Esileht Pereelu ja suhted Kui armud suhtes olles kellegisse teise, kes olnud sellises olukorras?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 40 )

Teema: Kui armud suhtes olles kellegisse teise, kes olnud sellises olukorras?

Postitas:
Kägu

Mehega koos olnud ca 10 aastat, ma pole kordagi kõrvale vaadanud, kunagi pole isegi seda soovi tekkinud. Me ei ole abielus, 2 last. Viimane aasta ei ole meie suhe just kõige parem olnud, mees on pidevalt pahas tujus, kergesti ärrituv nii minu kui laste peale, vahel lausa nii hullusti, et loobib ja lõhub asju. Füüsilist vägivalda pole olnud. Elame rohkem nagu toanaabrid, koos midagi väga ei tee mehe ja naisena (koos lastega küll). Mõnda aega tagasi kohtasin kedagi suvalises situatsioonis ja hakkasime suhtlema. Meil pole midagi omavahel olnud, petnud ma ei ole aga suhtleme iga päev internetis ja ma tunnen, et hakkan temassse ära armuma. Tunnen end kohutavalt. Jah, meie suhe mehega ei ole hea aga ometi tunnen end nii süüdi. Kuna meil 2 last siis ei saa ju nii lihtsalt laiali minna, ei taha lastele katkist perekonda AGA samas ta on oma käitumisega meie suhet nii palju mürgitanud ja ise oma probleemi ei tunnista (kergelt ärritumine, solvamine ja röökimine).
Mida ma peaksin tegema? Ootama kuni armumine üle läheb? Kes olnud sellises olukorras, kuidas see lahenes?

+10
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui siin perekoolis natuke ringi vaadata, siis selgub, et üllatavalt paljud on olnud sellises situatsioonis. Omajagu aastaid koos oldud, lapsed veel väikesed, suhe mehega lörris ja siis tuleb kuskilt juhuslikult rüütel, kuldane kuu selgas ja puha.

Eks kindlasti on ka edulugusid, aga ega enamasti ühest voodist teise pendeldavatel naistel need uued suhted püsima ei jää ja kui kärgpere argipäev käes on, on kuust saanud roostes kolakas, mis ainult jalus on.

Ma olen ka ise olnud teise armunud. Kuigi armunud on natuke liiga palju öeldud. Pigem on mul olnud silmarõõme, kellel on omadusi, mida minu mehes pole ja kes seepärast nii suurepärased, toredad ja ihaldusväärsed tunduvad. Ma aga olen alati lihtsalt eemalt õhanud, sest annan aru, et see tunne ei kesta igavesti. Kui ma kunagi oma suhte lõpetada kavatsen, teen seda sellepärast, et see ei rahulda mind enam ja ma leian, et üksi on parem. Minu jaoks tundub vale suhet lõpetada põhjusel, et keegi teine tundub parem.

Sulle soovitan soojalt selle uue ägeda kutiga vähem suhelda, küll armumine ajapikku mööda läheb. Ja see energia, mis armumisega kaasas käib, soovitan pöörata hoopis oma mehega suhte parandamisse.

+34
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 30ndates ja ei ole enam nii naiivne, et usuksin, et mu armumise objekt on prints valgel hobusel. Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin temaga suhet, mu point oli rohkem selles, et see armumine on nagu viimane tilk karikasse. Mees ei tunnista oma probleeme ja kui olen proovinud sellest raakida temaga siis ta teeb nao nagu see koik on normaalne. See armumine on tekitanud tunde, et ma ei tea enam kas tahangi seda suhet parandada sest olen proovinud seda teha juba mitu aastat aga tulutult.

+10
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina mehena soovitaks uue kuuma kutiga kokku saada ja kui kõik klapib, siis voodirõõme nautida. Usu mind see toob elusse vürtsi juurde. Vajadusel korrake asja. Ja oma mehele mitte sõnagi sellest. See on sinu väike saladus.

+14
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina mehena soovitaks uue kuuma kutiga kokku saada ja kui kõik klapib, siis voodirõõme nautida. Usu mind see toob elusse vürtsi juurde. Vajadusel korrake asja. Ja oma mehele mitte sõnagi sellest. See on sinu väike saladus.

