Peres on kaks pisikest last. Mehega on koos oldud üle 10a. Olen tundnud juba viimased 3a et ei tunne mehe vastu enam midagi peale sõpruse ja austuse.
Ta on hea isa ja tore inimene kuid armastus tema vastu on täielikult kadunud. Isegi kui näen teda seltskonnas mõne teise naisega flirtimas vms. Isegi see ei häiri mind enam. Emotsioonid on null..
Mida siis teha? Igapäevane elu on meil hea ja organiseeritud. Suhtleme sõbralikult ja tülitseme väga vähe. Pigem on lihtsalt tavalised solvumised/torisemised mis kiirelt mööduvad. Lastel on kôik olemas.. maja, aed, koduloomad, oma toad, sõbrad jne. Kui nüüd lahku minna.. siis peaksin mina endale otsima koos lastega üürikorteri. Kuidagi halb on oma laste elu ära rikkuda.. lähme üürikasse ja sellepärast oleks igakuised kulud suuremad ja raha vähem. Lapsed jääksid ilma nii paljust.. lisaks siis see kärgperendus mis tulevikus tuleks.. ei taha môeldagi kuidas see lastele mõjuks. Mida siis teha? Elada laste pärast ikka koos ja ilma armastuseta? Minu enda jaoks tundub see lihtsalt elu raiskamine..
Teema: Kui armastus on otsas, kas elada laste pärast koos?
Nii, et mõistlikum tundub laste ja mehe elu raisata? Milline on tõenäosus, et sul ei teki järjest uue ja uue kaaslasega mõne aja möödudes samuti rutiin ning tunne, et raiskad oma elu armastuseta suhtes. Sa otsid armumist mitte armastust. Kui on austus ja sõprus, siis on kõik hästi. Pidev hormoonilaksu all elamine on küll mõneti mõnus, aga rikub väga paljude teiste elusid. Leia endale adrenaliinirohke hobi, päris ausalt. Saavad lasped suureks, koli siis lahku. Ma ei saa aru, miks eraldi üksi elamine parem oleks. Ega mitme lapsega naisel ei ole see mehe leidmine nii kerge ka ja sa pead ka laste tunnetega arvestama (nad ei pruugi uut meest omaks võtta), suurema tõenäosusega ei ela sa ülejäänud aastaid mitte rõõmsas armusuhtes õnnelike laste kõrval, vaid üksikemana laste kõrval, kellel tekivad tänu lahutusele igasugu psühholoogilised probleemid, logistilistest probleemidest rääkimata.
Sellepärast ju räägingi.. et nii paljud lähevad ümberringi lahku. Nagu see oleks jube kerge. Mina aga mõtlen laste peale.. ma lihtsalt ei oska otsustada just laate pärast. Fakt on see et sellises suhtes ei ole me mehega kumbki õnnelikud. Aga kas siis suruda see kõik maha laste pärast? Sest kui neid ei oleks.. oleksin ammu lahkunud. Meie mõlema pärast.
Tõttöelda ma ei saa aru, miks peqab kõik maha suruma. Elus on ju mustmiljon põnevat ja elamisväärt asja. Lisaks annab iseendas seda armastust üles ehitada, mõeldes ja keskendudes oma mehe headele külgedele, süvenedes igasse heatahtlikkusse žesti ja abisse, vaadates, kuidas mehe silmad sinu laste kõrval rõõmust kissi tõmbuvad. Tee omaenda mõtetega tööd, kui näed mehes midagi head, keskendu sellele, süvene selllesse ja leiad oma armastuse taas.
Aga põhiline – leia oma elusse sisu, leia hobi, leia sõbrad, täida oma elu heade emotsioonidega, siis pole see armumumine nii ülioluline. Meeldivaid emotsioone inimsuhetest saab väga hästi ka sõprussuhetest, ei pea ilmtingimata ühest armussuhtest teise hüppama.
Aga noh, mis mina ka tean, minu tutvusringkonnas ei ole lahkuminekud kuigi tavalised ja kui minnakse, kaasneb sellega ikka väga palju probleeme ja valu ja midagi lihtsat selles küll ei ole.
Isegi kui näen teda seltskonnas mõne teise naisega flirtimas vms. Isegi see ei häiri mind enam. Emotsioonid on null..
