Teema: Kui kohe põhjust ei leia, siis on ärevushäire

Pean tõesti nõustuma, et kui põhjust ei leita siis on närvidest ja inimene pöörduge vaimse tervise õe vastuvõtule. Sama tee läbi käidud ja perearsti tungival soovitusel käidud algselt vaimse tervise õe vastuvõtul kes suunas psühhiaatrile konsultatsioonile. 2 visiiti ja nagu ma isegi teadsin, vaimseid kõrvalekaldeid ei leidu ja kuna pole leitud põhjust mu tervisehädade siis diagnoosiks võib panna somaatiliste ärevushäire. See oleks siis kehaline väärtalitus mis nagu peaks lähtuma mu närvisüsteemist. Kui mul enne mingit ärevust polnud siis nüüd peale arstide vahet käimisega ja arstide suhtumisega mul tõesti tekib närvihaigus. Tervest saabki sant. Täiesti absurdne olukord.

#3750420:

Kahjuks minu kogemus oli selline. Lõpuks jõudsin suure ringiga arsti juurde, kellest oli tõesti abi. Ta kuulas, uuris, tegi vajalikud uurinuid ja leidis, et autoimmuunhaigus. Imestas, et miks seda juba varem polnud avastatud ja ravitud eelnevalt (kahe arsti poolt).

Seni olin lihtsalt keegi, kes midagi kurdab ja ilmselt on hüpohondrik. Psühhiaater tunnistas mu terveks ja ütles, et neile satub ikka tihti neid arstide poolt saadetud inimesi, kel tegelikult psühhiaatriliselt midagi viga pole.

Kokkuvõtteks: ajage ikka oma rida edasi ja saage teada, mis teil päriselt viga on ja ärge pange tähele/võtke südamesse, kui keegi, kes ei tea, mis teil tervisega, teile suvalisi diagnoose tahab lisama hakata.

Ja neid, kel päriselt ärevushäire tuleb muidugi õigeaegselt aidata ja ravida.

Aga kõike, mida arst/arstid seletada esimese visiidiga ei oska, ei saa ärevushäire alla liigitada tuimalt.

Kes see hea arst oli?

#3750516:

Teemaalgataja, kas sinu perearst ei lasknud teha uuringuid? Minu kogemus on, et ärevushäire poole vaadatakse ikka alles siis, kui somaatilised hädad on välistatud. Kõikide haiguste suhtes muidugi pole võimalik kontrollida, kas sinu autoimmuunhaigus on midagi sellist, mida perearst oleks pidanud kontrollima? Kui jah, siis on see temast lohakas – aga kindlasti pole selline üldine arstide käitumisviis ning soovitus, et kõik, kellele ärevushäire on diagnoositud, ikka eriarste nõuaks, on jabur – ärevushäiret on tõesti praegu väga palju ning need inimesed vajavad ärevushäire ravi, mitte lõputut ja lootusetut hulkumist eriarstide vahel. Sina oled ilmselt erand, suuremal osal neist arstilt ärevushäire diagnoosi saanutest, kellel süda väga klopib või kurgus tükk on või minestama kipuvad või mida iganes, on siiski põhjuseks ärevushäire, mitte avastama jäänud salapärane haigus.

Kust sina seda nii kindlalt tead? Arvad lihtsalt? Ma arvan näiteks vastupidi. Et enamuse nende ärevuselaadsete kaebuste taga on midagi füüsilist. See selgub hiljem. Autoimmuunsed haigused on ka viimasel ajal sagenenud ja raske diagnoosida. Aga perearstid üldiselt eriti põhjalikke uuringuid ei tee, kui siis mõne odavama analüüsi, sest uuringu raha läheks ju perearsti kassast. Selline medutsiini rahaline korraldus soosibki ärevushäire diagnooside tulva perearstide poolt. Mul endal oli täpselt sama kogemus nagu teemaalgatajal.

#3752365:

Kust sina seda nii kindlalt tead? Arvad lihtsalt?

Jah, arvan – sest kui ärevushäire valediagnoose oleks palju, siis oleks sellest ajakirjanduses kuulda. Aga ei ole. Pigem on kuulda inimeste võitlusest selle ebameeldiva ja pikaajalise häirega, millele ühest ja selget ravi ei olegi.

#3752565:

Sul on küllaltki ühekülgne arsaam neist asjust. Üsna palju kirjutatakse kadalipust, mida inimesed on pidanud läbima keerulisemate diagnoosideni jõudmiseks. See pigem reegel kui erand. Isegi vähid jäävad õigel ajal tuvastamata, rääkimata varjatud kuluga kroonilistest haigustest.

Neist on muidugi juttu – kuid me ei rääkinud ometi keeruliste haiguste tuvastamise probleemidest, vaid sellest, nagu perearstid pressiks keeruliste diagnooside asemel ärevushäiret diagnoosiks. Seda viimast pole kuigivõrd kuulda. Või on? Viitad ehk?
Üsna veider, et sa mu arusaama ühekülgseks nimetad – samal ajal on su enda arusaam täpselt sama ühekülgne, mina usun pigem ühte ja sina pigem teist. Mingit õigust pole sul minu arvamust ühekülgseks ning enda oma objektiivseks nimetada, saad aru, need on mõlemad arvamused!!! Kui pretendeerid arvamuse asemel pühale tõele, siis palun too fakte.

#3752608:

Teemaalgatajal on isiklik kogemus ja minul ka.

Ja siis? Minul on isiklik kogemus, kuidas otsitud hädad olid tegelikult ärevus, pluss sama kogemus emaga ja sama kogemus tütrega. Mis teeme nüüd? Loendame tulemusi?

#3752898:

Seda oma kogemuse üldistamist alustasid tegelikult sina.

Ma esitasin oma arvamuse ning oma postituses viitan ka, et see põhineb oma kogemusel. Esita oma arvamus vastu ja kõik on korras. Aga mida sina teed? Võimled kaela paigast, et tõestada, et minu arvamus on vale. Ma rohkem sel teemal sulle ei vasta.

#3752898:

Ja äreva inimesena eneserahustuseks raiudki seda perearstide ilmeksimatust.

Täiesti arusaamatu loogika. Eriti kuna minu ärevusepisood oli oma 15 aastat tagasi, üks ja ainus.

#3752987:

Ka autoimmuunhaigus aktiveerub sageli just pikaajalise stressi mõjul.

Võimalik. Aga kui see autoimmunhaigus juba on, siis ärevushäire ravimine seda ära ei võta.

Lugesin täna seda artiklit 12-aastasest poisist, kellel pärast mitmeid valediagnoose leiti 4. staadiumi ajukasvaja. Vot see paneb taaskord mõtlema, et arstid peaksid inimeste muredesse veidi tõsisemalt suhtuma. Laps oksendab, esinevad tugevad peavalud ja topeltnägemine ja perearst ikka jutustab rahumeeli migreenist ja merehaigusest. Sain aru, et isegi ajupilti ei osatud lugeda ja räägiti pikalt mingist ohutust tsüstist, kuni siis jõuti lõpuks tasulise arsti juurde, kes asjast aru sai. Selge, et pärast haiguse sellises staadiumis avastamist on ravi palju kurnavam ja prognoos paratamatult kehvem. Ilmselgelt sellised lood suurendavad inimeste usaldamatust arstide suhtes ja nii käiaksegi teinekord ka asjatult oma tervisehädadega neile pinda, sest suhtumine on kohati väga pealiskaudne.