Huvitav miks siis Perekool kubiseb teemadest, kus põhimure on, et mehed ei osale kodutöödes ega aita lastega tegelemises
Probleeme jagatakse ja kurdetakse.
Pole ju vaja kurta, et mees koristab ja tegeleb lastega piisavalt.
Probleeme jagatakse ja kurdetakse. Pole ju vaja kurta, et mees koristab ja tegeleb lastega piisavalt.
Osad jagavad, teised jälle ei näe sellel mõtet, sest “kõik mehed on ju sellised” ja “pereelu püsibki täna naise pingutustele”. Palju on hambad ristis vaikselt kannatajaid ka.
Tervet teemat läbi ei lugenud, aga palju punkte teemaalgataja jutus viitavad, et mees oli/on läbipõdemise ja depressiooni faasis. St seda iseloomustab just see, et laineharjal võetakse veel kohustusi juurde (läks õppima, endal juba pere, töö ja firma) ja muudkui planeeritakse, aga reaalselt tehtud midagi ei saa. Või kui saab, siis vähe ja pigem proovib asju vältida ja eitab probleeme. See tegelikult ei ole päris elus nii üks-ühele nähtav, kui võib tunduda kirjandust lugedes 🙁 Me oleme oma peres selle ka läbi elanud, ja alles aastaid hiljem nägime mustrit ja kuna probleem järjest süvenes (kuigi tegelikult mitte keegi peale minu pole seda kunagi näinud), siis juhtus üks hullem sündmus, mis viis lõpuks arsti juurde ja sai abi, sh rohud peale. Tunnistan, et jah, sain küll aru, et on mingi probleem, aga see kunagi ei olnud nii ilmne ja eks igal inimesel on ju oma paremad ja halvemad perioodid.
Ühesõnaga, saada mees arsti juurde, las teeb mõned testid ja siis on näha, kas lihtsalt mugavaks muutunud või on tegelikult ka läbipõlemine.
Ma tavaliselt siin ei vasta teemadele. Aga seekord teen erandi. Elukaaslasel on ettevõte,töö,kool, kodumajapidamine ja laps õlul??? Seda on ju liiga palju! See kõlab nagu läbipõlemise õpetus. Käisin ise ka täiskohaga töö ja 2 lapse kõrvalt kolmandat last oodates magistriõppes. Samal ajal olin ka oma ema eestkostja. Tööl täitsin pool aastat ka teise töötaja kohustusi osaliselt. Lõpuks jõudsin punkti,mida võib nimetada läbipõlemiseks. Õnneks kergem variant ning puhkus aitas.
Kvantiteedi suurenedes kvaliteet alaneb. Nii lihtsalt on. 24 h on päevas ja osa sellest peab puhkama ka! Kui sina ei saa elukaaslaselt kodutöid üle võtta siis leidke võimalus abilise palkamiseks.
#3562205: Algul arvasin, et jutt käib naisterahvast, no et nõud pesemata, tolmurullid, ei tõmba põrandat mopiga üle, ei pane pesu kuivama, aga kui tuli see ukselingi ja liistude jutt, siis on tegu vist ikka meesterahvaga. Ei oskagi kohe nõu anda ausalt öeldes. Kas tõesti on veel inimesi, kes arvavad, et nõud, tolm ja pesu on ainult naise vastutada?
Jah, on küll.
Sel juhul vaid, kui mehel on mingid muud ajaliselt võrdsed igapäevased vastutusalad.
Te lihtsalt eirate reaalsust ja samas teistes teemades tümitate mehi, et need on laisad lohed, kes kodus sõrmegi ei liiguta. Naljakas lihtsalt. Ja tümitate praegu siin naist, kes kuidagi ei õigusta sellist käitumist ega ütle, et nii peabki olema. Vaid ma ütlen, et nii sageli on.
Kas sina oled ka nende seast, kes arvavad, et Perekoolis käib umbes 3-4 kägu, kes siis vastavalt tujule või teemaalgatusele ajavad ühtedes teemades ühte, teistes teist juttu?
