Esileht › Pereelu ja suhted › Kui 80aastased vanemad…
Ülimalt enesekeskne paistab teemaalgatus, mingi kala teie suhetes vahel on.
LEIN, teema on laste leinast ja teemaalgatajana palun mõtteid, kuidas leinaga toime tulla! Mis enesekesksusest sa siin räägid? Teema ongi 100% enesekeskne.
(Teemaalgataja)
Ja sa arvad, et minu moodus leinaga toime tulla aitab sind?
Mina räägin surnud inimestega. Et näe, hortensia ei elanud talve üle, aga panen uue. Vihma oleks vaja, aga mitte ei tule.
Aitab sind?
Huvitav on vastuseid lugeda, aga samas kurb ja paneb mõtlema, et kas tõesti on perekoolikate funktsionaalne lugemisoskus nii kehv
Ja su enda funktsionaalsed oskused!? Ei ole veel aru saanud, et miski siin elus ei ole igavene? Kõik hea saab otsa kunagi. Täna on täna ja mis oli 20 aastat tagasi, ei saa enam tagasi. Oleksid selle funktsionaalse lugemisoskuse kõrvalt läbi hammustanud, oleks praegune lein lihtsam. Teised kommenteerijad mitte ei räägi teemast mööda, vaid sul endal puudub oskus teistega arvestada. Sinu lein on sinu oma, sinu keha sees, sinu tunne. Sulle tuleb vist tõesti paljusid asju karjudes selgeks teha, räuskavad sinu peale nagu sa ise ütled. Muidu sa ju aru ei saa. Äkki teraapia teeb head, kus saad oskusi ja tööriistu oma tundeid ise lahti mõtestada, ei pea siia teisi süüdistama tulema. Teraapias käiakse läbi inimese elukaar, 80 aastaste keha hakkab elust väsimuse ja tüdimuse märke maha jätma. Võta oma pere, mees, laps/lapsed, sõida autoga õue, vii lilli, viibi kasvõi 5 min. Tahtsin teid näha, tahtsin teid kallistada. Niimoodi see leinamine käibki. Kas homme on enam keda kallistada, Mõttekoht!
Aga see kõlab küll kahtlaselt, et nad RÄUSKAVAD. No mis see tähendab? Ma kujuta hästi ette, kuidas 80-a inimene selle sõnaga kirjeldatud tegevust läbi viib. Pakun, et kuulmine on nõrgenenud ja räägivad valju häälega ja saavad pahaseks, kui end külla küsite? See ei ole räuskamine.
Räuskamine tähendab, et nad on üliemotsionaalsed ja ei räägi normaalse rahuliku häälega, vaid karjuvad negatiivse sisuga juttu ja vihaselt. Kuulmisteravusega pole siin paraku pistmist, vaid lihtsalt ei taha kedagi näha. Sama vanad sõbrannade vanavanemad võtavad heldinult kalliga vastu, meie omad räuskavad ukse peal ja vehivad kätega. Küsimus pole põhjuses “miks”, vaid selles, kuidas lastena toime tulla, kui vanaemalt ei saa sooja kalli, vaid sõimu osaliseks.
No üks variant, kuidas sellega “toime tulla”, on välja selgitada, MIKS ei saa vanaemalt sooja kalli osaliseks, ja algpõhjusega tegeleda. Aga olgu siis – sina ei taha teada, kuidas vigastatud koera ravida, vaid kuidas tulla toime kurbusega selle üle, et ta uriseb ja naksab, kui nätsutama minna. Koer las sureb või elab, mis sul sellest.
Sama vanad sõbrannade vanavanemad võtavad heldinult kalliga vastu, meie omad räuskavad ukse peal ja vehivad kätega. Küsimus pole põhjuses “miks”, vaid selles, kuidas lastena toime tulla, kui vanaemalt ei saa sooja kalli, vaid sõimu osaliseks.
Vabandust, aga saad sa aru – siin tõesti polegi ju midagi teha! Ja ka selle sinu leinaga toimetulemiseks ei ole olemas mingeid müstilisi “imenippe”.
Nii nagu kõikide nn leina liikide puhul, tuleb siingi loetleda üles need tavalised toimetulekuviisid, mille leiab psühholoogide kirjutatud artiklitest. Et meenuta häid aegu, keskendu oma perele ja laste kasvatamisele, leia uusi hobisid jne.
