Jah, on küll. Ja ei lähe ta liiale. Aga ilmselt ei mõista te seda enne, kui endal saab olema kogemus, kus teie jaoks lähedase inimese surma avalikult foorumites lahatakse. Mulgi selline kogemus olemas ja mõistan Mettet seekord väga hästi. Enamasti oleme temaga alati vastandlikel seisukohtadel olnud. Aga jah, te lihtsalt ei adu, kuidas selline surma avalik lahkamine lähedastele mõjub. Loomulikult ennastki ehmatab noore inimese surm, tahaks teada, mis juhtus. Aga palun jätke see uudishimu enda sisse. Lugege seda infot, mis avaldatud on ja leppige sellega. Ega foorumis arutamine, mis haigus see nüüd täpselt oli, seda infot juurde ei too. Aga lähedastele teeb haiget.
Aga ise ju arutad siin samamoodi.
Tegelikult, nii sina kui ka Mette on siin teemas samamoodi uudishimust. Et ehk saab midagi rohkemat teada. Kindlasti te seda endale ei tunnista. Võib-olla pole selle pealegi tulnud, et endalt küsida, miks mina siin teemas olen? Aga just see, et te selle teema avate, kommentaare loete ja kaasa räägite, näitab, et ise olete täpselt samasugused pahad uudishimulikud tädid nagu meie teised siin.
Kui detailid ei huvitaks, siis inimene loeb lehest teate läbi, kurvastab ja nii see asi jääb. Kohe, kui sa lähed kuhugile foorumisse juhtunu kohta täpsemalt uurima ja lisainfot otsima, oled ise täpselt samasugune alatu uudihimutseja.
Lihtsalt silmakirjalik on siin teisi inimesi empaatiavõimetuteks ja pahadeks nimetada, kui ise oled tegelikult täpselt samasugune.
P S Mina täiesti teadlikult ei räägi perekoolis kunagi kaasa rasketel teemadel. Samuti ei loe ma neid teemasid. Selllised teemad, nagu kellegi personaalse inimese või pere haigused, õnnetused, surm, lastega juhtunud halvad asjad… Ja seda põhjusel, et leian samamoodi, et on asju, mida ei peaks torkma. Konkreetne teema on tõesti erand.