Äkki sinupoole armastus ongi otsas seepärast, et mees flirdib teistega? Vähemalt minule see küll oma mehe puhul ei meeldiks ja kindlasti mõjutaks suhumist mehesse.
Mina väga kergekäeliselt lahku ei läheks. Kui mehega läbisaamine on hea, ta on lastele hea isa ja suhtes kolmandaid osapooli ei ole, siis ma lahkuminekuks mingit põhjust ei näe. Üle 10 aasta kestnud kooselus ei ole loomulikult enam algset kirge ja romantikat ja kõike seda muud, mis algusaastatel, eriti siis, kui peres on väikesed lapsed. Armastus on nii suvaline mõiste, et selle olemasolust võid aru saada alles siis, kui juba mehest lahku kolinud oled.
Sellepärast ju räägingi.. et nii paljud lähevad ümberringi lahku. Nagu see oleks jube kerge. Mina aga mõtlen laste peale.. ma lihtsalt ei oska otsustada just laate pärast. Fakt on see et sellises suhtes ei ole me mehega kumbki õnnelikud. Aga kas siis suruda see kõik maha laste pärast? Sest kui neid ei oleks.. oleksin ammu lahkunud. Meie mõlema pärast.
Siis tee oma suhe korda, kui suhe ei rahulda. Miks peab esimene mõte olema lahutamine? Igas suhtes on mõõnasid, ei pea seepärast lahku minema. Armastus vajub tolmukihi alla ja tundubki, et polegi teist enam. Löö tolm minema ja vaata, kus särab see sinu armastus. Mina arvan, et on üks suur arusaamatus ja rumalus, et inimesed nii kergekäeliselt oma toimivad suhted ära lõpetavad, sest justkui armastus sai otsa. Armastus ei ole pudel piima, mis otsa saab ja tuleb poest uus tuua. Armastus on taim, mille võrsed vahepeal kuivavad ja siis ajab jälle uued võsud.
Kui aga otsid lihtsaimat lahendust, siis muidugi on see lahutamine. Iga loll oskab lahku minna. Pea aga meeles, et sinu lapsed küll sellist lahendust ära pole teeninud.
Minul kestis selline periood umbes 5a – algas kuskil kümnendal kooseluaastal, kuid laste nimel elasin edasi. Tänaseks olen rahul, et ei tormanud kuhugi. Suhe on taas uue hingamise sisse saanud ja hetkel tundub lahutusemõtte lausa kummaline, et miks mul küll nii toreda inimese kõrval üldse sellised mõtted tekkisid.
Olen samas seisus. Jah, tore inimene on, 20 aastat koos ka elatud. Aga juba ei aastaid ei talu ma tema lähedust, iga tema puudutus ajab mu kaitsepositsioonile: ma ei taha sinult seksi. Võiksin täiesti rahulikult tsölibaadis elada, seksin tema vajadustele vastu tulles, kuid vastu enda tahtmist. Kusjuures voodis on ta väga hea armastaja, hooliv ja arvestav. Aga mulle on lisaks füüsilisele lähedusele väga oluline, vaat, et olulisemgi, vaimne lähedus. Ohh, ma justkui raiskaks tema elu, ta võiks kellegi teisega ju palju õnnelikum olla, on täiesti ime, et ta minusuguse jääkuninganna kõrval püsib.
Peres on kaks pisikest last. Mehega on koos oldud üle 10a. Olen tundnud juba viimased 3a et ei tunne mehe vastu enam midagi peale sõpruse ja austuse.
Ta on hea isa ja tore inimene kuid armastus tema vastu on täielikult kadunud. Isegi kui näen teda seltskonnas mõne teise naisega flirtimas vms. Isegi see ei häiri mind enam. Emotsioonid on null..
