Esileht › Pereelu ja suhted › Kui 80aastased vanemad…
Sest tal on juba aed vanemate juures. Uhkustamise pärast peab linnas ka aed olema või miks?
Jälle mingi uhkustamisejutu-kägu. Ei, seetõttu, kui midagi väga meeldib, siis ju soovid igapäevaselt nii elada, ei?
Lihtsalt küsin, kas sa oled seesama, kes igas võimalikus teemas taob oma mantrat teemal: ma olen miljonär, miks te ei usu? Kadestate mind, jah?
Mitte keegi ei rüga non-stop. Sellest oli juba ilusti juttu, et mõni inimene naudib aiatöid. Sinu jaoks muidugi mingi ulme-maailm? Meile mehega meeldib füüsiline maatöö. Kust sa võtad, et mu vanemad meid orjana peavad?
Kes teie maja ümber olevat aeda hooldab, kui te koguaeg mujal? Või nüüd ütle, et sul polegi eramut, aga see pole ju loogiline, kui terve pere aiatööde fännid?
Mis mõttes koguaeg mujal? Just lõpetan jutu, et me oleme igal nädalavahetusel vanemate juures ja sa esitad sellise küsimuse.
Mõistan, et oled linnainimene ja ei tea neid asju, aga üldjuhul viie päevaga muru üle pea ei kasva.
Lisaks olgu öeldud, et mu vanemad elavad suvel seal siiski koguaeg koha peal ning tegelevad ka jõudumööda asjadega.
Ma olen linnainimene jah, aga muru kasvamisest ja räimedest tean väga hästi, lihtsalt mõistad, mul see kõik oma kodus Tallinnas! Ma ei pea kuhugi uhama kõik nädalavahetused, vaid saan oma kodu nautida. Muru muide niidab tänapäeval robot.
Sul ei ole Tallinnas kunagi seda värsket õhku, vaikust ega pimedust. Et lihtsalt tähti vaadata või varahommikul varese asemel ööbikut kuulata.
Eestis on kõik vahemaad väiksed.
Aitäh kõigile kaasamõtlejatele.
Küsimus on LEINAS, armas perekooli rahvas. Kuidas meie, lapsed, saaks leinaga toime tulla ja leppida sellega, milliseks nad on muutunud…
(Teemaalgataja)
Mul endal on juba lapsepõlvest saadik kogemus, et inimesed jäävad vanemaks (nooreks ei jää ju isegi) ja ei ole samad, mis 20-aastaselt(või 40 -aastaselt, või 60-aastaselt) ning see “leppimine” või mõistmine käib juba eelnevalt ja aastatega. Kas siis oma vanemaealiste vanavanematega või muude lähisugulaste/tuttavaatega pole olnud pikemat läbikäimist, et eelnevalt pole üleüldse sellise asjaga kokku puutunud, et vanusega siiski muututakse. Kui nii vanad vanemad, siis ei tohiks ka ise esimeses nooruses olla. Kas enda muutumist ka ühel hetkel ainult ootamatult leinad taga või tegelikult hindad seda mis on nüüd ning lepid, et enda võimed pole see, mis näitkes 20-aastaselt ning arvestad ja kohandud. 20-aastaselt võis neid magamata öid ja järnevaid täis korralikke tööpäevi olla palju, aga näiteks 50-lt mõistad, et vajad rohekm puhkust ja ei tekita nädal järjest magamata öid ja lisaks täistööpäevi, sest ei suuda samamoodi vms.
Ja mis see põhjus siis on, mis paneb vanavanemaid oma lapsi ukselt sõimuga minema saatma? See pole normaalne vananemise tunnus. Jah, inimesed võivad väsida, tervis kehva, ei jõua jne, aga hoolivus jääb tavaliselt alles. TA jätab pool rääkimata, aga nurub kaastunnet ainult endale.
Ja mis see põhjus siis on, mis paneb vanavanemaid oma lapsi ukselt sõimuga minema saatma? See pole normaalne vananemise tunnus. Jah, inimesed võivad väsida, tervis kehva, ei jõua jne, aga hoolivus jääb tavaliselt alles. TA jätab pool rääkimata, aga nurub kaastunnet ainult endale.