Tundub, nagu sa ise olekski see kuum kutt. Oota, kui elukaaslase leiad, siis räägid teist juttu. Kuigi, mõni ongi eluaegne seelikukütt, ilma et end kellegagi seoks.

+9
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kunagi nooruses kogesin armumist kerrulisel ajal. Justkui leidsin lohutuse mingi. Sellega sai nii, et sellest ei saanud teada ei armumise objekt ega minu elukaaslane. See jäi vaid minu sisse ja see mees ilmselt ei teadnudki minust.
Sinul on asi teisiti.
Mina soovisin oma mehega edasi elada.
Kui sina soovid, siis tee kohe kiire lõpetus.
Kui sul on suva, lase edasi.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sulle soovitan soojalt selle uue ägeda kutiga vähem suhelda, küll armumine ajapikku mööda läheb. Ja see energia, mis armumisega kaasas käib, soovitan pöörata hoopis oma mehega suhte parandamisse.

Mees käitub nagu viimne emm, pidevalt halvas tujus, loobib ja lõhub kodus asju. Mulle küll ei tundu mingi hoidmist vääriva suhtena. Mina naisena mõtleks antud olukorras läbi, kas ma üldse tahan oma elu praeguse mehega veeta või on õigem lahku minna. Ma arvan, et kuna ebameeldiv olukord on peres juba pikemat aega kestnud, on naine ilmselt omalt poolt püüdnud asju paremaks saada, aga kasu pole sellest ilmselgelt olnud. Seega istuks mehega maha ja räägiks asjad selgeks, et kes kuhu kolib ja kuidas laste jagamine ja kes mille eest maksab.

Kui oma mees naise lahkumineku soovi peale “ärkab” ja soovib ning püüab suhet päästa, siis väga tore. Pärast seda kui tema on pikalt nõmedalt käitunud, on kasu ainult sellest kui motivatsioon selleks temalt endalt tuleb. Kui motivatsiooni ei ole, siis ongi lahus parem.

Uus mees võib kestma jääda või mitte, see ei ole hetkel üldse küsimus. Tema olemasolu ma mehele ei mainiks (mees keeraks olukorra kohe sinu vastu). Võib-olla on tema roll sind oma suhte üle mõtlema panna ja aru saada, et oled paremat väärt kui pidev kodune vaimne vägivald. Uus mees tuleb varem või hiljem, see ei pruugi seesama mees ollagi.

+27
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Iga inimene armub piisavalt pika suhte jooksul. Äkki su mehel on ka parajasti armumine peast mõistuse viinud. Minu arust see mõte paneb kohe ennast ka moraalsemalt suhtuma 🙂 et siis ära tee teisele seda, mida ei tahaks endale jne.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma armusin suisa oma arsti abielus olles ja vahepeal tundus, et ka ammusesse eksmehesse, et läheks või tagasi. Tundub, et oleksin ka võimeline tütre peikasse armuma. Arsti enam ei külastanud ja läks armumine üle ja eksmees leidis vahepeal ka uue naise kui eelmisest lahku läks. Unes olen paaril korral näinud mingit võõrast kena meest, kellega koos olen. Tundub, et üsna tavaline asi pikas , rutiinseks, igavaks ja kehvaks muutunud kooselus.

+11
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui vana oled täpsemalt? 🙂

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oln küll armunud. Platooniliselt. Nii palju ägedaid inimesi/mehi on maailmas. Aga oma mees on mul ka äge ja kuigi on rutiin, siis teda armastan väga ja niisama lihtsalt juba ära ma ei lähe.

Kas sa armastad oma meest – olenemata tülidest ja ebakõladest? Armumine ja armastus on hoopis erinevad asjad. Armumine kaobki paari aasta jooksul, aga armastust tuleb mudugi toita ja elus hoida.