Mida siis teha? Igapäevane elu on meil hea ja organiseeritud. Suhtleme sõbralikult ja tülitseme väga vähe. Pigem on lihtsalt tavalised solvumised/torisemised mis kiirelt mööduvad. Lastel on kôik olemas.. maja, aed, koduloomad, oma toad, sõbrad jne. Kui nüüd lahku minna.. siis peaksin mina endale otsima koos lastega üürikorteri. Kuidagi halb on oma laste elu ära rikkuda.. lähme üürikasse ja sellepärast oleks igakuised kulud suuremad ja raha vähem. Lapsed jääksid ilma nii paljust.. lisaks siis see kärgperendus mis tulevikus tuleks.. ei taha môeldagi kuidas see lastele mõjuks. Mida siis teha? Elada laste pärast ikka koos ja ilma armastuseta? Minu enda jaoks tundub see lihtsalt elu raiskamine..
Lahutuse õuduse läbiteinuna ütlen sulle, et tule mõistusele. Heast elust lolliks läinud.
meil oli ka loid suhe, selline iseenesest võetav, 12 aastat ka. Ja siis äkki sain teada, et mehel on silmarõõm. Saatsin lapsed ära ja võtsin kodus teema üles – läks hirmasaks sädemete pildumiseks, juba olime lahutamas jne Ja siis äkki, saime aru – kuidas me teiseteist armastame! Täitsa uskumatu, milline kirg lõi välja ja jäime kokku. Sellest on varsti 10 aastat möödas, aga piisab siiani.
meil oli ka loid suhe, selline iseenesest võetav, 12 aastat ka. Ja siis äkki sain teada, et mehel on silmarõõm. Saatsin lapsed ära ja võtsin kodus teema üles – läks hirmasaks sädemete pildumiseks, juba olime lahutamas jne Ja siis äkki, saime aru – kuidas me teiseteist armastame! Täitsa uskumatu, milline kirg lõi välja ja jäime kokku. Sellest on varsti 10 aastat möödas, aga piisab siiani.
Mulle jääb jälle mõistmatuks, kuidas saab armastada inimest, kes on sind petnud? Lapsed-lasteks, teemaalgataja juhul üritaksin ka mina suhte uuesti toimima panna, kuid sinu puhul ehk siis kui sind on juba petetud?
Olgu öeldud, et ma ei ole mingi “kogemusteta teoreetik”. Eksabikaasa pettis mind ja läksime koheselt lahku, kui sellest teada sain. Ei oleks suutnud seda inimest enam usaldada, veel vähem teda endale lähedale lasta. Päris ausalt – isegi ei kaalunud võimalust, et talle andestada. Sellist reetmist ma ei andesta, mitte kunagi.
Lisaks see mõte pidevalt peas vasardamas, et teeb korra, teeb seda kindlasti veel.
Kas sina ei karda?
Suutsidki niimoodi andestada ja unustada?
Mina saan sellest aru küll, et kuidas sädemed lendama võivad hakata, kui saada aru, et te pole mehega suhtes kahekesi. Lühidalt siis, et mul kindlaid fakte ei olnud, kuid nüüd hiljem tean, et mees pani kõrvalt, kuid eks ta ikka imelikke jutte rääkis küll, et armastus otsas jne. Ohhh ja mis seksirallid meil algasid ning minul oli ikka armastus väga suur. Aga meil läks küll nii, et me läksime lahku, sest mees oli emotsionaalselt (suht kindlalt ka füüsiliselt) selle uue küljes kinni, mistõttu palusin lahkuda, sest kogu see meie suhe oli juba täiesti hullumaja.
Aga selle “armastus sai otsa” ütlen, et mul oli ka kunagi see tunne. Olin natuke teise inimesesse armunud, oma mees tundus eriti nõme jne. Ja nii ma üks paar aastat vaikselt põdesin seda “ei ole armastust”, kuid siis läks kõik üle ja armastus oli suurem kui kunagi varem. Aga kui minu mehel tuli selline madalseis, siis mind kahjuks visati ikka suht loetud päevadega üle parda. Ei aidanud siis need minu argumendid, et meil on olnud pikk ja hea suhe, pakume ikkagi oma toredatele lastele perekonda jne. Vot, selline tobe lugu.
meil oli ka loid suhe, selline iseenesest võetav, 12 aastat ka. Ja siis äkki sain teada, et mehel on silmarõõm. Saatsin lapsed ära ja võtsin kodus teema üles – läks hirmasaks sädemete pildumiseks, juba olime lahutamas jne Ja siis äkki, saime aru – kuidas me teiseteist armastame! Täitsa uskumatu, milline kirg lõi välja ja jäime kokku. Sellest on varsti 10 aastat möödas, aga piisab siiani.
