Ei taha teda kaelast ära, aga paraku on dementsus aina süvenev ja ta lihtsalt ei saa enam üksi hakkama. Ta on vaikselt endale ohtlikuks juba muutumas. Ükskord hakkas omast arust teise linna tööle minema, kuigi ta ei tööta juba varsti 20 aastat ja eksis ära ning toodi politseiga koju tagasi. Sellest ei hakka üldse rääkima, et kui me tema juures mitmeid kordi nädalas ei käiks, kuigi elame ise 200km kaugusel, siis ta unustaks isegi süüa. Samuti ei suuda ta elementaarset puhtust ise hoida. Ja ausaltöeldes ei jaksa enam mitmeid kordi nädalas teise Eesti otsa sõita, see on tekitanud pingeid juba ka minu enda pereelus.
Leidsime talle hooldekodusse koha, kuid tema ei taha sellest midagi kuulda. Nutab, et me jätame ta maha ja ei hooli temast ning tahame tast vaid lahti saada. Muutub raevukaks, kui püüame selgitada, et see ei ole nii, et hakkame teda seal vaatamas käima, kohe kui lubatakse külastused ning senimaani saame kasvõi igapäevaselt helistada.
Kas kellegil on sarnaseid kogemusi, mida teha? Eestkosteavalduse tegemiseks, et saaks seda ise otsustada, peab rohkemat juhtuma, kui korra ära eksimine, nii vastati KOV-ist peale seda, kui olid temaga ka vestelnud. Ema suudab käituda ka täiesti adekvaatselt ja esitleda end kui endaga hakkamasaavat inimest, aga tegelikult ta ei saa iseseisvalt hakkama..