Tere.
Olen nüüd oma depressiooni ravinud 3 aastat ja üle pole läinud.
Võtan tablette, tegelen joogaga.
Midagi paremaks ei lähe, olen depressiivne edasi, lisaks saan jubedaid paanikahoogusid.
Kaalun töölt koju jäämist.
Kas kellegi on veel nii hullusti asjalood?
Kas keegi on taotlenud töövõimetuspensionit seoses pikaajalise depressiooniga?
Proovi Reikit. Minul asjad muidugi nii hullud polnud aga mustast august aitas välja tulla. http://reiki-kliinik.ee/
psühhoteraapia
Mul on 80% TVP ja keskmine puue. Olen õppinud sellega elama. toimekas ja elurõõmus võib olla isegi deprekaga.Jälgin väga töö ja puhkuse vahekorda, olen ära õppinud ,mis mind \”auku\” veab ja mis sealt välja aitab. Saanud iseendaga sõbraks ja aksepteerin ennast sellisena nagu olen.
võta ravimitele lisaks b-vitamiine, eriti foolhapet.
Mul on sõber kes sööb ad-si vahelduva eduga juba 10.a ja on paremaid on halvemaid hetki aga üldiselt siiski depresiivsem periood :S
Sa oled ravinud depressiooni, aga kas sa oled selle avastanud, et mis seda pöhjustab? On see sul päritav? Halb suhe vöi mitte meeldiv töö/töökoht? Sa kannad oma muresid üksi ja sul ei ole toetajaid?
Ühesönaga, sa hävitad umbrohtu pealmiselt, aga juured on ikka mullas.
Ma arvan, et AD-d on head tugevamate emotsioonide summutamiseks, ajutiselt tarvitan isegi, kui on tegemist mingi suurema elulöögiga.
Aga probleemiga peab tegelema – leidma põhjuse, mis sellist seisundit tekitab ja selle olukorra lahendama – loobuma halvast suhtest, vahetama mittesobiva töökoha jne.
AD-d ei tee terveks, need on vaid leevenduseks – oma elu ja mõttemaailmaga tuleb tegeleda – elada nii, et saad olla oma eluga rahul, siis saad ka terveks.
Minu psühhiaater ütles, et see kojujäämine on depressioonis inimesele kõige hullem. Siis võidki voodihaigeks jääda. Tegutsema peab, töö, trenn, lõbustused. Kuigi jah, minul ka deprekas krooniline ja kasutan AD. Vahepeal pean vahet ma siis jälle kuur.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on 80% TVP ja keskmine puue. Olen õppinud sellega elama. toimekas ja elurõõmus võib olla isegi deprekaga.Jälgin väga töö ja puhkuse vahekorda, olen ära õppinud ,mis mind \”auku\” veab ja mis sealt välja aitab. Saanud iseendaga sõbraks ja aksepteerin ennast sellisena nagu olen.[/tsitaat]
Mis see 80 protsenti Tvp summaliselt on? Kas see pension on siis eluaegne? Ka selle kõrvalt mingit väikest osalise tööajaga tööd vöib teha. Ise käin praegu 3 p tööl, aga olen ikka omadega nii läbi. Ravitud 7 aastat – krooniline depressioon. Nii kardan, et kui samas vaimus jätkan, siis ei näe oma lapse suureks kasvamist. Laps praegu 6.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tere.
Olen nüüd oma depressiooni ravinud 3 aastat ja üle pole läinud.
Võtan tablette, tegelen joogaga.
Midagi paremaks ei lähe, olen depressiivne edasi, lisaks saan jubedaid paanikahoogusid.
[/tsitaat]Ma nõustun eelkirjutajatega, et sa ei ole ravinud mitte depressiooni (põhjust) vaid üritanud summutada selle tagajärgi. Selgita välja, mis sind masendab ja kõrvalda see võimalusel oma elust.
Samuti katsu saada kontroll oma mõtlemise üle. Ära heieta peas negatiivseid mõtteid. Nii kui tuleb, ütle stopp.
