Teema: Kristina Pärtelpoeg ei võta kaalus alla

#4184423:

Enamikel juhtudel on inimene oma paksuses ise süüdi, st et ei tee piisavalt selleks, et olla sale. Matemaatikaga võrdlus ei ole selles kontekstis õige, matemaatiline mõtlemine kas on või ei ole, samuti nagu kunsti- ja lauluanne. Seda ei saa kuidagi endale tekitada, kui ei ole. Jah, õppides saab muidugi asja selgeks, aga see pole see, mis on kaasasündinud anne, kunstis ei saa sedagi. Kõhn olla aga saab (juhul, kui ei ole haigusega tegu), saad kontrollida, mida sööd, saad trenni teha jne.

Ei ole nende muude annetega ka maailm nii mustvalge, et anne kas on või pole – pigem on enam-vähem normaaljaotus siiski igas valdkonnas, st suurem osa inimestest suudavad keskmise pingutusega keskmisel tasemel asjaga hakkama saada, olgu see siis matemaatika, laulmine, kunst või sport, vähe on päris andekaid ja vähe täiesti andetuid. Kaalu hoidmisega on samamoodi, vähe on neid, kes ilma igasuguse pingutuseta saledad püsivad ja vähe neid, kes vaatamata suurele pingutusele ikka suures ülekaalus on (siis on tõenäoliselt jah mingi haigusega tegu). Aga millegipärast võetakse just kaaluteemas tihti ette need vähesed näited, kes praekartuleid majoneesiga vohmivad ja saledad püsivad, ja väidetakse selle põhjal, et geneetika määrab kõik ja järelikult polegi “paksugeeniga” inimestel üldse mõtet üritada alla võtta. On ikka, lihtsalt neil tuleb selleks rohkem vaeva näha ja ei ole mõtet seada endale liiga suuri eesmärke, normaalkaalu ülemine ots või ka kerge ülekaal on täiesti piisav.

#4184362:

Ma olen samuti hämmingus toitumisnõustaja jutust. Ta nagu polekski näinud Leningradi blokaadist või Buchenwaldi koonduslaagrist läbi käinud inimestest tehtud pilte. Mitte ainsalgi ei tuvasta paksugeeni.

Lõpetage ometi selle lolli näite toomine???! Ega “paksugeen” sind ilma söömata paksuks tee. Paksuks läheb see inimene siis, kui ta saab piisavalt süüa. Vot siis tulevad nähtavale erinevused inimeste vahel – üks läheb sama söögikogusega paksuks, teine mitte, ühe näljatunne kustub kiiremini, teisel aeglasemalt. Buchenwaldis ei saanud keegi isegi minimaalset baasvajadust söögiga kaetud, millest sa ometi räägid?

Kindlasti on kaal ja ainevahetus mingil määral pärilikud. Mingitest uuringutest mäletan, et u 35% ulatuses määrab ära. St, kui pärilikult juba pontsakam ja selline kehatüüp, ainevahetus, mis soosib kaalutõusu ja rasva kogunemist, siis tulebki palju rohkem vaeva näha ja pidevalt end jälgida erinevalt neist saledatest, kes võivadki iga päev rämpsu süüa ja ikka kuskile rasv ega kaal ei talletu. Muidugi, kui inimene on ilma ülekaalu põhjustavate haigusteta, siis ikkagi on võimalik alla võtta ja olla normkaalus, aga see ongi palju raskem, kui on eelsoodumus rasva kogumiseks, pigem pontsakamaks kehatüübiks ja ainevahetus ei ole kõige parem. Kahjuks teame kõik neid, kes söövadki igasugust jama ja midagi ei kogune, aga ise pead 100% end jälgima, muidu juba paarist pirukast või paarist jäätisest nädalast probleem. Mul oli eks, kes sõi tõesti iga päev rammusat kooki, pirukaid, jõi limonaade, sest vesi ei kõlvanud joogiks, sõi korraga terve paki komme või tahvli šokolaadi, sest enne lõpetada ei suutnud. Terve paki krõpse ka, kuni halb hakkas. Ja burgereid ja friikaid, aga kilogi juurde ei võtnud. Pidevalt liiga kõhn. Ma ei tea, kuidas see võimalik. Kui mina oleks söönud samu asju ja sama palju, ma oleks kindlasti 20-30kg juurde võtnud ja täiesti rasvunud olnud.