See küsmus tekkis minul ka. Võrdlus 20 aastat tagasi olekutel on pikk aeg. Samamoodi viide, et 8-aastast lapselapst pole isegi nähtud on väga pikk vahemik. Ehk kas pole ise ka aktiivselt/ammu soovinud või osanud vananevate vanemate elus osaleda, on mingi suurem probleem emmalt-kummalt poolt, mis suhted sassi ajanud ammu. Mõlemal juhul oleks minu jaoks ammu variandid läbi katsetatud ja selgeks mõeldud, et nii on või nii on parem.
Oma vanemate vanusega võrreldes kellegi teise vanema inimesega ainult oskan leida rõõmsmaid hetki: on veel elus;on veel rõõmsameelsemad, kui naabi ema; on tervemad kui minu vanavanemad samas vanuses, tead juba ennetavalt tähelepanu pöörata võimalikele probleemidele/haigustele, mis vanematel lähisugulastel olnud ja ehk ise ka oma käitumist selle järgi juba ennetavalt mõelnud jne.
See on arusaadav, et vahel tahetakse sõita, aga kui igal nädalavahetusel kodust põgenetakse, siis tekib küll küsimus, mis lahti on, et omas kodus olla ei kannata.
Äkki meeldib keskkonnavahetus? Pool nädalast siin – pool nädalast seal? Sulle ei meeldi vaheldus? Mõnele meeldib.
Kui see on aastaid kestev muster, siis on see rutiin. Minul on hoopis see küsimus, et kas ei ole reede ja laupäeva õhtul ühtki sõbra aünnipäeva või lastel mitte ühtegi üritust- võistlust, needki enamasti nädalavahetusel. Meil on linnamajas elades nädalavahetus üritusi täis pikitud. Ma ei kujuta ette, et jätaks siis ennast ja lapsed kõigest hingelähedasest ilma ja sõidaks kuhugi maale kõplama. Ja nii IGA nädalvahetus. Polegi sellist aega ju. Minul on minu elu, minu asi on olla ka laste võistlustel kohal ja neid toetada.
See on arusaadav, et vahel tahetakse sõita, aga kui igal nädalavahetusel kodust põgenetakse, siis tekib küll küsimus, mis lahti on, et omas kodus olla ei kannata.
Äkki meeldib keskkonnavahetus? Pool nädalast siin – pool nädalast seal? Sulle ei meeldi vaheldus? Mõnele meeldib.
Kui see on aastaid kestev muster, siis on see rutiin. Minul on hoopis see küsimus, et kas ei ole reede ja laupäeva õhtul ühtki sõbra aünnipäeva või lastel mitte ühtegi üritust- võistlust, needki enamasti nädalavahetusel. Meil on linnamajas elades nädalavahetus üritusi täis pikitud. Ma ei kujuta ette, et jätaks siis ennast ja lapsed kõigest hingelähedasest ilma ja sõidaks kuhugi maale kõplama. Ja nii IGA nädalvahetus. Polegi sellist aega ju. Minul on minu elu, minu asi on olla ka laste võistlustel kohal ja neid toetada.
No eks mõnikord ikka on mõni üritus, mille pärast ei saa maale minna. Laste üritused ja võistlused on siiski rohkem talveperioodil, kui me maal peaaegu üldse ei käi. Eks mais ja septembris me kombineerime, kui vaja.
Meie tuttavate sünnipäevade ja muude üritustega on nii, et kui midagi on, siis käime seal ära ja õhtuks jõuame ikka maale. Ja väga paljud meie pikaajalised sõbrad elavad ka siin maapiirkonnas, kus on vanemate suvekodu. Nii et palju kokkusaamisi toimubki just maal.
Meie tuttavate sünnipäevade ja muude üritustega on nii, et kui midagi on, siis käime seal ära ja õhtuks jõuame ikka maale.
Jessas, need üritused lõpevad ju südaöösel või hiljem.
Meie tuttavate sünnipäevade ja muude üritustega on nii, et kui midagi on, siis käime seal ära ja õhtuks jõuame ikka maale.