Mulle jääb jälle mõistmatuks, kuidas saab armastada inimest, kes on sind petnud? Lapsed-lasteks, teemaalgataja juhul üritaksin ka mina suhte uuesti toimima panna, kuid sinu puhul ehk siis, kui sind on juba petetud?
Olgu öeldud, et ma ei ole mingi “kogemusteta teoreetik”. Eksabikaasa pettis mind ja läksime koheselt lahku, kui sellest teada sain. Ei oleks suutnud seda inimest enam usaldada, veel vähem teda endale lähedale lasta. Päris ausalt – isegi ei kaalunud võimalust, et talle andestada. Sellist reetmist ma ei andesta, mitte kunagi.
Lisaks see mõte pidevalt peas vasardamas, et teeb korra, teeb seda kindlasti veel.
Kas sina ei karda?
Suutsidki niimoodi andestada ja unustada?
kust sa võtad, et ta mind pettis?
kust sa võtad, et ta mind pettis?
Silmarõõm siis ei tähenda seda?
Nojah, samas, minu jaoks algab petmine veidi mujalt, kui see, et “ots on sees”. Mõni võib olla tõesti tolereerib rohkem.
eks see silmarõõm tekkiski seetõttu, et suhe oli leige. õnneks saime mõlemad aru, et tegelikult armastame teineteist rohkem, kui väljanäitasime.
Olen teemaalgataja.
Tõesti arvate, et ma pole proovinud suhet ellu äratada? Kôik need aastad olen koguaeg proovinud. Tunded minu jaoks ei ole ikka muutunud. Temaga kuskil käimine ei ole nauditav enam. Meil pole peale laste millestki rääkidagi enam. Samamoodi tema lähedus tekitab minus vastumeelsust, kuid luban teda enda ligi sest kui oleme koos siis ta ei pea sellepärast kannatama, et minul tundeid pole. Kuidas teie arvates on vôimalik sundida end armastama kedagi?
Mida sa siis siin veeretad seda juttu!!! Meie ei anna sulle nõusolekut, et lahuta ära jah, sest siis üksi on sul ikka hulga nauditavam käia igal pool ja oled üksi lastega naisterahvas, keda võibolla tulevikus ei käi enam ükski mees üle. Mida sa tahad? Vii avaldus sisse, koli mujale, ütle mehele ära mis tahad, lastele kuuluta ka oma tõde, kuid vaata siis, et sa oleks selles uues olukorras õnnelik. Ving-ving-ving. Las siis see sinu mees leiab endale naise, kes tahab temaga igal tasandil olla. Usu mind, et kindlasti selliseid leidub. Ela, kuid ära otsi seda õnne teistest inimestest, sina pead oma elu heaks elama, nii lihtne see ongi.
Mis mees sellest arvab, et sul tunded jahenenud? Tunneb sama või sooviks kooselu jätkata?
Oled sa kindel, et armastus on otsas mehe suhtes. Minule tundub,et sinu seest on armastus otsas kogu maailma suhtes. Mõtiskle selle üle. Kas on üldse miskit millest sa päriselt väga palju hoolid, mõni inimene, töö, hobi, loodus, loom, maailm tervikuna?
Väikeste laste kõrvalt väsib naise valguskeha ära, armastamise võime kaob justkui mingiks ajaks. Nagu kütus oleks otsas. Tegele enda sees olevate emotsioonidega ning oma vaimse arenguga. Mees ei ole vale, olen selles täiesti veendunud. SInu enda jaks armastada ja hoolida on hetkel väga madalseisus. Leia armastus muude asjade suhtes elus üles ja siis tuleb ehk ka mehe suhtes.
Kärgperendus on kohutav, pere lagunemine laste jaoks samuti kohutav. Sellest ei tule sulle tulevikus mitte miskit head. Needsamad mured jätkuvad järgmises suhtes ja ülejärgmises. mõttetu. Õpi parem seles suhtes ja saadad ellu kaks terve psühholoogiaga last. Teil on vastastikku emotsionaalsed vajadused rahuldamata.
