Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui alustasite iseseisvat elu

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )

Teema: Kui alustasite iseseisvat elu

Postitas:
Kägu

Kaua teil läks kuni hakkasite rahaliselt palgapäevast palgapäevani välja tulema?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

et muud varianti ei olnud, siis ikka kohe.

+20
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kaua teil läks kuni hakkasite rahaliselt palgapäevast palgapäevani välja tulema?

Nohh, kui AUSALT öelda, siis ikka paar aastat, enne, kui aru sain, et nüüd tuleb ISE hakkama saada.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kohe. Olin saanud selleks hea kasvatuse selles mõttes, et isegi kui ma vanemate rahakoti peal elasin gümnaasiumis (käisin koolis teises linnas) ja ülikoolis olles, siis anti mulle alati kindel summa ja sellega pidi hakkama saama. Seega õppisingi oma rahaga arvestama ning sellest ajast peale pole kordagi juhtunud seda, et mul oleks pangakonto tühi ning peaks laenama.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ülikooli ajal sain veel mingit raha vanematelt, kuna töötasin üsna väikese koormusega, päevaõpe ei lubanud rohkem. Samas
3nda kursuse lõpuks oli mul elukaaslane ja koos oli kergem majandada, seega mu mäletamist mööda ma siis enam lisaraha vanematelt ei saanud. Edasi läksin magistrisse ja töötasin 2 koha peal ja sellel ajal enam kindlasti mind ei toetatud. Ehk siis esimesed paar aastat ülikoolis ühikas elades olin osaliselt veel ema-isa rahakoti peal.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et kohe kui tööle läksin. Siis maksti palk 2x kuus sularahas välja. Kohati oli ikka üsna tüütu, kunagi ei teadnud, millal midagi vajalikku võis müügile tulla, kanna siis suuremat summat kogu aeg kaasas või jää ilma. Kui palk hakkas panka laekuma, siis enam kindlasti palgapäevast-palgapäevani ei elanud (tõenäoliselt ka varem mitte), alati on mul arvel olnud piisavalt raha, et mitte mõelda palgapäeva peale või millal ma midagi vajalikku osta saaksin.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alates 13-ndast eluaastast, kui mul hakkas oma raha olema-ostsin odavalt ja müüsin kallimalt-aasta oli 1984, ei ole mind majandamisoskus alt vedanud. Sellist asja, et raha saab otsa, ei tohi lihtsalt lubada. Ja et seda olukorda ei tuleks, tuleb alati mitu sammu ette mõelda.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oh ma olen kade inimeste peale, kes hästi majandada oskavad 🙂 mul kohe üldse ei tule see välja kuigi juba lähenen 40-le). Raha kohe ei püsi käes, teooria selge aga praktika null 🙂 Üks tuttav ütles et olen rohelise energiaga lillelaps, mis iganes see siis tähendab 😄

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaua teil läks kuni hakkasite rahaliselt palgapäevast palgapäevani välja tulema?

Millised võimaluses siis veel on? Kohe. Tuli läbimõelda, kui palju päevas kulutada saab. Algul tõesti ei mõelnud, et tuleks veidi koguda ka, sest iial ei tea, mida ootamatut võib ette tulla. Maksud makstud, jagasin raha päevade vahele ja järgisin seda, et mul on võimalus ainult päevas kulutada seda raha, mis on eelmistes päevadest ülejäänud. Mitte mingit ette kulutamist. Ja raha siis kogunes sellest, et igapäev ei käinud poes. Õnneks elamiseks asju osta vaja polnud, need sain kodust kaasa. Samuti esimene aasta ei ostanud riideid. Nii et sain harjutada seda, et ette mingit raha ei kuluta, tahan midagi osta, tuleb säästa.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sama asi siin: ikka kohe tuli hakkama saada. Õnneks olin kodust kaasa saanud väga tugeva õpetuse sellest, kuidas raha jm ressurssidega majandada ja kuidas ette mõelda – kusjuures sinna kuulus ka algusest peale teatud “mustade päevade varu” omamine. Olen vanematele selle kõige eest väga tänulik ja pole pidanud kunagi elus kelleltki laenama.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et selline see eluke siis ongi: täisiga kukub ja hopp, olengi isemajandav inimene. Või kui ei ole, siis ikka veel laps.
Minul on elus olnud 2 saatuslikult halba otsust (eriala – õpetajatöö ja nüüdseks eksmees, kes naiste arvelt elus rikastub, aga mina, lollike, arvasin teisiti). Seega olen õpetajatöö näruse palga tõttu pidevalt kuskile võlgu olnud viimased 3 aastat. Maksan ära ja siis ostan mingi soojema talveriide endale ja lapsele (ikka sellise, mis aastaid kestaks) ja olen jälle 3-4 kommunaalarvete eest võlgu.

