Kuidas käitute lapesevanemana, kas olete rahu ise ja ei tülita last üldse, küll ta koju tuleb, kui pidu läbi – või peate oma kohuseks paluda, et ta vahetevahel elumärki annaks, oma asukohta teataks jms taolist?
Kuidas käitute lapesevanemana, kas olete rahu ise ja ei tülita last üldse, küll ta koju tuleb, kui pidu läbi – või peate oma kohuseks paluda, et ta vahetevahel elumärki annaks, oma asukohta teataks jms taolist?
Peaks olema kokkulepe, millal tuleb. Kui selleks ajaks pole saabunud, peaks vähemalt teatama. Muidugi on võimalus, et ongi end nii kapsaks joonud, et pole võimalust kontakteeruda. Raske öelda, mida sel juhul teeksin, kas lendaks kohale või helistaks sõpradele, sest sellised olukorrad võivad vahel kahjuks väga õnnetult lõppeda. Igatahes ei usu ma, et see elumärgi andmine telefonitsi iga natukese aja tagant eriti aitab, kokku võib ju leppida, aga peo käigus lihtsalt jääb see ilmselt tegemata, sest see on üsna tüütu ju.
18-aastase puhul ei ole ma kunagi peo kestel nõudnud mingit asukoha teatamist. Ausalt öeldes ei kujutaks ma seda ettegi. Tean enamvähem millal ta tuleb ja on kokkulepe, et kui ei tule koju, siis teatab, kuhu läheb. Meil muidugi ei ole kunagi ka probleeme olnud pidutsemisega.
Tõe huvides pean ütlema, et ei nõua jooksvat asukohast teatamist ka 16-aastaselt.
Tavaliselt annab küsimata oma asukoha muutusest teada. Pidutsemise ja alkoholi tarbimusega ei ole meil samuti probleeme.
Vahel magama minnes plõksatan talle ka messengeri head-ööd-soovi. Meil on teatud kokkulepped ja neiat on ta siiani kenasti pidanud, T17
No kui mingi sünnipäev või kuhugi klubisse minek, siis varemalt räägime millal pidu lõpeb/koju tuleb. Täna just oli märgipidu koolis, ei küsinud millal tuleb, elumärki ka ei andnud aga laekus umbes 11:30.
Kuidagi märkamatult olen sellest kus oled, kellega oled, millal tuled lahti lasknud, mõnikord loen sõnad peale, et tule viimase bussiga või hommikul esimesega või võtke kamba peale takso. Kapsaks pole joonud ja minu manitsused (mis jäid pigem põhikooli lõppu ja gümnaasiumi algusesse) on lapsele vist pigem tüütu targutamisena tundunud. Varsti juba 19, täiskasvanud inimene.
Kui inimene on 18, on õige joon ta rahule jätta. Sa ei pea teadma iga ta sammu või sõpra või tegu. Seega hinga sisse ja välja ja katsu lahti lasta.
Meie kokkulepe oli see, et aegajalt võis sõnumeid saata (isa saatis iga paari tunni tagant sõnumi a la kõik ok?) ja mina andsin teada kui vahetasime baari/klubi või kui teel koju.
Selline asi kestis mõlemapoolselt kuniks kolisin välismaale ülikooli. Siis ise ei saatnud enam sõnumeid aga vastasin vanemate sobumitele ja kõnedele ikka.
Mul polnud ja pole probleemi siiani sellega et nad teavad kus ma olen või mida ma teen.
Ei eelda, et helistaks iga natukese aja pärast ja tuleks kindlal ajal kui kõik on korras. Nagunii on teada, kellega suhtleb, kuhu läheb. Kui mingi jama tekiks peol, st jooks end kapsaks, ükskõik mis mõte tuleb vms, siis tahan, et helistaks mulle esimesena. Läheks järgi, soovitaks, mida edasi teha. Laseksin olla noorel noor, aga noorena pole just ettevaatust liiga palju, seega jah, kui jama oleks, siis esimene kõne mulle. Lähen järgi kasvõi öösel ükskõik kuhu.
Mulle endale tundub just see variant meeldivamana, et ei pea ette teadma, millal tulen, aga hoian vanemaid kursis, kus olen. Samas ma ei taha ka ahistav vanem olla. Teiste kogemused on teretulnud. Meil pole ka pidutsemisega üldiselt probleeme, seda keerulisem ongi seda õiget joont leida.