Kui vastus on ei, siis pole vist mõtet küll koos olla. Lapsed tunnetavad ka seda armastuse puudumist ja oleksid õnnelikumad, kui ema ja isa ei saagiks üksteise kallal.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, on juhtunud. Samamoodi pikas suhtes, mis on muutunud piinavaks. Ma ka rääkisin ja räkkisin ja palusin ja püüdsin, no ei miskit. See armumine andis mulle nagu jõudu ja teadmise, et elu ei olegi otsas. Mingit suhet ma kõrvalt ei alustanud, aga hakkasin üha tugevamalt soovima lahkumenekut. Siis hakkasid eksmehe poolt tulema jälle lilled ja komplimendid ( nii nagu suhte alguses), kuid minu jaoks oli liiga hilja, tunded läinud ja ei tahtnud enam koos olla.
Teise mehega jõudsin ka 10 aastat koos olla, sh. Abielluda ja lõpuks läksid asjad samamoodi. Nüüd on kolmas suhe, 7 aasta 🙂

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen. Ei ole probleemiks ainult see ärritumine vaid ka see, et lastega tegelemine on täielikult minu peal. Kuhugi ta väga minna ei taha, enamuse aja vedeleb voodis oma arvutiga. Mul juba hakkasid tunded ammu enne seda armumist jahenema aga olen mõelnud et laste nimel peaks pingutama. Meil kaks tütart, 4 ja 8 aastased ehk siis suht moored alles. Mehega rääkida nendest asjadest ei saa, olen proovinud korduvalt.

+7
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina mehena soovitaks uue kuuma kutiga kokku saada ja kui kõik klapib, siis voodirõõme nautida. Usu mind see toob elusse vürtsi juurde. Vajadusel korrake asja. Ja oma mehele mitte sõnagi sellest. See on sinu väike saladus.

Sina selle uue kuti asemel. Kas sina mehena soovitaksid sama ka, olles selle vana mehe asemel? Oleks mõnna olla sarvekandja? Ma ei usu elu sees, et ükski mees seda soovitaks, oma naist teise põrutada anda.

TA, kas poleks aeg siis oma elu võtta oma kontrolli alla, kui juba aastaid aega oled virelenud viletsas suhtes. Aus oleks kõigepealt vana lõpetada, olles esiteks endale selgeks teinud, kas enam mingit lootust pole vana suhet parandada. Ja kui pole (kui üks osapool ei taha midagi muuta ja tal pole probleemi, siis ei saa üksi just palju teha), siis astuda enne vanast suhtest välja ja siis vaadata, mis elu uut toob. Loomulikult on ilmas toredaid mehi, su oma mees oli ka 10a tagasi hirmus tore!?
Küsimus on hoopis, kas sa armastad oma meest veel? Kuidas sa kujutad elu 5aasta pärast, kas olla vanas suhtes edasi, tahaksid? Kui ei, siis hakka asju korraldama, ema ja isa saavad olla ka eraldi elades, ja teil on nagunii ainuke ema-isasuhe, paarisuhe on ammu surnud. Seksite veel, kallistate?
Kui naine hakkabki konkreetset lahkuminekujuttu rääkima, siis tavaliselt ehmatavad mehed üles jah, ja hakkavad tassima lilli, rääkima kenasti jne. Kui kaua see kestab, mis arvate? See ei ole ju käitumise muutus sisemisest sunnist, vaid puhtast hirmust. Et peabki oma lastega päevi üksinda hakkama saama näiteks. Ja on see siis enam küllalt… Hilja, kassike, hilja.
Olen ise samas olukorras, lihtsalt ei taha enam.

+13
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole probleemiks ainult see ärritumine vaid ka see, et lastega tegelemine on täielikult minu peal. Kuhugi ta väga minna ei taha, enamuse aja vedeleb voodis oma arvutiga.

Sul on valik kas elada üksi või taluda sugude vahelist erinevust. Mees vajab füsioloogiliselt sellist lebotamise ja molutamise aega rohkem kui naine.

0
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole probleemiks ainult see ärritumine vaid ka see, et lastega tegelemine on täielikult minu peal. Kuhugi ta väga minna ei taha, enamuse aja vedeleb voodis oma arvutiga.

Sul on valik kas elada üksi või taluda sugude vahelist erinevust. Mees vajab füsioloogiliselt sellist lebotamise ja molutamise aega rohkem kui naine.

Öhh? Mida? Ma olen naine ja introvert ja mul on VÄGA sellist aega igapäevaselt tarvis. Paraku ei olnud see ajal, kui lapsed olid väikesed, lihtsalt võimalik.