Kojujäämine ei ole hea mõte, kui sellega ei kaasne tugev enesega töötamine, sest tegevusetus annab lollidele mõtetele ainult hoogu juurde.
Minu meelest tuleb enda depressiivsusega ka rahu sõlmida. Leppidagi sellega, et olen selline murelik, ärevik ja ei julgegi asju ette võtta. Ja siis? Minu meelest, mida rohkem ma sunnin ennast häid mõtteid mõtlema, seda depressiivsemaks ma muutun. Paanikaga on ka sama lugu. Üldiselt soovitatakse hirmudele vastu astuda, ja tõesti, ei saa elada nii, et oma kodust ei välju. Samas mind on aidanud see, et tunnistangi endale, et on mõned olukorrad, mida ma väldin. Ja siis kõik need kuulsate psühholoogide soovitused, muuta töökohta, võtta ette midagi uut- ma saan aru soovituste põhimõttest, aga minu puhul tekitab see veel lisapingeid ja ülearust nõudlikkust enda suhtes, mis lõpeb totaalse apaatiaga. Mulle tundub, et mind ahistab sotsiaalne surve olla rõõmus, heades sõbrasuhetes ja rahuldustpakkuva töökoha omanik. Kui ma aeg-ajalt lepin endaga, et olengi selline endassesulgunud depressiivne veidrik, kes aeg-ajalt läheb tööle vastu tahtmist- siis hakkab kohe parem.:)))
Kui ravi ei anna mõne kuuga raviefekti, tuleb preparaat välja vahetada või kombineerida midagi juurde. Kui sul pole 3 aastat midagi meeleolus muutunud, siis ilmselt oleks mõistlik psühhiaatrit vahetada.
Minul põhjustan depressiooni mina ise, minu nõme isiksus. Ma olen tõsiselt kaalunud selle kõrvaldamist, aga siiani pole seda veel teinud. Eks ma ole laisk ka. Kas te tõsiselt kujutate ette depressioonis inimest tööd otsimas? cv-sid saatmas ja motivatsioonikirju tegemas ja. Mul ainus asi, mis mind pinnal hoiab, veel mu töökoht ongi. Kui see kaoks, siis uue otsijat minust küll enam ei ole. Vabandan teemaalgataja teema risustamise pärast.
Toitumist jälgid : Võta maha kõik loomne, valge suhkru, kohvi, poetee. Väldi valgest jahust tooteid ja ahjus tehtud roogasid (üle 120 kraadi kuumitamine toodab mürki akrüülamiid) . Kui mingi paar nädalat teed seda, on selge, kas depressiooni põhjused on söömises.
Tean sellest haigusest palju ,sest olen ise depressioonis olnud juba 8 aastat.Minul on diagnoositud depressioon koos paanikahäirete ja ärevushoogudega.Kui soovid saada infot siis jagan seda meeleldi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aime, kui viitsid, vasta siia.
Olen omadega nii läbi, et enam ei tea, kust abi otsida.
Siin öeldakse, et kõrvalda depressiooni põhjus, aga ma ei saa seda teha – psüühiliselt haiget last ju ära ei anna.
Ma ei ole 2 nädalat midagi söönud, ärevus on nii suur, et ei suuda üle 1 teelusika toitu manustada. Vett olen suure hirmuga joonud, et mitte kuivale jääda.
Töölt tulin ära, enam ei suutnud. Lihtsalt ei suutunud ja kõik.
Homme jälle arstile.
Ma enam ei tea, mida teha.[/tsitaat]
Kui sinu depressiooni põhjus on psüühiliselt haige laps ja sa ise oled praktiliselt kokku kukkumas, siis mõtle sellele, et tegelikult on küll võimalik lapsest juriidiliselt loobuda, ent sisuliselt siiski tema emaks jääda. Laps elab suurema osa ajast hooldekodus, nädalavahetustel käib kodus. Mis kasu on lapsel sellest, kui sina enam elada ei jaksa? Lähete koos hooldekodusse, üks ühte, teine teise?