Mis sa ikka majandad, kui palk ei võimalda lihtsalt võlgadeta elada.
Koolist tulin sel aastal ära ja vandusin endale, et võin ka lapsega näljas elada mingi perioodi, aga sinna intriigi- ja hundikoopasse enam tagasi ei lähe. Praegu ja lähemad 6 kuud teenin 2000 neto, edasi ei tea. Elame ära.
Ja et PK “majandusteadlased” mulle eluei hakkaks õpetama, siis mainin ära, et 550 kuus läheb praegu ärevushäire ravi teraapiasse. See on otsene tagajärg õpetajatööst. Nii et kui 2 täisealist majandavad summaga 1400 neto kuus, siis pole seda just ülearu palju, mida “majandada”.

+5
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma isegi ei teadnud et on võimalik teisiti. esimesed kuud hoidsin kokku nagu ja siis kui hakkasin aru saama milliste kohustuste peale palju kulub hakkasin rohkem mingeid rõõme ellu lubama.
olen kodust väga praktilise suhtumise rahasse kaasa saanud ja ei osta asju milleks mul raha pole.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Umbes kaks aastat, sest minu sissetulek õppimise kõrvalt oli nii minimaalne, et sealt poleks ka parima tahtmise puhul õnnestunud midagi mustadeks päevadeks kõrvale panna.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olin õhtul teemat tehes liiga unine, et pikemalt kirjutada. Et siis äkki räägiksite ka, kuidas 18a. koduuksest välja astudes nii hästi majandama hakkasite? Kas esimene töökoht oli kohe nii hea? Kuidas see võimalik oli kogemusteta koolilõpetajal? Või toimus see iseseisvumine hiljem kui 18? Ikkagi, kõigil olid nii helded tööandjad, kes koolipingist tulnu kohe kopsaka palgaga palkasid?
Mina näiteks lasin 17a. kodust jalga koduvägivalla eest, tõotades endale, et oma jalga sinna enam ei tõsta. Ma ei hakka kirjeldama, kus ma tookord magasin, mis hinnaga kõhtu midagi sain või ja kui naeruväärne oli palk esimesel töökohal, mille leidmine mul igavesti aega võttis. Kuid päris kindlasti mingiks “majandamiseks” sellist “elu” nimetada ei saanud.

+8
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

minu esimene töökoht oli kolmveerand miinimumpalka (sots kindlustus tuli koolist).
üürisime 25ruudust ahiküttega kööktuba peikaga ja sõime keedetud/praetud/küpsetatud/hautatud riisi. väga palju riisi.
kulud olidki üür, kommunaalid ja toit. täna on üürihinnad kõrgemad, aga miinimumpalgaga saab jätkuvalt maksta üüri JA osta kodus valmistamiseks kuivaineid.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kohe. Olen veidi koi tüüpi inimene, nii et kui raha raisata pole, siis ei raiska. Hakkasin alates esimesest palgast ka kohe vanematele nende poolt mulle ostetud autot tagasi maksma. Palk oli 6500 EEK brutos ja auto maksis 40000 EEK. Kuskil 4 aastaga sain makstud. Kusjuures ei mäleta, et rahaga kitsas käes oleks olnud, eluga otseselt ei priisanud, aga puudust ka ei tundnud millestki. Iga kuu panin veel mõnisada krooni kõrvale ka.

Kui rääkida sellest, et kuidas esimese töökoha sain, siis oli see ikkagi peale ülikooli, või õigemini viimasel kursusel. Ülikooli ajal elasin muide õppelaenust ning au-pairina teenitud rahast (olin ühe aasta Taanis au-pair ja kogusin seal päris hea summa selle aja kohta). Nii et olin vanem kui 18 tõesti tööelu alustades, aga ilma hariduseta oleks töö leidmine keerulisem olnud. Tol hetkel ei olnud tööturu seis kiita, paljud tudengid lõpetasid ja nägid otsingutel suurt vaeva.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üks tuttav ütles et olen rohelise energiaga lillelaps, mis iganes see siis tähendab 😄

Ilmselt mingi ilustatud versioon šopahoolikust.
Aga sa müü mõned emotikonid maha – ehk hakkad nii lisa teenima?

