Mul on laps, kes on alati olnud natuke erinev teistest lastest. Enne kooliiga ei tekitanud see suuri probleeme. Olen lugenud ja uurinud ja tal on palju aspergeri sündroomi tunnuseid.
Minu küsimus on, et kuhu peaksin ma selles asjus pöörduma?
Mis on kõige esimene samm, kui soovin teada saada, mis mu lapsega toimub?
esimene samm on lastepsühhiaater. Kuna järjekorrad on pikad, siis on võimalus pöörduda ka rajaleidja nõustamisse, sealt juhatatakse edasi.
Kui on koolilaps, siis oleks mõistlik alustada elukohajärgsest Rajaleidja keskusest – seal on psühholoog, logopeed, eripedagoog ja sotsiaalpedagoog, piisav meeskond igakülgseks nõustamiseks. Kusjuures lapsevanem ei pea ise otsustama, millise spetsialisti vastuvõtule soovib – tuleb nõustamisaeg kirja panna ja edasi otsustatakse juba kohapeal, mis kõige otstarbekam ja vajalikum.
Ma soovitan soojalt, et m6tle pisut, kas see “natuke teistsugune” lapse tunne on selline, et teda hakata lohistama uhest kohast teise ning temale stressi tekitada?
Minul ka naide(sry tapitahed kadusid ara ????). Lasteaia vanuses tundus et laps on imelik. Ma ei m6iatnud teda abaoluutselt. Kasvatajad olid vaga vahvad. Utlesid et jaa.. on toesti veidi eriline, aga me saame hakkama, sest teame kuidas temaga kaituda. Kuna kodus katkusin juukseid tema kaitumise parast, siis laksin Gordoni perekooli. Seal sain vaga palju haid nouandeid 🙂 Aspergeri joonte teema kais ka labi. (Mul mees ka selline 🙂 tundis end temas ara)
koolis oli alguses raske.. opetaja noudis palju ning me nutsime ja oppisime. Aga ma kunagi ei unustanud seda enda peas pandud diagnoosi ning olen koguaeg teda proovinud suunata ning seletada rahulikult miks yht v teist asja meie yhiskonnas noutakse. Nyyd on ta 8 klass… vaikne ja rahulik, armastab reaalaineid ja vihkab kirjandust (ei pane pahaks:). Meeletult oli vahepeal arvutis,aga tundub et see et, lubasin, muutus “igavaks” – nyyd uurib vabal ajal mis on katkise tehnika sees..
Kaib olumpiaadidel ning on paris lahe jutukaaslane.
Ma tagantjarele motlengi, et kui ma oleks hakanud arstide jne vahet kaima, siis ta oleks end “ise” hulluks tembeldanud ning praegu oleks kodus yks stressav noormees.
PS ta ei tea veel minu pandud diagnoosist ???? hoian seda lopuni endale
Alustaksin koolist, kus peaks olema tugipersonal või vähemalt kontaktid. Nagunii mida lähemal on abi, seda rohkem sellest abi on.
Lihtsalt kiiksudele nime panemiseks ei võtaks ma ka seda teekonda ette, st alustaks läbi mõtlemisest, millist abi vaja oleks ja kui reaalne seda saada on ja kas diagnoos tagaks selle. Käiks ise kooli- või lastepsühholoogi, kooli HEV-koordinaatori jutul. Eesmärgiks saab olla, et laps saaks võimalikult hästi ühiskonnas/koolis hakkama, mitte et ta oleks nagu teised.
Mul on ka täpselt selline laps. Aspregeri jooned on, kuid saab hetkel ise koolis hakkama. Mina alustasin Rajaleidjast. Probleem on/oli kohutavalt madalas enesehinnangus (a la mina olen klassis kõige lollim ja seepärast ei taha ka suuliselt vastata ja nime töö peale kirjutada – see muidugi ei vasta tõele). Rajaleidja psühholoog vestles temaga ja ütles kohe, et näeb aspergeri jooni. Kuid midagi rohkem ei soovitanud, et kui saab ise koolis hakkama siis pole vaja rohkem uurida. Umbes aasta hiljem läksin lastepsühhiaarile (probleem ikka sama ja lisaks ka harvad tugevad vihastushood). Tehti mingid IQ ja tähelepanu testid mis olid korras. Psühhiaater arvas ka, et asperger aga rohkem midagi ei soovitanud ja edasisi uuringuid ei teinud. Minu jaoks kõige hullem oli lapse (siis 10a) ees rääkida tema probleemidest nagu teda ennast seal polekski. Ehk kokkuvõttes kui laps saab ise hakkama ja koolis eritingimusi otseselt ei vaja siis keegi midagi ei tee. Ise olen kooliga suhelnud ja neile aspregeri joontest rääkinud ning nad arvestavad sellega. Aastatega on asi ka paremaks läinud, laps kasvab ja oskab oma emotsioone paremini kontrollida.
Ma soovitan soojalt, et m6tle pisut, kas see “natuke teistsugune” lapse tunne on selline, et teda hakata lohistama uhest kohast teise ning temale stressi tekitada?