Kui sa natuke PK statistikat vaatad, siis näed, et rahvast on siin ikka üpris palju. Kas siis on nii arusaamatu, et ÜHED, kellel on ühesugune kogemus, ajavad üht juttu, ja TEISED teist juttu? Lihtsalt vastavalt teemaalgatusele selekteeruvad välja need, kes vastavad, ja nad ei ole ühed ja samad inimesed?
Näiteks minu mees on väga tubli, kokkab (rohkem kui mina), koristab (vähem kui mina, kuid just raskemaid asju ja kõike, mis on seotud kemikaalidega), käib poes, tegeleb lastega, vastutab oma tegevuse eest täiega jne. Seetõttu ma siinses teemas enne sõna ei võtnud, sest teemaalgatajale oleks see nagu soola haava peale hõõrumine ja ma ei taha seda. Kui aga kuskil oleks teema “Kas teie mees on ka tubli nagu minu oma ja tegeleb kodutööde-laste-kohustustega”, siis ma isegi võiksin statistika mõttes vastata, et jah on küll väga tubli ja hea mees ja teeb kõike. Saad aru? Erinevate küsimuste all vastavad erinevad inimesed.
Ma tavaliselt siin ei vasta teemadele. Aga seekord teen erandi. Elukaaslasel on ettevõte,töö,kool, kodumajapidamine ja laps õlul??? Seda on ju liiga palju! See kõlab nagu läbipõlemise õpetus. Käisin ise ka täiskohaga töö ja 2 lapse kõrvalt kolmandat last oodates magistriõppes. Samal ajal olin ka oma ema eestkostja. Tööl täitsin pool aastat ka teise töötaja kohustusi osaliselt. Lõpuks jõudsin punkti,mida võib nimetada läbipõlemiseks. Õnneks kergem variant ning puhkus aitas.
Kvantiteedi suurenedes kvaliteet alaneb. Nii lihtsalt on. 24 h on päevas ja osa sellest peab puhkama ka! Kui sina ei saa elukaaslaselt kodutöid üle võtta siis leidke võimalus abilise palkamiseks.
No kuule, arvete tasumine 2 minutit käib ülejõu? Saan aru, et kodu, lapse ja firmaga niikuinii ka eriti ei tegele. Kahju küll, et sul läks raskeks, aga siis otsidki abi, mitte ei jäta süüdimatult arveid maksmata.
Arvasin alguses, et minu mehest käib jutt. Mul täpselt sama jama, kuidas algas, ei saagi täpselt aru. On hajameelne alati olnud, aga praegune olukord on ikka üle piiri. Ei jõua enam ise asju meeles pidada. Kuna oleme varem, kui mees veel normaalne oli, saanud mitu last, siis pole ka lahkuminek teab mis lihtne. Maja ühine, laen ühine. Mingit elatist loota poleks, sest tööl ta ei käi, teeb väikseid otsi firma alt ja sissetulek piirdub paarisaja euroga, mis läheb tal nende üksikute arvete peale ära, mida tema peab maksma ja mida samuti unustab. Või siis lihtsalt jätab minu teadmata maksmata, kui raha mujale vaja oli. Ei ütle ka, et saaksin kasvõi ise ära maksta. Unustab, noh. Ma ei suuda sellest aru saada, sest ma ise ei unusta kunagi ühtegi arvet.
Eriti vihkan selliseid hajameelsusest tekkinud lisakulusid nagu näiteks parkimistrahvid. Ta unustab kella panna. Ja seda juhtub pidevalt. Kui sissetulek niigi väike, siis 30€ mõttetut trahvi ajab ikka närvi küll. Kuna mina olen autoomanik, siis need teatised tulevad postkasti ja maksan ise ära, sest muidu ei saa öösel rahus magada. Muidugi pole see pedagoogiliselt õige, aga parem ikka, kui järjekordse unustamise tõttu inkassosse jõuda. Kuna ühine raha, siis pole pointi talle arvet edasi saata ja kümneid kordi küsida, kas sai makstud. Pärast pean niikuinii maksma siis mõne sellise arve, milleks tal ei jätkunud.