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oh ma olen kade inimeste peale, kes hästi majandada oskavad 🙂 mul kohe üldse ei tule see välja kuigi juba lähenen 40-le). Raha kohe ei püsi käes, teooria selge aga praktika null 🙂 Üks tuttav ütles et olen rohelise energiaga lillelaps, mis iganes see siis tähendab 😄

Kuidas täpsemalt see raha käes mittepüsimine välja näeb? Mind siiralt huvitab. Mille peale kulub kiiresti ära? Ning kui raha otsa saab, siis mees annab raha?
Ma ise olen hea majandaja, pigem töötanud ametikohtadel, kus palk pole väga hea (kuigi kvalifikatsiooninõuded mitte just madalad) ning olen harjunud mitte laristama. Rahakott on mul alati olnud enda oma, pole kelleltki olnud juurde võtta kui “ootamatut” otsa saab. Eks see ka distsiplineerib mõnes mõttes. Samas on mul vallalisi tuttavaid (30ndates), kel raha alati otsas enne palgapäeva, nii et hea majandamine vist polegi niivõrd õpitud omadus, kui pigem iseloomuomadus.
Teemaalgatus on huvitav tegelikult, see polegi nii kergelt vastatav küsimus, kui võiks arvata…

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alguses tuli ikka väga piskuga hakkama saada. Koolis oli teistel 2-3× rohkem raha päeva peale kui mul.
Ega edasi paremaks ei läinud, tuli töötu abirahaga elada. Seda ma mäletan, et nädalas sain ühe liitri piima osta. Varem kodus elades sai ikka vähemalt liiter päevas joodud.
Võlgu pole võtnud ega teiste kulul elanud, ikka ise hakkama saanud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kohe. Muid valikuid polnud. Alati ei tulnud ka välja, tegin juhutöid-kleepisin midagi või hoidsin lapsi. Raske oli.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui mina iseseisvat elu alustasin, siis oli suht paratamatu, et pidi ots-otsaga kokku tulema. Kui ma oleks viitsinud, oleks saanud säästa ka, aga ma olin noor inimene ja tahtsin siiski ka ringi traavida. Siis oli selline taktika, et kuu alguses ostsin kuivainekapi täis, maitseaineid ka ja siis oli kindel teadmine, et enne palgapäeva saab vähemalt tatraputru või spagette teha 😀

Palk oli mul normaalne, st samasugune nagu ka need inimesed said, kes eluaeg seda ametit pidanud. Minu esimene töökoht oli riigiametis ja palk oli suht eesti keskmine.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Valikuid polnud, sest juba alaealisena kodus räägiti, et kui uusi teksapükse vaja, mine tööle, teeni ise ja osta. Tööle läksin 18 aastasena ja hakkasin üksi 1 toalist korterit üürima. Tulin ikka palgapäevast palgapäevani välja, sest ega muud valikut ju polnudki ja keegi ka ei aidanud. Kõik selleks, et närvihaige üksikvanema juurest kiiresti lahkuda. Ega ema pole kunagi isalt elatist ka nõudnud. Kangus ja ego, las olla ennem rahapuudus laps kannatagu. Koolidega jätsin mõneks ajaks hüvasti, sest oli vaja tööd teha ja teenida. Kohe tuli ka ellu meesterahvas, kelle juurde üsna pea ka kolisin. Üürikorterit muudkui maksin, aga tegelikult ööbisin seal vaid ühe öö. Oli hea koht, kus rahus olla lihtsalt. Siis andsin korteri ära ja elasingi mehe juures, kuni sündis laps ja hakkasime maja ehitama jne.
Alaealisena töötasin ka kahel kohal. Üks oli väike ajutine rahasüst vaid ja teine lillepoes müüja. Poe omanik oli tuttav ja tal oli muid tegemisi, kui poes müüa. Iseseisvust nendest töökohtadest aga tulla ei saanud. Alaealisele ikka vastav palk oli.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei nimetaks elukaaslasega koos elamist ja majandamist iseseisvaks hakkamasaamiseks. Kolisin elukaaslasega alles peale ülikooli kokku ja majanduslikult läks lihtsamaks, sest kulusid sai hakata poolitama, varasemalt pidin ikkagi kõige eest ise maksma.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aasta läks, sest siis selgus et olin poole vähem palka saanud, kui pidin saama. Õpetaja olin. Üle ei jäänud küll vast sentigi, aga vähemalt ei pidanud laenama krediitkaartide eest saia ostma enam. Aasta siis oli 1999

