Teema: Kui dementne ema ei taha hooldekodusse minna

#3634787:

mina küsisin, mida see teadmine annab 50+ inimesele, kes täna täiseti aktiivne, aga kel ehk kunagi tulevikus võib tekkida väljendunud dementsus. sina aga räägid endast ja sellest, mida teised sinust arvavad.
tegelikult tüüpiline.

julgen oletada, et just siin oleks ka põhjus, miks sinu soovitud uuringut välditaks. kardetakse, et omaksed kannavad su juba ennetavalt maha. iga pisimgi “ei mäleta” või jutu kordamine lahterdatakse dementsuseks, millele järgneb su (otsustus)vabaduse piiramine jne jne.

kui sul on kõrges eas ema, siis ei saa ka sina ise enam esimeses nooruses olla.
ehket küsiks siis hoopis nii, et kas sina oled oma aju juba lasknud uurida, dementsus teadupoolest olevat perekondlik nähtus?
ja kui ei, siis miks ometi?

sa küll ei küsinud minult, kuid ma kirjutan siiski. on olemas ravimid, mis praeguste teadmiste kohaselt saavad aeglustada protsessi. seevastu ühtki sellist ravimit, mis kahjustusi parandaks või kaotaks, ei ole. dementsus algab hiilivalt ja selleks ajaks, kui diagnoosini jõutakse, on kahjustused enamasti juba tõsised.

varakult ehk skriininguga avastatud dementsuse puhul saaks edasi lükata selliste kahjustuste teket, mis juba oluliselt elu segama hakkavad. kui oleks skriininguvõimalus ja mul leitakse algav dementsus, siis mina ilmselt ei ütleks oma lastele, vähemalt mitte kohe, kuid ma saaksin teha ettevalmistusi ajaks, mil mu mõistus ei ole enam selge.

kahjuks ma küll ei tea, et kuskil lihtsalt soovi alusel ajuuuuringuid tehtaks.

Leidsin ühe dementsuse testi, eks põhimõtteliselt võimalik hinnata

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/71828641/kontrolli-ennast-dementsuse-test

#3635617:

Koliksid vanema juurde talvituma?

Ei, ta mõtles, et Sa ikkagi tooksid vanaema endale lähemale. Mis aga ei pruugi olla võimalik. Kõrvalt on alati lihtne soovitusi jagada.

Siin on juttu ajuskännimisest, Muud testid (nagu see Eksperssi oma) lisaks. https://www.nature.com/articles/d41586-020-01803-w

#3635528:

Leidsin ühe dementsuse testi, eks põhimõtteliselt võimalik hinnata

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/71828641/kontrolli-ennast-dementsuse-test

Lugesin testi läbi, ühe punkti teostus oleks selle testi sõnastuses tavainimeselegi päris keeruline. Kui ma pean ainult vasaku käega A4 paberilehte korralikult ja ühtlaselt õhus pooleks murdma oleks sellel päris nadi tulemus. Kuidagi saaks pikema kohmitsemisega hakkama.

#3634753:

#3634733:

#3634162:

Parandaksin veel väljendit “petab ära, et on adekvaatne”. Ei peta, vaid ongi osades asjades adekvaatne, ja dementsuski käib nagu hooti – on selgemaid päevi ja kehvemaid. Süveneb ajapikku.

jah, sul on õigus, kuid see ära petmise variant on ka siiski täiesti eksisteeriv. minu ema, kellel diagnoositi alzheimer ja mõõdukas dementsus 1,5 aastat tagasi (nähud olid minule märgatavad vähemalt kaks aastat varem), suudab nt seltskonnas vesteldes esineda nii hästi, et mitte keegi ei oskaks kahtlustada, et ta dementne on. ta räägib poliitikast, ühiskonnaelu küsimustest, haridussüsteemist jne võluva enesekindluse ja asjatundlikkusega. ja siis küsib prae söömise ajal viiendat korda, et mis asi see on, kuigi neli korda on juba vastatud, et pastinaak… ei ole tegemist parema ega kehvema päevaga, see toimub samaaegselt.

samamoodi on ta mulle ise tunnistanud, et kui ta vestluskaaslase küsimusele vastust ei tea/mäleta, siis ta mõtleb selle välja. mõnikord on vale info tõttu tekkinud väga segased olukorrad, ja kui ma hiljem olen küsimud, et sa rääkisid enne hoopis midagi muud, siis ta on rahulikult öelnud, et ma ei mäletanud ja ma ei tahtnud tunnistada, et ma ei mäleta. ja see on täiesti teadlik tegevus.

