Teema: Krooniline valetaja

#3827541:

Pärast aastatepikkust kooselu sain aru, et mu kaaslane on valetaja, krooniline valetaja. Vaatab sinisilmselt otsa ja ütleb: “Ma ei ole sulle kunagi midagi valetanud”. Ometi, üks vale teise otsa. Kui hakkasime suhtlema, olin nii siiralt õnnelik, viimaks ometi inimene, kellega saan olla päris mina ise, kes on sirge ja aus. Tema töögi eeldab läbinisti ausat inimest. Suur oli minu hämming aasta tagasi, kui valed hakkasid välja tulema. Ma ei usu, et inimene muutub, valetaja on valetaja, mis iganes põhjusel pole ta selliseks saanud.

On kellegi veel kogemust sellise inimesega?

Minu meelest on enamik inimesi sellised. Mitte keegi ei alusta ju suhet sellega, et ütleb oma armsamale, et “mul on kombeks päris tihti valetada nii suuremate kui väiksemate asjade kohta – ära siis pane pahaks”. Ikka soovitakse ju endast parim mulje jätta. Ja usutavasti enamik inimesi tõesti üritavadki nii kaua, kuni suur armastus kestab, oma lähedase vastu ausad olla. Mõnel õnnestub see veidi paremini kui teisel, aga lõpuks on ikkagi nii, et oma tõelist olemust igavesti vaka all ei hoia ja järjest rohkem hakkab neid valesid igapäevasuhtlusesse tulema.

Minu üks lähedane inimene on samuti, mitte just päris valetaja, aga krooniline luiskaja. Terve elu tal on olnud sellised pisivaled, et a la hoia mu last, et tema läheb näiteks massaaži aga tegelt naudib kodus üksiolemist aga ta on korralik manipulaator ka. Väga raske on mõnikord temaga isegi suhelda, sest kunagi ei tea kas ta räägib õigust või ei ( mõnikord räägib mulle mingist asjast, mis ta kunagi rääkinud on, mitu versiooni ) ????????‍♀️

#3827541:

Suur oli minu hämming aasta tagasi, kui valed hakkasid välja tulema. Ma ei usu, et inimene muutub, valetaja on valetaja, mis iganes põhjusel pole ta selliseks saanud.

Mida ta sulle siis valetas?
Et maasikas on sinine ja mustsõstar on valge?

On ju suur vahe mida, kuidas ja millal valetada.

Elasin ka kunagi valetaja ja manipulaatoriga koos. Valetamist õppis ta oma emalt, ja mõlemad lasevad nii, et kunagi ei tea ühtki sõna uskuda. Kõige hullem sealjuures on vist see, et nad hakkavad ise oma valesid uskuma. Olgu see siis enda paremas valguses näitamiseks, elu põnevamaks unistamises või kellelgi ärapanemises – lugusid tuleb nagu seebiga. Ja ega alguses ei teagi, hiljem kui on juba ühised mälestused, ja neist siis mingit hoopis imelikku versiooni kuuled, siis hakkad ära jagama, et midagi päriselt ei klapi. Nad muide hoolega püüavad ka selgeks teha, et tegelikult mäletad hoopis sina asju valesti, mis läheb juba teatud vormi vaimse vägivalla alla. Ja kui on see, võib olla muudki. Kuidas ta su sõpradesse suhtub? Saab hästi läbi või pigem üritab sind neist võõrutada, et nad tegelikult ei olegi nii väga sõbrad ja sellel ja sellel põhjusel ei peaks sa nendega suhtlema? Niimoodi likvideeritakse ära partneri tugivõrgustik, et poleks kedagi teist peale valetaja enda. Üldjuhul on neil valetajatel väga madal enesehinnang ja nad usuvad, et keegi ei tahaks nendega päriselt koos olla, kuna nad on nii mõttetud ja halvad inimesed (jah, nad saavad ise aru, mis teevad) ja siis teevad kõik, et kaaslane ei saaks ära minna ning valetaja ise on tema elus ainus, kes ta kõrval on. Kui palju mööda ma panin ehk siis kui kaugel te sellega olete?

Mul on üks tuttav suur valetaja. Ja ta valetab imelikke asju, mille kohta mõtlesin, et miks ta ometi peab niimoodi rääkima? Samuti ta ilustab asju ja püüab iga hinna eest jätta endast parema mulje. Tean, selle taga on madal enesehinnang.

Näide olukorra ilustamisest. Ta oli ühes asutuses keskastme juht. Selle juhi koha pealt lasti ta lahti (valetamise pärast). Aga fb-sse jättis alles märke, et ta on selles asutuses jätkuvalt tööl  ja ikka juhtival positsioonil. Ja niimoodi juba mitu aastat. Kui selle kohta viidata, siis teeb ta udust nägu ja ütleb, et on unustanud. Tegelikult, kasutab ta fb-d väga aktiivselt ning postitab ja uuendab pidevalt oma andmeid, aga vot see tõik on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Sedalaadi šlikerdamist on kogu ta elu täis.