Olen siis aime ja vastan sulle kes sa seda soovisid.
Minu maili aadress on aime.kullamaa@mail.ee ja sinna võiksid sa kirjutada kui soovid.Mina siis võin sulle ka helistada kui annad numbri.
Ma ei saa hetkel aru kas on sul endal äge depressioon ja ajutegevus häiritud või on lapsel miskit viltu?
Kui lapsel ja sa tahad seda jagada siis olen ka meeleldi nõus sind aitama.
Veel küsiksin ,et milliseid arste sa külastad?Kas oled sealt ka abi saanud?
Milliseid ravimeid võtad?Ja kui suurtes annustes?
Kas öösel magada saad?Kas magad ikka vähemalt 7 tundi öösel jutti?
Kas tarvitad unerohtusid?
Mõnel inimesel kestab depressioon kogu elu.Mõned saavad sellest üle.
Mina olen näiteks oma haigusega võideldes 8 aasta jooksul arstide soovitusel ära proovinud sellised ravimid,nagu näiteks.cipralex 20mg ,oli aastaid peal.Juurde alprasolaam 0,5mg, vastavalt vajadusele 0,25-1mg.Olen seda tarvitanud ka väga halbadel aegadel kolm korda päevas ja 0,5 mg korraga ning kolm kuud järjest.
Siis prooviti vahepeal minu peal amidriptülliini ,siis gymbalta 60 ja ka 120mg,
siis unerohi imovane 7,5 mg või ka asendus ,ehk somnols,nükofloks ja elicea olid ka mingil perioodil.kõik cipralexi odavamad pakutavad variandid mis iganes nimedega nad olid on mul proovitud.Ei aidanud.Olgu öeldud kui keegi ei tea ,et cipralex originaal on väga hea ja puhas rohi ning ka aitab ,aga on kallis 28 tabletti 22¤
paar nädalat tagasi kirjutas arst seroxat 20mg kolm nädalat hiljem pani mulle peale 30mg seroxati ja õhtul soovitas võtta alprasolaami asemel remeroni,ehk teise nimega mirtazapiini.See tekitab meeletut söögiisu ja ülekaalulistel ei soovita seda tarvitada.arst võttis selle nüüd maha ning asendas rivodriliga.Võiksin oma enesetundest kirjutada lõpmatuseni kasvõi raamatu ,sest pole kohta kus ma poleks abi otsinud ja pole vist enam palju ravimeid ka jäänud mida ma ühel või teisel põhjusel veel söönud poleks.
Väga kena ,et siin kirjutab ka keegi Kägu.Kas ta on tõepoolest arst ja mis oleks tema õige nimi,et vajadusel saaks siis temalt abi otsida.
Jäi ütlemata ,et cipralex 10mg maksab natuke üle 22 ¤ aga kui pead võtma 20mg iga päev siis vaadake mis see ühes kuus maksma tuleb ja kas ikka igaüks saab seda endale lubada.Nii on ka gymbaltaga,enamvähem sama hinnaga.
Kui mitmed apteegiravimid proovitud ja tulemust ei ole, võib veel proovida looduslikuga. Nimelt on naistepunakapslitega ravitud välja palju selliseid \”kroonilisi depressioone\”, mis retseptiravimitele ei ole allunud. Cesradystoni nime all meil saadaval. Käsimüügis.
Endal ka kogemus, kus Cipralex, poole aasta jooksul, tulemus ümmargune null. Samas Cesradystoniga oli juba paari nädala pärast kergem. 4 kuuga täiesti korras.
Üks asi küll – ei maksa lükata nende võtmist väga päikeselisse aega, sest kõrvaltoimena kipuvad need koos päikesega kergelt pigmendilaike tekitama.
Kõik rahustavad teed ja muud looduslikud tooted olen ka enamvähem läbi proovinud,sest ämm tegeleb mingite rohtude kokkukeeramisega mida ta korjab küll metsas,maalt,aiast ja igalt poolt mujalt.On need nõia rohud ka vana hea vanavanaema tarkuste järgi läbi proovitud.