Kas saledad 30+ neegrinaisi üldse olemas on?

#4184578:

Kas saledad 30+ neegrinaisi üldse olemas on?

Ida-Aafrikas (Etioopia, Somaalia) on imeilusad pikad ja saledad inimesed. Milline rumal küsimus…

Näha on ju ka see, kuidas rasv koguneb inimestel erinevalt. Kellel tagumik nagu kõrvits, aga piht sale. Kellel rinnad nagu arbuusid, aga muus osas sale. Kellel keskkoht nagu tünnil, aga reied saledad. Kellel tekib rasedakõht. Kellel võimsad puusad, aga väiksed rinnad jne.

#4184601:

Kusjuures mina ei mäleta, et nõukaaja menüü midagi väga tervislikku oleks olnud. Väga palju söödi saiatooteid, kõiksugu küpsetisi. Talvel värske ja roheline praktiliselt puudus. Tali läbi vitsutati praetud makarone, kartuleid, praeliha ja rasvast nõretavaid kastmeid. Üleüldse aastaringi väga palju liha. Jah suvel oli olukord parem kui praegu, sest rohekraami sai oma aiast. Lastel söömist eriti ei piiratud. Komme osteti neile ka päris tihti.

Selle üle võib vaidlema jäädagi. Jaa, tervislikke valikuid palju ei olnud.Puuvilju just ja värsket kraami. Kuid aega oli vähem ja istuvaid töid. Kõik kodutöö oli füüsiline suuremal osal siiski. Ja meie pere, kui mitte jõukad, ei olnud lastel taskuraha, mille eest limpsi ja komme ja saiakesi osta. Ja koju neid ka palju ei toodud. Ikka toodi nii, et oli üllatuseks ja sai rõõmustada ikka kohe, kui sai. Ja lapsed olid enamasti õues liikumas.

#4184497:

väidetakse selle põhjal, et geneetika määrab kõik ja järelikult polegi “paksugeeniga” inimestel üldse mõtet üritada alla võtta. On ikka, lihtsalt neil tuleb selleks rohkem vaeva näha ja ei ole mõtet seada endale liiga suuri eesmärke, normaalkaalu ülemine ots või ka kerge ülekaal on täiesti piisav.

Seda minagi, et “paksugeeniga” inimese kaalulangetuse tempo ja lõppeesmärk (soovkaal) peaks olema realistlik.

Tuleks koostada selline toitumiskava, mille inimene on võimeline võtma aastaid ja aastakümneid kestvaks elustiiliks. Misa alguses on ehk veidi harjumatu ja vajab kõrvalt julgustamist ja toetamist, aga algusperioodist üle saades on see teistmoodi toitumine juba harjumus, rutiin, mille juures enam ei tunne, et oh, kuidas ma näen meeletult vaeva. Ja kui selle juures näit. kuskil normaalu lähedases ülekaalus püsib – siis ongi hästi.

Kui aga seada “paksugeeniga” inimesele liiga suur eesmärk, siis on suur oht, et lüükse pettunult käega: “Ahh, ma pole ju võimeline seda saavutama”. Kehakaal kihutab 150 või 200 kiloni (kuhu see toiduraiskaja-tüüpi inimesel üldse mitte kunagi ei tõuse) , vererõhud-kolesteroolid lakke… Ja kõrvaltvaatajad saavad nentida: “Näe, vahepeal mässas oma toitumisega, no mis ta sellest sai, ta on ju paksugeeniga, mõttetu kõik…”

#4184601:

Kusjuures mina ei mäleta, et nõukaaja menüü midagi väga tervislikku oleks olnud. Väga palju söödi saiatooteid, kõiksugu küpsetisi. Talvel värske ja roheline praktiliselt puudus. Tali läbi vitsutati praetud makarone, kartuleid, praeliha ja rasvast nõretavaid kastmeid. Üleüldse aastaringi väga palju liha. Jah suvel oli olukord parem kui praegu, sest rohekraami sai oma aiast. Lastel söömist eriti ei piiratud. Komme osteti neile ka päris tihti