Lisaks on tal komme ka otse näkku valetada. Millegipärast on sellises olukorras hoopis minul piinlik, sest ma tean, et ta valetab, aga mul on häbi talle seda öelda. Näkku valetamisega ta ka alahindab oma vastast, pidades teda lolliks, kes ei näe tema valelikkust läbi.

Kõige imelikum on see, et tegemist on ligi 60-aastase naisterahvaga, kellel on pere, lapsed ja lapselapsed. Sellises vanuses ja staatuses inimeselt ju ikka eeldad, et tal on väärtused paigas ja soov oma lapsi õigesti kasvatada ja neile head eeskuju näidata.

#3828145:

Lisaks on tal komme ka otse näkku valetada. Millegipärast on sellises olukorras hoopis minul piinlik, sest ma tean, et ta valetab, aga mul on häbi talle seda öelda.

Tead, isegi mul on sinusuguse perekoolika pärast üsna tihti piinlik.

Pole ju “tuttavalt” keeruline küsida, et oot-oot, see asi oli ju hoopis nii või naa ja et miks sa valetad?
Või on siiski keeruline?

Siin tundub pigem, et ka nendel KELLELE valetatakse on madal enesehinnang.
Sest kartus taas ühest “tuttavast” ilma jääda halvab neis peaaegu kõik.
Noh, küsisd, et miks ta valetab, tõestasid selle rahulikult ära >>> no ei taha tema enam sinuga suhelda ja polegi ju maailma lõpp.
Mis siis.

Tutvusringond vaid pisut kahaneb ja alles jäävad ausad inimesed. Mis selles halba on, ma küsiks?
Elu tühja kohta ei salli ja kohe täidabki selle tekkinud augukese keegi teine, kes näkku ei valeta.

#3828150:

#3828145:

Lisaks on tal komme ka otse näkku valetada. Millegipärast on sellises olukorras hoopis minul piinlik, sest ma tean, et ta valetab, aga mul on häbi talle seda öelda.

Tead, isegi mul on sinusuguse perekoolika pärast üsna tihti piinlik.

Pole ju “tuttavalt” keeruline küsida, et oot-oot, see asi oli ju hoopis nii või naa ja et miks sa valetad?

Või on siiski keeruline?

Siin tundub pigem, et ka nendel KELLELE valetatakse on madal enesehinnang.

Sest kartus taas ühest “tuttavast” ilma jääda halvab neis peaaegu kõik.

Noh, küsisd, et miks ta valetab, tõestasid selle rahulikult ära >>> no ei taha tema enam sinuga suhelda ja polegi ju maailma lõpp.

Mis siis.

Tutvusringond vaid pisut kahaneb ja alles jäävad ausad inimesed. Mis selles halba on, ma küsiks?

Elu tühja kohta ei salli ja kohe täidabki selle tekkinud augukese keegi teine, kes näkku ei valeta.

Minu jaoks ei ole tema valetamine nii suur probleem, et peaksin lõplikult ta oma elust kustutama. Mina vaid imestan, miks inimene nii teeb? Pealegi, ega ta oma valedega kedagi ei kahjusta, peale iseenda muidugi. Tema valed on pisivaled, ilustamised, enese paremaks valetamine. Paneb vaid õlgu kehitama, miks nii peab tegema. Tegelikult usun, et see on pisut keerulisem psühholoogiline probleem inimese peas, mille puhul võib arvata, et kui ma hakkaksin tema valedele viitama, siis ta ei saakski aru, mis ta valesti tegi.

Ahjaa, tegemist on minu töökaaslasega. Ja isegi, kui tahaks, siis vältida ei ole võimalik.

#3828162:

Tema valed on pisivaled, ilustamised, enese paremaks valetamine.

Tahab endast paremat muljet jätta. Kui teised jätavad mulje, et usuvad ta valesid, siis ta arvab, et see ju toimib.

Tegelikult on ka vahe sees kas inimene valetab (ehk see vassib selgelt faktidega) või ilustab mingeid asju. Esimesel juhul saab selgelt vahele võtta ja küsida miks valetab. Teisel juhul tavaliselt on tegu ikka madala enesehinnagu vms ja seda tehakse enda kohta ning see ei kahjusta ju otseselt kedagi. No las ta siis tunneb ennast korraks paremini, mul küll kahju pole.

#3828165:

#3828162:

Mina vaid imestan, miks inimene nii teeb?

Veelkord: kui mul mõni tuttav nii teeks ja see mind häriks, siis MA KÜSIKS SEDA TEMALT.

Et miks sa teed. Vblla lisaks veel isegi seda, et palun tee, aga mitte mulle, sest see ei meeldi mulle.

Mitte ei räägiks oma tuttavat taga kuskil anonüümses foorumis.