see on see, mida ma mõtlesin, öeldes, et petab pikalt ära. olen seda ka lugenud, et intelligentsete inimeste puhul reeglina avastataksegi dementsus oluliselt hiljem, sest alguses kompenseerivad muud oskused mäluhäireid (mu ema võis ka leida väga pädevaid selgitusi kummalistele asjadele, mida ta tegi). ka esimesel neuroloogi vastuvõtul ei olnud tema käitumises ja mmse testi tegemises mingeid viiteid nii raskele seisule, mida hilisem ajupilt näitas.

kui inimene on võimeline ette antud teemal teadlikult fantaseerima, siis ei saa ilmselt veel sügavast dementsusest rääkida.

vaidlen täiega vastu, mina saan rääkida ianult oma emast ja see on uskumatu, kuidas ta suutis petta ja kavaldada peaagu kuni elulõpuni teat. asju ja tal oli dementsus ja alžeimer, kõik meeled olid minu arvates “surnud”, aga see kavaldamise meeleosa, see oli kuni lõpuni.

#3635641:

#3632932:

#3632928:

Milline julm inimene!

Kui sind tahetaks viia ära su oma kodust, eemale su perest ja lähedastest, kuhugi koonduslaagrisse võõraste inimeste sekka, siis sa nutaksid ka. Su ema vajab sind ja sinu tuge, mitte jalust ära saatmist võõraste hooldada. Emast hooliv inimene võtab ema enda juurde elama, mitte ei saada vanadekodusse.

Sa pole päris probleemist aru saanud, kui lähedane ei tunne enam omakseid ära, peab neid võhivõõrasteks ja käitub nendega nagu vaenlastega-kuidas sa käituksid, kirjelda?!

Olin hiljuti sama probleemi ees. Dementsusele lisandus veel see, et lähedase jalg vajas igapäevast sidumist ja tal oli väga kindel raviskeem, mida ta järgima pidi. Samuti ei liikunud ta enam ise hästi ja kartis poti peal käia st kandis mähkmeid. Olen ise noor inimene, kasvatan kolme last, kellest üks on autist. Leidsin võimaluse, et oma lähedast hooldekodusse mitte panna ja olla tema kõrval. Minu lähedane kusjuures oli nõus hooldekoduga, et saaks nö jalust ära, endale mõtlemata. Teie oma anub teid, et te hooliks… Ega see kerge polnud (midagi kontimurdvat ka mitte), aga ma ei suudaks elada teadmisega, et oma lähedase eest ära paigutan kui raskeks läheb. Mis iganes suhkruglasuuriga ühiskond seda hooldekodudesse paigutamist katta ei ürita – kes seal tööl on olnud, näeb kui jube see on klientide jaoks.

No aga jaga siis ometi kogemust, mis võimaluse sa leidsid? Ehk saab keegi siit vajalikku nõu.

#3635673:

#3634753:

#3634733:

#3634162:

Parandaksin veel väljendit “petab ära, et on adekvaatne”. Ei peta, vaid ongi osades asjades adekvaatne, ja dementsuski käib nagu hooti – on selgemaid päevi ja kehvemaid. Süveneb ajapikku.

jah, sul on õigus, kuid see ära petmise variant on ka siiski täiesti eksisteeriv. minu ema, kellel diagnoositi alzheimer ja mõõdukas dementsus 1,5 aastat tagasi (nähud olid minule märgatavad vähemalt kaks aastat varem), suudab nt seltskonnas vesteldes esineda nii hästi, et mitte keegi ei oskaks kahtlustada, et ta dementne on. ta räägib poliitikast, ühiskonnaelu küsimustest, haridussüsteemist jne võluva enesekindluse ja asjatundlikkusega. ja siis küsib prae söömise ajal viiendat korda, et mis asi see on, kuigi neli korda on juba vastatud, et pastinaak… ei ole tegemist parema ega kehvema päevaga, see toimub samaaegselt.