Pigem on ikka nii, et lebotamisvajadus või selle puudumine tuleneb iseloomust ja naine lihtsalt ohverdab oma aja, sest lapsi ei saa ju ripakile jätta.

+25
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah lebotamist on kõigile vaja aga kui seda teha lastega tegelemise arvelt? Kas lapsed on ainult naiste eralõbu?

+11
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina mäletan lapsepõlvest sellist isa- töölt tulles oli pahas tujus, tahtis üksi olla, vahel ütles halvasti. Vanemad lahutasid. Loomulikult ma süüdistasin isa. Nüüd 30 aastat hiljem mõistan, et isa oli lihtsalt stressis, tohutu tööpinge, majanduslikud mured, lapsed väiksed jne. Mõni tuleb sellega toime, mõni mitte. Tegelikult oli mu isa probleem see, et ta ei osanud puhata ja ta ei rääkinud oma muresid ka mitte kellelegi, vaid suunas stressi oma pere peale. Mul on hea meel, et vanemad lahutasid.
Nüüd, kus ma ise olen sama vana kui mu isa, tunnen, et aeg- ajalt keeb kogu mu sisemus. Tõenäoliselt on mul sama närvisüsteem, mis isal. Ma lähen jooksma või ujuma, et oma närvilisus kuhugi suunata. Aga see on kõik nii raske, vahel tahaks ka mõned nõud maha visata. Õnneks meil on oma maja. Kui väga vastik tunne on, siis lõhun puid.
Ma ei oska TA suurt midagi soovitada. Äkki Su mehe närvid on lihtsalt nii pingul, et ta ei oska enam oma tunnetega toime tulla. Nii nagu väike laps, kes ainult jonnib, kui tal paha on. Usun, et sport tooks lõõgastust mehele, aga kuidas ta sinna suunata, ei tea.
Mis puutub uude armastusse,siis lõpeta vana enne ära. Kui hakkad uue mehega koos elama, võib talle jääda tunne, et ta on Sinu kooselu lõppemises süüdi ja see ei ole hea algus uueks õnneks.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah lebotamist on kõigile vaja aga kui seda teha lastega tegelemise arvelt? Kas lapsed on ainult naiste eralõbu?

Küsi seda mehelt, kes on SINU LASTE isa?

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui sa ei taha selle mehega enam elada, ära siis ela. Lapsed saavad ka üle, kui vähegi normaalsed inimesed olete mehega.

Seda lahkuminekut aga ära sa isegi mõttes selle uue kutiga seo. See on ikka veel nii pime maa. Ära ehita õhulosse, et sealt koidab suur armastus. Tõenäoliselt mitte. Aga võib-olla. Ülitõenäoliselt saab sinust siiski kahe lapsega üksikema, kes nutab oma purunenud illusioonide tõttu.

Samas mina isiklikult soovitan lahku minna ikka, kui teil pere-elu ei klapi. Pole vaja piinata vastiku koduse õhkkonnaga nii ennast, meest kui ka lapsi.

Ega mehed ole mingid kivid kaldaäärses meres, kus mäng on selline, et tingimata peab hüppama ühelt kivilt teisele, ühest suhtest teise ja kui teist ei paista, siis värised esimesel kivil edasi. Ei pea. Astu maha, saa jalad märjaks ja vaata rahulikult ringi.

+15
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega mehed ole mingid kivid kaldaäärses meres, kus mäng on selline, et tingimata peab hüppama ühelt kivilt teisele, ühest suhtest teise ja kui teist ei paista, siis värised esimesel kivil edasi. Ei pea. Astu maha, saa jalad märjaks ja vaata rahulikult ringi.

Väga ilus kujundlik analoog. Osad inimesed lihtsalt ei oska üksi ollagi. Ühest suhtest teise hüppamine ongi suure tõenäosusega paha mõte, plaastersuhted jne.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen 30ndates ja ei ole enam nii naiivne, et usuksin, et mu armumise objekt on prints valgel hobusel. Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin temaga suhet, mu point oli rohkem selles, et see armumine on nagu viimane tilk karikasse. Mees ei tunnista oma probleeme ja kui olen proovinud sellest raakida temaga siis ta teeb nao nagu see koik on normaalne. See armumine on tekitanud tunde, et ma ei tea enam kas tahangi seda suhet parandada sest olen proovinud seda teha juba mitu aastat aga tulutult.