Tulemuseks null.
Ja paistab,et ongi nii,et kui oled depressioonis siis terveks sellest ei saa kunagi ja see ongi lihtsalt sinu saatus.
ma ei räägi rahustavast teest vaid ajukeemiat korrastavast kompotist, mida sisaldab naistepuna. ainuke looduslik AD. Ainult et kaugelearenenud depressiooni korral on ajukeemia ka korralikult paigast ära ja kui teena juua, siis tõesti ei aita, sest kogus, mis tees sisaldub, on väike.
http://et.wikipedia.org/wiki/Liht-naistepuna alajaotuses \”Kliiniline depressioon\” on ka teaduslike uuringute tulemused, mille põhjal on see taim vähemalt sama hea kui kaasaegsed antidepressandid (kui isegi mitte veel parem – ühe Saksa psühhiaatri kogemus, millest lugesin. Tema ravis just naistepunapreparaatidega patsiente, kellel oli nii tugev haigus, et ükski AD ei aidanud)
[small]aime kirjutas:[/small]
[tsitaat]Väga kena ,et siin kirjutab ka keegi Kägu.Kas ta on tõepoolest arst ja mis oleks tema õige nimi,et vajadusel saaks siis temalt abi otsida.
Jäi ütlemata ,et cipralex 10mg maksab natuke üle 22 ¤ aga kui pead võtma 20mg iga päev siis vaadake mis see ühes kuus maksma tuleb ja kas ikka igaüks saab seda endale lubada.Nii on ka gymbaltaga,enamvähem sama hinnaga.[/tsitaat]
Ma ei tööta Eestis. Sulle on tõesti ära proovitud mitmeid erinevaid ravimeid, kuid need kõik on antidepressandid, rahustid või uinutid. Tugevad ärevusreaktsioonid koos meeleoluprobleemidega vajavad enamasti juurde lisaks teise klassi ravimeid. Lyrica, Orfiril, Carbalex jne. Varem kasutati neid epilepsia ravimitena, kuid neuroloogid avastasid, et need omavad head efekti ka tugevatele ärevusseisunditele ning psühhiaatrid võtsid need nö enda ravimlisti \”meeleolu stabilisaatorite\” nime all. Lyrica on on kõige uuem nendest.Ma soovitaksin sul vahetada psühhiaatrit ning pöörduda mõne noorema inimese poole, kes tunneb tänapäeva psühhofarmakoloogiat natuke laiemalt. Krooniliste unehädade puhul ei kasutata tänapäeval enam rahusteid või uinuteid, oluliselt efektiivsemad ja ohutumad preparaadid on olemas.
Tahaks loota, et su kilpnääre on kontrollitud.
Jõudu ja jaksu.
Jah doktor Kägu.Mul on kilpnääre ja kõik muud asjad ka kontrollitud.Sealt viga ei tule.
Olen vahetanud korduvalt psühhiaatreid.
Olen käinud 4 erineva psühhiaatri juures vastuvõttudel.Siis olen käinud tasulisel psühholoogi vastuvõtul.
Nii halva enesetundega ei panda mind isegi haiglasse vaid lastakse lihtsalt vedeleda ja surma oodata.
Psühhiaater ütles selle peale ,et ega sellesse sa ei sure.
No ja nii ongi ,et Emos kaks korda käisin ,õigemini mind sinna viidi sõna otseses mõttes,sest jalada ei kuulanud sõna ja käed samamoodi.
Tagasi sealt tulin rahusteid täis topituna ja diagnoosiks paanikahoog.
Tolku mitte midagi.
Teate kui te olete tõesti pädev sellel alal siis leiaksin ka võimaluse teie juurde tulla kasvõi Hiinasse kui te seal vastu võtate.
Mul on väga ,väga kõrini sellest halvast olekust ja võimetusest mitte midagi teha.
Jah doktor Kägu.Mul on kilpnääre ja kõik muud asjad ka kontrollitud.Sealt viga ei tule.
Olen vahetanud korduvalt psühhiaatreid.