samamoodi on ta mulle ise tunnistanud, et kui ta vestluskaaslase küsimusele vastust ei tea/mäleta, siis ta mõtleb selle välja. mõnikord on vale info tõttu tekkinud väga segased olukorrad, ja kui ma hiljem olen küsimud, et sa rääkisid enne hoopis midagi muud, siis ta on rahulikult öelnud, et ma ei mäletanud ja ma ei tahtnud tunnistada, et ma ei mäleta. ja see on täiesti teadlik tegevus.

see on see, mida ma mõtlesin, öeldes, et petab pikalt ära. olen seda ka lugenud, et intelligentsete inimeste puhul reeglina avastataksegi dementsus oluliselt hiljem, sest alguses kompenseerivad muud oskused mäluhäireid (mu ema võis ka leida väga pädevaid selgitusi kummalistele asjadele, mida ta tegi). ka esimesel neuroloogi vastuvõtul ei olnud tema käitumises ja mmse testi tegemises mingeid viiteid nii raskele seisule, mida hilisem ajupilt näitas.

kui inimene on võimeline ette antud teemal teadlikult fantaseerima, siis ei saa ilmselt veel sügavast dementsusest rääkida.

vaidlen täiega vastu, mina saan rääkida ianult oma emast ja see on uskumatu, kuidas ta suutis petta ja kavaldada peaagu kuni elulõpuni teat. asju ja tal oli dementsus ja alžeimer, kõik meeled olid minu arvates “surnud”, aga see kavaldamise meeleosa, see oli kuni lõpuni.

mulle näib, et siin nimetatakse petmiseks seda, kui haige inimene ei käitu teie ootuste kohaselt.
ma ei ole teiega nõus. need oskused-teadmised mida inimene eksponeeris, need pidid ju olemas olema, tähendab, see ei ole pettus. ehkki jah, paljud teised oskused võivad ka kadunud olla.

vahet pole kas räägime dementsetest või tervetest, inimene saab ennast rumalamaks petta, targemaks petta pole võimalik. kui ehk siis mõnel üksikul korral, mitte aga järjepidevalt.

Leidsin ühe dementsuse testi, eks põhimõtteliselt võimalik hinnata

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/71828641/kontrolli-ennast-dementsuse-test

minu emale üritas sotsiaaltöötaja hooldushaiglas sedasama testi teha. (Ametlikku diagnoosi tal ei ole).  Paarist esimesest küsimusest ta kaugemale ei jõudnud, sai kurjaks ja pahandas, et miks selliseid asju temalt küsitakse. Muidu ta oma mäluprobleeme tunnistab ja saab ise sellest aru, aga arstide ja, uuringute ja igasuguse ravi suhtes on negatiivne ega taha neist midagi kuulda.

#3635814:

mulle näib, et siin nimetatakse petmiseks seda, kui haige inimene ei käitu teie ootuste kohaselt. ma ei ole teiega nõus. need oskused-teadmised mida inimene eksponeeris, need pidid ju olemas olema, tähendab, see ei ole pettus. ehkki jah, paljud teised oskused võivad ka kadunud olla. vahet pole kas räägime dementsetest või tervetest, inimene saab ennast rumalamaks petta, targemaks petta pole võimalik. kui ehk siis mõnel üksikul korral, mitte aga järjepidevalt.

Vaidlen Sulle vastu ja nõustun sellega, keda tsiteerisid. See on tõepoolest hämmastav, kuidas dementne inimene suudab kavaldada. Muide, töötan ise puuetega inimestega ja näen sageli, kuidas raske vaimse puudega inimesed, kes ei suuda isegi oma kodu aadressi meeles pidada, oskavad trikitada ja kavaldada nagu geeniused. Hakkab nt igav, viskab kodu võtmed prügikasti ja helistab, et võtmed kadunud! Kui lähedane otsekohe ei reageeri, siis hakkab pikalt kirjeldama, kuidas tema ei pääse nüüd kodust välja, et poest leiba osta ja kuidas kodus pole üldse süüa, kõht on nii tühi. Lähedane tormabki siis keset tööpäeva töölt koju, hakkab võtmeid otsima. Kolmetunnise otsimisega leiabki üles, selleks ajaks on tööpäev läbi ja dementne istub temaga veel tükk aega ja ajab juttu.