Oot, KELLEL on siin loos probleem? Keegi TEINE ei saa selle inimese probleemi lahendada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ma absoluutselt ei soovigi kohe uude suhtesse hūpata ega kujuta ette et uus suhe on lahendus, üldsegi mitte AGA see armumine on lihtsalt pannud mõtlema ja analüüsima praegust elu oma mehega. Eks peame maha istuma ja tõsiselt rääkima ja siis sealt vaatab edasi, ta ei ole kõige lihtsam inimene kellega rasketest teemadest rääkida, hakkab karjuma, süüdistama ja ähvardama.

+5
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen olnud selles olukorras ja mehega läksimegi lahku. Lapsi ei olnud, aga abielus olime. Olen nüüd koos selle mehega, kelle vastu tunded tekkisid, lapsed on ka. Ei ole kōik roosiline, aga eelmisest mehest lahkuminekut ei kahetse üldse, need uued tunded aitasid mul mõista, miks ma temaga koos ei peaks olema. Kui oleks lapsed ka olnud, siis oleksin võib-olla teise otsuse teinud, aga mul olid need tunded üle aasta enne lahkuminekut, seega ei olnud päris hetkeemotsiooni alusel tehtud otsus.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ma absoluutselt ei soovigi kohe uude suhtesse hūpata ega kujuta ette et uus suhe on lahendus, üldsegi mitte AGA see armumine on lihtsalt pannud mõtlema ja analüüsima praegust elu oma mehega. Eks peame maha istuma ja tõsiselt rääkima ja siis sealt vaatab edasi, ta ei ole kõige lihtsam inimene kellega rasketest teemadest rääkida, hakkab karjuma, süüdistama ja ähvardama.

Miks sa lased tal endaga niimoodi käituda? Mis karjumine, süüdistamine, ähvardamine? See tuleb kohe ära lõpetada. Kui inimene on nii lapsik, et ei suuda sõnadega viisakaks jääda, siis polegi temaga midagi rääkida. Ja tulebki talle nii öelda: “Ma ei luba endaga niimoodi käituda.” Ja kui ta ei suuda, siis lõpetad ise vestluse ja jalutad minema. Kui arvad, et tal on tõesti selgitust vaja, siis kirjuta parem kiri – ta saab vaikselt omaette lugedes oma viha välja elatud ja ei tee seda sinu peal.
Tundub, et su mehel poel sinu suhtes mitte mingisugust austust ja sellele tõesti pikaajalist suhet ei raja.
Samas võib tal muidugi olla mingit psühholoogilised probleemid, mida ei oska iseseisvalt lahendada. Aga sina teda muidugi teraapiasse saata ei saa, inimene peab ise tahtma ennast muuta.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sul on valik kas elada üksi või taluda sugude vahelist erinevust. Mees vajab füsioloogiliselt sellist lebotamise ja molutamise aega rohkem kui naine.

Selle mõtte autor peab küll mees olema. Õigustamas, et meestel puht bioloogiliselt ja füsioloogiselt suurem vajadus laiselda ja vedeleda kui naistel. Naerukoht!!

See vajadus on ikka kõigil olenamata soost. Lihtsalt mehed on äkki olemuselt vastutustundetumad ja laisemad. Naised tahaks samamoodi vedeleda ja molutada, aga kohusetunne ei lase. Ei saa endale lubada sellist asja. Naised hoolivad rohkem ja mis ema see oleks, kes vedeleb ja molutab nagu mehed ja jätab kõik lapsed hooleta. Meestel aga pole mingit häbitunnet vedeleda diivanil, sügada kotte, samal ajal kui temast 2x väiksem ja nõrgem naine rabab ja jookseb nagu loll ja teeb kõike ette-taha ära.

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sul on valik kas elada üksi või taluda sugude vahelist erinevust. Mees vajab füsioloogiliselt sellist lebotamise ja molutamise aega rohkem kui naine.

Selle mõtte autor peab küll mees olema. Õigustamas, et meestel puht bioloogiliselt ja füsioloogiselt suurem vajadus laiselda ja vedeleda kui naistel. Naerukoht!!