Jessas, need üritused lõpevad ju südaöösel või hiljem.
No las lõppevad! Mis siis?
No las lõppevad! Mis siis?
Nii mõnna öösel kell 2 terve kambaga maale lennata.
No las lõppevad! Mis siis?
Nii mõnna öösel kell 2 terve kambaga maale lennata.
Ei peagi ju kell 2 öösel minema. Võib ka varem minna. Või üldse järgmisel hommikul. Ma ei saa aru, milles probleem on? Nüüd juba muretsed sellepärast, et kas ja kuidas ma pidutsen? Kuidas ja mis kell ma peolt koju jõan? Nats naljakas ei ole endal?
Sest tal on juba aed vanemate juures. Uhkustamise pärast peab linnas ka aed olema või miks?
Jälle mingi uhkustamisejutu-kägu. Ei, seetõttu, kui midagi väga meeldib, siis ju soovid igapäevaselt nii elada, ei?
Lihtsalt küsin, kas sa oled seesama, kes igas võimalikus teemas taob oma mantrat teemal: ma olen miljonär, miks te ei usu? Kadestate mind, jah?
Muidugi on ta seesama. Ta juba pingsalt ootab, millal saab jutuga nii kaugele jõuda, et hakata jälle heietama, kui palju tal on raha, kui uhke ja kallis maja tal on jne.
Mina väitsin, et minu jaoks vastuvõtamatu elukorraldus. Ärritusid siiski sina. Ju siis miski käib ikka pinda, et end nii maruliselt kaitsma peab tormama. Minu jaoks see maanteid uhamine on tõesti no-go. Linnakodu samal ajal ripakil. Esmaspäeva hommikul paned ju kohe ummisjalu tööle. Millal sa oma kodu naudid? Või kui sa ei soovigi seda nautida, siis miks elate kodus, mis teile midagi ei paku ja kus olla ei soovi?
No see on nüüd kummaline, et mitte öelda koomiline, et täiskasvanud inimesele tuleb selgitada, et korterisse ei saa teha peenramaad ega paigaldada kasvuhoonet.
Miks ma peaksin tahtma istuda ilusate suveilmadega korteris, selle asemel, et veeta aega looduskaunis maakohas. Igale oma – minule meeldib maal. Kas lubad? Miks ma pean seda sulle õigustama, et meie perele meeldib maaelu?
Ja pikkadest sõitudest pole mina midagi kirjutanud. 30 km Tallinnast välja ei ole ometi nii üüratu teekond, mille pärast vaevelda. Paljud inimesed käivad igapäevaselt palju kaugemalt Tallinnasse tööle.
Linnas ei ole iialgi võimalik soetada samaväärset aeda koos oma metsa ja järvega. Ka siis, kui oleks väga rikas. Mul ei ole maal väike paarituhande ruudune aed, vaid hiigelsuur maalahmakas. Lisaks väga-väga suurele õuealale heinamaad, põllud ja metsad. Selleks, et oma õueala robotiga niita, peaks mul olema umbes 5 robotit.
Üldiselt, me saime juba kõik aru, et sinu mõnitamise eesmärk on see, et tahad jälle keerata fookuse endale. Et uhkustada, kui miljonär sa ikka oled ja kõik teised sinu kõrval kehvikud. Tunnistan täiesti ausalt, mina ei ole miljonär – hakkas kergem? Kas süda jääb nüüd rahule?
Mina väitsin, et minu jaoks vastuvõtamatu elukorraldus. Ärritusid siiski sina. Ju siis miski käib ikka pinda, et end nii maruliselt kaitsma peab tormama. Minu jaoks see maanteid uhamine on tõesti no-go. Linnakodu samal ajal ripakil. Esmaspäeva hommikul paned ju kohe ummisjalu tööle. Millal sa oma kodu naudid? Või kui sa ei soovigi seda nautida, siis miks elate kodus, mis teile midagi ei paku ja kus olla ei soovi?
