsuvähil (muidugi võib kopsuvähk niisama ka tekkida). Nooruses suitsetas ta kindlasti, netis on piltidena tõendusmaterjale küllaga, ja kui haigus oli aeglase kulgemisega, siis võis nooruses tehtud lollus praegu kätte maksta.

Saan aru, et suitsetajatel on seda keeruline lugeda, kuna nad ei adu probleemi sügavust ja seda, et suitsetamine PÄRISELT KA TAPAB, kuid tehke palun silmad lahti! See, et teie ei nàe seost, teil on hetkel kõik korras või arvate, et olete surematud, ei muuda probleemi ja kopsuvahki olematuks. Ja kui juba haigeks jääte, siis võite ka Ameerika presidenti süüdistada, aga temal ju ükskõik, sest TEIE ELU ON KAALUL

#3927305:

Tutvu uuringutega, kui suur on seos suitsetamisel ja kopsuvähil (muidugi võib kopsuvähk niisama ka tekkida). Nooruses suitsetas ta kindlasti, netis on piltidena tõendusmaterjale küllaga, ja kui haigus oli aeglase kulgemisega, siis võis nooruses tehtud lollus praegu kätte maksta.

Saan aru, et suitsetajatel on seda keeruline lugeda, kuna nad ei adu probleemi sügavust ja seda, et suitsetamine PÄRISELT KA TAPAB, kuid tehke palun silmad lahti! See, et teie ei nàe seost, teil on hetkel kõik korras või arvate, et olete surematud, ei muuda probleemi ja kopsuvahki olematuks. Ja kui juba haigeks jääte, siis võite ka Ameerika presidenti süüdistada, aga temal ju ükskõik, sest TEIE ELU ON KAALUL

Mina ei ole suitsetaja, aga selline näägutamine on praegusel hetkel lihtsalt kohatu. Noor inimene on surnud ja see on siiski väga ebaharilik, isegi kui inimene elus mõne suitsu tegi.  Mingi sündsustunne ja empaatia võiks siiski säilida, millal on sobilik aeg ja koht.

Minu jaoks lausa südantlõhestav see, et noorim laps vist vaid viiene, kuidas nii väike inimene sellise asjaga leppima peab, et emmet enam ei ole ega tule. Noore inimese surm on alati ebaõiglane ja kurb ☹

#3927128:

No nii jube on uudiseid vaadata, koguaeg sellised õudukad.

Surm on tegelikult loomulik osa elust. Mõned õpetused lausa soovitavad pidevalt pidada meeles, et ollakse surelik. Mõni jama jääb ehk seetõttu ka tegemata, mõni tüli tülitsemata jne. Nii et mine kallista oma lähedasi, et nad sul olemas on, kõik see ühel hetkel lõpeb. Siis pole kahetsust vaid teadmine, et koos oldud aega on täiega kasutatud. Sellise noore inimese minek on muidugi kurb. Aga samas on ta elanud, tal on järglased. Surrakse ka lapsena või lausa peale sündi. Veel üks aeg, mis võib ees olla, kui kõik su tuttav maailm, hakka kaduma ehk siis vanemad inimesed ja endaealised surema. Nii et see pole õudukas, see tuletab meelde, et kõik on ajaline ja et inimene enda lähedal on väärtus. Mine kallista oma lähedasi.

#3927444:

5-ene muide lepib üsna kiiresti, sest ta unustab kiiresti. Palju sa ise mäletad oma elust esimesi aastaid? Pigem just vanemad lapsed on need, kes ei suuda ülesaada, sest neil on mälu. 5-ene vajab head hoolitsust ja turvalist keskkonda. Tuttav, kes kaotas 6-selt ema, ei mäleta ema üldse. Ainult piltide ja juttude põhjal on tema lugu olemas. Samas surma ajal 10 ja 14 nutavad siiani. Suur igatsust on. Ja midagi teha pole, tuleb elada.

5-ene?

#3927280:

#3927276:

Kurb, ka ajakirjanik Lauri Jürisoo, s. 1980, on surnud.

Taas kurb uudis. Mäletan tema filmiarvustusi Meie Meelest

Võitles juba ca 9-10 aastat vähiga. Väga kurb uudis,

#3927463:

#3927444:

#3927388:

Minu jaoks lausa südantlõhestav see, et noorim laps vist vaid viiene, kuidas nii väike inimene sellise asjaga leppima peab, et emmet enam ei ole ega tule. Noore inimese surm on alati ebaõiglane ja kurb ☹

5-ene muide lepib üsna kiiresti, sest ta unustab kiiresti. Palju sa ise mäletad oma elust esimesi aastaid? Pigem just vanemad lapsed on need, kes ei suuda ülesaada, sest neil on mälu. 5-ene vajab head hoolitsust ja turvalist keskkonda. Tuttav, kes kaotas 6-selt ema, ei mäleta ema üldse. Ainult piltide ja juttude põhjal on tema lugu olemas. Samas surma ajal 10 ja 14 nutavad siiani. Suur igatsust on. Ja midagi teha pole, tuleb elada.