Kontrollifriik oled. Kokkulepitud kellaaeg on normaalne täiskasvanud, koduselava lapsega, andes talle piisavalt iseseisvust.
Oma iga liikumisest aru andmise nõudmine… lase veidi ketti lõdvemaks ometi.
Minul oli sellises vanuses emaga nii, et ütlesin, et lähen klubisse ja tulen millalgi öösel. Mingit konkreetset kellaaega on peole minnes ju suht raske ennustada, kuidagi nõme on ka peol jälgida kella, et lubatud ajaks koju jõuaks. Kui on igav, siis v-o lähed juba üsna vara koju ära, aga kui on lõbus, võid jääda hoopis esialgsest plaanist kauemaks. Minu ema ise ei torkinud kunagi, aga omaalgatuslikult ikkagi saatsin öösel SMSi, kui plaanid muutusid ja nt otsustasin sõbranna või poiss-sõbra juurde ööseks minna ja kui ema hommikul ärkas, siis nägi sõnumit ja teadis, miks mind kodus pole või kui olin, siis ärkas ja nägi, et olen koju jõudnud.
Ma arvan, et selline lähenemine on igas vanuses mõistlik. Ka elukaaslasega ma eeldaksin, et kui ta läheb sõpradega välja ja plaanid muutuvad, siis ta annab teada, et ta ei tule koju. Mina hakkaksin küll muretsema, kui mees läheb peole ja hommikuks pole kodus ega temast pole kippu ega kõppu. Vastupidine olukord oleks ilmselt veel rohkem muretseva panev, kui naine ei jõua koju ja ei anna märku, sest teatavasti on naistel suuremad ohud.
Seega jah, täisealise lapse puhul ma mingit kontrolli ei rakendaks, aga siiski eeldaks, et ta annab teada, kui ei jõua hommikuks koju.
Hmm, selgita palun, miks kojutuleku kellaaja kokku leppimine ei ole lapse ahistamine, aga endast märku andmine on?
vaata, siin on asi ilmselt selles, et mina ja too teine kägu peame silmas, et kojusaabumise kellaaeg on enamvähem teada, kuid see ei ole kivisse raiutud number, vaid selle muutumisest saab alati teatada – sellisel juhul ei ole see kuskilt otsast ahistamine. samamoodi teatb laps sellest, kui ta ei tule mitte koju, vaid ööbib mõne sõbra pool. tavaliselt ju vanemad ei sea 18-aastastele enam selliseid piire, et pead kl 23:45 kodus olema vms. oma tütarde puhul soovin lihtsalt seda, et ma teaksin, kus ja kellega nad on, et nad on turvalises seltskonnas ja koju tulevad keset ööd kas kellegagi koos või usaldusväärse taksoga.
Aeg-ajalt ürituse keskel teatamine oleks küll väga tüütu, las noor tunneb end hästi ja pidutseb.
Minu poeg on alates 14-aastasest üsna palju sõprade juures ööbinud, nendega suvilas või maakodus (vanemate teadmisel) aega veetnud.
Klassikaaslastega öiseid pidzaamapidusid korraldanud, kust laekutakse teinekord kell 9 hommikul, teinekord lähen ise öösel järgi.
Ilmselt on süsteem toiminud, probleeme pole olnud, purjus pole olnud…
Kokkulepe on, et alati teatab kelle juurde ja kui kauaks läheb. Kui jääb ööseks, siis alati saadab mulle enne magamaminekut sõnumi, et nüüd läheb magama ja kõik ok…Siis ma tean, et jõudis oma ööbimiskohta ilusti kohale ka sõbra/sõpradega.
Ah jaa – hetkel on on poeg 18 ja seega täisealine, aga süsteem toimib ikka edasi
Ma oskan ka suvalisel ajal suvalises kohast sõnumit saata…et AK hakkas ja ma lähen nüüd tuttu
Erinevus on selles, kas on lihtsalt kokkulepitud aeg, mille muutusest saab loomulikult vajadusel teavitada või eeldab ema tõepoolest aruandmist igast liikumisest – niikaua olime poiss-sõbra pool kahekesi,nüüd läheme sõprade poole, nüüd baari, nüüd kluppi.
Midagi võiks ju privaatne ka olla, vabal õhtul võiks end tohtida vabalt tunda, emal ei ole vaja kõike teada.
Kui inimene on 18, on õige joon ta rahule jätta. Sa ei pea teadma iga ta sammu või sõpra või tegu. Seega hinga sisse ja välja ja katsu lahti lasta.