No see on nüüd kummaline, et mitte öelda koomiline, et täiskasvanud inimesele tuleb selgitada, et korterisse ei saa teha peenramaad ega paigaldada kasvuhoonet.
Miks ma peaksin tahtma istuda ilusate suveilmadega korteris, selle asemel, et veeta aega looduskaunis maakohas. Igale oma – minule meeldib maal. Kas lubad? Miks ma pean seda sulle õigustama, et meie perele meeldib maaelu?
Ja pikkadest sõitudest pole mina midagi kirjutanud. 30 km Tallinnast välja ei ole ometi nii üüratu teekond, mille pärast vaevelda. Paljud inimesed käivad igapäevaselt palju kaugemalt Tallinnasse tööle.
Linnas ei ole iialgi võimalik soetada samaväärset aeda koos oma metsa ja järvega. Ka siis, kui oleks väga rikas. Mul ei ole maal väike paarituhande ruudune aed, vaid hiigelsuur maalahmakas. Lisaks väga-väga suurele õuealale heinamaad, põllud ja metsad. Selleks, et oma õueala robotiga niita, peaks mul olema umbes 5 robotit.
Üldiselt, me saime juba kõik aru, et sinu mõnitamise eesmärk on see, et tahad jälle keerata fookuse endale. Et uhkustada, kui miljonär sa ikka oled ja kõik teised sinu kõrval kehvikud. Tunnistan täiesti ausalt, mina ei ole miljonär – hakkas kergem? Kas süda jääb nüüd rahule?
No kui see teie maakodu on vaid 30 km Tallinnast, siis on teistpidi imelik, et te üldse mingit korterit Tallinnas peate. Käigegi maalt ja nimetage seda oma koduks. Igaljuhul mõistlikum elu. Seda enam kui süda kisub peenramaa poole ja linnas te midagi nauditavat ei leia.
Mina 50 hektari maavalduse omamises midagi kadestamisväärset ei näe, vastupidi, mis mu rõõm sellest peaks olema? Mis ma sellega ometi teen?
Mul on Tallinnas sees 4000 m2, metsa ääres ehk mets algab aia tagant. Absoluutne vaikus ja rahu, linnulaul (keegi arvas enne, et linnas linnulaulu pole).
Mis on imelikku 5 mururoboti omamises? Kui teil tõesti on nii suur aed. Meil saab üks robot kenasti hakkama, vahepeal käib ise laeb ennast ja läheb uuesti tööle.
No kui see teie maakodu on vaid 30 km Tallinnast, siis on teistpidi imelik, et te üldse mingit korterit Tallinnas peate. Käigegi maalt ja nimetage seda oma koduks. Igaljuhul mõistlikum elu. Seda enam kui süda kisub peenramaa poole ja linnas te midagi nauditavat ei leia.
No issand, mida sa dikteerid siin, kus ja kuidas keegi elama peab? Sina ela kuidas tahad, las teised elavad ka nagu ise tahavad, isegi kui see sulle vale tundub, on see siiski teiste elu ja ära targuta siin. Teema on hoopis muust nagunii. Üle viskad juba, ausalt.
Ka märganud eaka sugulase pealt, et mälu veab vahel alt, unustab teatud asju maha, lehest ka koos lugesime, kuidas surnud kassid praksusid jalge all mingil lahkunud memmel, ma pakun, et 80+ vanuseliste vanavanemate toimetuleku pärast tuleks enne muretseda ja seejärel alles oma soovide pärast. Kukub sinna vaibaääre taha, ööb pea vastu laua teravat nurka või kukub kapp pähe.
No kui see teie maakodu on vaid 30 km Tallinnast, siis on teistpidi imelik, et te üldse mingit korterit Tallinnas peate. Käigegi maalt ja nimetage seda oma koduks. Igaljuhul mõistlikum elu. Seda enam kui süda kisub peenramaa poole ja linnas te midagi nauditavat ei leia
Esiteks, ma ei taha talvel maal elada (praegu). Teiseks, see maakodu asub nii metsa sees, et lapsed ei pääse sealt iseseisvalt liikuma. Kolmandaks, juriidiliselt on see maakodu siiski vanemate nimel.
