Teema: Kui dementne ema ei taha hooldekodusse minna

#3633524:

#3633302:

see haiglasse sattumine osutuski pääseteeks meile. sealt tagasi teda enam koju ei viinud, oli hooldushaiglas seni kuni leidsime hooldekodu koha. ausalt öeldes olin enne seda juba hullumas, isegi antidepressante võtsin, täiesti abitu tunne.

Vabandust, aga küsin, sest meil on ilmselt sama teekond praegu käsil. Kui kaua ta hooldushaiglas oli ja kas saan õigesti aru, et kuu aega maksab selle eest osaliselt haigekassa?

algselt määrati 3 nädalat ajaks, aga kauplesime veel 3 juurde, et jõuaks kohta otsida ja asju ajada ja saime ka. maksis see 2*380 eurot.

#3633939:

#3633646:

Vastan teemaalgataja küsimustele.

Minu eestkosteavaldus algava dementsusega vanema osas just hiljuti rahuldati. Mulle öeldi, et kõik, kes on eestkoste avalduse teinud, on selle ka saanud. Nii et kirjuta aga vabas vormis avaldus, pane kirja oma põhjused ja eesmärk – vanema hooldekodusse saatmine. Vanurile tehakse psühhiaatriline ekspertiis, ajuuuring. Kui on veel tervisehädasid, siis see ainult kiirendab kohtu otsustamisprotsessi.

See on asja juriidiline pool. Vabatahtlikult ei lähe vanainimene loomulikult hooldekodusse. Ta tuleb sinna viia või meelitada.

Vanurite hooldusteema on tõesti kohutavalt valulik. Olen ise ka keskealine naine, laps on veel vaja koolitada ja ülal pidada ja siis on veel see dementne vanur kaela peal. Mul on viimase kuuga tekkinud ärevushäire, st ei maga öösel enam silmatäitki või siis ülikerget und, mida isegi pärast detailideni mäletan.

Mul on veel see lugu seetõttu keeruline, et korterit ei saa samuti ilma kohtuotsuseta müüa, kuna 1 pärijatest keeldub vanuri korterit müümast ja ka muul moel vanuri hooldusesse panustamast. Nii et seisab ees veel teine kohtuprotsess teise lähedase inimese osas.

Kahjuks meedia sellest ei kirjuta, aga meie pärimisseadused on tehtud ülikeeruliseks ja vanuri eest vastutavale lapsele üliebamugavaks (eriti, kui peres on 1 pärija, kes pidurdab kogu vanuri hooldekodussse saatmise protsessi ja vanuri korteri müümist). Pärandilepingud tuleb vanematega teha juba siis, kui nad on vanuses 60+, hiljem on see kõik juba dementsuse, kiuslikkuse jm pärast väga raske.

Minu tervis on hetkel kogu selle vanurijama ja seaduserägastikesse takerdumise pärast ikka väga vilets. Kogu meie seadusandlus ja probleemide lahendamise efektiivsus ja kiirus selles osas, mis puutub vanurite hooldusse ja probleemse päranduse müüki (vanuri hoolduse eesmärgil) on ikka väga viletsal tasemel. Riik paneb kogu vastutuse keskealiste laste õlule, kel endal on veel lisaks lapsed vaja üles kasvatada ja koolitada, seadused ei tule selles olukorras ka sugugi abiks.

Ja lisaks veel üks väike näide: mina oma unetuse jm kaasuvate (või seda põhjustavate probleemidega) saan 3 nädala pärast tasulise! arsti vastuvõtule. Minu algava dementsusega vanem on viimase 9 kuu jooksul juba 5! korda haiglasse vastu võetud ja seal ca 5! kuud riigirahade eest vegeteerinud. Peamine põhjus on selles, et KOV mingit sooja supi kohaletoomisteenust ei osuta, aga ise süüa teha see dementne meesterahvas ei oska, ei lähe söögikohtagi sooja suppi sööma; rohtusid see vanur ka sisse ei võta ja nii ta siis nõrkebki iga 1,5 kuu pärast ja satub haiglasse turgutusele meie kõigi maksumaksjate rahade eest.