See vajadus on ikka kõigil olenamata soost. Lihtsalt mehed on äkki olemuselt vastutustundetumad ja laisemad. Naised tahaks samamoodi vedeleda ja molutada, aga kohusetunne ei lase. Ei saa endale lubada sellist asja. Naised hoolivad rohkem ja mis ema see oleks, kes vedeleb ja molutab nagu mehed ja jätab kõik lapsed hooleta. Meestel aga pole mingit häbitunnet vedeleda diivanil, sügada kotte, samal ajal kui temast 2x väiksem ja nõrgem naine rabab ja jookseb nagu loll ja teeb kõike ette-taha ära.

Mees teenib raha või kui mõlemad, peaks küsima, et kes käskis kotisügajaga suhte luua?

+2
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sul on valik kas elada üksi või taluda sugude vahelist erinevust. Mees vajab füsioloogiliselt sellist lebotamise ja molutamise aega rohkem kui naine.

Selle mõtte autor peab küll mees olema. Õigustamas, et meestel puht bioloogiliselt ja füsioloogiselt suurem vajadus laiselda ja vedeleda kui naistel. Naerukoht!!

See meenutab siin loetud nalja, kus külapoetagune kontingent mehi arutas, et mees olla on raske küll. Mis naistel viga, nemad ei väsi ju kunagi ära!

😀 😀 😀 ,kuigi võiks nutta ka.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Märkasin mõni aeg tagasi, et naine on mind kuidagi iseenesestmõistatavana võtma hakanud, ei viitsi eriti enam meie suhte hoidmisega tegeleda, füüsilisest lähedusest rääkimata. Ka kodus on asjad pilla-palla. Selline keskmine segadus, õhtusöögi tegemine, nõude-ja pesupesemine ning laste vaoshoidmine pigem minu rida. Naine ainult naaksub et ma ei tegele tema arust koduste töödega piisavalt, ei leia piisavalt aega tema heietamisi kuulata, eriti kui mingi hetk juhtun tõesti tagumikku diivanile toetama. Kui siis näljasena töölt koju jõuan ja piisavalt optimistliku energiat ei kiirga, siis on kohe selle üle ving lahti, et ma “kogu aeg selline” olen. Nüüd avastasin, et on teine endale vist armukese leidnud. Istub õhtud otsa ninapidi arvutis või moblas ja tšätib tollega. Teagi nüüd, kas plaanib mind lihtsalt maha jätta, või kodust välja visata.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Märkasin mõni aeg tagasi, et naine on mind kuidagi iseenesestmõistatavana võtma hakanud, ei viitsi eriti enam meie suhte hoidmisega tegeleda, füüsilisest lähedusest rääkimata. Ka kodus on asjad pilla-palla. Selline keskmine segadus, õhtusöögi tegemine, nõude-ja pesupesemine ning laste vaoshoidmine pigem minu rida. Naine ainult naaksub et ma ei tegele tema arust koduste töödega piisavalt, ei leia piisavalt aega tema heietamisi kuulata, eriti kui mingi hetk juhtun tõesti tagumikku diivanile toetama. Kui siis näljasena töölt koju jõuan ja piisavalt optimistliku energiat ei kiirga, siis on kohe selle üle ving lahti, et ma “kogu aeg selline” olen. Nüüd avastasin, et on teine endale vist armukese leidnud. Istub õhtud otsa ninapidi arvutis või moblas ja tšätib tollega. Teagi nüüd, kas plaanib mind lihtsalt maha jätta, või kodust välja visata.

Järsku siis lähedki töölt vingus näoga koju ja rikud teise päeva sellega ära. Päris kohutav võib olla küll iga päev vingus näoga mehikest, kes veel ootab, et teda teenindatakse, sest tema ju käib tööl ja puha. Käib naine tööl, kasvatab lapsi, teenendab meest, kes oi kui väsinud on töölt tulles ja naine seisab tunde pliidi ees, koristab jne, siis on ju kõik iseenesestmõistetav eksole. Naine peab ju robot olema ja peaasi, et mehe lõhn majas, sügagu või mees esmaspäevast pühapäevani teleka ees kotte või mis iganes, olgu rahul.

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 40 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui armud suhtes olles kellegisse teise, kes olnud sellises olukorras?