Õnneks minu lohe kodus panustab ikka päris palju, ütleks enamuse asju, muidu oleks ilmselt lahku läinud. Ja kuna minu palgaga elame ära, küll kitsalt, aga siiski, pole teda palgatööle ajanud, sest muidu oleks raha küll rohkem, aga jällegi kodus kõik tegemata (ise käin täiskohaga tööl + magistriõppes ja kodutööd ei taha hästi graafikusse sobida). Nii palju ta ei teeniks, et koduabilist lubada. Mulle tegelikult meeldib see variant, et mina ei pea kodus suurt midagi tegema, lastega ringi jooksma jmt. Muidu saame ka hästi läbi, meil väga palju ühist ja pisiasjades klapime suurepäraselt. Ma ausalt öeldes olen üsna jonnakas ja pretensioonikas paljudes asjades ja pole palju inimesi, keda igapäevaselt taluksin. Ta on hea kokk, iga päev on perel mõnus toit ootamas, küpsetab, koristab ja muus osas kui raha ja hajameelsus, täidab kõik mu soovid.
Seega kui poleks seda meeletut unustamist või hoolimatust või misiganes asi see on, siis polekski hullu. Firma võiks olla kasumlikum, aga no päris nälga ei sure ja aega on tal palju ning seda kasutab minu ja pere hüvanguks. Mõne korra aastas teeb suurema tööotsa, õnneks küll arve esitab ja saadavast rahast siis elame veidi. Samuti aga pidev jama paberimajandusega. Aruanded ja raamatupidamiskanded tegemata, tšekid pidevalt kadunud. Ohjah. No mida teha sellisega?
Viimasele. Lahendus ongi see, et jagate arvemajanduse selliselt, et sina tasud enda või tema rahaga, sest muus osas on vist hea mees.
No kuule, arvete tasumine 2 minutit käib ülejõu?
Jah, käib küll üle jõu.
Igasugune asjaajamine käib üle jõu, kurat, hommikul voodist välja tuleminegi käib üle jõu. Kõik on hall-hall-hall ja pea oleks nagu vatti täis, kogu aeg, 24/7. Saad aru, et sa teed liiga vähe, et sa ei panusta kodus piisavalt, süütunne närib, aga lihtsalt ei. suuda. Lastest on kahju, nemad tahaksid midagi koos vanemaga teha, vanema ainus soov on aga see, et saaks lihtsalt diivanil vedeledes ühte punkti vaadata, kas või tunde.
Sellele lisanduvad igasugused füüsilised sümptomid, kahtlustad endal sadat surmahaigust, käid mööda arste, midagi ei leita ja see suurendab hirmu veelgi.
Järjekord vaimse tervise spetsialisti juurde on kuudepikkune, seni lihtsalt ootad ja ootad ja ootad, iga päev mõtled, et täna on nüüd selline päev, kus ma teen ära need asjad, mis on tegemata. Ja mõni päev tulebki tõesti selline, vahel tuleb neid kaks tükki järjestki. Hakkad juba lootma, et näe, võtsin ennast kokku, ronin ise välja sellest august! Ja siis tuleb kolmas päev ja saad aru, et kõik on alguses tagasi.
Tahaks ainult magada ja magada. Süüa teha ei jaksa, juba enam ei jaksa ka tööd teha, kolleegide ees on häbi. Hommikul vannitoas vaatad juukseid hindava pilguga, et kas täna äkki veel võib jätta pesemata ilma, et teised aru saaks, et sa väga enam ei hoolitse enda eest. Sest juuste pesemine tundub ränk töö, milleks peab ennast sundima.
Selline on põgus sissevaade ühe depressiooni igapäevaellu. Mul õnneks on kõrval inimene, kes saab aru, et jah, praegu ongi ka arvete maksmine raske. Ta saab aru, mis on depressioon ja on viitsinud süveneda, kuidas ma ennast tunnen. Kui ta leiaks, et ma olen lihtsalt laisk… ma ei tea, ega kaugel vist poleks see aeg, kus mõtleks, et võtan jupi nööri jne.