Minu ämm ja äi samuti ei tahtnud lapselapsi näha ega hoolinud neist. Neil oli tõesti ükskõik, kas mu lapsed on elus või surnud. Me ei hakanud selle pärast mingit suurt leinamist tegema, mõru tunne oli küll hinges, kuid saime üle. Elasime oma elu, keskendusime lastele. Teist inimest ei muuda, ja kui muuta ei saa, siis tulebki sellest üle olla ja oma eluga edasi minna.
Kusjuures, ma ei usu, et sinu 8-aastane laps, kes pole iialgi elus vanaema näinud, teda nii hirmsasti taga leinab. Leinaja oled siiski sina. Sest sinul on oma emaga olnud ühine minevik, ühised mälestused. Sinu lapsel neid aga ei ole ja ta ei oskagi puudust tunda kellestki, keda kunagi elus näinud pole. Näiteks minul endal ei ole olnud isa. Ema kasvatas mu üles algusest peale üksi. Mul puuduvad igasugused mälestused isast ja tänu sellele ei ole ma ka õieti kunagi osanud temast puudust tunda. Okei, olen kunagi teismelisena uurinud emalt isa kohta, et kes ta selline üldse oli jne, kuid ühtegi pisarat ma tema puudumise pärast pole valanud küll iialgi. Sest ma lihtsalt ei tunne seda inimest.
Kui põhjus on teada, siis lihtsaim viis leinata on aksepteerida seda põhjust ja mitte proovida asju muuta.
Ühesõnaga asjaga leppimine, et seda muuta ei saa.
Ilmselt on tegu (eel)dementsusest tingitud isiksusemuutustega. Aitab ehk mõte, et nad ei ole päriselt enam nemad ise. Elava inimese leinamine ongi kõige raskem. Dementsusega on nii, et kest on, aga armsat inimest selle sees enam mitte. Seda on väga raske taluda.
Sa, teemaalgataja, ütlesid küll, et põhjus on teada, aga kui täpselt? Äkki nad on ajukahjustuse saanud (eeldan, et põhjus on ajukahjustus või -haigus, kuna terve ajuga inimene ju nii ei käituks nagu sinu kirjeldatud isikud) sellepärast, et panevad ahju või pliidi siibri liiga vara kinni? Äkki söövad kehvasti ja on vitamiin B12 puudus?
Äkki söövad kehvasti ja on vitamiin B12 puudus?
Äkki tahetakse vanadekodusse viia?
Ilmselt on tegu (eel)dementsusest tingitud isiksusemuutustega. Aitab ehk mõte, et nad ei ole päriselt enam nemad ise. Elava inimese leinamine ongi kõige raskem. Dementsusega on nii, et kest on, aga armsat inimest selle sees enam mitte. Seda on väga raske taluda.
Sa, teemaalgataja, ütlesid küll, et põhjus on teada, aga kui täpselt? Äkki nad on ajukahjustuse saanud (eeldan, et põhjus on ajukahjustus või -haigus, kuna terve ajuga inimene ju nii ei käituks nagu sinu kirjeldatud isikud) sellepärast, et panevad ahju või pliidi siibri liiga vara kinni? Äkki söövad kehvasti ja on vitamiin B12 puudus?
Mina ei taha ka mõnede oma sõvrannade lapsi näha. No mus teha, kui on kasvatatud ülbeteks nonstop vahelerääkijateks. Ega ma seepärast dementne ole.
Vanus teeb oma töö. Kui tahate külla minna, siis käige väikse seltskonnaga, nt üks vanem ja lapselaps. Võtke kaasa midagi nosimist, küpsist vmt. Olge natuke aega korraga. Enda vanavaemate pealt mäletan, et ega 80+ ei ole enam mingi seltskonnavanus suuremal osal eakatest. Vanaema sünnipäevigi pidasime nii, et eelmisel päeval käis üks inimene ja koristas tema juures kõik ära, söögid tegime oma kodus valmis. Nii et kõik sai kaasa võetud, katsime laua, natuke istusime, sõime koos, pärast korjasime jälle kõik kokku, vaatasime, et nõud sai pestud jne. Vanaema istus oma tugitoolis ja ootas oma õhtust seebikat, ega ta väga seltskondlik ei jaksanudki olla.