Minul ka naide(sry tapitahed kadusid ara ????). Lasteaia vanuses tundus et laps on imelik. Ma ei m6iatnud teda abaoluutselt. Kasvatajad olid vaga vahvad. Utlesid et jaa.. on toesti veidi eriline, aga me saame hakkama, sest teame kuidas temaga kaituda. Kuna kodus katkusin juukseid tema kaitumise parast, siis laksin Gordoni perekooli. Seal sain vaga palju haid nouandeid ???? Aspergeri joonte teema kais ka labi. (Mul mees ka selline ???? tundis end temas ara)
koolis oli alguses raske.. opetaja noudis palju ning me nutsime ja oppisime. Aga ma kunagi ei unustanud seda enda peas pandud diagnoosi ning olen koguaeg teda proovinud suunata ning seletada rahulikult miks yht v teist asja meie yhiskonnas noutakse. Nyyd on ta 8 klass… vaikne ja rahulik, armastab reaalaineid ja vihkab kirjandust (ei pane pahaks:). Meeletult oli vahepeal arvutis,aga tundub et see et, lubasin, muutus “igavaks” – nyyd uurib vabal ajal mis on katkise tehnika sees..
Kaib olumpiaadidel ning on paris lahe jutukaaslane.
Ma tagantjarele motlengi, et kui ma oleks hakanud arstide jne vahet kaima, siis ta oleks end “ise” hulluks tembeldanud ning praegu oleks kodus yks stressav noormees.
PS ta ei tea veel minu pandud diagnoosist ???? hoian seda lopuni endale
Ma ei taha su usku kõigutada ja võib-olla teil ongi kõik hästi. Aga mina ei poolda seda mitterääkimist. Ilusa ja rahuliku lapse sees võib olla suur valu. Ta saab aru, et on teistsugune, näeb vaeva, et “normaalne” näida, see võtab kogu energia ja ikkagi ta ei saavuta seda. Noorukieas on see teadmine kohutav, et sa ei suuda olla selline nagu teised. Autist ei ole hull, ära näe ise tonti. Kui ise võtad autismi normaalsusena, saab sellest ka vabalt rääkida.
Minul on selline “teistmoodi” laps, imikueast teistest pere lastest erinev. Lasteaiaeas sättisime elu tema vajaduste järele, kuid kooli minnes olime ühtäkki fakti ees, et tuleb abi otsida.
Paraku on abi saamine väga keeruline, sest spetsialistid ütlevad “ootame-vaatame” ega taha kuuldagi, et pere on juba nii oodanud kui vaadanud.
Uuri, kas õpetaja arvab ka, et laps on “teistsugune”. Edasi perearst – baasanalüüsid ja välistada lihtsamad füüsilised probleemid – kas nägemine-kuulmine on korras, mingeid allergiaid ei ole? Perearstilt võiks küsida saatekirja pediaatrile ja kes suunaks ise vajalikele spetsialistidele, võtaks saadud vastused, analüüsiks neid ja suunaks taas edasi. Uneuuringud, neuroloog ja/või psühhiaater.
Tõsi on, et uuringud on väga pikad, keerulised, neid tehakse kas a) hommikupoolikuti, kui laps peaks olema koolis b) haiglatingimustes. Käisin selle tee kõheldes läbi, olles enne selgeks mõelnud, mida ma tulemusega peale hakkan. Minu lapse tegelik probleem selgus juhuslikult, kuid seda saab vaid sümptomaatiliselt ravida, parandada mitte. Võtsime perena selle teadmiseks ja korrigeerime tulevikuplaane. Soovitan ka palju lugeda – võtsin ette nii tasuta teaduskirjandust. See aitas mõista arste ja termineid ja otsuseid ning pakkuda ka alternatiive. Nüüd, kus nö baasdiagnoos käes, hoian end lihtsalt kursis, kuidas selle probleemiga mujal maailmas toime tullakse ja lahendusi püütakse leida.
Aspergeri sündroom pole haigus, ja seetõttu ei saa seda ka ravida. See on eripära, mis saadab inimest kogu elu. Kuid ikkagi on võimalik elus hakkama saada ja selle erilise olukorraga kohaneda.
Ma ehk läheksin Rajaleidjasse ja lastepsühhiaatri juurde.
Oluline on ju last aidata ja probleemile näkku vaadata. Pere saab väga palju siin ära teha.
Võib-olla sobiks talle väikeklass? Rohkem rutiini? Osaline koduõpe? Osaline individuaalõpe kohapeal? Teraapiad? Jne
Mõnda minu tuttavat on aidanud selles osas gluteenivaba dieet ja puhas toit (nulltolerants e-ainetele).
Erilisi lapsi on üha rohkem. Kuid tegelikult on igal inimesel mingi “kõrvalekalle” normist.
Aktsepteeri oma last nagu ta on. Ja alles pärast aktsepteerimist saab millimeeter-haaval muudatusi teha.
Kõikidel Tallinnas elavatel autistlike laste peredel ja nende tugiisikutel on alates 1. jaanuarist 2020 võimalik pöörduda tasuta psühholoogilisele nõustamisele videokonsultatsiooni formaadis, mida pakub Tallinna Perekeskus. Vastuvõtule pääseb mugavalt ja lihtsasti endale sobivast asukohast.
Nõustamist viib läbi psühholoog Liis Nõupuu, kes on autismi alal kogenud spetsialist, olles üle 10 aasta töötanud autistlike laste vanemate nõustajana ja superviseerinud autistlike lastega töötavaid spetsialiste.
Lisainfo ➡️ http://bit.ly/videokonsultatsioon