Nii palju lihtsam oleks luua riiklik vanadekodude võrgustik, kus vanuri pensioni eest 550-600€ oleks see inimene elementaarsel tasemel toidetud ja ravimid sisse manustatud.

Aga ei tegele selle teemaga meil ükski erakond. Eriti kummaline, et isegi mitte sotsid ega see tõusev täht Eesti200 mitte, kelle teema ju vanurite hooldus maailmavaateliselt peaks eelisjärjekorras olema.

Sellega ei peagi tegelema riik kui eraettevõtted juba laialt tegelevad ja ei suuda piisavalt teenust pakkudagi kui palju on nõudlus. Ma ei mõista sinu loogikat teema juures, kui eraettevõte küsib lähedastelt kliendi eest a1200€/kuus ja riigilt saab pea sama palju lisaks siis kuidas riik peaks saama 500-600€ seda teenust osutada? Teadaolevalt on riiklik süsteem alati bürokraatlikum ja kulukam maksumaksjale kui eraettevõtte pakkumus. Minu teada isegi vangidd ülalpidamine maksab kongimajas 1400-1500€/ kuus.

Sellega peaks just ja nimelt tegelema riik, mitte eelkõige erasektor 2 inimese pensioni summa eest kuus. Selline äri on võrdväärne kasiinoäriga, kus rikastutakse kellegi väeti olemise seisundi arvelt.

Elementaarset hoiuteenust pakkuv ja tulu mitte teeniv vanadekodu peaks väga kenasti toime tulema summaga 600€ per vanainimene.

Eks põhjus, et meil pole hetkel riiklikke vanadekodude süsteemi, on vägagi Reformierakonna nägu, kelle liikmed suurt vanadekodude võrku Eestis haldavad ja kelle magus (kuid amoraalne) äri riiklike vanadekodudega kabalimatsu saab.

Ja mis bürokraatiat peaks riiklik vanadekodu rohkem ajama kui erasektori oma? See argument on küll puhas jama.

Parandaksin veel väljendit “petab ära, et on adekvaatne”. Ei peta, vaid ongi osades asjades adekvaatne, ja dementsuski käib nagu hooti – on selgemaid päevi ja kehvemaid. Süveneb ajapikku. Minu vanemal algas nii, et unustas söömise. Käisin ka nädalas paar korda aitamas-sööki viimas ja panin tähele, et söök väheneb väga vähe. Sa ei saa arugi, et tegelikult on tal peas juba asjad üsna sassis. Muudes asjades oli jumala ok. Hooldekodus nägin “täiesti terveid” inimesi, kelle kohta olin imestanud, et miks nad küll ise kodus hakkama ei saaks, kes toppisid pastakat või telekapulti seinakontakti, et telekas ometi tööle läheks. Või näppisid telefoni, et telekas tööle saada (ei ole nutitelefoniomanikud..).
Dementne on endale või teistele OHTLIK! Mõni läheb ka vägivaldseks, mõni karjub (hooldushaiglas nägin näiteks üht, kes päev läbi karjus, lakkamatult…)

#3634214:

Kuna dementsusega kaasnevad muudatused ajus on skännis nähtavad juba aastaid või isegi aastakümneid enne haiguse välist avaldumist, siis olen mõelnud, et kõik üle 50-aastased inimesed võiksid sõeluuringutel käia. Mida varem oma haigusest teadlikum oled, seda kergem on otsuseid teha, ravikuuridega varem alustada, et haigus areneks aeglasemalt ja avalduks pehmemalt.

ja mida selle teadmisega peale hakata, et aastakümnete pärast dementne võin olla?

Ma teeks juba praegu 30.ndates notariaalse lepingu,et mind võib paigutada hooldekodusse vastu minu tahtmist, kui ma muutun dementseks. Kas selline paber on võimalik?