Jälle oleneb inimesest. Minu ämm hakkab 86 saama. Uudiseid ja muud harivat loeb igapäevaselt netist, vihkab EKREt ja valib terve elu Reformi. Kaks sõbrannat nende pundis veel elus, nendega saadakse kokku, mängitakse lauamängu, tehakse pitsike ja süüakse midagi head. Viskab pidevalt nalja ning on terava ütlemisega. Käib vajadusel 1,5 aastast lapselast mitme tunni kaupa hoidmas ning temaga väljas jalutamas ning kiikumas. Aitab teisel vanemal ka 1-kuuse järgi vaadata ning ei karda nii väikest. Kokkab pidevalt ning kord nädalas käib lapselapse pere kindlasti seal söömas. Teeb alati jõululaua ning sinna olen jätkuvalt igal aastal kutsutud ka mina, kes ma 23 aastat tagasi tema pojast lahutasin. Saab minu 16 aastat noorema mehega suurepäraselt läbi ja neil on ühised jututeemad, millest mulle ei räägita 😀
Ehket mina leian, et kui just tõesti dementsus või muu hull haigus kallal pole, on enda teha, kuidas ümbritsevasse suhtud ning inimestega oled. Ämm on mul ka vähi seljatanud ning muude asjadega kimpus olnud, aga ta ütleb, et ei taha tervisest mingit halinat kuulata. Et küll hakkama saab.
Sulle tuleb vist tõesti paljusid asju karjudes selgeks teha, räuskavad sinu peale nagu sa ise ütled. Muidu sa ju aru ei saa. Äkki teraapia teeb head, kus saad oskusi ja tööriistu oma tundeid ise lahti mõtestada, ei pea siia teisi süüdistama tulema. Teraapias käiakse läbi inimese elukaar
Jälle üks, kes on käinud teraapias “tööriistu” saamas. Õudne, lõpetage selle jubeda ja kohmaka väljendi kasutamine.
Jälle üks, kes on käinud teraapias “tööriistu” saamas. Õudne, lõpetage selle jubeda ja kohmaka väljendi kasutamine.
Kui inimene kirjutab, et ta ei saa oma tunnetega ise hakkama, mis teed siis, topid ravimeid jälle täis, selle asemel, et rääkima saata. Parem lõpetage beibetsemine. Kordades suurem mure on selles, et inimene seksib, kuid ei tea milline vastutus seksiga kaasneb. Buhhhhh.
Kordades suurem mure on selles, et inimene seksib, kuid ei tea milline vastutus seksiga kaasneb. Buhhhhh.
Jää vait oma lolli seksijutuga. Krt kõiki ära tüüdanud. Mine lase endale mingi õnneliku lõpuga massaaz või miskit teha, mehed sind nagunii ei taha, äkki tuleb mõistus tagasi?
Jää vait oma lolli seksijutuga. Krt kõiki ära tüüdanud. Mine lase endale mingi õnneliku lõpuga massaaz või miskit teha, mehed sind nagunii ei taha, äkki tuleb mõistus tagasi?
Ja sina menopaus hoia ka oma mokk maas! Mine lase endale massaaz teha, kui alumine massaazi tahab. Ja pugi ad vähem, ajukeemia puhta ogar!
Kusjuures, ma ei usu, et sinu 8-aastane laps, kes pole iialgi elus vanaema näinud, teda nii hirmsasti taga leinab. Leinaja oled siiski sina. Sest sinul on oma emaga olnud ühine minevik, ühised mälestused. Sinu lapsel neid aga ei ole ja ta ei oskagi puudust tunda kellestki, keda kunagi elus näinud pole. Näiteks minul endal ei ole olnud isa. Ema kasvatas mu üles algusest peale üksi. Mul puuduvad igasugused mälestused isast ja tänu sellele ei ole ma ka õieti kunagi osanud temast puudust tunda.
Mina pole näiteks näinud mitte ühtegi vanavanemat. Mitte sellepärast, et nad ei tahtnud mind näha, vaid sellepärast, et nad olid minu sünni ajal juba kõik surnud.
Ma ei nimetaks seda otseselt leinamiseks, aga olen väga korduvalt neist suurt-suurt puudust tundnud. Ja lapsena ikka kadestasin ka teisi lapsi, kellel olid vanavanemad. Nii väga oleksin tahtnud, et mul oleksid olnud vanavanemad. Et mul oleksid olnud lapsepõlvesuved maal, vanavanemate juures… Igatsen seda enam, et vähemalt ema vanemate kohta oli jutte, et nad olid lõpmata head ja vahvad inimesed.
Ja sina menopaus hoia ka oma mokk maas! Mine lase endale massaaz teha, kui alumine massaazi tahab. Ja pugi ad vähem, ajukeemia puhta ogar!
Pole elus mingeid AD-sid puginud, rumal inimene. Kuidas sinusugused üldse vabakäigul on?
Mina jälle ei saa aru, kust te teemaalgatusest seda välja loete, et TA lendaks perega peale ning eeldab, et vanemad on suure peolaua ette valmistanud. Lisaks, nagu üks siin veel kirjutas, nagu TA eeldaks, et vanapaar peab tema pere lõbustama, kantseldama ja kostitama.