Eelmisele. Jah, sa kirjeldad väga põhjalikult rasket depressiooni ja mul on kohutavalt kurb näha, et oled pidanud sellega rinda pistma, aga seda kogemust ei saa kõigile nüüd üle kanda. TA mees ei vasta ju üldse sellisele kirjeldusele. Kui asi oleks tõesti selles, et inimene midagi teha ei taha ja vaatab tundide kaupa ühte punkti, siis see ongi haiguslik seisund ja vajab tegelemist ja tuge. Point on selles, et selline depressioon ongi silmaga nähtav ja ei teki küsimusi, miks mees unustab või ei tee. Antud juhul tundub TA mees olevat rõõmus ja rõõsa, jõuab veel vastugi möliseda.
Eelmisele. Jah, sa kirjeldad väga põhjalikult rasket depressiooni ja mul on kohutavalt kurb näha, et oled pidanud sellega rinda pistma, aga seda kogemust ei saa kõigile nüüd üle kanda. TA mees ei vasta ju üldse sellisele kirjeldusele. Kui asi oleks tõesti selles, et inimene midagi teha ei taha ja vaatab tundide kaupa ühte punkti, siis see ongi haiguslik seisund ja vajab tegelemist ja tuge. Point on selles, et selline depressioon ongi silmaga nähtav ja ei teki küsimusi, miks mees unustab või ei tee. Antud juhul tundub TA mees olevat rõõmus ja rõõsa, jõuab veel vastugi möliseda.
Nagu ma ütlesin, on see lühike sissevaade depressiooni igapäeva. Pikemalt võin ka kirjeldada. Ma võin ka tegutseda, nagu ma ka kirjutasin, mul on nädalas mitu päeva, kus ma võin olla väga tegus ja kõik nagu sujub. Ja ma võin ka vabalt väga hullusti ärrituda oma mehe ja laste peale ja ka tublisti “vastu möliseda”.
Depressioon on väga mitmekihiline, keeruline ja kirju haigus. Sellel on väga palju erinevaid väljendusviise, kõik inimesed ei lähe ainult kurvaks ja lukku, emotsioonid vahelduvad. Mul võib olla ka väga rõõmsaid päevi, minu depressioon käib tõusude ja mõõnadega. Aga nende tõusupäevadega ei jõua kõiki varasemalt kuhjunud asju korda ajada. Enne tuleb uus langus peale ja asjad kuhjuvad veelgi.
Ma ei väida, et teemaalgataja mehel on kindlasti depressioon. Ma väidan, et see on asi, mida ei saa välistada, sest aga ta teeb nii ja naa, see küll depressioon pole. Mina arvasin enda puhul ka väga kaua aega, et minu halb tuju ongi normaalne, mitte mingi meeleoluprobleem, sest noh, ma olen kohustuste ja vastutustega täiskasvanu, kellel siin aega rõõmustada. Lõpuks sain teada, et see pole ikka päris normaalne end nii tunda.
Depressioon ei ole üheselt väljenduv. Mõne puhul ei saa selle olemasolust arugi üldse enne, kui inimest enam pole.
Minu jutu mõte on, et enne, kui hakata väitma, et kindlasti pole asi meeleoluhäires, tuleks käia ja see vastava spetsialisti juures välistada. Sellest võiks alustada. Kui kindel, et meeleolus mingeid kõikumisi pole, kui see on kindlaks tehtud, siis saaks juba julgemalt ette võtta selle, et võtku mees nüüd ennast kokku ja hakaku normaalseks.
Minul ka väga kohusetundlik mees põles 1 hetk läbi ja peale seda ei huvitanud mitte midagi. Lösutas vaid diivanil ja ütleski, et ta lihtsalt ei jaksa-taha mitte millegiga tegeleda.
Puhkust vaja mehele mitte naise näägutamist.
