Ma soovitan soojalt, et m6tle pisut, kas see “natuke teistsugune” lapse tunne on selline, et teda hakata lohistama uhest kohast teise ning temale stressi tekitada?
Minul ka naide(sry tapitahed kadusid ara 😁). Lasteaia vanuses tundus et laps on imelik. Ma ei m6iatnud teda abaoluutselt. Kasvatajad olid vaga vahvad. Utlesid et jaa.. on toesti veidi eriline, aga me saame hakkama, sest teame kuidas temaga kaituda. Kuna kodus katkusin juukseid tema kaitumise parast, siis laksin Gordoni perekooli. Seal sain vaga palju haid nouandeid 🙂 Aspergeri joonte teema kais ka labi. (Mul mees ka selline 🙂 tundis end temas ara)
koolis oli alguses raske.. opetaja noudis palju ning me nutsime ja oppisime. Aga ma kunagi ei unustanud seda enda peas pandud diagnoosi ning olen koguaeg teda proovinud suunata ning seletada rahulikult miks yht v teist asja meie yhiskonnas noutakse. Nyyd on ta 8 klass… vaikne ja rahulik, armastab reaalaineid ja vihkab kirjandust (ei pane pahaks:). Meeletult oli vahepeal arvutis,aga tundub et see et, lubasin, muutus “igavaks” – nyyd uurib vabal ajal mis on katkise tehnika sees..
Kaib olumpiaadidel ning on paris lahe jutukaaslane.
Ma tagantjarele motlengi, et kui ma oleks hakanud arstide jne vahet kaima, siis ta oleks end “ise” hulluks tembeldanud ning praegu oleks kodus yks stressav noormees.
PS ta ei tea veel minu pandud diagnoosist 😁 hoian seda lopuni endale
Ma ei taha su usku kõigutada ja võib-olla teil ongi kõik hästi. Aga mina ei poolda seda mitterääkimist. Ilusa ja rahuliku lapse sees võib olla suur valu. Ta saab aru, et on teistsugune, näeb vaeva, et “normaalne” näida, see võtab kogu energia ja ikkagi ta ei saavuta seda. Noorukieas on see teadmine kohutav, et sa ei suuda olla selline nagu teised. Autist ei ole hull, ära näe ise tonti. Kui ise võtad autismi normaalsusena, saab sellest ka vabalt rääkida.