Lugesin lausa kaks korda, aga ei leidnud teemaalgatusest midagi sellist.
Miks vanad selliseks on muutunud? Eks põhjus tuleks otse nende endi käest järele uurida. Ehk on tegemist tõesti dementsusega? See siiski päris ok ei ole, et 80-aastane inimene ei huvitu oma lastest ja lapselastest kohe üldse mitte. Eriti veel juhul, kui varasemalt on vanematel ja lastel olnud normaalne peresuhe.
Kui 80-aastased pole kordagi oma 8-aastast lapselast näinud – tema sünni ajal olid nad ju alles 72-aastased, siis on see tõsiselt imelik. Ka juhul, kui muidu oma lastega eriti sooje ja lähedasi suhteid ei ole.
Minu pere sõidab suveperioodil igal nädalavahetusel minu vanemate juurde. R-P veedame kõik aega koos.
Good for you, aga ma tahan kõike muud ka elus teha, kui igal nädalavahetusel kuhugi maale sõita. Kohutav elu sul.
Sekundeerin. Päris õudne oled, et sunnid oma perekonda iga nv oma emme ja issi juurde sõitma, saa suureks.
Mis mõttes sunnin? Terve mu pere kõik ise tahavad maale minna. Miks neid selleks sundima peab? Naljakas, et ma sellepärast sinu arvates õudne olen.
Mida tähendab saa suureks? Meil on kõikidel lihtsalt hea koos olla. Seda enam, et vanemad on juba vanad ja vajavad oma väga suure majapidamise juures suurt abi.
Ma pole maininud, et me ei tea, milles on asi. Teame küll.
Aga avalda, milles see asi on. Ehk annab see teemale ja sulle antavatele vastustele midagi olulist juurde.
Kas olete siis kuidagi valesti käitunud? Ja neil ehk ongi põhjust pahased olla? Või põhjus on milleski teist mitteolenematu?
Minu ema muutus räuskavaks “vanuriks” alkoholi mõjul. Ei olnud ta tegelt väga vana(57 surres) aga paar aastat enne surma ma ilmselt juba leinasin ta omamoodi ära. Ma ise ei tahtnud sinna minna. Lõpuks leppisin, et mina ei saa sinna midagi teha, et ta alkohoolik on ja ei tundnud häbi ka enam.
Vanaema(ema ema) oli dementne ja samaoodi pigem ise vältisin. Surres oli ta 86.
Ma mõtlen, et kui TA teab põhjust, ja ikka nagu tahaks külla minna, siis ometi ei saa ju sellised põhjused olla…sest terve mõistusega inimene saab ju aru, et see ei ole nende vaba valik.
Nagu ma ka enne kirjutasin, siis leina aitabki läbi teha aksepteerimine. Asjaga leppimine, et muuta asju ei saa. Armsaks ju sundida ei saa.
Leina vastu on tõesti parim ravi leppimine.
Minu isa muutus elu lõpuks skisofreenikuks. Kahtlustas kõiki kõiges, kedagi ei usaldanud. Samas oli tal ikka lõpuni ka toredaid perioode, tuli lihtsalt teatud teemasid temaga suheldes vältida ja kui ta ise need üles võttis siis jutt osavalt mujale veeretada.
Sellises olukorras, kus vanemad elavad, aga iseloom muu, tuleb suhtuda nagu igasse muusse inimest kimbutavasse haigusesse. Kui kellegi jalad gangreeni tõttu kärbuvad, siis sa ju ei oota ka temalt, et ta sama osavalt elus edasi jookseb nagu “vanasti”. Olukorraga tuleb lihtsalt kohaneda. Uus olukord ei võta aga ära neid mälestusi olnust, need on ikka head.
Lisaks. ma kujutan ette, et sellel 8-aastasel sugulasel on nendest pahurdavatest vanuritest täiesti suva. Talle võid ise olla eeskujuks ja suguvõsa au kandjaks ning temaga koos pildile ronida.
Good for you, aga ma tahan kõike muud ka elus teha, kui igal nädalavahetusel kuhugi maale sõita. Kohutav elu sul.
Nädalavahetusi maal veeta on jube? Minu arust on kohutav suvel linnas istuda.
Aga, kui oled 20-aastane, siis saan aru. Elu jooksul tihtipeale eelistused muutuvad.
Ei, olen 50.