Järgmisel päeval tuleb uus telefonikõne, et jälle võtmed kadunud. Seekord lähedane tööluusi ei tee. Tuleb rida telefonikõnesid, vanur ikka räägib, kuidas tema on suures näljas, vaja osta seda ja teist, vaja viia ühistu esimehele veearve leht ja kohe jne. Seekord teatab lähedane, et tema töölt lahkuda ei saa, küll aga saadab ta juurde võtmeid otsima ühise tuttava, kes on muidu tore inimene, ainult sellele vanurile ei meeldi. Ja… paugupealt on äkki võtmed leitud ja polegi vaja tulla. Nii et jah, mälu ja kõik on läinud, ent kavaldamise ja manipuleerimise oskus täiega alles.

#3635685:

kas tõesti on olemas mingisugused dementsust edasi lükata aitavad imerohud, kuid jällegi – miks sellest keegi ei räägi?

Keegi ei räägi on palju öeldud, kui veidi guugeldada, siis leiab küll ja päris asjalikku infot, ainult et suurem sa sellest on ingliskeelne. Kuna dementsus on väga individuaalne, siis ühele sobiv rohi ei sobi teisele ja arstid saavad lähtuda ainult tõenduspõhisest meditsiinist. Aga kaks ravimit, mis vähemalt algstaadiumi enamikel elu kergemaks teeb, on donepezil ja memantiin, neid peab küll arst välja kirjutama. Minu emale mõjusid hästi.

Austrias kasutatakse süstelahust nimega Cerebrolysin, mis kunagi oli ka meil müügis, enamasti on see insuldiravim, aga rakendatav ka dementsuse puhul. Minu ema puhul andsid süstekuurid häid tulemusi, tema kognitiivne võimekus paranes tunduvalt, aga paraku ei ole see tulemus jäävalt. Kas sama hea tulemus oleks ka mõnel teisel inimesel, ei tea. Ravimi kirjutas emale välja neuroloog, taotlesime ravimiameti luba ja kui see käes, tellitu see apteeki. Aga kuna see pole meie ravimite nimekirjas, siis selge, et perearstid ei pruugi sellest teadlikud olla. Ja igaüks ilmselt ei süsti ka.

Kookosrasv/õli on ajule väga kasulik. Tugevdada tuleb närvisüsteemi (magneesium, B–vitamiinid). Meeleolu aitab üleval hoida aminohape L-tryptophan… seda rida saaks jätkata. Neid teotavaid asju saab igaüks ka ise kätte. Mälu- ja ajutreeninguid saab samuti ise teha, internetis on materjali küllalt. Mis kellelegi konkreetselt mõjub, sõltub juba tema isiksusest ja haiguse kulust.

Arstid, eriti perearstid, ei ole dementsusega ja selle avaldumise ja ennetamsega kuigi hästi kursis, toidulisanditesse suhtuvad nad ka sageli kui mõttetusse rämpsu. Mõnikord on neil õigus, mõnikord mitte.

#3636192:

Jäi veel silma, et dementsus justkui võrduks õeluse, pahatahtlikkuse ja umbusaldamisega.

Ei, aga sageli kiuslikkus ja umbusaldus kasvavad, arvan, et eriti neil inimestel, kes on harjunud ise ja abi palumata hakkama saama. Ja kui siis elu korraga nende ümber muutub arusaamatuks, siis ajab ju vihale? Ning selge, et süüdi on teised, kes selle elu pekki keeravad – enamasti lähedased, sest need on ju lähedal. Täiesti “normaalne” inimlik käitumine, kui dementse poole pealt vaadata.

Aga kõik ei lähe tigedaks, kõik ei taha “koju” minna (minu ema näiteks mitte, tal pole kalduvust hulkuma minna, aga eksinud on ta küll) jne.

Iga dementsus on isemoodi, sõltuvalt inimesest ja sellest, millised sünapsid katkevad.

Oma ema näitel võin öelda, et olnud ajutisi paranemisperioodi, mille järel ta jälle tagasi kukub – ja iga parem päev on minu jaoks võidetud päev, mis teeb elu kergemaks.

Minu sõbranna ema oli arst ja väga järjekindlalt tegeles mäluharjutustega, mis ilmselt tema dementsust kümmekonna aasta võrra edasi lükkas.

Ema perearst ütles, et on ka rohtusid,  mille najal saab dementset kodus hoida. Ilmselt antakse neid ka hooldekodus, et nad rahulikumalt voodiserval istuksid.