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olin õhtul teemat tehes liiga unine, et pikemalt kirjutada. Et siis äkki räägiksite ka, kuidas 18a. koduuksest välja astudes nii hästi majandama hakkasite? Kas esimene töökoht oli kohe nii hea? Kuidas see võimalik oli kogemusteta koolilõpetajal? Või toimus see iseseisvumine hiljem kui 18? Ikkagi, kõigil olid nii helded tööandjad, kes koolipingist tulnu kohe kopsaka palgaga palkasid?
Mina näiteks lasin 17a. kodust jalga koduvägivalla eest, tõotades endale, et oma jalga sinna enam ei tõsta. Ma ei hakka kirjeldama, kus ma tookord magasin, mis hinnaga kõhtu midagi sain või ja kui naeruväärne oli palk esimesel töökohal, mille leidmine mul igavesti aega võttis. Kuid päris kindlasti mingiks “majandamiseks” sellist “elu” nimetada ei saanud.

Ega hakkamasaamine ei tähenda kohe ilusat elu. Raske oli. Väga raske. Otseselt nälga ei olnud, aga lihast ja juustust ja isegi piimatoodetest nägin alguses ainult und. Kodunt oli kaasas teadmine, et kuivaineid ikka peab olema. Kui raha otsas, siis sõin mitu päeva kruupe. Esialgu elasin õlikooli ühikas, tööle minnes esimesed üürikorterid olid nagu nad olid – kehvakesed. Õde meenutab õlgade värisedes (käis mul külas), aga muud varianti ju polnud. Riideid sai ikka parandatud ja kui midagi oli vaja, siis ikka kaltsukast sai hangitud ja siis parajaks tehtud või natuke ringi tehtud. Talvel oli üks suur sokkide ja villaste sokkide kuivatamine, sest saapad lasksid läbi. Alguses ei saanud unistadagi mingitest kohvikutest. Tasapisi ikka asi paranes.
Ka mina oli 17, kui kodust ära tulin. Kõigepealt tuleb maksta eluaseme kulud (üür ja kommunaalid), siis tuleb osta kuukaart (et liikuda saaks) ja siis ülejäänu eest tuleb elada. Sama põhimõte kapraegu, kõigepealt laen, siis kommunaalid, siis mõned püsikulud nagu internet, lapse trenn, kindlustus, telefoniarve ja siis ülejäänu eest saab elada. Kulutada saab niipalju, kui on. Rohkem mitte. Olen elus igapäevavajadusteks 2 korda raha laenanud. Emalt. Kohe, järgmisel kuul ka tagasi maksnud. Kolmandal kuul juba tegin elus vajalikud muudatused, et seda enam ei juhtuks. Mul lihtsalt tööandja vähendas ootamatult palka ja kolmandal kuul otsisin endale uue töökoha.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapsena arvavad vist paljud et täiskasvanu elu on hea sest siis on raha palju ja teed sellega mis tahad.
Enamik peavad täiskasvanuna siiski oma aega raha vastu vahetama üsna kehva kursiga ja raha kulub eluasemele toidule ja laste hambaklambritele mitte ilusatele asjadele.

Teretulemast täiskasvanuellu!
Juhend:
1. Saad palga
2. sellest arvutad mõttes maha üüri/kodulaenu ja kommunaalid
3. allesjäänust arvutad mõttes maha kõik muud järelmaksud ja laenud
4. allesjäänust arvutad mõttes maha mingi elementaarse summa kuu toidu jaoks
5. allesjäänust vaatad kas saad mõne laenu varem ära maksta
6. allesjäänust proovid midagi säästa et jõulu ajal jõulukinke teha ja järgmine aasta uut telefoni/külmikut/vms osta
7. kui veel midagi alles jääb saad endale uued sokid – palju õnne!