See sõltub minu meelest eelkõige sellest, kas laps elab minuga koos või mitte. Kui tal on juba eraldi elamine, siis on tõepoolest veider iga natukese aja tagant vanematele teatada, kus ta parasjagu asub ja mida teeb. Kui aga laps elab minuga (enamasti ikka 18-aastased elavad), siis on elementaarne austus pereliikmete vastu, et oma plaanidest teada antakse. See ei tähenda seda, et peaks pidevalt SMS-ima, aga tuleks öelda, kuhu minnakse ja mis ajal umbkaudu saabutakse. Ka minul vanainimesena on kohustus perele teada anda, kui pikemalt ära jään. Ei ole küll päris nii, et lähen reede õhtul pärast tööd sõbrannadega baari, siis otsustame hoopis paariks päevaks kuskile spaasse sõita ja kõik see aeg pere kodus mõelgu ja muretsegu, kus ma asun. Seega minu meelest on viisakas teisi oma ajakavaga kursis hoida ja kui see muutub, siis teada anda. Ohutum muidugi ka – ehk et kui on kindlalt teada, et pereliikmed alati oma plaanidest ja nende muutmisest teatavad, siis saab sellest mustrist kõrvalekaldumise puhul kiiremini reageerida ja vajadusel abi leida. On meilgi olnud lugusid, kus noored inimesed joogisena surnuks külmunud vmt ja mõni tund varasem abisaabumine oleks võinud osutuda elupäästvaks.
Kui aga laps elab minuga (enamasti ikka 18-aastased elavad), siis on elementaarne austus pereliikmete vastu, et oma plaanidest teada antakse. See ei tähenda seda, et peaks pidevalt SMS-ima, aga tuleks öelda, kuhu minnakse ja mis ajal umbkaudu saabutakse. Ka minul vanainimesena on kohustus perele teada anda, kui pikemalt ära jään. Ei ole küll päris nii, et lähen reede õhtul pärast tööd sõbrannadega baari, siis otsustame hoopis paariks päevaks kuskile spaasse sõita ja kõik see aeg pere kodus mõelgu ja muretsegu, kus ma asun. Seega minu meelest on viisakas teisi oma ajakavaga kursis hoida ja kui see muutub, siis teada anda.
no siin ei ole küll keegi öelnud, et vahet pole, kas tuleb laup hommikul v läheb esmasp otse kooli. teemaalagataja jutust jäi küll mulje, et ta soovib, et laps teataks, kui liigub ühest kohvikust teise ja teisest kohvikust klubisse. kui ma tean, et laps läheb sõpradega linna peale, siis oleks minu meelest küll üsnagi ahistamine nõuda täpset aruandmist selle kohta, mis aadressil ta mingil hetkel on.
Ühe katuseall elavatel inimestel võiks tõesti üksteise vastu niipalju austust olla, et öeldaks kuhu ja kellega midakse ning millal koju tullakse. Kehtib ka vanemate suhtes.
Kui inimene on 18, on õige joon ta rahule jätta. Sa ei pea teadma iga ta sammu või sõpra või tegu. Seega hinga sisse ja välja ja katsu lahti lasta.
Huvitav, kas sul samasugune mõistev suhtumine on ka mehe puhul?
Mina eeldan, et kui elatakse (18-aastase lapsega) koos, siis on loomulik, et üksteise turvalisusest hoolitakse ja kellelgi pole raske või vastumeelt teada anda, et kõik on korras.
Kuidas täpselt, see on iga pere siseasi ja tehakse nii, nagu kõikidele sobib ning kokkulepetest peetakse kinni. Vanus ei mängi siin mitte mingit rolli.
Iga kontrollfriik põhjendab seda hoolimisega.
A sul ei ole oma elu, et pidevalt teise inimese järgi nuhkida?
Mehe puhul, on küll. Tal minu osas ka. Kas ma peaks talle iga kord teada andma, kui väljaskäigu ajal uude kohta lähme?…pole nagu pähegi tulnud
teemaalagataja jutust jäi küll mulje, et ta soovib, et laps teataks, kui liigub ühest kohvikust teise ja teisest kohvikust klubisse.