Armastan oma lapsi üle kõige ja tahan neid säästa kogu sellest jamast. Olin ise teismeline,kui ema hooldas minu vanaema ja see oli kergelt öeldes traumeeriv, ma isegi ei suutnud vanaema matustele minna,sest ta hävitas kogu selle “ilu” armsast vanaemast.

#3634248:

ja mida selle teadmisega peale hakata, et aastakümnete pärast dementne võin olla?

Alates sellest, et teavitad omakseid. Muudad ehk toitumist ja liikumisharjumusi, teed iga päev ajugümnastikat. Perearst kirjutab õigel ajal välja ravimid, võtad toidulisandeid, mis aitavad head meeleolu hoida ja toetavad ajurakkude tegevust…

Kahtlused ema mentaalse tervise osas olid ammu, aga kui ma neid lähedastega jagasin, siis öeldi, et see on üksnes vanadus ja et nii ongi. (No ei ole!) Ja kui diagnoosi sai, siis selles osas oli selgem, et enam ei hakanud keegi arvama, et mõtlen ise asju välja või näen tonte.  Oleksin varem alustanud nende programmidega, mis ema haiguskäiku on pidurdanud ja leevendanud. Oleksin osanud ennast pikemalt ja paremini ette valmistada.

#3633545:

#3633487:

#3633261:

vanaema käib wc-s kuidagi nii, et määrib käe väljaheitega kokku ja siis toetudes kõigile linkidele, piitadele ja seinadele hõõrub selle igale poole laiali ja seda iga päev.

See tähendab, et vanaema on unustanud paberi kasutamise (minu emaga sama probleem), ta puhastab end käega ja siis ei pese korralikult käsi. Abi sellest, et mul on kempsus mitmel pool vanadest linadest tehtud väiksed käterätid – neid ta kasutab ja need lähevad kohe pesumasinasse. Samuti – kui ma näen, et ema kempsu läheb, siis ma varsti lähen järgi, anna paberi kätte ja näitan, kuidas kasutada ja pesen ise ta käed seebiga korralikult puhtaks.

Kuid see pühkimisnartsude olemasolu on siiani elu päästnud.

Öösel võib juhtuda, et inimene segase peaga ei saa aru, kus peldik on, mul on selleks otstarbeks ema toas ämber, hiljti ostsin ka potitooli.

Riideid vahetan tal alati õhtul kui ta magab, siis pole probleemi. Pesema saan jutuga, et see on hea ja mõnus ning pesta talle meeldib, aga see minek on vahel raske.

Sa oled tubli ja kõik on täiesti arusaadav, aga kas sa tõesti arvad, et selline olukord oleks mõeldav, kui peres on veel inimesi peale hooldaja ja hooldatava. St siin tekib küsimus, kas teistel pereliikmetel on õigus normaalsele elule. Jah, tõenäoliselt ei kesta see olukord kaua, aga siiski. Näit mina ise eelistaksin lamada unustatult hooldekodus mähkmetes, kui et minu lapsed ja lapselapsed peaksid päevast päeva elama minu sita sees.

Absoluutselt nõus. Minu lapsed väärivad samamoodi normaalset kodu, mitte et uksepiidad on paksu sitaga koos. Ja kuna käin iga päev pikad päevad tööl, jõuan õhtul surmväsinuna, seejärel teen söögi, õpin lastega distantsõppes tegemata jäänud asju ja hoolitsen enda eest elementaarselt, et järgmine päev tööle minna, siis millal ma peaksin seda sitta iga päev pesema???

Ja kahjuks võib kesta see olukord ikka kaua, 10-15 aastat kindlasti. Mõistus on ammu kadunud, aga füüsis toimib. Lähedaste sõprade peres läheb 16.-s aasta täiesti dementse vanuriga, tervis hea ja elab ilmselt ka oma lapsed üle.

#3634298:

#3632928:

Milline julm inimene!