Olen käinud 4 erineva psühhiaatri juures vastuvõttudel.Siis olen käinud tasulisel psühholoogi vastuvõtul.
Nii halva enesetundega ei panda mind isegi haiglasse vaid lastakse lihtsalt vedeleda ja surma oodata.
Psühhiaater ütles selle peale ,et ega sellesse sa ei sure.
No ja nii ongi ,et Emos kaks korda käisin ,õigemini mind sinna viidi sõna otseses mõttes,sest jalada ei kuulanud sõna ja käed samamoodi.
Tagasi sealt tulin rahusteid täis topituna ja diagnoosiks paanikahoog.
Tolku mitte midagi.
Teate kui te olete tõesti pädev sellel alal siis leiaksin ka võimaluse teie juurde tulla kasvõi Hiinasse kui te seal vastu võtate.
Mul on väga ,väga kõrini sellest halvast olekust ja võimetusest mitte midagi teha.
Ma ei saa sulle siin riigis ametlikult psühhiaatrilist konsultatsiooni anda. Võin siin selgitada ainult laias laastus ravipõhimõtteid nii, nagu eestis olles inimestele neid asju selgitasin. Antud hetkel on ilmselt tegemist korraliku ärev-depressiivse seisundiga.
Nimetatud peparaadid (Elicea, Nycoflox, Seroxat, Cipralex) on kõik ühesuguse toimemehhanismiga ravimid, ehk siis SSRId, mis tõstavad ajus serotoniini taset ning seeläbi ravivad meeleolu ja vähe kuni mõõdukalt ka ärevust.
Antidepressante on tegelikult väga palju erinevaid rühmasid, mis töötavad erinevate kesknärvisüsteemi mehhanismide läbi. 10 erinevat klassi tuleb hetkel meelde. Käesolevalt on üritatud suhteliselt sarnase molekuliga ravida seda häiret 8 aastat.
Soovitan oma raviarstiga nõu pidada. Küsida ta käest soovitusi, kes on eestis parimad ravimkombinatsioonide e polüteraapiaga tegelevad spetsialistid.
Ravimite võtmisel pole absoluutselt mõttet, kui sellest olulist leevendust ei saa. Siin tuleks teha ka peapilt ning kontrollida kõikide siseorganite töö rutiinsete vereanalüüside abil. Et räägi temaga. Märksõna on kindlasti \”meeleolu stabilisaator\”.
Teate .Te ei üllata mind vist millegagi,sest mul on kõik uuringud tehtud.
Tehti peast kompuuteruuring,siis tehti kompuuteruuring koos veresoonte ja muuga.Siis võeti seljaaju üdi proovi,et vist välistada ajukelme põletikku.Siis saadeti MRT magnettomograafia uuringusse ,sealt ka ei tulnud midagi.Sisehaiguste arstid on läbitud.Kuulmiskeskuses käidud.Tasakaaluhäireid ravitud.
Vererõhku ka ravitud.Verd võetud nii,et aitab ja kõik uuringud verest tehtud.Maksa uuritud ja magu ka kopsu ja südant ka füüsilist koormust koormustesti abil tehtud.No kas on veel midagi mida mul tehtud pole?
Arst ütleb ,et võta aga ravimeid ja küll läheb üle.No anna jumal abi ,aga ei lähe üle.
Tahaks taastusravvi minna Ei saa.Ma ei tea miks aga arst ei saada.Tahaks füsioterapeuti proovida,aga ka ei saa.Tahaks saada psühhiaatrilt mingit grupiteraapiat.Sinna ütles arst ,et pole mõtet minna sinna enne kui maha rahuned ja nutmise lõpetad.Et ärritatud seisundis ei pidavat aitama.Olen kuulnud ,et tehakse ka mingit hüpnoosi,et minna ajas tagasi ja elada uuesti korra läbi lapsepõlve õudused.Ma ei tea mida teha.Olgu öeldud ,et lapsepõlv möödus joodikutest vanemate seltsis ja midagi tarka sealt kaasa ei saanud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