Loe http://marriagebuilders.com/graphic/mbi5520_qa.html
No aga palun, mine lahku ja siis vaata, kas hakkad midagi tundma! Pärast ei jõua oma lollust ära kahetseda. Laste elu rikud sa sellega kindlasti, endale ja mehele… no mine tea, ehk teedki teene ja leiate uued hingesugulased ja eluarmastused enda kõrvale, aga tõenäolisemalt mitte.
Mina lisan veel siia “heast elust lolliks läinud” klisheele juurde selle, et kui probleeme pole, siis tuleb need välja mõelda. Oi kui hästi naistel nende suhteprobleemide väljamõtlemine välja tuleb 🙂
Teil on suhtes sõprus ja austus? Seda on palju rohkem kui paljudes 10a+ lastega suhetes ette näidata on… Saba selgas liblikate järele joosta jõuab alati ja põnev oleks ka. Aga kas sellest kellegi elu paremaks läheks…?
Olen täiesti nõus selle “valguskeha” jutuga, laste kasvatamine jne kurnab naise (ja ka isa) armastustunded mõnes mõttes ära. Olen sama tundnud, kuidas nagu ei jätku enam kirge ega armastust mitte millegi vastu, mis tegelikult on kallis ja tähtis. See taastub, taastuvad tunded. Kui kõike ise enne lörri ei rabista.
Mul on hea meel näha, kuidas perekoolis selliste tahaks minema teemade peale tuleb “hoia seda mis sul on ja mõtle lastele” stiilis vastuseid järjest rohkem kui “elame üks kord, sa oled õnne väärt, lapsed on õnnelikud siis kui ema on õnnelik” vaimus. Kas on Käod vanemaks saanud või mis sellega juhtunud on 🙂
Peres on kaks pisikest last. Mehega on koos oldud üle 10a. Olen tundnud juba viimased 3a et ei tunne mehe vastu enam midagi peale sõpruse ja austuse.
Ta on hea isa ja tore inimene kuid armastus tema vastu on täielikult kadunud. Isegi kui näen teda seltskonnas mõne teise naisega flirtimas vms. Isegi see ei häiri mind enam. Emotsioonid on null..
Mida siis teha? Igapäevane elu on meil hea ja organiseeritud. Suhtleme sõbralikult ja tülitseme väga vähe. Pigem on lihtsalt tavalised solvumised/torisemised mis kiirelt mööduvad. Lastel on kôik olemas.. maja, aed, koduloomad, oma toad, sõbrad jne. Kui nüüd lahku minna.. siis peaksin mina endale otsima koos lastega üürikorteri. Kuidagi halb on oma laste elu ära rikkuda.. lähme üürikasse ja sellepärast oleks igakuised kulud suuremad ja raha vähem. Lapsed jääksid ilma nii paljust.. lisaks siis see kärgperendus mis tulevikus tuleks.. ei taha môeldagi kuidas see lastele mõjuks. Mida siis teha? Elada laste pärast ikka koos ja ilma armastuseta? Minu enda jaoks tundub see lihtsalt elu raiskamine..
Teemaalgataja…sa räägid üüripinnale minekust. Miks pead sina lastega üüripinnale minema?
Mis tähendab, kõik ümberringi lahutavad? Kuidas see sinu elu mõjutab?
Kas sul tõepoolest mõnda hobi pole või lastega tegutsemine ei paku üldse midagi?
Kas tõesti arvad, et see liblikatunne püsib kellegagi terve elu? Või hakkadki partnereid iga mõne aasta tagant vahetama, nagu mitmed mehed on teinud? Kas see on õnn? Liblikad tulevad ja lähevad ka kõige imelikumate ja sobimatute partnerite suhtes. Sinul on läinud hästi, mees on mõistlik, hooliv, hea. Jooksed saba selgas järgmist otsima, saadki ehk endale mõne patsiga selli aastaks-paariks ja siis mis? Avastad, et ei, tema vastu ei ole ka enam kirge, aga tema ei sobi ka muidu sinu lastele isaks – ta pole ju laste isa. Kappad järgmist otsima?