#3636436:

#3636303:

#3636192:

Kolisin lähedase juurde, lapsed jäid isaga oma koju ja käisid meil nädalavahetustel külas. Töö on praegusel ajal nagunii paljudel inimestel sh ka mul distantsilt, pidin vaid vahepeal kodulinnas käima. See aeg, mis kulus asjade ümber korraldamisele ja korrad kui käisin poes või kontoris, olid lahendatud kaamerate abil. Igas toas olid kaamerad ja lähedane teadis seda. Nende kaudu sain temaga reaalajas suhelda. Pliidi jaoks on tänapäeval lastelukud, millest dementne vanainimene läbi ei hammusta. Hullem on muidugi siis kui on puupliit, aga ka siis saab nt köögiukse lukku panna vms. Et majauks lahti ununeks, pole küll probleem. Selleks on samuti kaameravalve ja trackeriga kell käel. Kõigele on lahendus kui on soov. Kui soovi pole, on iseasi.

Eh, ühesõnaga, kuigi su lähedane ise tahtis hoolduskodusse minna, loobusid sina selle asemel oma kolme lapse (kellest üks on autist) kasvatamisest, tegid oma mehe kolme lapsega üksikisaks, ja ise sõitsid leebe ja heasüdamliku vanainimese juurde sisuliselt suvitama? Ma olen siit perekoolist küllalt lugenud emadest, kes lapsele nina alla hõõruvad, millest kõigest nad nende pärast loobuma on pidanud, nüüd siis sain vastupidise juhu ka ära lugeda.

Väga meelevaldne tõlgendus. 1.)Mina erinevalt sinust tundsin oma lähedast ja teadsin, et kõige rohkem kartis ta koormaks olla. See ei võrdu hooldekodusse minna tahtmisega. Samuti oli ta mulle eelnevalt öelnud, et lahkub oma majast vaod jalad ees. Ükski inimene ei taha sinna minna, hooldekodu on koht, kuhu inimesi eest ära visatakse, nad hääbuvad seal. Olen ise pikalt tööl olnud hooldekodudes ja vandusin endale juba noore neiuna, et minu lähedased sellistes kohtades ei lõpeta. 2.) Ma ei loobunud hetkekski oma kolme lapse kasvatamisest ja minu mehest ei saanud üksikisa. Olin vaid 4p nädalas eemal, telefoni ja Messengeri teel pidevalt ühenduses. Olen ka ise sedamoodi “üksikema” olnud kui mees teises linnas tööl käis ja ei tulnud varem selle pealegi, et lapsi saab koos kasvatada ainult siis kui vanemad on 9-17 tööl ja õhtul samale aadressile tulevad. Vaesed Soome ehitajate naised või pered, kus väliskomandeeringus käiakse… ???? 3.) Sa ilmselgelt pole mähkmetes dementset ja suure jalahaavaga vanainimest hooldanud kui seda suvitamiseks nimetad.

Mul on ükskõik, kuhu teie oma lähedased panete. Mugavam on muidugi hooldekodusse. Head kohad need aga ei ole ja suurem osa inimesi teavad seda ise ka. Eks selleks need õigustamised ja miinustamised, et enda südametunnistust kergendada. Mina näiteks saan 100% enda sisse vaadata ja öelda, et lähedane sai parimat hoolt, teda ei visatud surema kui ta tüütuks muutus ja minu südametunnistus on puhas. Ei suudaks endaga elada muidu. Inimesi muidugi erinevaid.

Sa oled agressiivne teise osas, sest sa tead, et tegelikult sa teadlikult hülgasid oma lapsed.

<p style=”text-align: left;”>

#3636436:

</p>

#3636303:

#3636192:

Kolisin lähedase juurde, lapsed jäid isaga oma koju ja käisid meil nädalavahetustel külas. Töö on praegusel ajal nagunii paljudel inimestel sh ka mul distantsilt, pidin vaid vahepeal kodulinnas käima. See aeg, mis kulus asjade ümber korraldamisele ja korrad kui käisin poes või kontoris, olid lahendatud kaamerate abil. Igas toas olid kaamerad ja lähedane teadis seda. Nende kaudu sain temaga reaalajas suhelda. Pliidi jaoks on tänapäeval lastelukud, millest dementne vanainimene läbi ei hammusta. Hullem on muidugi siis kui on puupliit, aga ka siis saab nt köögiukse lukku panna vms. Et majauks lahti ununeks, pole küll probleem. Selleks on samuti kaameravalve ja trackeriga kell käel. Kõigele on lahendus kui on soov. Kui soovi pole, on iseasi.