Pigem, sa teemaalgataja oled valinud endale enda tüübist väga erineva inimese kõrvale. Sina tahad, et kõik oleks korras ja tehtud ja toimiks kiiresti, temal on aega küll ja vaatab.
Ma olen vist selline nagu su mees. Mul on kõik tegemata, kuigi kogu aeg ma teen midagi, aga kogu mu elukorraldus on selline, et viimasel minutil, ehk siis teen alles siis, kui enam kuskile põgeneda pole. Miks nii? Mulle ei meeldi enamikke tavaeluga seotud asju teha, kogu see sebimine olme ümber jne.
Kellegi sinutaolise ajaksin ma üsna kiiresti endast välja, kui eluruume jagaksime ja sellepärast mul oligi väga raske kaaslast leida, sest enamik on vähemalt oma peas nii organiseeritud ja krapsakad ja üliinimesed (mis nad tegelikult on, on mõneti erinev). Mina ei ole, ma tahan oma mullis kulgeda ja mul ongi kõik asjad tegemata. Samas, ühtegi suurt prohmakat pole veel juhtunud, kuigi kuklas on tunne, et ega see tulemata jää. Minu süsteem on siiani ka kuidagiviisi toiminud.
Et inimest ümber kasvatada on väga raske, sa jäädki ta kallal võtma ja mõttes juukseid katkuma, lihtsam on leida keegi, kes teeb asju sinu moodi: tõhusalt ja kiiresti.
Enda puhul täheldan teatud bipolaarsust, väga pikka aega ei täida oma kohustusi (ei jõua, ei huvita, tülpimus) ja siis kuskilt tuleb mingi jõud ja saan mõne päevaga kõik korda. Sel ajal on jälle see häda, et teised on aeglased ja jäävad ette, saaksin veel kiiremini, kui neid teisi poleks…
Inimestel on väga eripäraseid viise maailmas toimetamiseks, oma igapäevaelu elamiseks. Kellegi sundimine ja väänamine tavaliselt head ei too (isegi mitte peab ja kõik teevad nii egiidi all).
Minu esimene elukaaslane ei osanud rahaasjadega midagi teha. Koduses majapidamises tegi piisavalt, aga vat raha planeerimine ja arved oli tema jaoks kosmos. Minul aga oli samal ajal niigi rohkem kohustusi kui temal – kool, töö, kolm last majas, kellest kaks eelpubekat olid napp poolteist aastat tagasi kaotanud oma ema ja pidid nüüd minusuguse võõra tädiga leppima. Mehel oli töö, mis tõi mõistlikult sisse, aga oli teinekord öösel, teinekord päeval, teinekord oli ta kaks nädalat ära. Amet selline. Ehk siis temaga päris igapäevastes t0imingutes ei saanud mitte alati ette arvestada. Kuigi lastega tegeles ta väga palju. Kuidas me selle siis lahendasime, selle arvete ja maksude jms asja – palkasime raamatupidaja. See õnnetu praeguses rahas umbes 35 eur kuus, mis ta võttis selle eest, et kõik arved oleksid tasutud ja ülekanded tehtud, oli köömes selle hingerahu juures, mida me saime. Mees ei pidanud tegema seda, mis oli talle ebameeldiv ja tülikas. Mina ei pidanud mehe kallal kaagutama ega öösiti arveid maksma ja muretsema, ega mingi asi pole maksmata ununenud. See on ju piisk raha sellise suure abi eest. Luhvtitage oma kümnelisi!
Kord paari kuu tagant heitsin ka pilgu panka. Tegime eraldi pangaarve, kuhu kandsime siis paari kuu jagu raha, et mingit jama poleks. Tema saatis iga kuu ülevaate, mida mis kuupäeval kuhu kandis jms.
Meist enamikule ei meeldi olmeasjadega “sebimine” – nagu arvete maksmine, autosse bensiini ostmine, remondiga tegelemine, koristamine, söögitegemine jne. Mina ise küll lausa vihkan neid 🙂 Ma tahaksin tegelda millegi palju meeldivamaga – oma hobidega, trenniga, lugemisega, reisimisega jne.