See on hoopis teine olukord praegu kui see, kui inimene suhtes olles leiabki kellegi teise, kellega (pärast 3-aastast tutvust, kui esimene armumine on üle läinud) ta tunneb end lähedasemana kui oma mehega, sellest ma saan aru, et leiti tegelik elu armastus ja minnakse lahku selle pärast. Aga lõhkuda laste elu sellepärast, et ise ei suuda armastada? Kui isekas võib olla?
Mul on hea meel näha, kuidas perekoolis selliste tahaks minema teemade peale tuleb “hoia seda mis sul on ja mõtle lastele” stiilis vastuseid järjest rohkem kui “elame üks kord, sa oled õnne väärt, lapsed on õnnelikud siis kui ema on õnnelik” vaimus. Kas on Käod vanemaks saanud või mis sellega juhtunud on
Sellega on juhtunud see, et visad ja püsivad ja lojaalsed Käod on jäänud Perekooli vaatamata sellele, kuidas kommenteerimisel välja viskab, püsimatud liblikajahtijad aga ei viitsi vaeva näha ja on parematele jahimaadelele lennanud :).
Aga muidu – mul on sama asja üle hea meel. Vähemalt saavad inimesed siit juba asjalikku nõu, mitte ei pea kahjulikku jura lugema.
Teemaalgataja…sa räägid üüripinnale minekust. Miks pead sina lastega üüripinnale minema?
Mis tähendab, kõik ümberringi lahutavad? Kuidas see sinu elu mõjutab?
Kas sul tõepoolest mõnda hobi pole või lastega tegutsemine ei paku üldse midagi?
Ma pole teemaalgataja, aga mina peaksin lahutuse korral samuti lastega üüripinnale minema. Oleme abielus ja meil on ühisvara, aga pangalaenu maksab mees. Ja kui mina soovin lahutust, siis on loogiline, et mina peaksin ära minema, mitte ma ei sunni meest ära minema kodust, mida ta ise on remontinud ja mille laenumakseid igakuiselt maksab. Olgu öeldud, et panustanud olen rahaliselt küll, aga mitte korterimaksete näol. Leian, et moraalset õigust mul midagi saada ei ole (ehkki põhjuseid lahutuseks on küllaga, ei ole tegemist “armastuse kadumise” või ammugi mitte uue silmarõõmuga).
Minul käivad ka hooti sellised mõtted. Noorem laps on 11 ja siis ma mõtlen ikka, et üritaks vähemalt nii kaua koos olla, kui lapsel puberteet möödas. Panen mõttes tähtaja, et 5 aastat veel vastu pidada…
Siiski tundub, et vahel kuhjub kokku lihtsalt väga palju mingeid pisiasju – üksteisele nähvamisi, solvumisi, möödarääkimisi, jne. Siis sinna otsa veel mingi natuke ägedamaks läinud tüli, kus emotsioon üle pea käib ja ongi mul pikaks ajaks lahkuminekumõtted. Eks siis jälle millalgi suudan asjadele veidi kainema pilguga vaadata ja suudan väärtustada seda, mis meil on – koos sisse seatud kodu, peretraditsioonid jne. Oma 14a kestnud kooselu jooksul pole ka teineteist petnud ega teise usaldust kuritarvitanud. Ja leian endas jälle jõudu, et ikka koos edasi minna.
Teemaalgataja olukorras, kus lapsed tõesti veel pisikesed ka, ma paneks ikka laste huvid esikohale. Usu mind, ei muutu su elu toredamaks ja õnnelikumaks, kui lahkumineku koos kõige sellega kaasnevaga ette võtad. Äkki on abi kasvõi lühikesest aja maha võtmisest – lähed mõneks päevaks oma vanemate poole, sõbrannadega SPAsse vms, ja vaatad oma elu veidi distantsilt.
See on see, kui abiellutakse armastusest. Armastus otsas, pole enam kooselul ka mõtet.
Vaatamata sellele, et kooselu sujub hästi, nagu sissetöötanud õlitatud masinavärk. Paraku on hõõrdumist vähem ja seega ka kuumenemist.
Kooselu tuleks luua ühiste eesmärkide nimel, on see siis lapsed, eluase(maja), ettevõtlus, poliitika jms. Ja kui üks eesmärk ära kaob, siis otsida järgmine eesmärk, mille poole koos püüelda.