Eh, ühesõnaga, kuigi su lähedane ise tahtis hoolduskodusse minna, loobusid sina selle asemel oma kolme lapse (kellest üks on autist) kasvatamisest, tegid oma mehe kolme lapsega üksikisaks, ja ise sõitsid leebe ja heasüdamliku vanainimese juurde sisuliselt suvitama? Ma olen siit perekoolist küllalt lugenud emadest, kes lapsele nina alla hõõruvad, millest kõigest nad nende pärast loobuma on pidanud, nüüd siis sain vastupidise juhu ka ära lugeda.

<p style=”text-align: left;”>Väga meelevaldne tõlgendus. 1.)Mina erinevalt sinust tundsin oma lähedast ja teadsin, et kõige rohkem kartis ta koormaks olla. See ei võrdu hooldekodusse minna tahtmisega. Samuti oli ta mulle eelnevalt öelnud, et lahkub oma majast vaod jalad ees. Ükski inimene ei taha sinna minna, hooldekodu on koht, kuhu inimesi eest ära visatakse, nad hääbuvad seal. Olen ise pikalt tööl olnud hooldekodudes ja vandusin endale juba noore neiuna, et minu lähedased sellistes kohtades ei lõpeta. 2.) Ma ei loobunud hetkekski oma kolme lapse kasvatamisest ja minu mehest ei saanud üksikisa. Olin vaid 4p nädalas eemal, telefoni ja Messengeri teel pidevalt ühenduses. Olen ka ise sedamoodi “üksikema” olnud kui mees teises linnas tööl käis ja ei tulnud varem selle pealegi, et lapsi saab koos kasvatada ainult siis kui vanemad on 9-17 tööl ja õhtul samale aadressile tulevad. Vaesed Soome ehitajate naised või pered, kus väliskomandeeringus käiakse… ???? 3.) Sa ilmselgelt pole mähkmetes dementset ja suure jalahaavaga vanainimest hooldanud kui seda suvitamiseks nimetad.

Mul on ükskõik, kuhu teie oma lähedased panete. Mugavam on muidugi hooldekodusse. Head kohad need aga ei ole ja suurem osa inimesi teavad seda ise ka. Eks selleks need õigustamised ja miinustamised, et enda südametunnistust kergendada. Mina näiteks saan 100% enda sisse vaadata ja öelda, et lähedane sai parimat hoolt, teda ei visatud surema kui ta tüütuks muutus ja minu südametunnistus on puhas. Ei suudaks endaga elada muidu. Inimesi muidugi erinevaid.

Ja kui kaua selline 4 päeva eemal 3 koos kooselu kestis? Aasta, 2, 5 või 10? No aastakese saaksid vast kõik hakkama, aga 10 aastaga kaob küll lähedus sellisest suhtest, nii abikaasa kui lastega. Täiega normaalne on ju lastega ekraani või kõne vahendusel suhelda. Ja mees on ka nii truu, et selle aja peale uut naist ei vaata. Nädalavahetusel sõidavad lapsed suure rõõmuga maale, mitte ei kipu sõbra sünnipäevale, spordivõistlusele või sõpradega rulaparki. Suvel tahaks nädalaks randa, talvel suusapuhkusele või palmi alla. Kõige hullem ongi see, et pole mingit moodi võimalik ette ennustada, kaua dementsest vanemast sõltuvat elukorraldust on vaja viljeleda.</p>
Minu vanaisa toodi meie koju elama, kui ta enam ise oma kodus hakkama ei saanud. Elas meil 10 aastat. Kusjuures sai ta ise enam-vähem oma toimetustega hakkama. Köögist tuli ainult enne kodust lahkumist vool välja lükata, sest ta kippus toitu pliidile unustama või metallist esemeid mikrouuni toppima (toit koos kahvliga). Korra nädalas oli nõus ennast saunas pesema, dušši ta ei tunnistanud. Inimeste tundmisega oli raskusi (meid, lapselapsi, pidas oma lasteks jmt), muidu olemuselt oli ta sõbralik. Aga ikkagi oli kohutavalt häiriv, kui ta käis oma noorusaja jutte rääkimas, iseenesest olid jutud ju täitsa huvitavad, aga tal käis see kuidagi nii, et ta võis ühte juttu rääkida kuu aega järjest enne, kui järgmine peale tuli. Ja ikka nii et rääkis loo ära ja 5 minuti pärast uuesti ja siis veel ja veel ja veelkord… Ma olin teismeline ja ei saanud kedagi endale külla kutsuda, sest ta oli lihtsalt nii tüütu ja häiriv. Ma ei kujuta ette, mismoodi veel need lapsed ennast tundma peavad, kelle kodudes pidevalt vanainimesel “õnnetusi” juhtub.