Linnas oma maja ja aed, tahaks seal rahus aega veeta. Loodusesse sõita sõpradega, peod, sünnipäevad, reisid, laste võistlustele kaasa elamine. Restoranides käia. Mis siin imelikku on?
Aitäh kõigile kaasamõtlejatele.
Huvitav on vastuseid lugeda, aga samas kurb ja paneb mõtlema, et kas tõesti on perekoolikate funktsionaalne lugemisoskus nii kehv, et ei suuda üht ainukest küsimust teemapostitusest leida ja sellele vastata? Milleks heietada teemast mööda? Mu 1.kl laps õpib küsilauseid ja nendele vastamist, seda enam on raske mõista, et täiskasvanu küsilausest aru ei saa.
Kordan küsimust: kuidas tulla toime selle leina ja igatsusega nende vastu?
Ma pole maininud, et me ei tea, milles on asi. Teame küll. Ma pole maininud, et me tahame pidu või et me ei käi neid vaatamas, koristamas, remontimas, süüa tegemas, ravimas jne. Ma pole maininud, et me tahame hirmsasti sajakesi vägisi tuppa rammida või et me pole käinud aastate jooksul korduvalt igaüks üksi ja eraldi.
Küsimus on LEINAS, armas perekooli rahvas. Kuidas meie, lapsed, saaks leinaga toime tulla ja leppida sellega, milliseks nad on muutunud…
(Teemaalgataja)
Polegi muud lahendust, kui et laske lahti ja hakake oma elu elama. Nad ei muutu enam kunagi endiseks ja see põdemine ja lein kurnab ainult teid. Asi muutub ainult hullemaks, kuniks vanad lahkuvad. Tean omast käest. Kahju jah, aga nii on.
Aga see kõlab küll kahtlaselt, et nad RÄUSKAVAD. No mis see tähendab? Ma kujuta hästi ette, kuidas 80-a inimene selle sõnaga kirjeldatud tegevust läbi viib. Pakun, et kuulmine on nõrgenenud ja räägivad valju häälega ja saavad pahaseks, kui end külla küsite? See ei ole räuskamine.
Räuskamine tähendab, et nad on üliemotsionaalsed ja ei räägi normaalse rahuliku häälega, vaid karjuvad negatiivse sisuga juttu ja vihaselt. Kuulmisteravusega pole siin paraku pistmist, vaid lihtsalt ei taha kedagi näha. Sama vanad sõbrannade vanavanemad võtavad heldinult kalliga vastu, meie omad räuskavad ukse peal ja vehivad kätega. Küsimus pole põhjuses “miks”, vaid selles, kuidas lastena toime tulla, kui vanaemalt ei saa sooja kalli, vaid sõimu osaliseks.
Saan aru, mida mõeldakse, ka minu ema muutus selliseks. Karjus isa peale, minu peale. Võtsin seda kui elu lõpusirget ja et inimene ei mõtle seda tõsiselt, vaid ta ei saa parata. Mina lihtsalt tegin endaga rahu, et vanemad on jäädavalt muutunud ja endisi aegu tagasi ei saa. Eemaldusin.
Mina jälle ei saa aru, kust te teemaalgatusest seda välja loete, et TA lendaks perega peale ning eeldab, et vanemad on suure peolaua ette valmistanud. Lisaks, nagu üks siin veel kirjutas, nagu TA eeldaks, et vanapaar peab tema pere lõbustama, kantseldama ja kostitama.
Lugesin lausa kaks korda, aga ei leidnud teemaalgatusest midagi sellist.
Miks vanad selliseks on muutunud? Eks põhjus tuleks otse nende endi käest järele uurida. Ehk on tegemist tõesti dementsusega? See siiski päris ok ei ole, et 80-aastane inimene ei huvitu oma lastest ja lapselastest kohe üldse mitte. Eriti veel juhul, kui varasemalt on vanematel ja lastel olnud normaalne peresuhe.
Kui 80-aastased pole kordagi oma 8-aastast lapselast näinud – tema sünni ajal olid nad ju alles 72-aastased, siis on see tõsiselt imelik. Ka juhul, kui muidu oma lastega eriti sooje ja lähedasi suhteid ei ole.
Minu pere sõidab suveperioodil igal nädalavahetusel minu vanemate juurde. R-P veedame kõik aega koos.
Good for you, aga ma tahan kõike muud ka elus teha, kui igal nädalavahetusel kuhugi maale sõita. Kohutav elu sul.
Sekundeerin. Päris õudne oled, et sunnid oma perekonda iga nv oma emme ja issi juurde sõitma, saa suureks.
