Aga, kuidas Eve Kivi just hiljuti ütles? Paksud naised on ise süüdi, et nad on paksud.
Selliseid asju räägivad rumalad inimesed. Mis süüdi? Need, kes kõrgkooli sisse ei saa, ei ole seepärast selles süüdi, vaid nad lihtsalt ei saanud sisse. Need, kelle suhted purunevad, ei ole süüdi, et nende suhted purunevad, vaid nad on suhete alal nõrgemad. Need, kes matemaatikat ei oska, ei ole selles süüdi, vaid matemaatika pole nende tugev külg (ja loodetavasti miski muu on). Need, kes on paksud, ei ole selles süüdi, vaid nad ei ole saanud hakkama saledaks jäämisega/saamisega. Ja teistpidi kõik need, kes on sisse saanud kõrgkooli, kes oskavad suhtes olla, kes oskavad matemaatikat või püsivad hästi saledad – need ei peaks eelmistele ülalt alla vaatama, sest see on lihtsalt üks asi, milles nemad on tugevamad, täiesti ükskõik, kas põhjuseks on pärilikkus või hästi omandatud meetod. Kõik ei saagi kõike võrdselt osata.
Tänapäeval kardetakse ikka nii väga sõnu, pool aega läheb mingite tõestuste peale. Mis vahe sel on, kuidas täpselt väljendatud on, mõte on siiski sama. Enamikel juhtudel on inimene oma paksuses ise süüdi, st et ei tee piisavalt selleks, et olla sale. Matemaatikaga võrdlus ei ole selles kontekstis õige, matemaatiline mõtlemine kas on või ei ole, samuti nagu kunsti- ja lauluanne. Seda ei saa kuidagi endale tekitada, kui ei ole. Jah, õppides saab muidugi asja selgeks, aga see pole see, mis on kaasasündinud anne, kunstis ei saa sedagi. Kõhn olla aga saab (juhul, kui ei ole haigusega tegu), saad kontrollida, mida sööd, saad trenni teha jne.