Kui sammud vales järjekorras teed oled ise süüdi ja järgmine kuu on laenude ja järelmaksude summa suurem

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
pritnispeeers

Kaua läks või. No läks. Ja jäigi….minema. Ei saanud mina hakkama ega saaks praegugi. No võibolla oleksin pidanud siis häda sunnil majast loobuma mingil ajal peale nelja üksirabelemise-aastat, aga seda ma pole reaalselt kunagi plaani võtnud. See oma palgaga väljatulemine oli üks rist ja viletsus. Tööl pidi ka kabe välja nägema, ei saanud ükskõik millise näoga ükskõik millistes nartsudes kohale ilmuda. Siis läks katel läbi, tuli mingeid torusid vahetada, pumbad osta, elektrijuhtmeid vahetada, töömeestele maksta(lausa häbi oli, oleks tahtnud neile ka sooja toitu pakkuda, aga no ei olnud võimalik), pesumasin läks läbi, seda ma tükk aega uut ei saanudki ja vana risu ka ei tahtnud, pesin käsitsi ja polnudki hullu. Majaaluse keldri tegin veekindlaks ja see oli hull oopus. Ime, et ellu jäin. Mõnikord jõin kodus ainult vett ja tööjuures lahked inimesed pakkusid võileibu ja salatit. Olin neile juba siis tänulik ja olen praegugi. Mõni ostis mulle isegi tükikese liha või paki hakkliha(mäletan, et tegin sellest tillukesed tikutoosisuurused nutsud sügavkülma, ühele inimesele oli sellest kastme või ühe kotleti jaoks küllalt!), selle juurde käis ilusvõlts jutt, et ah kuule võta….me siin mõlemad ostsime ja ei jõua ära tarvitada jne. Ma juba siis mõtlesin, et no misjutt, kui ei jõua, siis läheb sügavkülma või misiganes. Agano…nii oli ja olen tõesti tänulik, et eriti vastu pikka nädalavahetust mind niivõrd hoiti. Samas, ma ei mäleta, et oleksin tundnud näljatunnet kui sellist. Makarone ma ei söönud, kartul oli mul koguaeg maas ja seda võis alati praadida/keeta. Suvel oli aed marju ja õunu/pirne/kirsse täis, neid nosisin ka usinasti. Pesin ennast vannis, kust vesi tuli pange lasta ja siis aeda tassida. Dušigeeli ma ei ostnud, pesin pesuseebiga, sealhulgas juukseid. Seebi viisin õue kuivama, et ligaseks ei läheks ja ära ei laguneks kiiresti. Talvel magasin mõnikord köögis pliidi kõrval, sest 12 kraadi oli mu jaoks küll hirmuäratav ja pliidi kõrval oli ikkagi etem.
Siis ma mingil ajal ei tahtnud lihtsalt enam üksinda olla, ma kuidagi mõtestasin selle enda jaoks, ja näete – nagu taevast visati mulle selline tore mees kohe ette. Seda võimalust ma käest muidugi ei lasknud ja targasti tegin. Nüüd on maja soe, lihast võiksin ennast kasvõi lõhki süüa, kõik majaga seotu käib ja koperdab teinepool ära, mul aint ilusolemise ja lastekasvatamise vaev. ; P
Eks see algus oleks võinud vähe muretum olla, just muresid ma mäletan ja neid oli ikka palju, esmajoones raha. Tahtsid midagi teha lasta, siis oli mitu juhust, kui tehti selge ettepanek, et mis sest rahast ikka, oled ju täitsa tore tüdruk ja pole probleemi juba täna leivad ühte kappi panna. Aga ükski neist ei tundunud sel ajal mulle see õige, muidu polekski ehk probleemi olnud. Kõige rohkem tundsin siis puudust isast, kellest jäin ootamatult keskkooli ajal ilma. Mõnikord, küll harva, ma ikka lausa…nutsin omaette vaikselt. Kogu see koorem oli lihtsalt nii suur ja õudne.
Kaaslasega on elu ikka palju lihtsam.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peale keskkooli läksin pealinna ülikooli, esimesel aastal toetasid vanemad ja võtsin õppelaenu, teisel kursusel tegin juba lühiotsi töö mõttes ja teenisin ise osaliselt, väike vanemate toetus veel oli, kolmandal kurusel läksin püsivale õhtusele tööle ja sellest alates sain iseseivalt hakkama, ega vanematel poleks olnud rohkem võimalust ka mind toetada. Kolmandal kurusel sai ka ühikast välja kolitud, algul üürisin korterit, hiljem ostsin laenuga.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu iseseisvumine langes Eesti taasiseseisvumisega ühele ajale ja esimene töökoht oli lapsehoidjaks olemine välismaal. Seega oli natuke nagu pool-iseseisvumine, sest elasin ju ikka peres ja nälga poleks ma seal jäänud. Kuigi sain riielda liigse puuviljade söömise eest, niisiis üksi linna peale minnes ostsin sageli viis-kuus banaani ja lihtsalt sõin need üksteise järel ära. Teenitud raha ma ei raisanud, kogusin hoopis nii palju kui võimalik ja kasutasin Eestis korteri sissemakseks.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kaua läks või. No läks. Ja jäigi….minema. Ei saanud mina hakkama ega saaks praegugi. No võibolla oleksin pidanud siis häda sunnil majast loobuma mingil ajal peale nelja üksirabelemise-aastat, aga seda ma pole reaalselt kunagi plaani võtnud. See oma palgaga väljatulemine oli üks rist ja viletsus. Tööl pidi ka kabe välja nägema, ei saanud ükskõik millise näoga ükskõik millistes nartsudes kohale ilmuda. Siis läks katel läbi, tuli mingeid torusid vahetada, pumbad osta, elektrijuhtmeid vahetada, töömeestele maksta(lausa häbi oli, oleks tahtnud neile ka sooja toitu pakkuda, aga no ei olnud võimalik), pesumasin läks läbi, seda ma tükk aega uut ei saanudki ja vana risu ka ei tahtnud, pesin käsitsi ja polnudki hullu. Majaaluse keldri tegin veekindlaks ja see oli hull oopus. Ime, et ellu jäin. Mõnikord jõin kodus ainult vett ja tööjuures lahked inimesed pakkusid võileibu ja salatit. Olin neile juba siis tänulik ja olen praegugi. Mõni ostis mulle isegi tükikese liha või paki hakkliha(mäletan, et tegin sellest tillukesed tikutoosisuurused nutsud sügavkülma, ühele inimesele oli sellest kastme või ühe kotleti jaoks küllalt!), selle juurde käis ilusvõlts jutt, et ah kuule võta….me siin mõlemad ostsime ja ei jõua ära tarvitada jne. Ma juba siis mõtlesin, et no misjutt, kui ei jõua, siis läheb sügavkülma või misiganes. Agano…nii oli ja olen tõesti tänulik, et eriti vastu pikka nädalavahetust mind niivõrd hoiti. Samas, ma ei mäleta, et oleksin tundnud näljatunnet kui sellist. Makarone ma ei söönud, kartul oli mul koguaeg maas ja seda võis alati praadida/keeta. Suvel oli aed marju ja õunu/pirne/kirsse täis, neid nosisin ka usinasti. Pesin ennast vannis, kust vesi tuli pange lasta ja siis aeda tassida. Dušigeeli ma ei ostnud, pesin pesuseebiga, sealhulgas juukseid. Seebi viisin õue kuivama, et ligaseks ei läheks ja ära ei laguneks kiiresti. Talvel magasin mõnikord köögis pliidi kõrval, sest 12 kraadi oli mu jaoks küll hirmuäratav ja pliidi kõrval oli ikkagi etem.