Mis mõttes sunnin? Terve mu pere kõik ise tahavad maale minna. Miks neid selleks sundima peab? Naljakas, et ma sellepärast sinu arvates õudne olen.
Mida tähendab saa suureks? Meil on kõikidel lihtsalt hea koos olla. Seda enam, et vanemad on juba vanad ja vajavad oma väga suure majapidamise juures suurt abi.
Õudne on see, et sul oma polegi.
Ja kui on suur majapidamine, kust jõud enam üle ei käi, myyakse see maha ja kolitakse kõikide mugavustega korterisse, mitte ei eeldata, et noorem põlvkond seal nonstop rügama peab. Miks peab neid peete ja kapsaid lõpmatuseni kasvatama?
Sellised vanurid ei saagi aru, et elu muutub ja nad peaks muutuma koos sellega, mitte eeldama, et saavad sama elustiili jätkata nii, et tasuta orjad töö ära teevad.
Mina soovin reedel end välja magada ja mehega head filmi vaadata, laupäeval kodus olla, seejärel teatrisse ja restorani minna. Pühapäeval koristan elamist ja pesen pere järgmise nädala riided, käin turul, kohtun sõbrannaga.
Mina jälle ei saa aru, kust te teemaalgatusest seda välja loete, et TA lendaks perega peale ning eeldab, et vanemad on suure peolaua ette valmistanud. Lisaks, nagu üks siin veel kirjutas, nagu TA eeldaks, et vanapaar peab tema pere lõbustama, kantseldama ja kostitama.
Lugesin lausa kaks korda, aga ei leidnud teemaalgatusest midagi sellist.
Miks vanad selliseks on muutunud? Eks põhjus tuleks otse nende endi käest järele uurida. Ehk on tegemist tõesti dementsusega? See siiski päris ok ei ole, et 80-aastane inimene ei huvitu oma lastest ja lapselastest kohe üldse mitte. Eriti veel juhul, kui varasemalt on vanematel ja lastel olnud normaalne peresuhe.
Kui 80-aastased pole kordagi oma 8-aastast lapselast näinud – tema sünni ajal olid nad ju alles 72-aastased, siis on see tõsiselt imelik. Ka juhul, kui muidu oma lastega eriti sooje ja lähedasi suhteid ei ole.
Minu pere sõidab suveperioodil igal nädalavahetusel minu vanemate juurde. R-P veedame kõik aega koos.
Good for you, aga ma tahan kõike muud ka elus teha, kui igal nädalavahetusel kuhugi maale sõita. Kohutav elu sul.
Sekundeerin. Päris õudne oled, et sunnid oma perekonda iga nv oma emme ja issi juurde sõitma, saa suureks.
Mis mõttes sunnin? Terve mu pere kõik ise tahavad maale minna. Miks neid selleks sundima peab? Naljakas, et ma sellepärast sinu arvates õudne olen.
Mida tähendab saa suureks? Meil on kõikidel lihtsalt hea koos olla. Seda enam, et vanemad on juba vanad ja vajavad oma väga suure majapidamise juures suurt abi.
Õudne on see, et sul oma polegi.
Ja kui on suur majapidamine, kust jõud enam üle ei käi, myyakse see maha ja kolitakse kõikide mugavustega korterisse, mitte ei eeldata, et noorem põlvkond seal nonstop rügama peab. Miks peab neid peete ja kapsaid lõpmatuseni kasvatama?
Sellised vanurid ei saagi aru, et elu muutub ja nad peaks muutuma koos sellega, mitte eeldama, et saavad sama elustiili jätkata nii, et tasuta orjad töö ära teevad.
Mina soovin reedel end välja magada ja mehega head filmi vaadata, laupäeval kodus olla, seejärel teatrisse ja restorani minna. Pühapäeval koristan elamist ja pesen pere järgmise nädala riided, käin turul, kohtun sõbrannaga.
Inimeste eelistused on erinevad. Mõnele inimesele meeldib aias toimetada. Sa ei usu või? Mine vaata FB aia gruppe. Seal on minusuguseid lausa tuhandeid.
Mina linnainimesena näiteks lausa naudin, kui saan nädalavahetusel kontorilaua tagant ära ja linnakorterist minema.
Kodus telekat vahtida jõuan ma talveperioodil küll ja veel. Kõiki muid sinu kirjeldatud tegevusi suudan teha nädala sees, kõige muu kõrvalt. Teatris, restoranis ei pea tingimata nädalavahetusel käima. Tööpäeva õhtul on mu meelest isegi mugavam.
