Mina raseduse esimeses pooles märkisin lihtsalt äppi, aga üsna kiirelt kadus see viitsimine ära. Minu jaoks olulisemad asjad seal siiski kirjas, aga mingit igat pisiasja pole küll viitsinud sinna märkida.
Lisaks sain ämmaemandalt ühe pisikese mini-raamatu raseduse ajaks, kuhu saab ka märkmeid sisse teha, aga olen seda täitmist pidevalt edasi lükanud ja nüüd mõtlen, et ega vist takka järgi midagi ei hakka ka sinna suuresti kirjutama. Mõtlesin ka ise alguses, et panen kõik kirja, siis tulevikus hea vaadata, aga no reaalsus on teine.
Kellel tekib küsimus, et miks sellist asja üldse vaja on, siis üsna tihti on beebigruppides ka näha, et mitmendat korda rasedad naised ütlevad, et näed, ei kirjutanud ülesse, kuidas esimese/eelmiste rasedustega oli… Näiteks, kuna algas või kuna lõppes iiveldamine /oksendamine, mingid isud, liigutused jne, et oleks tore mäletada või siis kuskilt vaadata ja võrrelda. Jah, ka rasedakaart on hea koht, kus mingeid ametlikumaid andmeid vaadata, aga seal on ju üsna üldiselt mingi perioodi peale need kirjas.
Kui nüüd rasedaks jäin, saatis minu enda ema mulle pildi oma märgetest, kui ta mind ootas. Muuhulgas ka see, kui palju ta näiteks juurde rasedusega võttis jne (kuigi see oli pea 30a tagasi ja siis ei olnud ju selliseid äppe ja süsteeme). Minul oli küll väga huvitav seda kõike vaadata. Võib-olla mu enda laps tahaks ka kunagi vaadata, kuidas minu rasedus möödus. Tean, et osad suuremad ja uhkemad raamatud on sellised, kus on eraldi kohad oma mõtete kirjutamiseks. Näiteks kiri oma veel sündimata lapsele, mida ta siis kunagi kaugemas tulevikus suuremana lugeda saaks jne.
Ilmselgelt selline kirjapanemise värk ja mõtete välja kirjutamine ei sobigi kõigile, aga mõnele see meeldib ja mõnel tunneb ka laps kunagi tulevikus neid ülesmärkeid lugedes rõõmu 🙂 Eks ikka igaüks teeb nii, kuis meeldib ja viitsib 😀
