Teema: Kui 50+ avastad, et oled elu ära raisanud

#3803819:

#3803802:

Paneb imestama, et sinu arvates teistel on mingid ülisuured saavutused!? No mis saavutused enamikul on, mitte mingeid. Tõelist superkarjääri teevad vähesed, mingeid teaduslikke leiutisi vmt. Lapsed küll mingi saavutus pole, lihtne bioloogia.

Nn võidab ilmselt see, kel on elurõõmu, võime tunda rõõmu pisiasjadest, rahulolu sellega, mis on.

Ei ole ülisuured, aga just selles asi ongi, et teistel on see elurõõm ja on ka millest rõõmu tunda – ollakse millegi poolest tuntud või hea, oh Kati, tema oskab imelisi napoleoni kooke teha ning oh Mati remondib vana mööblit ülihästi. Mina ei leia eriti midagi, mida ma oskaks ja millel oleks ka tähendus. See, et ma oskan mõnda keelt või et mul on mõni paber, tundub ääretult tähtsusetu, kui ma seda keelt ei kasuta ning paber vedeleb kuskil kapis.

Nüüd lihtsalt höövel kätte rabada ja ise ka mööblit tegema kukkuda … tundub veel haledam. Ja ega tervis väga sellist füüsilist tegevust enam võimalda ka.

Mõistan, mida tunned. Olen 35, mul on 12 a päris head abielu, 3 last, magistrikraad selja taga. Aga olen terve elu samamoodi mõtelnud. Ma ei oska ka miskit silmapaistvalt hästi. Aga olen lahendanud selle enda jaoks nii, et püüan iga nädal vähemalt ühte inimest millegi olulisega aidata/toetada/julgustada. See võib olla lähedane aga ka võõras inimene. Siis ma ei tunne, et raiskan ruumi või õhku…ma arvan, et sulgi tuleb leida hobid, mida armastad ning mingi suurem elu mõte, millega muudad maailmas midagi paremaks. Kriisid on vajalikud, sest nad viivad edasi.

Teate seda nalja, et kaks üliõpilast vaidlevad koridoris selle üle, et kas elu algab sünnist või viljastamisest. Professor läheb mööda ja ütleb:”Elu algab alles siis, kui lapsed on kodunt läinud ja koer surnud.”

Nii, et oluline pole mitte vanus, vaid enesetunne. Oskus tunda ennast õnnelikult. Üldiselt on kuuekümnesed õnnelikumad kui viiekümnesed. Selleks ajaks on menopaus möödas ja tasakaal tagasi – kõigil muidugi vaevuseid polegi. Tundub küll , et need, kes kogu elu on samas normkaalus püsinud, kogevad vähem vaevuseid, nii, et tasuks pingutada.

Küll aga võib elu ära raiskamise tunne tekkida päris paljudele. Paarkümmend aastat möödub kergesti sellele mõtlemata, sest kohustused võtavad kogu aja ja tähelepanu. Mingil hetkel siis tekib aega sisevaatlusteks ja arusaamine, et tegelikult on olulised aastat möödunud märkamatult teistele elades. Ainult laste, töö, argielu või ebarahuldava suhte tingimustes. Loomulikult pole kerge suuri muutuseid teha, see nõuab motivatsiooni, mida on raske leida, pole aga võimatu.

#3813839:

#3813798:

Paksuteemades sama lugu, et saledate kommentaarid ei ole oodatud, ehkki nemad on ju need, kes teavad, kuidas sale püsida…

Justjust. Nad teavad, kuidas sale PÜSIDA. Paksul on vaja teada, kuidas saledaks saada ja enda deemonid võita. Saledal pole paksule mitte midagi enne õpetada, kui see paks salenenenud pole. Nii ka siin teemas.