Mina loodan küll, et minu lapsed minu hooldamise pärast enda elu pausile panema ei pea. Kui ma ise enam elust suurt midagi ei jaga, siis vahet pole, kus ma ära kustun, võibolla ongi hooldekodu parem, kui see kustumine seal kiiremini läheb.

Kas siin juhtub olema veel minusuguseid, kes näiteks oma vanematele intiimhooldust teha ei suuda? Ei suuda mina näiteks isa suguelundeid ja pärakut hooldada ja tegelikult ka emal mitte. Igasugu eritised ajavad  mind konkreetselt oksele ja oksendangi. Samuti ei soovi ma mingi hinna eest, et mu lapsed peaksid kunagi minu kallal neid töid tegema. Tuhat korda enne lähen  hooldekodusse, kus seda teevad palgalised töötajad, ja samamoodi maksan pigem hooldekodu eest oma vanemate puhul.
Rääkimata üldisematest probleemidest nagu igapäevane hooldus vs hädavajalik töölkäimine. Need, kel on õnnestunud töölt koju jääda ja tõesti 24/7 oma lamava või dementse vanemaga tegelda, samal ajal peab keegi teda üleval – ei maksa nii üleolev ja nõudlik olla.
Olen oma vanemate ainuke laps, lisaks üksikema, ja ma ei näe mitte mingit võimalust asuda lamajaid hooldama ja jätta tööl käimata. Ei kujuta ette, kes mu lapsed sel juhul toidaks? Mehest pole vaja rääkida, ta on surnud. Toitjakaotuspensionist ei tasu ka rääkida, abi sellest on muidugi, aga mitte piisavalt.
Mul on kergem leida lisatööd ja maksta hooldekodu eest kui jääda täiesti koju ilma sissetulekuta.
Hooldekodus on õppinud personal iga kell käepärast. Kodus olen mina üksi ilma oskusteta ja tegelikult ka füüsilise jõuta, mida läheb vaja näiteks sajakilose mehe hooldamisel. Kui ilmneb ootamatu terviserike, mu isal on näiteks astma, siis mida teete? Kutsute iga kord kiirabi, vanem läheb haiglasse, järgmisel päeval toote koju ja ring jätkub. Pluss süümekad, kui lähed poodi või üldse kuhugi välja. Äkki kukub? Äkki tuleb astmahoog?

Kuidas need üllad hinged, kes on kõik-kõik jätnud ja pühendunud oma vanemale, seda on praktiliselt korraldanud, kui neil pole näiteks mitte mingit tuge taga? Ja siis see esimene küsimus ka – kuidas toime tulete?

#3636594:

Kas siin juhtub olema veel minusuguseid, kes näiteks oma vanematele intiimhooldust teha ei suuda? Ei suuda mina näiteks isa suguelundeid ja pärakut hooldada ja tegelikult ka emal mitte. Igasugu eritised ajavad mind konkreetselt oksele ja oksendangi. Samuti ei soovi ma mingi hinna eest, et mu lapsed peaksid kunagi minu kallal neid töid tegema. Tuhat korda enne lähen hooldekodusse, kus seda teevad palgalised töötajad, ja samamoodi maksan pigem hooldekodu eest oma vanemate puhul.

Rääkimata üldisematest probleemidest nagu igapäevane hooldus vs hädavajalik töölkäimine. Need, kel on õnnestunud töölt koju jääda ja tõesti 24/7 oma lamava või dementse vanemaga tegelda, samal ajal peab keegi teda üleval – ei maksa nii üleolev ja nõudlik olla.

Täpselt sama siin. Halvad lõhnad ajavad juba oksendama, eritised ise surmkindlalt. Lihtsalt ei talu.