Kui sind tahetaks viia ära su oma kodust, eemale su perest ja lähedastest, kuhugi koonduslaagrisse võõraste inimeste sekka, siis sa nutaksid ka. Su ema vajab sind ja sinu tuge, mitte jalust ära saatmist võõraste hooldada. Emast hooliv inimene võtab ema enda juurde elama, mitte ei saada vanadekodusse.

Ja kui teemaalgataja elab ühetoalises üürikas koos mehe ja kahe lapsega, siis ka peab ema enda juurde tooma? Saa ükskord aru, kõigil ei ole võimalik oma dementset vanemat enda juurde elama tuua!

Ei pea. Ta võib ise ema juurde minna. Ema kindlasti elab 3 toalises Tallinna kesklinna korteris.

Mul on tädiga sarnane lugu varsti, et ta dementsuse süvenemise tõttu enam üksi elada ei saa. Tema sai ikkagi psühhiaatrilt diagnoosi ilma ajupildita, testide pealt. Üks lihtne test on kella joonistamine. Kui inimene ei suuda seierite ja numbrilauaga kella teha, on asi mäda. Aga tädist. Elab üksinda. Sööb nirult, kuna nad unustavad süüa. Dementsuse ravimeid võtab kuidas juhtub. See-eest selgus just, et peavalude tõttu on ta sisse söönud korraga kaks karpi Paramaxi, mis oli mõeldud kuu peale.  Peavalud on tal olnud aastakümneid ja seni ta võttis valuvaigisteid pigem vähe, et mitte üle pingutada… Sooja toitu toob talle kolm korda nädalas KOVi kaudu autojuht, lisaks käib üks ta lastest tema elamist vahel koristamas, aga muu toiduga varustamine on suhteliselt ligadilogadi. Peamiselt kulub tal piima ja leiba. Ega ta ei söö ka eriti, sooja toitu ise ei suuda teha, unustab külmikusse valmis toodud toidud. Kahjuks lapsed teda enda juurde ei taha, ka mina ei saa võtta, pole ruumi. Ta tunneb veel meid ära, pole muutunud kiuslikuks ja labaseks ega ürita kodust põgeneda. Ka laseb sisse toidutoojat. Tihti dementsed ei taha võõraid, üritavad pageda (sama tädi ema, mu vanaema, oli ka lõpuks väga dementne, kes ikka ka roojaga määris, lõhkus, põgenes, tegi tuld jne). Olen muidugi mures ja leian, et kui oma lapsed teda oma ilusatesse majadesse ei taha, siis peaksid ta hooldekodusse panema.

#3634316:

Minu lapsed väärivad samamoodi normaalset kodu

Täiesti õus. Mitte ainult, ett lapsed väärivad, vaid ka sa ise väärid normaalset kodu.

#3634316:

Ja kahjuks võib kesta see olukord ikka kaua, 10-15 aastat kindlasti. Mõistus on ammu kadunud, aga füüsis toimib.

Jah, dementsed on erakordselt vastupidavad viirushaigustele ja ainus, mis nad enne haiguse loomulikku lõppu ära koristab, on näiteks mõni letaalne õnnetus. Hooldekodude hinnangul küll dementsed peavad keskmiselt vastu 4 aastat, aga eks nad jõuavad sinna ka üsna hilja, kui tõesti keegi omastest enam ei suuda.

Ja muidugi võiks olla vananevas ühiskonnas vanurite toetussüsteemid olla riiklikult korralikumalt läbi mõeldud ja töötatud, et inimese pensionist jätkuks hooldekodu teenuste eest tasumiseks (muule paneks siis riik õla alla). Kogu praegune jutt sellest, kuidas peame hoolima “kõige haavatavamatest” on vanurite hooldamise vaatenurgast väga küüniline ja silmakirjalik. Kus te muul ajal olete, riigi esindajad?!

#3634126:

#3633939:

#3633646:

Vastan teemaalgataja küsimustele.