Arvan, et neid inimesi, kellel elus ühtegi mõõnaperioodi ei ole, neid on väga vähe.  Minul on neid paar tükki olnud.  Mõni naudib selles madalseisus olemist – nagu ka see teemaalgatus.  Teine ei saa seda endale lubada ja peab leidma viisi kuidas sealt välja rabeleda.   Loomulikult on algus raske ja tagasilöögid kerged tulema.  Tuleb leida midagi, mis sind tegutsema motiveerib. Minu stiimul oli näiteks see, et tahtsin, et mu lapsed võiksid minu üle uhked olla.

#3809242:

Sama siin. Mees läks ära, lapsed lahkuvad oma elule, töökoht on sama, kôik on sama. Mind valdan absoluutne paanika – kas ma jäängi nüüd nii? Vaatan nôksa vanemaid sôbrannasid, kôik nagu neil töötab: mehed, lapsed, osadel lapselapsed, reisid, peod.

Meestel armukesed… 🙂

#3814899:

#3814590:

On täiesti selge, et eluaegne sale on kogu elu toitunud paremini kui paks, kes on paksuks läinud.

Tegelikult pole isegi see selge. Suurem osa pakse teab toitumisest 10 korda rohkem kui saledad – nad lihtsalt ei ole mingil põhjusel suutelised neid teadmisi piisavalt rakendama. Mõni sale sööb aga valimatult laua tühjaks (ei, valib ikka ka – salatit ei puutu), pole tal paksule mingit tarkust edasi anda.

Suurem osa saledaid siiski teab toitumisest 10 korda rohkem kui tüüpiline paksuke. Aga kindlasti on ka mõni sale, kes ei tea.

#3814956:

Ma ei nõustu sinuga. Saa aru – 99% paksude probleem pole selles, et nad ei teaks, kuidas peab, vaid selles, et nad ei suuda seda teostada. Pole midagi lihtsamat kui kaloreid liita ja koguseid korrutada. Raskus on mujal.

Olen sellega nõus. Suurem osa paksukesi on toitumisteemadel täielikud profid, kuid ei suuda oma teadmisi reaalsuses rakendada. Neid inimesi on üsna vähe, kes lihtsalt teavad valesti, mis rohkem või vähem kaloreid annab. Ja väga suur osa saledatest saavutab selle saleduse ilma igasuguse pingutuseta. Väiksem osa on neid, kes igapäevaselt kaloreid loevad, toitumist jälgivad ja oma kaaluga üles ja alla reisivad.

Saavutus on nagu mingi eesmärk. Kui sul tuleb miski lihtsalt, pole see nagu mingi saavutus.
Nt joodik jätab joomise. On tubli saavutus. Aga mina ei saaks seda pidada enda saavutuseks. Seda seepärast et ma ei joo. Sest ma polegi joonud. Nii nagu on kõigega. Mis tuleb kergelt, see pole nagu midagi.
Ma pole ka paks olnud. Ja ka see pole mingi eriline saavutus. Vahepeal ma küll kosun veidi. Aga vähem süües kaovad ka need kilod.

#3815226:

Tegelikult on su tsiteeritul õigus – suurem osa dieeditajaid siiski ei tea, mida nad teevad. Asi ei ole vaid kalorite liitmises, mida enamus naisi teevad. Jälgida tuleb ka seda, mida sa sööd, et saada sellest välja arvutatud toidukogusest maksimaalne rahuldustunne, mis on oluline ettevõtmise jätkusuutlikkuseks. Ja just siin on see koht, kus enamusel teadmisi napib. Süüakse lihtsalt “midagi”. Tahtejõulisemad suudavad niimoodi ka alla võtta, aga enamus ei suuda, sest koguaeg on raske ja paha, ja nii see asi katki jääbki.

Ei ole õige. Olen olnud Fitlapi grupis. 99 protsenti paksudest teavad seal väga hästi, mida peab sööma, kuidas kõht täis hoida jne. Ütleme, et toitumisest teavad nad palju rohkem kui saledad. Paljudel langebki kaal väga halvasti, ei ole vaid kalorid sisse-kalorid välja matemaatika. Tean mitmeid inimesi, kes loevad kaloreid, mõõdavad nutikellaga kulutatud kaloreid ja teevad matemaatikat, et kui on miinus 7000 kcal, siis peaks kilokene läinud olma. Aga ei ole alati nii. Kuigi on ka makrod paigas jne. Ikkagi õnnestuvad vähesed.