Vat see on sinu probleem, kui sul selline mulje jäi. Minu soov oli, et laps “elumärki annaks, aeg-ajalt asukohta teataks”, mis ei tähenda sugugi, et iga sammu raporteerida vaja on.
no kui sa nüüd teiste vastuseid loed, siis näed, et ka nemad said teemaalgatusest samamoodi aru nagu mina. või mida sa siis mõtlesid selle all, et “ta vahetevahel elumärki annaks, oma asukohta teataks jms taolist”? kui meie teame, kuhu laps läheb (meie kodustest näidetest konkreeetselt gümna tutvumispidu mulle teada asukohas, retsipidu teada asukohas, eelmise klassiõe sp tema kodus, praeguse klassiõe sp teada asukohas), siis ma teangi, kus ja kellega laps on. kui ta nö kaldub varem teadaolevast plaanist kõrvale (kuigi tavaliselt seda ei juhtu), siis saadab mulle sõnumi. kui tuleb jala koju, saadab sõnumi, et hakkas tulema ja koju jõudnuna saadab tavaliselt sõnumi, et on kodus siis ma hommikul esimese asjana näen neid. 16-aastane ei käi laupäeviti sellisel viisil väljas, et lähme sõpradega ei tea kuhu ja ei tea milleks, aga 18-aastasel mõnikord tuleb ikkagi ette. sel juhul tean laias laastus, kellega ta on ja enamvähem seda, kus liigub (a la südalinn), kuid kohe kindlasti ei pea ta mulle raporteerima, kus mingil hetkel viibib.
teemaalgatus viib küll mõtted sellele, et ootad asukoharaportit – kui see nii ei ole, siis mida sa täpsemalt silmas pidasid? sa näed, et meie lapsed informeerivad meid oma käikudest üsna detailselt, kuid sinu postitustest võis välja lugeda, et sa ootad siiski midagi rohkemat?
18-aastasele kehtivad samad kokkulepped kui pere teistele täiskasvanutele. On teada, kus on ja millal tuleb, helistab/saadab sõnumi kui kauemaks jääb (alates 30 min).
Kui inimene on 18, on õige joon ta rahule jätta. Sa ei pea teadma iga ta sammu või sõpra või tegu. Seega hinga sisse ja välja ja katsu lahti lasta.
Hmm, kas sama on normaalne ka abikaasade vahel? Ei tea, kus on ja millal tuleb? Ja teine ei muretsegi?
Kui inimene on 18, on õige joon ta rahule jätta. Sa ei pea teadma iga ta sammu või sõpra või tegu. Seega hinga sisse ja välja ja katsu lahti lasta.
Huvitav, kas sul samasugune mõistev suhtumine on ka mehe puhul?
Mina eeldan, et kui elatakse (18-aastase lapsega) koos, siis on loomulik, et üksteise turvalisusest hoolitakse ja kellelgi pole raske või vastumeelt teada anda, et kõik on korras.
Kuidas täpselt, see on iga pere siseasi ja tehakse nii, nagu kõikidele sobib ning kokkulepetest peetakse kinni. Vanus ei mängi siin mitte mingit rolli.
Iga kontrollfriik põhjendab seda hoolimisega.
A sul ei ole oma elu, et pidevalt teise inimese järgi nuhkida?
Mehe puhul, on küll. Tal minu osas ka. Kas ma peaks talle iga kord teada andma, kui väljaskäigu ajal uude kohta lähme?…pole nagu pähegi tulnud
Abikaasa teab, et olen sõpradega väljas, samuti seda, milliste sõpradega ja millal tulen.
Eestis kaob aastas sadu inimesi!
Selle lause all mõtlesin, et ta võiks vahetevahel (mitte 15 minuti tagant ega iga muutuse korral) elumärki anda või asukohta teatada. Ei peaks väga keeruline lause olema, et sisu selgitamist vajab?
Okei.
Tundub, et tegu vist harvemini peol käiva hiljuti 18-aastaseks saanud noorega.
Eks need asjad loksuvad paika pikema aja peale. Siis saad ise ka ehk aru, et see “aeg-ajalt märku andmine” on üsna koormav, tegelikult ka sõnumite saaja jaoks. Kõik käib suureks kasvamise juurde, eks peate mõlemad harjuma.
#3276649:
no kui sa nüüd teiste vastuseid loed, siis näed, et ka nemad said teemaalgatusest samamoodi aru nagu mina.Vabandust, aga ka see on teie probleem. Eks igaüks mõistabki teiste kirjutatut läbi iseenda rikutuse prisma ehk siis igaüks loeb välja seda, mida parajasti tahab välja lugeda.
okei, olgu siis. polnud vist eriti tark mõte sul siit arvamusi küsida, kui vastused ei sobi.