Minu eestkosteavaldus algava dementsusega vanema osas just hiljuti rahuldati. Mulle öeldi, et kõik, kes on eestkoste avalduse teinud, on selle ka saanud. Nii et kirjuta aga vabas vormis avaldus, pane kirja oma põhjused ja eesmärk – vanema hooldekodusse saatmine. Vanurile tehakse psühhiaatriline ekspertiis, ajuuuring. Kui on veel tervisehädasid, siis see ainult kiirendab kohtu otsustamisprotsessi.

See on asja juriidiline pool. Vabatahtlikult ei lähe vanainimene loomulikult hooldekodusse. Ta tuleb sinna viia või meelitada.

Vanurite hooldusteema on tõesti kohutavalt valulik. Olen ise ka keskealine naine, laps on veel vaja koolitada ja ülal pidada ja siis on veel see dementne vanur kaela peal. Mul on viimase kuuga tekkinud ärevushäire, st ei maga öösel enam silmatäitki või siis ülikerget und, mida isegi pärast detailideni mäletan.

Mul on veel see lugu seetõttu keeruline, et korterit ei saa samuti ilma kohtuotsuseta müüa, kuna 1 pärijatest keeldub vanuri korterit müümast ja ka muul moel vanuri hooldusesse panustamast. Nii et seisab ees veel teine kohtuprotsess teise lähedase inimese osas.

Kahjuks meedia sellest ei kirjuta, aga meie pärimisseadused on tehtud ülikeeruliseks ja vanuri eest vastutavale lapsele üliebamugavaks (eriti, kui peres on 1 pärija, kes pidurdab kogu vanuri hooldekodussse saatmise protsessi ja vanuri korteri müümist). Pärandilepingud tuleb vanematega teha juba siis, kui nad on vanuses 60+, hiljem on see kõik juba dementsuse, kiuslikkuse jm pärast väga raske.

Minu tervis on hetkel kogu selle vanurijama ja seaduserägastikesse takerdumise pärast ikka väga vilets. Kogu meie seadusandlus ja probleemide lahendamise efektiivsus ja kiirus selles osas, mis puutub vanurite hooldusse ja probleemse päranduse müüki (vanuri hoolduse eesmärgil) on ikka väga viletsal tasemel. Riik paneb kogu vastutuse keskealiste laste õlule, kel endal on veel lisaks lapsed vaja üles kasvatada ja koolitada, seadused ei tule selles olukorras ka sugugi abiks.

Ja lisaks veel üks väike näide: mina oma unetuse jm kaasuvate (või seda põhjustavate probleemidega) saan 3 nädala pärast tasulise! arsti vastuvõtule. Minu algava dementsusega vanem on viimase 9 kuu jooksul juba 5! korda haiglasse vastu võetud ja seal ca 5! kuud riigirahade eest vegeteerinud. Peamine põhjus on selles, et KOV mingit sooja supi kohaletoomisteenust ei osuta, aga ise süüa teha see dementne meesterahvas ei oska, ei lähe söögikohtagi sooja suppi sööma; rohtusid see vanur ka sisse ei võta ja nii ta siis nõrkebki iga 1,5 kuu pärast ja satub haiglasse turgutusele meie kõigi maksumaksjate rahade eest.

Nii palju lihtsam oleks luua riiklik vanadekodude võrgustik, kus vanuri pensioni eest 550-600€ oleks see inimene elementaarsel tasemel toidetud ja ravimid sisse manustatud.

Aga ei tegele selle teemaga meil ükski erakond. Eriti kummaline, et isegi mitte sotsid ega see tõusev täht Eesti200 mitte, kelle teema ju vanurite hooldus maailmavaateliselt peaks eelisjärjekorras olema.

Sellega ei peagi tegelema riik kui eraettevõtted juba laialt tegelevad ja ei suuda piisavalt teenust pakkudagi kui palju on nõudlus. Ma ei mõista sinu loogikat teema juures, kui eraettevõte küsib lähedastelt kliendi eest a1200€/kuus ja riigilt saab pea sama palju lisaks siis kuidas riik peaks saama 500-600€ seda teenust osutada? Teadaolevalt on riiklik süsteem alati bürokraatlikum ja kulukam maksumaksjale kui eraettevõtte pakkumus. Minu teada isegi vangidd ülalpidamine maksab kongimajas 1400-1500€/ kuus.