Kui praegu on omavaheline säde läinud, siis tuleb endaga tegeleda või koos avastada uusi tahke. Leia või leidke mingi uus hobi, või töö. Proovida võib igasugu asju, alates padjaklubist ja langevarjuhüpetest, lõpetades astumisega Kaitseliitu, armukese otsimisest(poolte kokkuleppel) kuni swingerdamiseni välja.
Barbara de Angelis “Kuidas armastada kogu elu”
Kui nüüd lahku minna.. siis peaksin mina endale otsima koos lastega üürikorteri. Kuidagi halb on oma laste elu ära rikkuda.. lähme üürikasse ja sellepärast oleks igakuised kulud suuremad ja raha vähem.
Miks lapsed peavad koos sinuga tulema? Las jäävad isaga oma koju. Sulle määratakse kokkusaamise korrad.
Asi on siiski palju enamas kui lihtsalt “liblikate” tundmise soovis. Mina nâengi, et see suhe saaks taastuda vaid juhul kui tunded on lihtsalt jahtunud. Praeguses olukorras on need täiesti kustunud. Olin parajalt noor ka kui hakkasime koos elama ja saime lapsed. Ma tunnen et tol ajal ei osanud ma mõelda, mis on ühe inimese juures tähtis minu jaoks, et olla temaga elu lôpuni koos. Oleme palju läbi elanud.. meil on väga raskeid aegu olnud ja meie suhe on koguaeg olnud tagaplaanil.
Nüüd ma tunnen, et tema ei ole inimene kellega tahan elu lôpuni koos olla. Oleme kohati väga lahku kasvanud. Ma isegi ei tea kas tema on muutunud vôi olen mina. Aga ta ei mõista mind üheski asjas. Miks meie suhe on siiani toiminud nii hästi on sellepärast et ma olen iseennast koguaeg alla surunud ja tahaplaanile jätnud. Alati on tulnud enne meha ja laste vajadused. Lihtsalt ei jaksa koguaeg anda ja anda.. tahan tunda lihtsalt, et mul on võrdne partner, kes armastab, toetab, kiidab ja hoiab. Paraku laste isa selline ei ole. Nagu ütlesin, on meie vahel täielik sôprus. Vaimsel tasandil oleme nii erinevad ja lihtsalt ta ei môista minu vajadusi.
Täpselt nagu minu kirjutis mõned aastad tagasi.
Mu mees on minu ainuke tõsisem suhe, mis tänaseks kestnud üle 20a. Olin 18 kui koos hakkasime elama. Meil on lisaks erinevatele väärtustele ka erinev haridustase. Ma isegi ei armastanud teda – lõin suhte tema armastusele.
Peale laste sündi tundsin, et olen teinud suure vea. Ütlesin ka mehele, et ei armasta teda. Üldse tegin talle vist päris palju haiget. Kurtsin sõbrannadele, et meie kooselu on mõttetu ja ei vii kuhugi. Paar aastat olid voodisuhted muutunud pigem kohustuseks kui naudinguks.
Kuid siis olin reaalse valiku ees: minna või jääda. Kõik oli muutunud väljakannatamatuks.
Ma tegelikult ei saa siiani aru, mis päriselt toimus, kuid hakkasime mehega rääkima – see oli kuidagi teistmoodi rääkimine kui varem. Nutsime ja rääkisime, kallistasime ja rääkisime ja see kestis nii mitu päeva.
Ta pole mulle kunagi nii armas tundunud kui peale neid hetki. Veetsime palju aega koos. Käisime käest kinni, suudlesime igal võimalusel, tegime kahekesi olemisi spaas, looduses……olime ju varemgi seda kõike teinud, aga järsku oli kõik teisiti.
Nüüd mul hoopis hirm teda kaotada, et ehk on tema hinges midagi, mis minu tuimal perioodil hinge kripeldama jäänud.
Su lapsed on väikesed. Sul on mees keda austad ja sõbraks pead. Seda polegi vähe.
Laste nimel tasub olla ka suhtes, kus pole suuri tundeid. Aeg annab ise arutust, kas su tunded jäävadki jahedaks. Lahku jõuab ju ka hiljem minna. Praegu on lastel teid mõlemaid vaja.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