See ei vasta kõigi puhul tõele – mu suri isa kui ma olin 5-aastane, mäletan teda hästi ja palju üksikasju elust temaga.

sama siin, kaotasin samuti isa, siiani 50a hiljem, ei lähe meelest, teat. pildid on väga hästi silme ees, samuti matus, mäletan, kuidas mulle teatati isa surmast, ei räägitudki kohe tõtt ja peale selle on olemas veel alateadvus, mis toob esile asju, millest lapsena aru ei saanud ega osanud tõlgendada

#3927628:

#3927504:

Kristi tundus olevat koguaeg ju pildis. Ka sel sygisel veel. Tema surm on tõeline ehmatus kuigi teda yldse ei tunne. Pidi olema ikka karm diagnoos kui nii kiiresti kõik lõppes 🙁

Väga kahju tema perekonnast… kaksikõest 🥺

Väga kurb tõesti, mind ka väga šokeeris. Ta tundus olevat ääretult tore inimene, tugeva perekonnaga laiemalt, et toetus pidevalt taga, ülitervislik (liikumine, toitumine), aga näed..kahjuks tean ka teisi tervislikke inimesi, kelle kopsuvähk on paari kuu jooksul võtnud. Ilmselt siis temal ka arenes see nii kiiresti, sest tõesti oli aktiivne tegemistes sügiselgi veel. Või siis ei näidanud lihtsalt välja. Ja paraku see kopsuvähk va sindrinahk ei anna üldse sümptomeid ka alguses sageli.

Põhjust ei ole siiski kinnitatud veel… Jooksis siit läbi ka, et nahavähk, aga ei tea ju tegelikult ja siin pigem ikkagi klatši tasemel. Eks ta see kõige raskem haigus oli:(

#3927444:

#3927388:

Minu jaoks lausa südantlõhestav see, et noorim laps vist vaid viiene, kuidas nii väike inimene sellise asjaga leppima peab, et emmet enam ei ole ega tule. Noore inimese surm on alati ebaõiglane ja kurb ☹

5-ene muide lepib üsna kiiresti, sest ta unustab kiiresti. Palju sa ise mäletad oma elust esimesi aastaid? Pigem just vanemad lapsed on need, kes ei suuda ülesaada, sest neil on mälu. 5-ene vajab head hoolitsust ja turvalist keskkonda. Tuttav, kes kaotas 6-selt ema, ei mäleta ema üldse. Ainult piltide ja juttude põhjal on tema lugu olemas. Samas surma ajal 10 ja 14 nutavad siiani. Suur igatsust on. Ja midagi teha pole, tuleb elada.

Kui minu isa suri, siis väikevend oli vist kolmene. Sellele järgnev aasta oli nagu üks valus õudusunenägu, sest vend käis pea iga päev toast tuppa ja otsis issit nagu arvaks, et isa peidab ennast kuskil ja kohe tuleb välja. Ema ütles ükskord, et lein ise ei olnudki nii valus, kui see, kuidas laps isa otsis. Päriselt aru hakkas saama alles kooli minnes, enne ei olnud kuidagi võimalik selgeks teha ja uskuma panna, et isa ei tule tagasi, muidugi on lapsed erinevad. Sellepärast hakkabki kuidagi väga südamesse see vaene viieaastane ja ka teised kaks last antud loos, kelle ema enam koju ei tule, väike laps ehk ikka loodab.

Eilne uudis Kristi surmast lõi minu ka nii rivist välja. Õhtul tulid lausa pisarad silma. Sügav kaastunne lähedastele!

Olen temaealine, samuti kolm last ja see on lihtsalt kohutav kui lapsed emmest ilma peavad jääma. Kõige kurvem veel ongi kui see pisike enam ei mäleta emmet…

Oli mis haigus oli, aga kopsuvähk ei ole ainult suitsetajate haigus. Guugeldage nt sõna radoon…ja kopsuvähk. Hingame seda enamuses sisse.

Tean sama vana naist, kes suri kopsuvähki. Pisikesed lapsed jäid emmet leinama, emme läks vähem kui aastaga. Ta ei olnud kunagi suitsetanud.

Kohutav algus aastale. Laste ja noorte inimeste surmadega alanud.

See kõik ongi väga isiklik, aga paratamatu on see, et inimesed hakkavad spekuleerima ja klatšima, kui põhjust ei avaldata. Juhul, kui tegemist tuntud inimesega. Ja see palju nõmedam. Täiesti arusaadav, kui inimene oma eluajal ei soovi oma diagnoosi avaldada ega sellest rääkida. Aga pärast surma ju ei ole enam tegelikult vahet. “Pikaajalise raske haiguse tagajärjel” on see, mis armastatakse öelda. Ja kui öeldaks ka otse, et nt kopsuvähk, siis see aitaks pigem tõsta teadlikkust, et ka nii noortel ja tervena näivatel inimestel, kes ei suitseta, võib seda paraku esineda.

