Teema: Kui aineõpetaja ütleb 11-aastastele lastele oma tunnis..

Kägu kirjutas:

Kolm kuud kõrvalt kuulmist, muidu toredad lapsed põrkuvad vaid selles ainetunnis ja kurdavad, kuidas õpetaja neid halvustab kogu klassina. Kuidas siis veel aru saada?

Sa ei peaks oma laste juttu niivõrd tõena võtma. Laps ehk ei taju lihtsalt täiskasvanu huumorit või muidu keerukamat teksti. Lapsevanemana tuleks lähtuda ikka vaid enda kogemustest, mitte sellest, mis laps räägib.

See õpetaja pole vist väga kaua koolis töötanud? Harilikult esimeste aastatega saab selgeks, et peent huumorit ei saa laste, eriti pubekatega suheldes kasutada. Kui nalja teha, siis ikka kõigile arusaadaval viisil. Ülikoolis mugistaks sellise minu-sõber-hiirekese nalja peale küll pihku naerda. 🙂

Kägu kirjutas:

Mitte oma laste vaid mitmete klassi laste suust kuuldud, aga noh oligi vaja tõestust rahvajutule, et perekoolis vaid õelutsejad ja kiibitsejad koos käivad. Minu viga oli siia tulla oma teemaga.

Kirjuta sellest kooli õppealajuhatajale või direktorile, parem, kui koolipsühholoogi saaks ka kaasata, ja küsi, mida nemad arvavad.

Kui õpetaja halvustab klassi, siis järelikult ongi miskit viga. Aga seda ju kunagi ei tunnistata. See on täiesti tüüpiline. Laps räägi, kui pahad ta vanemad on. Keelavad seda ja teist, ütlevad halvasti, aga rääkija jätab alati midagi rääkimata. Süüdistaja on alati täiesti süütu. Klass pole midagi teinud ja järsku lambist terve klass on halb.
Meil oli kunstiõpetaja, kes iga kord karjus, kui halb klass me oleme, jooksis nuttes klassist välja jne. Muidugi olid tal närvid läbi. Ta oli vana ka ja õrna hingega. Aga me olimegi halvad. Mitte muidugi kõik, aga teatud tegelased, kes lobisesid tunnis, torkisid üksteist naasklitega jne.
See, et lapsed ei saa naljast aru, on täiesti tavaline. Ma teen ise kodus nalja ja seda võetakse kui kiusamist. Lapsed ongi lumehelbekesed. Kasvata, kuidas sa neid tahad, ühiskond, õpetus koolis paneb asjad paika. Sellest ka suur põlvkondade erinevus. Minu lapsed ei saa isegi aru, mis on valetamine ja mis mitte. Kui ma räägin, et võib-olla lähme täna poodi ja ma millegipärast siiski poodi ei jõua, siis laps peab seda valetamiseks. Aga ta ei saa aru, et ma pole talle midagi lubanud. Ja kui ma isegi luban ja tõesti tuleb midagi ette, siis see pole ka valetamine.

Minu meelest on suht haige kui õpetaja kasutab väljendit “minu sõber hiireke” ja miks kuradi pärast pidi see õpetaja avaldama arvamust selle kohta, mida tema arvas kas laps puudub või ei puudu. Kus see naljakoht siin on? Üsna haige värk.
Tervitades,
Huumorimeeleta
Lumehelbeke.

Kuule see on ammu teada fakt, et mõned õpetajad ongi kiiksuga isikud. Minu kooliajal oli ka selliseid imelikke frukte tööl koolis, mõned vist on siiamaani. Kui ta ainet hästi õpetab, siis pole eriti vahet mis tal peas toimub. Õpetajal on lihtsalt kiiks.

“Minu sõber hiireke, arvasin, et sa täna ka puudud, aga oled koolis.”

Mina loen sellest lausest välja selle, et õpetaja kahtlustab, et laps kardab tundi tulla ja poppi teeb. Kontekstist rebituna võib mida iganes järeldada. Väga ebaprofessionaalne väljaütlemine igatahes.

Minu kooli ajal oli neid õpetajaid ikka hulgi, kellel kuppel kumises, aga traumat sellest ei saanud. Äkki võiks tänapäevased õpilased ka aru saada, et elus ei ole kõik normaalsed inimesed, kellega suhtlema pead. Imelikke on lasteaias, koolis, tööl. Vanem võiks asja selgitada, et nii ongi.

Vaesed õpetajad, ma ütlen. Teemaalgataja suguste hulludega päevast päeva kembelda. Ükski palgatõus ega pikk puhkus ei kompenseeri seda.

Kägu kirjutas:

Vaadake rohkem multifilme, seltsimehed lapsevanemad. Jagate ehk ka matsu! Õpetaja on väga lahe.
Ma helistan esmaspäeval ka Maksu- ja tolliametisse ja ütlen sama vastavale ametnikule: “Minu sõber hiireke, arvasin, et sa täna ka puudud, aga oled tööl.” ja siis jätkan oma küsimusega.
Tänan, hea nalja vahendamise eest!

Laku vähem.