Mina 50 hektari maavalduse omamises midagi kadestamisväärset ei näe, vastupidi, mis mu rõõm sellest peaks olema? Mis ma sellega ometi teen?
Mis ma siis nüüd sinu arust tegema peaks? Kingime või anname ära oma maavalduse, kuna sinule muidu ei meeldi?
Kas ma palusin, et sa minu väga suurt maavaldust kadestaksid? Sul on asjad iga väga sassis! Ikka võimled igatepidi, et saaks kadedust tekitada. Sa ju lausa valvad momenti, mil saaks jutu enda imelisele elujärele viia. Ja seda mitte ainult siin teemas.
Mul on Tallinnas sees 4000 m2, metsa ääres ehk mets algab aia tagant. Absoluutne vaikus ja rahu, linnulaul (keegi arvas enne, et linnas linnulaulu pole).
Minu arust ma juba ütlesin, et erinevalt sinust ma ei ole miljonär. Mina olen sinu kõrval kehvik ja isegi mitte mõtetes ei ürita sinu ega kellegi teisega võistelda. Las see jääb sulle.
Kohe tuleb keegi kes ütleb, et kõige hullem on lasteta vanur.
Aga kas pole hullem, kui oma lapsi elus tunda ei taheta või isegi neid ei mäletata?
Kohe tuleb keegi kes ütleb, et kõige hullem on lasteta vanur.
Aga kas pole hullem, kui oma lapsi elus tunda ei taheta või isegi neid ei mäletata?
Mõlemad on õudsed.
Mina ei ole suutnud kogu teemat läbi lugeda, sest minul on praegu tõeline lein, väga kallis lähedane pereliige suri 10p tagasi, olen nutnud peaaegu 24/7, praegu alles tulin siia lugema esimest korda. Ma ei saa aru, miks selles teemas üldse kasutatakse sõna ‘lein’. On see adekvaatne? Ma saan aru, et keegi pole jäädavalt surnud, vaid keegi ei viitsi/ei taha kellegagi suhelda. See pole ju lein ometigi, ärge lörtsige seda sõna ega selle tähendust.
Mina ei ole suutnud kogu teemat läbi lugeda, sest minul on praegu tõeline lein, väga kallis lähedane pereliige suri 10p tagasi, olen nutnud peaaegu 24/7, praegu alles tulin siia lugema esimest korda. Ma ei saa aru, miks selles teemas üldse kasutatakse sõna ‘lein’. On see adekvaatne? Ma saan aru, et keegi pole jäädavalt surnud, vaid keegi ei viitsi/ei taha kellegagi suhelda. See pole ju lein ometigi, ärge lörtsige seda sõna ega selle tähendust.
No minul on peres nii, et mina suhtlen väga tihedalt n inimestega, aga on kaugemaid pereliikmeid, kes on samas staatuses, kes mina ja kes ei suhtle teatud põhjustel. Ma küll ei tea, mis valdab neid pereliikmeid, aga ma olen kindel, et nt olgu selleks mingi tähtpäev, ütleme isadepäev, neile ikka valu teeb. Kuid ma ei oska öelda, neil on endal lapsed ka, kui palju valu ja kas igal isadepäeval.
No minul on peres nii, et mina suhtlen väga tihedalt n inimestega, aga on kaugemaid pereliikmeid, kes on samas staatuses, kes mina ja kes ei suhtle teatud põhjustel. Ma küll ei tea, mis valdab neid pereliikmeid, aga ma olen kindel, et nt olgu selleks mingi tähtpäev, ütleme isadepäev, neile ikka valu teeb. Kuid ma ei oska öelda, neil on endal lapsed ka, kui palju valu ja kas igal isadepäeval.
Jah, aga selle asja nimi pole ju lein? Mure, valu, ilmajäämistunne – aga kui inimesed, keda igatsed, on elus – siis see pole ju lein? See lihtsalt on mingi enesehaletsus, igatsus ja üksiolemistunne. Sa ju samas tead, et need inimesed elavad oma elusid rõõmsalt edasi – mida sa seal siis leinad?