Miks sa dikteerid teistele inimestele, mis neile peab meeldima? Aga, kui sa just teada tahad, siis minu meelest on just sinu elu tühi ja igav. Oma kätega midagi ehitada või aiasaadusi kasvatada ja talveks nendest hoidiste tegemine, on ülimalt rahuldustpakkuv. Metsas marjul ja seenel käimine tunduvalt ägedam, kui korteris istuda ja telekat vahtida. Oma peenralt päikesesoe maasikas näpistada…. Ja oma kasvuhoone tomati vastu ei saa mitte ükski turulmüüdav aiandis hulgi kasvatatud tomat.
Minu isa muutus elu lõpuks skisofreenikuks. Kahtlustas kõiki kõiges, kedagi ei usaldanud.
Tegemist haigusega, ei saa muutuda selleks niisama. Arst paneb lõpuks diagnoosi. Mis siin foorumis targemat on, enamus peab end kõige toimuva kekskpunktiks. Mõni näed lausa kahtlustab, et keegi teda ei taha ja tal pole pere, lapsi jne. Arstile nad ka ei lähe, et oma segasele kahtlustamisele piir paika saada.
LEIN, teema on laste leinast ja teemaalgatajana palun mõtteid, kuidas leinaga toime tulla! Mis enesekesksusest sa siin räägid? Teema ongi 100% enesekeskne.
On tõesti 100% enesekeskne, SINUl on häda. Leinata eluaolevaid vanemaid on vähe vara. Aga selle asemel, et keskenduda sellele, mis SINUL on pahasti, ei tule sul pähegi juurelda selel üle, miks vanemad selliseks on muutunud või mis neil pahasti on. Kõik 80-aastased vanavanemad, keda mina tean, just väga igatsevad lapsi-lapselapsi enda juurde (kui ei pea koristama ja kokkama, liiga kauaks ega suure kambaga sisse ei vajuta, mis väsitab kohutavalt), sest see on pea ainus asi, mis neile veel elurõõmu kuma tagasi ellu annab, näha järeltulijaid kasvavat. Kui ka muidu on pahurad vanainimesed, siis natukeseks ajaks saab ennast kokku võtta. Kui külla tulla ei saa, pingutavad aeg-ajalt telefonis pikemalt lastega-lastelastega kõnelda, kuigi mälu veab alt ja rääkida või kuulata tuleb mitu korda jne. Aga ma ei näe teemas absoluutselt teise poole mõistmist ega üritamist ennast nende olukorda panna. Sa ei ole enam nõudlik laps, kes vanemate käest muudkui ainult saama peab- külla, tähelepanu jne, sa ise oled juba aastakümneid täiskasvanu ja ise ema, aeg on ka oma vanadesse vanematesse emalikult ja hoolitsusega suhtuda. Võib-olla ainult see ongi puudu, mis teie suhtlemises takistus on.
Mina jälle ei saa aru, kust te teemaalgatusest seda välja loete, et TA lendaks perega peale ning eeldab, et vanemad on suure peolaua ette valmistanud. Lisaks, nagu üks siin veel kirjutas, nagu TA eeldaks, et vanapaar peab tema pere lõbustama, kantseldama ja kostitama.
Lugesin lausa kaks korda, aga ei leidnud teemaalgatusest midagi sellist.
Miks vanad selliseks on muutunud? Eks põhjus tuleks otse nende endi käest järele uurida. Ehk on tegemist tõesti dementsusega? See siiski päris ok ei ole, et 80-aastane inimene ei huvitu oma lastest ja lapselastest kohe üldse mitte. Eriti veel juhul, kui varasemalt on vanematel ja lastel olnud normaalne peresuhe.
Kui 80-aastased pole kordagi oma 8-aastast lapselast näinud – tema sünni ajal olid nad ju alles 72-aastased, siis on see tõsiselt imelik. Ka juhul, kui muidu oma lastega eriti sooje ja lähedasi suhteid ei ole.
Minu pere sõidab suveperioodil igal nädalavahetusel minu vanemate juurde. R-P veedame kõik aega koos.
Good for you, aga ma tahan kõike muud ka elus teha, kui igal nädalavahetusel kuhugi maale sõita. Kohutav elu sul.
Sekundeerin. Päris õudne oled, et sunnid oma perekonda iga nv oma emme ja issi juurde sõitma, saa suureks.
Mis mõttes sunnin? Terve mu pere kõik ise tahavad maale minna. Miks neid selleks sundima peab? Naljakas, et ma sellepärast sinu arvates õudne olen.
Mida tähendab saa suureks? Meil on kõikidel lihtsalt hea koos olla. Seda enam, et vanemad on juba vanad ja vajavad oma väga suure majapidamise juures suurt abi.