Pealegi, ka tema võib seda lugeda, siis on nagunii edaspidi selle kolleegiga suhe teil selline, et pilt on, aga häält pole.

Miks ma pean seda temalt küsima? Ma ju ütlesin, et mul on üsna ükskõik tema valetamisest. Ma vaid imestan, miks on niimoodi vaja teha. Ja endamisi tunnen ka mõningast piinlikkust tema pärast. Pealegi, nagu eelmises kommentaaris kirjutasin, siis mulle tundub, et tegemist on ehk tõepoolest geneetilise psühhiaatrilise probleemiga (millele ka üks eelkõneleja viitab), mille puhul ei annagi inimesele selgitada, et ta teeb midagi valesti. Ja vaevalt, et see teda muudaks, kui hakkaksin tema valedele tähelepanu juhtima. Mulle tundub, et ta ei tunne ära neid olukordi, kus ta valesti käitub.

Aga sinu kohta ka tähelepanek. Kas sa ise ära ei väsi, et sedasi igas teemas kobisemas käia? Küll on sul õiendamist “Takso” teemas. Samuti kögised “Mees ei pea vastu” teemas. Jne. Jne. Muudkui korraldad ja õiendad, kes midagi öelda või arvata tohib, millest tohib teema teha, mida tohib küsida…

Kas keegi palus sind perekooli korrapidajaks? Või milles on asi?

#3828165:

Veelkord: kui mul mõni tuttav nii teeks ja see mind häriks, siis MA KÜSIKS SEDA TEMALT.

Kas sulle nagu seda väikest ideed ei tule pähe, et valetaja käest ei ole mõtet asju küsida, sest ta VALETAB! Ja valetab ka sellele küsimusele vastates!

#3828206:

Ma vaid imestan, miks on niimoodi vaja teha. Ja endamisi tunnen ka mõningast piinlikkust tema pärast.

Oma eksmehe ja selle kummalise jutuga tuttava pealt võin ma öelda, et valetamiseks on põhjusi mitmeid erinevaid. Üks on oskamatus oma eluga toime tulla ja samaaegne katse seda maskeerida – soov jätta endast mulje kui suurest ja tugevast ja kõikehaldavast inimesest, kes tegelikult ei olda. Teine on hoopis soov, et inimest haletsetaks ja talle kaasa tuntaks, mis võib minna äärmuseni, ühtlasi väga halb taju, kuhumaani võib nende haledusvaledega minna. Ütleme… ma tahan haletsust ja tähelepanu ja väidan, et ma kukkusin redelilt alla ja nüüd kõik kohad valutavad – see on üks asi. Aga kui ma näiteks valetan, et mul on surmahaigus ja ainult pool aastat elada, siis see on  natuke teine asi, ja see on just see, mida see tuttav tegi.

Kolmas võimalik valetamise põhjus on hirm või soov meeldida. Mingi piirini teevad seda paljud, küsimus on just piiri tunnetamises.

#3828664:

Mitte niivõrd geneetilise kuivõrd kasvatusliku. Inimest pole õpetatud väärtustama tõe ja vale vahelist erinevust. Pole õpetatud, et ainult tõesed faktid võimaldavad teha adekvaatseid otsuseid. Kõike ei saa nüüd geenide kaela ka ajada.

Geneetiline-inimesel on ka puhtalt füüsilised  probleemid aju talitluses-puudulikud ühendused teatud aju osade vahel. Mingit ravi esialgu ei ole. Siit ka vastus küsimusele kas selline inimene on võimeline muutuma. Üksnes kõrges vanuses, kus inimene pole enam võimeline suurt midagi tegema, võib valetamine ja manipuleerimine tahaplaanile jääda.

#3829083:

No kui need eelnevad kirjeldatud valed on veel kuidagi arusaadavad, siis see küll enam mitte, et sa tead kindlalt, et sel nädalal sa ei saa kuskil kellegagi kohtuda ja siis lihtsalt valetad talle. Täiesti arusaamatu. Milleks?

Sellepärast, et ma tunnen oma üürnikku ja ta on varemgi silma paistnud sellega, et hakkab liigutama alles vahetult enne minu tulekut ja siis on kõik lohakalt ja ülejala tehtud. Kust ma seda tean? Ta ise oli nii aus, et ükskord ütles seda mulle. 😀 Meil on tegelikult suhteliselt hea läbisaamine ja pealegi ei öelnudki ma talle, et kindlalt just praegusel nädalal tulen. Kui mu väike plaan vilja ei kanna ja ta koristamise ikkagi järgmisele nädalale jätab, eks siis vaatab, mis edasi saab – peaasi, et lõpuks ootab mind ees korralikult puhastatud korter. Minu meelest on mu käitumine ju inimlikult täiesti mõistetav. Või tõesti ei ole?

Mis hilinemisse puutub, siis seda ma üritan üldiselt üldse mitte teha ja kui tõesti juhtub, et nii juhtub, siis püüan ette teatada ja palun viisakalt vabandust.