Järelikult tuleb kaalulangetamiseks kasutada kalorite arvutamist. Mitte ajada taga makrosid. Nii lihtne see ongi. Tahaks näha, kuidas mõni paks suudab 1200 kcal tarbides paksuks jääda.

Kaloreid loetakse ju toitumiskavades ka. Ainult makrode arvestamine on loomulikult kasutu.

Järelikult on need etteantud kalorid valed, kui tulemust ei ole. Muutes kogu selle kava väärtuse küsitavaks. Või kuidas Te selgitate, et väidetavalt inimesed järgivad, aga tulemust ei ole?

Ilmselgelt ei suuda nad kavast kaua täpselt kinni pidada, jaks saab otsa. Tulemused on 2-3 kg kuus, mis tundub liiga vähe ja lüüakse käega. Ei suudeta tühja kõhuga olla ja kogu aeg süüa vaaritada.

#3814956:

#3814908:

Suurem osa saledaid siiski teab toitumisest 10 korda rohkem kui tüüpiline paksuke. Aga kindlasti on ka mõni sale, kes ei tea.

Ma ei nõustu sinuga. Saa aru – 99% paksude probleem pole selles, et nad ei teaks, kuidas peab, vaid selles, et nad ei suuda seda teostada. Pole midagi lihtsamat kui kaloreid liita ja koguseid korrutada. Raskus on mujal.

On inimesi, kes ei hooli, tegelikult ka ja seetõttu, et see nõuaks suurt pingutamist. Üks minu sõbrannadest on ülekaaluline ja sellest tingitud terviseprobleemidega kimpus, aga  kui koos väljas sööme, valib alati ebatervislikuma variandi ( võrreldes minuga, kes ma olen sale ). Väidab, et salat ajab südame pahaks, kana ei maitse jne.  Kui vaadata näiteks 80.aastseid inimesi, siis ühed lendavad üle ookeani, käivad igal aastal puhkamas ja naudivad elu. Teised on  hädas tervisega ega tee enam midagi. Õige on see, et kuidas elad elu esimese poole, määrab teise poole kvaliteedi.  Motivatsiooniks pole vast paremat asja, kui uus suhe, kaob isu ja tekib uus hingamine, huvid ja silmaring.

#3804106:

t üldse elus olen – ka selle üle tasub õnnelik olla ????

No ma ei tea …. Elusolemine iseenesest pole ju midagi saavutusväärset. Puhas bioloogia, nagu  keegi eelnevalt ütles.

Ma praegu juba mõtlen, mille nimel edasi elada. Tööl mind hinnatakse, sale olen ka, aga täiesti üksi. Lapsed suured, oma elu peal, minuga suhtlevad vähe. Mehed mind ei vaata. Sugulasi ja sõpru vähe. 2 päev pole kellegagi rääkinud v.a poemüüja. Kuidas saab sellisesse auku kukkuda? Peaks siis välja ronima, aga ei oska. Ma ka ei taha niimoodi elada enam.

ma ka üle viiekümne. avastasin just hiljuti enda jaoks joonistamise. väga mõnus. lugemine on ka hea ajaviide. ühe hektarise aia olen valmis nokerdanud. mulle meeldib reisida, see on hoopis teine maailm ja argimured ununevad. mõte on selles, et leia üles,mis sind huvitab ja hakka toimetama ????

aga muidu – nii mõnusat elu pole mul enne olnud. vaba aega piisavalt. raha piisavalt. tööd pakutakse uksest ja aknast. eneseteadvus on laes. lapsed suured. mees armastab jumaldamiseni. tütar kadestab kapsaks ????

läbikukkunud ema siis