Paraku on selge, et elus peab tegema ka mittemeeldivaid asju, ehk kohustusi. Paarisuhtes jagatakse need normaalselt omavahel ära, nii et kummalegi jääks mõistlik kohustuste hulk, mis ei murra kellegi konti. Kui üks oma kohustusi ei täida, siis tunneb teine end ülekoormatuna ja sealt edasi läheb suhe juba hapuks. Siin mitmed oletavad meespoolel olevat depressiooni. Üldiselt koos elades paistavad sellised asjad ikka silma ja mitmed märgid näitavad, kas tegemist on depressiooni või lihtsalt laiskusega. Kui mees on muidu tegus, aga tahab teha ainult endale meeldivaid tegevusi, siis tal ilmselt depressiooni siiski ei ole.
Ja samuti ei maksa teemaalgatajat süüdistada liigsetes nõudmistes. Vaielda võib selle üle, kas tõmmata tolmuimejaga tuba üle üks või viis korda päevas. Viiekordset tõmbamist nimetaksin mina ka friikluseks 🙂 Aga kui küsida, kas on vaja arveid maksta – siis nende maksmatajätmine ei ole küll mitte millegagi vabandatav. See on kohustus, mis peab olema tehtud, ükskõik kas sa oled boheemlane või mitte.
Suudle mind, pagan võtaks! Ma anun teda, aga ei suuda end tema all liigutada. Ma olen halvatud kummalisest tundmatust vajadusest, ma olen täielikult tema kütkes. Ma vaatan hüpnotiseeritult Tema suud ja ta vaatab mulle otsa, pilk looritatud,silmad tumenenud. Ta ei kavatsegi mu pealt maha tulla. “Ma olen su käte vahel. Palun suudle mind. Ta paneb silmad kinni, hingab sügavalt sisse ja raputab kergelt pead
Tundsin kohati oma mehe ära selles loos. Ta on mul ka paras udupea. Meie oleme lahendanud asja nii, et auto kindlustus on minu nimel (mul ei ole raske, kui iga kuu otsekorraldusega minu arvelt maha läheb. Vähemalt on kindlalt olemas). Üüri maksab tema ja sellega probleeme ei ole õnneks. Koduga seotud lepingud on minu nimel (tv jms) ja maksan neid ise. Toidu osas vaatan ka enamasti ise, et kõik oleks olemas. Sellised n.ö materiaalsed vastutused on minu vastutada(v.a üür) ja ma tunnen end ise paremini, kui tean, et nendega on korras. Lisaks annab ta mulle iga kuu teatud summa ning seetõttu mind ka ei häiri otseselt, et tema poes ei käi jne.
Mis puutub aga kodutöödesse, siis nendega on nagu on. Meil on teatud tööd, mida teeb tema (peseb nõud, puhastab põrandad, vahetab kassiliiva ja ühtteist veel). Me alguses ka maadlesime hullult, et miks mina pean kõike tegema ja lahenduseks oligi, et jagasime teatud tööd ära. Vahel kui soovin, et ta teeks enamat siis ütlen konkreetselt,et palun abi. Vahel räägin ka paar päeva ette, et laupäeval näiteks võiks teha suurema puhastuse, koristada ühiselt ära mingid kapid vms. Sellisel juhul on tal justkui teadmine olemas, et hakkame tegema ja pole mingit probleemi, et ei tea või ei oska. Tõsi, tal ei ole omal väga suurt omaalgatust, kui asi puudutab kodutöid aga ta enam-vähem teab, mida ma oluliseks pean ja proovib neid asju siiski korras hoida (musti nõusid ei jäeta vedelema, sokid ei vedele maas, köök puhtaks peale toidu tegemist ja nipet näpet veel). Need ei ole asjad mis tema jaoks oleksid tegelikult tähtsad aga ta teab, et minu jaoks on ning seetõttu ka teeb. Me oleme sel teemal rahulikult rääkinud ja ma olen selgitanud miks midagi nõuan temalt. Jah ka mina olen tundud, et olen justkui ema, kes koolitab aga ma ise tunnen, et pigem veidi ema olla, kui end kehvalt tunda inimese kõrval, kes ise ei taipa. Ma saan täiesti aru, et ta ei näegi ja märkagi asju vahel. Selleks olengi tal mina kes vahel meenutab. Meil selline süsteem toimib.