Siis ma mingil ajal ei tahtnud lihtsalt enam üksinda olla, ma kuidagi mõtestasin selle enda jaoks, ja näete – nagu taevast visati mulle selline tore mees kohe ette. Seda võimalust ma käest muidugi ei lasknud ja targasti tegin. Nüüd on maja soe, lihast võiksin ennast kasvõi lõhki süüa, kõik majaga seotu käib ja koperdab teinepool ära, mul aint ilusolemise ja lastekasvatamise vaev. ; P

Eks see algus oleks võinud vähe muretum olla, just muresid ma mäletan ja neid oli ikka palju, esmajoones raha. Tahtsid midagi teha lasta, siis oli mitu juhust, kui tehti selge ettepanek, et mis sest rahast ikka, oled ju täitsa tore tüdruk ja pole probleemi juba täna leivad ühte kappi panna. Aga ükski neist ei tundunud sel ajal mulle see õige, muidu polekski ehk probleemi olnud. Kõige rohkem tundsin siis puudust isast, kellest jäin ootamatult keskkooli ajal ilma. Mõnikord, küll harva, ma ikka lausa…nutsin omaette vaikselt. Kogu see koorem oli lihtsalt nii suur ja õudne.

Kaaslasega on elu ikka palju lihtsam.

kuidas sa selle maja said kui seal elamist endale lubada ei suutnud?

0
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui alustasite iseseisvat elu