“Rasvast nõretamine” , praeliha ja näit. ka hakkliha või pretud räim ei ole uuemate trendide valguses enam suur patt, sest tänapäeval on ju ka toitumissuunad, kus inimesed söövad muna/ peekonit/koort, aga väldivad süsivesikuterikkust – ja püsivad saledad. Suurem patt oli ilmselt nõukogudeaegse menüü jahu/manna/kartuli/makaroni rikkus: sest need olid kõige kättesaadavamad toiduained, millest osav perenaine võlus neid piimatoodete ja munaga kombineerides (need olid ka hästi kättesaadavad) 100 ja 1 erinevat rooga – jah, just jahukastmed, saiavormid, praetud saiad, pirukad ja muud küpsetised.

Tervislikuma poole pealt söödi väga paju kiudainerikkaid teraviljatooteid – rukkileiba, kaerahelbeid ja tatart. Ning osati väga hästi ära kasutada piiratud valikut köögivilju, mida talvel kätte sai: kodumaine õun, hernes (uba), kapsas, peet, porgand, kaalikas, hapukapsas… Köögivilju kasutati palju suppides (hernesupid, igasugused peedi ja kapsaga supid) ja hautistes, ühepajatoitudes. Kapsast, kaalikat, porgandit, õuna riiviti ja segati punasesõstramahlaga toorsalatiteks.

meil ei olnud mingeid rasvast nõretavaid toite – kui vanaema seapraad välja arvata. Mulle oli ta juba tol ajal liig. Sõime iga päev suppi (erinevad) ja magustoitu. Praad oli (kui oli) pigem mingi vormitoit või kartulitoit vähese lihaga. Alati oli värske salat prae kõrval, mäletan neid lõputuid pordandi- ja kaalikariivimisi.

Kooke küpsetati nullist, pooltooteid ei olnud. Üsna tervislik menüü tegelikult.

#4184497:

#4184423:

Enamikel juhtudel on inimene oma paksuses ise süüdi, st et ei tee piisavalt selleks, et olla sale. Matemaatikaga võrdlus ei ole selles kontekstis õige, matemaatiline mõtlemine kas on või ei ole, samuti nagu kunsti- ja lauluanne. Seda ei saa kuidagi endale tekitada, kui ei ole. Jah, õppides saab muidugi asja selgeks, aga see pole see, mis on kaasasündinud anne, kunstis ei saa sedagi. Kõhn olla aga saab (juhul, kui ei ole haigusega tegu), saad kontrollida, mida sööd, saad trenni teha jne.

Ei ole nende muude annetega ka maailm nii mustvalge, et anne kas on või pole – pigem on enam-vähem normaaljaotus siiski igas valdkonnas, st suurem osa inimestest suudavad keskmise pingutusega keskmisel tasemel asjaga hakkama saada, olgu see siis matemaatika, laulmine, kunst või sport, vähe on päris andekaid ja vähe täiesti andetuid. Kaalu hoidmisega on samamoodi, vähe on neid, kes ilma igasuguse pingutuseta saledad püsivad ja vähe neid, kes vaatamata suurele pingutusele ikka suures ülekaalus on (siis on tõenäoliselt jah mingi haigusega tegu). Aga millegipärast võetakse just kaaluteemas tihti ette need vähesed näited, kes praekartuleid majoneesiga vohmivad ja saledad püsivad, ja väidetakse selle põhjal, et geneetika määrab kõik ja järelikult polegi “paksugeeniga” inimestel üldse mõtet üritada alla võtta. On ikka, lihtsalt neil tuleb selleks rohkem vaeva näha ja ei ole mõtet seada endale liiga suuri eesmärke, normaalkaalu ülemine ots või ka kerge ülekaal on täiesti piisav.

No viisipidsmist saab veidi treenida, aga laulmisoskust nii, et seda kannataks ka teistel kuulata, seda küll mitte, ei ole kõik võrdsed, ükskõik, kuidas tahaks, aga no ei ole. Samamoodi matemaatika, kes vähegi on lastega töötanud, see teab, mis on matemaatiline anne, seda kas on või ei ole. Joonistamisest ei hakka rääkimagi.