Ei pea alati suitsetajaga tegu olema. Kopsuvähk on üks salakavalamaid haigusi ja tihtipeale ongi nii, et avastatakse IV staadiumis, sest varem see lihtsalt ei andnud tunda.

Jälgin ise instas ühte treenerit, kel avastati hilises staadiumis kopsuvähk. Tegemist on 30-ndates naisega, kes elanud väga tervislikku elu ning pole mitte kunagi suitsetanud. Kummalisel kombel on ka sellel naisel kaksikõde.

Kristi perele ja tema kaksikõele siiras kaastunne. ❤

#3927804:

#3927722:

See kõik ongi väga isiklik, aga paratamatu on see, et inimesed hakkavad spekuleerima ja klatšima, kui põhjust ei avaldata. Juhul, kui tegemist tuntud inimesega. Ja see palju nõmedam. Täiesti arusaadav, kui inimene oma eluajal ei soovi oma diagnoosi avaldada ega sellest rääkida. Aga pärast surma ju ei ole enam tegelikult vahet. “Pikaajalise raske haiguse tagajärjel” on see, mis armastatakse öelda. Ja kui öeldaks ka otse, et nt kopsuvähk, siis see aitaks pigem tõsta teadlikkust, et ka nii noortel ja tervena näivatel inimestel, kes ei suitseta, võib seda paraku esineda.

Minu jaoks näiteks on vahet ka lahkunud lähedase soovidest. Kui mu vanaema konkreetselt enne surma ütles, et teda kindlasti ei tohi matta vanaisa kõrvale (kuigi neil oli ühine plats, aga tegelikult oli vanaisa vägivaldne jõhkard), siis ma ostsin uue platsi ja lasin enda vanaema sinna matta. Muidugi oleks mulle olnud mugav ja oluliselt soodsam mõelda, et ta nüüd surnud ja vahet pole, aga minumeelest peab inimese soovi austama ka siis kui ta on lahkunud. Ja mina näiteks ka ei tahaks, et kui ma peaks lõpetama väga raskelt ja haigena, siis seda jagatakse kõikide ettejuhtuvatega. Kuidas üldse on kellelgi selline eeldus, et nii isiklikku asja peaks jagama? Lähedased, kellele inimene ise tahtis rääkida, teavad. Teistel ei ole sellega mingit asja. Ja kes tahab enda “teadlikkust tõsta”, siis erinevate vähivormide ja muude haiguste kohta võib leida erinevaid lugusid väga-väga palju. Lugegu ja tõstku enda teadlikkust.

Ära nüüd liialda. Seal on ikka vahe, kas rääkida lihtsalt, et mis liiki kasvaja oli ja kogu lugu. Või siis hakata kirjeldama kui raskelt haige teine ikka oli. Öelda oma lähedase kohta, et “suri maksavähk” nt võrdub sellega, et jagan teistele, kui raskelt haige jne ta oli?

Kahjuks on hiljuti meediast läbi käinud küll neid lugusid, kuidas surija ei suutnud enam muud peale silmalaugude liigutada, ühtki sõna ei tulnud, vaid hirmunud pilk jne. Selliseid lugusid on tõesti kohatu jagada ja ei sooviks ka ise jagada. Teine lugu on jagada lihtsalt, et mis haigus või surma põhjus siis oli. Tuntud inimene ja ilmselgelt tuntakse huvi. Mõttetu eitada. Salastamine ainult tekitab spekulatsioone ja häirivaid arutelusid. Ja ka valeversioone.

Tõesti ma ei näe, mis tohutut saladust peaks olema surnud inimese lahkumise põhjuses.

Muidugi austatakse ka lahkunud inimese soove. Aga üks asi on see, et järgida kuidas ja kuhu maetakse ning kas ja mida inimese haigusest ja lõpust teistele räägitakse. Teine asi on see, et jagada teistele surma põhjust. Võib-olla tõesti siis mõned võtavad oma lähedaselt vande, et “kui ma peaksin surema, siis ärge iial kellelegi öelge, mis põhjusel ja millesse!”

Kui ajakirjandus teeb uudise “suri raske haiguse tagajärjel”, siis noortel inimestel on sellisel puhul põhjuseks paljudel juhtudel vähk. Ehk et, kui see asjaolu, et suri haiguse tagajärjel, on nagunii välja öeldud, siis miks peab tingimata saladuses hoidma, mis liiki vähiga oli tegu?

Mõnede vähiliikide puhul on isegi väga hea, kui üldsust teavitatakse. Näiteks. Emakakaelavähk, rinnavähk – naised, käige regulaarselt kontrollis! Melanoom – inimesed, ärge päevitage, jälgige oma sünnimärke. Jne. Meenutab inimestele enese kontrollimise vajadust. Mõnele naisele meenub, et ei ole juba mitu aastat naistearsti juures käinud jne.

🤦‍♀️