Meie suhe on olnud ilus ja on olnud ka kurba. Kui aga mõtlen, kas tahan üksi edasi minna siis vastus on ei.
Lugu ise selline. Kuskil pool aastat tagasi oli meil probleem ja peale seda pole suhe ka eriti hea enam olnud. Me näägutame kõige kallal. Mõlemad käime ka nõustaja juures, kuigi küll eraldi.
Kui mina püüan mitte tüli üles kiskuda ja pole midagi talle vastu öelnud, siis ta lõpuks suudab mu ikka viia selleni, et me karjume üksteise peale. Lõppeb see kõik suure tüliga ja siis olen mina pahas tujus ning ei taha kohe suhelda. Me räägime lahkuminekust tihti viimasel ajal. Samas me mõlemad nagu püüame veel päästa mida päästa annab.
Ma ei taha temaga vaielda. Samas ma tean ka, et tal ei ole tihti õigus asjades mis ta teeb või räägib. Mõtlengi, kas lihtsalt leppida ja olla vait. Ma siiski ei soovi seda lahkuminekut rohkem kui püüda suhe päästa.
Ka näen ma mehest, et tegelikult ta ei soovi lahku minna. Ta püüab, kuid eks on teinud suure osa tema lapsepõlv, mis polnud sugugi ilus ja tal on nii mõnigi miinus. Näiteks on tal väga halb komme süüdistada teisi, kuigi ta on ise mingi käki kokku keeranud ja siis karjub ta kõigi peale. Minule see jälle üldse ei istu. Oleme sellest rääkinud, siis saab ta aru kuniks järgmise korrani. Ma püüan mitte ärrituda, kuid on väga raske nii. Ma lihtsalt kardan, et kui talle annangi voli nii asju teha nagu tema tahab, siis tallub ta minu arvamuste peal ja asi läheb hullemaks.
Tänasest ma püüan hoida tahaplaanile ja mitte tujudega kaasa minna. Tahan lihtsalt, et need riiud lõppeksid. Mis aga edasi?
Teema: Kui abielu on purunemas
Sa tundud mürgine inimene olevat. Ma ei anna sulle mingit nõu, mulle ei meeldi sinu mõtlemine ja ma juba eeldan ette, et kui sulle midagi öelda kas hästi või halvasti, sinul on lihtsalt vaja põhjust, et vaielda, kraagelda ja kakelda ja selleks sobib sulle iga sõnaalge. Ma ei kuluta oma tarkust ja sõnu rohkem sinusuguse peale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa tundud mürgine inimene olevat. Ma ei anna sulle mingit nõu, mulle ei meeldi sinu mõtlemine ja ma juba eeldan ette, et kui sulle midagi öelda kas hästi või halvasti, sinul on lihtsalt vaja põhjust, et vaielda, kraagelda ja kakelda ja selleks sobib sulle iga sõnaalge. Ma ei kuluta oma tarkust ja sõnu rohkem sinusuguse peale. [/tsitaat]
Appi :))
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa tundud mürgine inimene olevat. Ma ei anna sulle mingit nõu, mulle ei meeldi sinu mõtlemine ja ma juba eeldan ette, et kui sulle midagi öelda kas hästi või halvasti, sinul on lihtsalt vaja põhjust, et vaielda, kraagelda ja kakelda ja selleks sobib sulle iga sõnaalge. Ma ei kuluta oma tarkust ja sõnu rohkem sinusuguse peale. [/tsitaat]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
[/tsitaat]
sa ise tundud nii lahke ja armas inimene jälle, sinu tekst on nagu ojavolin, mis tasakesi paitab minu nägemismeeli. Sa ise ei tea üldse, mis halvasti ütlemine tähendab ja sina oled kõigile siin eeskujuks. Tõesti, nii hea inimene tundud!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa tundud mürgine inimene olevat. Ma ei anna sulle mingit nõu, mulle ei meeldi sinu mõtlemine ja ma juba eeldan ette, et kui sulle midagi öelda kas hästi või halvasti, sinul on lihtsalt vaja põhjust, et vaielda, kraagelda ja kakelda ja selleks sobib sulle iga sõnaalge. Ma ei kuluta oma tarkust ja sõnu rohkem sinusuguse peale. [/tsitaat]
sa ise tundud nii lahke ja armas inimene jälle, sinu tekst on nagu ojavulin, mis tasakesi paitab. Sa ise ei tea üldse, mis halvasti ütlemine tähendab ja sina oled kõigile siin eeskujuks. Tõesti, nii hea inimene tundud!
Võibolla on teile rohkem aega vaja sellest suurest probleemist üle saamiseks. Meil oli ka suhtes kriis, mina tundsin alles 8 kuud hiljem, et soovin pereelu jätkata. Kõigil ei käi asjad nii kiiresti, et hops ja lepime ära – kõik on jälle korras. Mõnedel peavad asjad nö ‘välja mädanema’ – umbes nii nagu põletik haavast. See aga võtab aega. Pool aastat on tegelikult lühike aeg.
On suur vahe, mille pärast vaieldakse. On täiesti tühised asjad, kus tõesti on parem suu kinni hoida .Aga siis on olemas suured asjad, elu põhiväärtusi puudutavad, kus tuleb suu niikaua lahti hoida, kuni asjad on tõesti kas selgeksräägitud või minnakse lahku. Tülid ei ole võrdväärsed. Tüli selletõttu, et ühel on armukene ja teisele selline elukorraldus ei sobi või tekib tüli seetõttu, et 1 taldrik on pesemata jäänud või et toad on segamini. Esimesel juhul tuleb ikka väga suur tüli ülevõtta, teisepuhul aga peaks suutma end rahumeelselt väljendada.
Muus ei oska kaasa rääkida, aga tekkis mõte, et kuidas me laseme oma lastel küll niimoodi suureks kasvada, et neil pole häbi oma asjades teisi süüdistada, enda viga tunnistamata.
Minu jaoks see omadus, et teisi süüdistatakse ja karjutakse, kui ise ollakse süüdi, on üks hullemaid. Minu puhul ei aitaks seal ükski nõustamine kah. Mul poleks enam sellise inimese vastu austust, ainult viha tekitaks. Minu jaoks on see vaimne vägivald ja manipuleerimine ja teise inimesega tahtlikult mitte arvestamine.
Pealegi tundub mulle, et need, kes nii käituvad, neil vallandub automaatselt esmalt teiste süüdistamine (nad arvavadki, et neil on selleks tuline õigus), ümber õppima nad ka altid pole, mina ei oska selliste inimestega midagi peale hakata.
Jõudu teemaalgatajale, nõustamine kindlasti tuleb kasuks eelkõige sulle endale, teine võib ju edasi jaurata (teda juhtida ei saa).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.