Jah, aga selle asja nimi pole ju lein? Mure, valu, ilmajäämistunne – aga kui inimesed, keda igatsed, on elus – siis see pole ju lein? See lihtsalt on mingi enesehaletsus, igatsus ja üksiolemistunne. Sa ju samas tead, et need inimesed elavad oma elusid rõõmsalt edasi – mida sa seal siis leinad?
Leinatakse siis, kui teatakse mingit tausta või ollakse kursis eluga. Kui midagi ei teata, nagu minu pereliikmete puhul, siis neid ei saa leinata, nad on pm surnud kui nii võib öelda.
Ma teemaalgatusest ei saanud täpselt aru ja pean siiski juba 80+ inimesi selliseks, et neilt enam ei ootaks ammu sama käitumist, mida 60selt või 70selt. Kui pikk on inimese eluiga? Ei tundu loogiline.
Ning, ka need, kes on tülis (lapsed), meie ei tea neist midagi väga peale mõne lakoonilise probleemi, mis neid puudutab.
Selle kohta on mingi ütlus ka, et out of sight, out of mind. Ja kehtib ka eakate puhul, VÄLJA arvatud… eakatega on hirm, et nad võivad surra vanadusse ja siis on kahju küll, et aeg on otsa saamas. Mõni ehk noolib ka pärandust.
Niiet 60-aastased vanavanemad sõid torti ja olid seltskondlikud ja mingil hetkel viimase 20 aasta sees min 8 aastat tagasi päevapealt enam ei suheldud ja aeti sõimuga lapsed ja lapselapsed kõik oma ukse tagant ära? Kõlab pehmelt öeldes ebaloogiliselt.
Selle kohta on mingi ütlus ka, et out of sight, out of mind. Ja kehtib ka eakate puhul, VÄLJA arvatud… eakatega on hirm, et nad võivad surra vanadusse ja siis on kahju küll, et aeg on otsa saamas. Mõni ehk noolib ka pärandust.
Sa eestlasena (ma eeldan?) ei suuda seda lauset kuidagi eesti keeles välja öelda? Las ma aitan. Mis silmist, see südamest.
Nõme on see keelesolkimine.
Pole tänu väärt.
Sa eestlasena (ma eeldan?) ei suuda seda lauset kuidagi eesti keeles välja öelda? Las ma aitan. Mis silmist, see südamest.
Nõme on see keelesolkimine.
Pole tänu väärt.
Ok, sul on õigus, et võib häirida, aga ma suudan küll eesti keeles öelda, ma lihtsalt ei mõelnud sellele, et kirjutaks eesti keeles.
No minul on peres nii, et mina suhtlen väga tihedalt n inimestega, aga on kaugemaid pereliikmeid, kes on samas staatuses, kes mina ja kes ei suhtle teatud põhjustel. Ma küll ei tea, mis valdab neid pereliikmeid, aga ma olen kindel, et nt olgu selleks mingi tähtpäev, ütleme isadepäev, neile ikka valu teeb. Kuid ma ei oska öelda, neil on endal lapsed ka, kui palju valu ja kas igal isadepäeval.
Ise ka aru said, mida kirjutasid?
Jah, aga selle asja nimi pole ju lein? Mure, valu, ilmajäämistunne – aga kui inimesed, keda igatsed, on elus – siis see pole ju lein? See lihtsalt on mingi enesehaletsus, igatsus ja üksiolemistunne. Sa ju samas tead, et need inimesed elavad oma elusid rõõmsalt edasi – mida sa seal siis leinad?
Mina jälle ei mõista, miks on õige sõna “lein” kasutada ainult surma puhul? Minu arvates sobib see ülekantud tähendusena hästi ka TA näite puhul – ta on ilma jäänud oma vanematest. Samuti sobib see sõna lahkumineku puhul. Põhimõtteliselt ju kaotad oma elust väga olulise inimese. See ongi ju sama hea nagu seda inimest enam ei ole sinu jaoks olemas. Muidugi, mitte iga lahkuminekuga ei kaasne leina, aga siis küll, kui tunned kaotusvalu.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui 80aastased vanemad…