Vahel unustab ta ka enda asju aga ma ju näen, et ta ei tee seda sest tal oleks ükskõik vaid lihtsalt tema aku töötabki teisiti kui mul. Ma olen ise väga kohusetundlik ja hoian natuke ka tema asjadel silma peal. Ise ära ei tee aga vahel meenutan küll, et miski vajaks tegemist.
Meid aitas hästi palju see, kui ta minu manitsusel käis psühhiaatri juures sest kogu see unustamine, tujude kõikumine ja segadus elus ajas mind hulluks. Seal sai ta tegelikult aspergeri diagnoosi ja see aitas meid meeletult. Uurisin ise selle häire kohta ja tänu sellele suudan teda ka paremini mõista ja pigem olen igapäeva elus toeks, mitte ei nääguta ja vingu. Mina soovitan leida kõrvalist abi, kui omal enam jõud üle ei käi ja inimest mõista ei suuda 🙂
TA siin. Viimasele vastajale: mul on hea meel, et te olete jõudnud mingite lahendusteni, mis võimaldavad kooseksisteerimist. Meil siin läheb iga päevaga järjest hullemaks. Nagu teemat tõstatades selgitasin, meie puhul see “annab iga kuu mingi rahasumma” lihtsalt ei tööta. Oleme selle kokkuleppe teinud, kuid mis minuni ei jõua on see raha. Olen palunud teha otsekorralduse, et ta ei peaks ise raha saatmisega vaeva nägema igakuiselt – ta lihtsat ei tee. Ma ei saa tema eest tema pangakontole logida ja ise otsekorraldust vormistada, sest ta pole lihtsalt nõus oma pangaparoole mulle andma ja ma ei hakka ju ometi ka jõuga võtma, see oleks juba minupoolne majanduslik vägivald.
Talverehvid on meil hetkel päevakorras. Minu autol on need vahetatud ja korras, tema aga sõidab hetkel ringi suverehvidega ja lihtsalt ei vahetagi neid ringi. Minu jaoks toob see kaasa a) hirmu tema enda pärast, sest praegu on tõsiselt libe b) mure laste pärast, kui ta peaks neid vedama ja c) mure selle pärast, et kuskilt koidab varsti taas liiklustrahv.
Ja sa ootad, et ta lapsed ratastooli invaliidiks või surnuks sõidab?
Mis põhjusel sa sellise egoistist s*itapeaga koos oled?
TA siin. Viimasele vastajale: mul on hea meel, et te olete jõudnud mingite lahendusteni, mis võimaldavad kooseksisteerimist. Meil siin läheb iga päevaga järjest hullemaks. Nagu teemat tõstatades selgitasin, meie puhul see “annab iga kuu mingi rahasumma” lihtsalt ei tööta. Oleme selle kokkuleppe teinud, kuid mis minuni ei jõua on see raha. Olen palunud teha otsekorralduse, et ta ei peaks ise raha saatmisega vaeva nägema igakuiselt – ta lihtsat ei tee. Ma ei saa tema eest tema pangakontole logida ja ise otsekorraldust vormistada, sest ta pole lihtsalt nõus oma pangaparoole mulle andma ja ma ei hakka ju ometi ka jõuga võtma, see oleks juba minupoolne majanduslik vägivald.
Talverehvid on meil hetkel päevakorras. Minu autol on need vahetatud ja korras, tema aga sõidab hetkel ringi suverehvidega ja lihtsalt ei vahetagi neid ringi. Minu jaoks toob see kaasa a) hirmu tema enda pärast, sest praegu on tõsiselt libe b) mure laste pärast, kui ta peaks neid vedama ja c) mure selle pärast, et kuskilt koidab varsti taas liiklustrahv või muu nõue, kui ta kellegi/millegi vigaseks või katki sõidab.