Õudne on see, et sul oma polegi.
Ja kui on suur majapidamine, kust jõud enam üle ei käi, myyakse see maha ja kolitakse kõikide mugavustega korterisse, mitte ei eeldata, et noorem põlvkond seal nonstop rügama peab. Miks peab neid peete ja kapsaid lõpmatuseni kasvatama?
Sellised vanurid ei saagi aru, et elu muutub ja nad peaks muutuma koos sellega, mitte eeldama, et saavad sama elustiili jätkata nii, et tasuta orjad töö ära teevad.
Mina soovin reedel end välja magada ja mehega head filmi vaadata, laupäeval kodus olla, seejärel teatrisse ja restorani minna. Pühapäeval koristan elamist ja pesen pere järgmise nädala riided, käin turul, kohtun sõbrannaga.
Inimeste eelistused on erinevad. Mõnele inimesele meeldib aias toimetada. Sa ei usu või? Mine vaata FB aia gruppe. Seal on minusuguseid lausa tuhandeid.
Mina linnainimesena näiteks lausa naudin, kui saan nädalavahetusel kontorilaua tagant ära ja linnakorterist minema.
Kodus telekat vahtida jõuan ma talveperioodil küll ja veel. Kõiki muid sinu kirjeldatud tegevusi suudan teha nädala sees, kõige muu kõrvalt. Teatris, restoranis ei pea tingimata nädalavahetusel käima. Tööpäeva õhtul on mu meelest isegi mugavam.
Miks sa dikteerid teistele inimestele, mis neile peab meeldima? Aga, kui sa just teada tahad, siis minu meelest on just sinu elu tühi ja igav. Oma kätega midagi ehitada või aiasaadusi kasvatada ja talveks nendest hoidiste tegemine, on ülimalt rahuldustpakkuv. Metsas marjul ja seenel käimine tunduvalt ägedam, kui korteris istuda ja telekat vahtida. Oma peenralt päikesesoe maasikas näpistada…. Ja oma kasvuhoone tomati vastu ei saa mitte ükski turulmüüdav aiandis hulgi kasvatatud tomat.
Sa ei saa ju olla seesama #4189757 Kägu, kes rääkis suveperiooodil igaks nädalavahetuseks vanemate juurde sõitmisest, ega? Tollel Käol ei ole ju mingit OMA peenralt aiasooja maasika näpistamist või OMA kasvuhoonest tomati toomist, tõenäoliselt pole oma aedagi, sest kui oleks, siis sellest vaevalt igal suvisel nädalavahetusel maale VANEMATE maasikate ja tomatite kallale sõidetaks. Ehk et pole mõtet võrrelda võrreldamatut ja rääkida aiaaugust.
Jälle üks, kes on käinud teraapias “tööriistu” saamas. Õudne, lõpetage selle jubeda ja kohmaka väljendi kasutamine.
Kui inimene kirjutab, et ta ei saa oma tunnetega ise hakkama, mis teed siis, topid ravimeid jälle täis, selle asemel, et rääkima saata. Parem lõpetage beibetsemine. Kordades suurem mure on selles, et inimene seksib, kuid ei tea milline vastutus seksiga kaasneb. Buhhhhh.
Kas sina said asjast nii aru, et minu arvates on nõme teraapias käia? Ei! Ma soovitan seda moodsat ja üleekspluateeritud kõnekujundit “tööriistade kätteandmisest” vältida. Ausalt, sellised kunstlikult kätteõpitud kõnekujundid kõlavad kehvalt. Alati on kohe tunne, kuidas keegi on jälle coachi juures mingil rännakul käinud. Sest just need tegelased armastavad selliseid ilukõnelisi väljendeid kasutada.
Good for you, aga ma tahan kõike muud ka elus teha, kui igal nädalavahetusel kuhugi maale sõita. Kohutav elu sul.
Nädalavahetusi maal veeta on jube? Minu arust on kohutav suvel linnas istuda.
Aga, kui oled 20-aastane, siis saan aru. Elu jooksul tihtipeale eelistused muutuvad.
Ei, olen 50.
Linnas oma maja ja aed, tahaks seal rahus aega veeta. Loodusesse sõita sõpradega, peod, sünnipäevad, reisid, laste võistlustele kaasa elamine. Restoranides käia. Mis siin imelikku on?
Kes keelab? Sina olid see, kes siin kukkus teiste elu kritiseerima ja õudseks pidama. Miks sind nii häirib, kui kellelegi teistmoodi meeldib?
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui 80aastased vanemad…