Sellega peaks just ja nimelt tegelema riik, mitte eelkõige erasektor 2 inimese pensioni summa eest kuus. Selline äri on võrdväärne kasiinoäriga, kus rikastutakse kellegi väeti olemise seisundi arvelt.

Elementaarset hoiuteenust pakkuv ja tulu mitte teeniv vanadekodu peaks väga kenasti toime tulema summaga 600€ per vanainimene.

Eks põhjus, et meil pole hetkel riiklikke vanadekodude süsteemi, on vägagi Reformierakonna nägu, kelle liikmed suurt vanadekodude võrku Eestis haldavad ja kelle magus (kuid amoraalne) äri riiklike vanadekodudega kabalimatsu saab.

Ja mis bürokraatiat peaks riiklik vanadekodu rohkem ajama kui erasektori oma? See argument on küll puhas jama.

arvad, et ekre teeks sellist asja puhtast altruismist? Koomik.

Reform ei puutu siia kuidagi, ettevõtjad soovivad kasu teenida ja kui Helmed hakkavad vanadekoduäri ajama, jätkub sama süsteem.

Selles osas olen nõus,et keskmine eestlane ei suuda oma vanematele tagada väärikat vanadekodukohta ja see on nukker. Aga erakonnad ei puutu siia kuidagi.

#3634753:

kui inimene on võimeline ette antud teemal teadlikult fantaseerima, siis ei saa ilmselt veel sügavast dementsusest rääkida.

Muuseas dementsus tegelikult ei võta mingit laadi nutikust üldse mitte ära. Minu vanaema suudab pea igasse lausesse väga kavalalt pikkida mõtte, mis näitab lähedastele, et vanaema viimine tema enda koju oleks lihtsalt väga mõistlik valik. On teemasid, milles ta suudab täiesti adekvaatselt vestelda vaatamata sellele, et ta ei mäleta eilset päeva, ei tunne oma lähedasi ära ja omab luulusid, a la kõik hooldekodu töötajad ja kliendid on endised kommunistid, kõik elektririistad on üles seatud vanaema luuramiseks jne.

#3634733:

jah, sul on õigus, kuid see ära petmise variant on ka siiski täiesti eksisteeriv. minu ema, kellel diagnoositi alzheimer ja mõõdukas dementsus 1,5 aastat tagasi (nähud olid minule märgatavad vähemalt kaks aastat varem), suudab nt seltskonnas vesteldes esineda nii hästi, et mitte keegi ei oskaks kahtlustada, et ta dementne on. ta räägib poliitikast, ühiskonnaelu küsimustest, haridussüsteemist jne võluva enesekindluse ja asjatundlikkusega

Ega ei tunnegi täiesti ausalt. Kõigepealt ja kõige kiiremini saavad aru, et midagi on valesti need, kes seda vana inimest hästi ja kõikvõimalikes olukordades tunnevad. Võõramad on ju harjunud nägema tema seltskondlikku poolt ja see on dementsel just selles nagu kaugemas mälus ju alles.

#3634787:

kas sina oled oma aju juba lasknud uurida

Jah.

Mina koliks esmalt vanema enda juurde talvituma (200 km on liialt pikk maa sõitlemiseks mitmeid kordi nädalas) ning tegeliku käitumise järgi vaataksin, kas saame isekeskis hakkama või lähebki tarvis minu kodu lähedal olevat hooldekodu, mida “müüksingi maha” seda kui minule lähemal olemise võimalust (kuid siis ka vaataksin, et ise usinalt vaatamas käiksin). Keegi ei taha hooldekodusse minna (va. üksikud erandid), kuid kui nt. kaaslastega veab ja rutiiniga harjub, siis ollakse lõpuks ka otsusega rahul. Kindlasti ärge viige sunni ja võimuga, sest üks selline juhtum lõppes hiljuti sellega, et vanur poos ennast lihtsalt üles.