Minu jaoks näitab selline asi tegelikult välja hoolimatust ja ma ei ole kindel, kas ma suudaks koos jätkata sellise inimesega. Meie kooselu on selles mõttes erinev, et me tahame teineteisele head ja proovime ühiselt siiski leida lahendusi. Teie puhul kahjuks ei tundu see nii olevat jah ja sellest on kahju.
Ma usun, et oled küll proovinud aga minu ainus soovitus oleks rahulikult ilma emotsioone mängu võtmata selgitada ja põhjendada miks sa midagi temalt ootad. Inimesed on erinevad ja seda tuleb mõista. Kui ka temal on huvi edasist elu koos jätkata, siis peaks ta ju ometi ise tahtma ka vaeva näha. Äkki paarinõustaja aitaks? Ma ise usu, et kooselu nimel tulebki vahel veidi rohkem vaeva ja tööd näha ja kui huvi on ühine peaks olema ka võimalik leida lahendus. Kui ühel aga huvi puudub, siis pole kahjuks midagi teha.
Tee talle ettepanek maksta palk sinu kontole.
Ettevõtte rahaasju peaks tegema raamatupidaja, sellised ise ei viits, sest 10 ja 20 kuupäev võivad olla tema jaoks väga valel ajal.
Ega siin lahendust ei olegi.
E-koolis minu meelest ei pea mõlemad vanemad käimagi, seal kohati korduv info ja osade paniköörvanemate meilid, neid ei pea lugema.
No kuule, arvete tasumine 2 minutit käib ülejõu?
Jah, käib küll üle jõu.
Igasugune asjaajamine käib üle jõu, kurat, hommikul voodist välja tuleminegi käib üle jõu. Kõik on hall-hall-hall ja pea oleks nagu vatti täis, kogu aeg, 24/7. Saad aru, et sa teed liiga vähe, et sa ei panusta kodus piisavalt, süütunne närib, aga lihtsalt ei. suuda. Lastest on kahju, nemad tahaksid midagi koos vanemaga teha, vanema ainus soov on aga see, et saaks lihtsalt diivanil vedeledes ühte punkti vaadata, kas või tunde.
Sellele lisanduvad igasugused füüsilised sümptomid, kahtlustad endal sadat surmahaigust, käid mööda arste, midagi ei leita ja see suurendab hirmu veelgi.
Järjekord vaimse tervise spetsialisti juurde on kuudepikkune, seni lihtsalt ootad ja ootad ja ootad, iga päev mõtled, et täna on nüüd selline päev, kus ma teen ära need asjad, mis on tegemata. Ja mõni päev tulebki tõesti selline, vahel tuleb neid kaks tükki järjestki. Hakkad juba lootma, et näe, võtsin ennast kokku, ronin ise välja sellest august! Ja siis tuleb kolmas päev ja saad aru, et kõik on alguses tagasi.
Tahaks ainult magada ja magada. Süüa teha ei jaksa, juba enam ei jaksa ka tööd teha, kolleegide ees on häbi. Hommikul vannitoas vaatad juukseid hindava pilguga, et kas täna äkki veel võib jätta pesemata ilma, et teised aru saaks, et sa väga enam ei hoolitse enda eest. Sest juuste pesemine tundub ränk töö, milleks peab ennast sundima.
Selline on põgus sissevaade ühe depressiooni igapäevaellu. Mul õnneks on kõrval inimene, kes saab aru, et jah, praegu ongi ka arvete maksmine raske. Ta saab aru, mis on depressioon ja on viitsinud süveneda, kuidas ma ennast tunnen. Kui ta leiaks, et ma olen lihtsalt laisk… ma ei tea, ega kaugel vist poleks see aeg, kus mõtleks, et võtan jupi nööri jne.
Kas sulle kirjutada saaks, et suhelda?
