Esileht Pereelu ja suhted Kui elukaaslasel puudub vastutustunne

Näitan 12 postitust - vahemik 61 kuni 72 (kokku 72 )

Teema: Kui elukaaslasel puudub vastutustunne

Postitas:
Kägu

Hea koomik oled…

Just jällegi, sinu mees ja sinu poeg.

Ma räägin siin üldisest ühiskonnast.

Aga ilmselt siis jah, mul on luulud ja tegelikult on enamus mehi väga tublid kodutöödes. Nii sa siin ju väidad. Enamus mehi koristavad korralikult iga päev ja teevad süüa. Pange endale kõrva taha siis naised.

Huvitav miks siis Perekool kubiseb teemadest, kus põhimure on, et mehed ei osale kodutöödes ega aita lastega tegelemises. Samamoodi pidevad uuringud ja uurimused, et pikaaegses suhtes kaob naistel seksisoov ja just seetõttu, et mees üldse kodus ei panusta ja sellepärast on naisel emotsionaalne blokk. Kõik uuringud, mille kohaselt meeste abivalmidus tõstab naiste seksisoovi.

Aga ju siis on täitsa vale mulje jäänud, tegelikult siis enamus mehi on väga eeskujulikud partnerid, koristajad ja lapsevanemad.

Veidral kombel tean ma ikka päris palju peresid, kus naine on põhiline korraldaja kodus.

Te lihtsalt eirate reaalsust ja samas teistes teemades tümitate mehi, et need on laisad lohed, kes kodus sõrmegi ei liiguta. Naljakas lihtsalt.

Ja tümitate praegu siin naist, kes kuidagi ei õigusta sellist käitumist ega ütle, et nii peabki olema. Vaid ma ütlen, et nii sageli on.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Huvitav miks siis Perekool kubiseb teemadest, kus põhimure on, et mehed ei osale kodutöödes ega aita lastega tegelemises

Probleeme jagatakse ja kurdetakse.
Pole ju vaja kurta, et mees koristab ja tegeleb lastega piisavalt.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Probleeme jagatakse ja kurdetakse. Pole ju vaja kurta, et mees koristab ja tegeleb lastega piisavalt.

Osad jagavad, teised jälle ei näe sellel mõtet, sest “kõik mehed on ju sellised” ja “pereelu püsibki täna naise pingutustele”. Palju on hambad ristis vaikselt kannatajaid ka.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tervet teemat läbi ei lugenud, aga palju punkte teemaalgataja jutus viitavad, et mees oli/on läbipõdemise ja depressiooni faasis. St seda iseloomustab just see, et laineharjal võetakse veel kohustusi juurde (läks õppima, endal juba pere, töö ja firma) ja muudkui planeeritakse, aga reaalselt tehtud midagi ei saa. Või kui saab, siis vähe ja pigem proovib asju vältida ja eitab probleeme. See tegelikult ei ole päris elus nii üks-ühele nähtav, kui võib tunduda kirjandust lugedes 🙁 Me oleme oma peres selle ka läbi elanud, ja alles aastaid hiljem nägime mustrit ja kuna probleem järjest süvenes (kuigi tegelikult mitte keegi peale minu pole seda kunagi näinud), siis juhtus üks hullem sündmus, mis viis lõpuks arsti juurde ja sai abi, sh rohud peale. Tunnistan, et jah, sain küll aru, et on mingi probleem, aga see kunagi ei olnud nii ilmne ja eks igal inimesel on ju oma paremad ja halvemad perioodid.

Ühesõnaga, saada mees arsti juurde, las teeb mõned testid ja siis on näha, kas lihtsalt mugavaks muutunud või on tegelikult ka läbipõlemine.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Appi

Ma tavaliselt siin ei vasta teemadele. Aga seekord teen erandi. Elukaaslasel on ettevõte,töö,kool, kodumajapidamine ja laps õlul??? Seda on ju liiga palju! See kõlab nagu läbipõlemise õpetus. Käisin ise ka täiskohaga töö ja 2 lapse kõrvalt kolmandat last oodates magistriõppes. Samal ajal olin ka oma ema eestkostja. Tööl täitsin pool aastat ka teise töötaja kohustusi osaliselt. Lõpuks jõudsin punkti,mida võib nimetada läbipõlemiseks. Õnneks kergem variant ning puhkus aitas.

Kvantiteedi suurenedes kvaliteet alaneb. Nii lihtsalt on. 24 h on päevas ja osa sellest peab puhkama ka! Kui sina ei saa elukaaslaselt kodutöid üle võtta siis leidke võimalus abilise palkamiseks.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

#3562205: Algul arvasin, et jutt käib naisterahvast, no et nõud pesemata, tolmurullid, ei tõmba põrandat mopiga üle, ei pane pesu kuivama, aga kui tuli see ukselingi ja liistude jutt, siis on tegu vist ikka meesterahvaga. Ei oskagi kohe nõu anda ausalt öeldes. Kas tõesti on veel inimesi, kes arvavad, et nõud, tolm ja pesu on ainult naise vastutada?

Jah, on küll.

Sel juhul vaid, kui mehel on mingid muud ajaliselt võrdsed igapäevased vastutusalad.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Te lihtsalt eirate reaalsust ja samas teistes teemades tümitate mehi, et need on laisad lohed, kes kodus sõrmegi ei liiguta. Naljakas lihtsalt. Ja tümitate praegu siin naist, kes kuidagi ei õigusta sellist käitumist ega ütle, et nii peabki olema. Vaid ma ütlen, et nii sageli on.

Kas sina oled ka nende seast, kes arvavad, et Perekoolis käib umbes 3-4 kägu, kes siis vastavalt tujule või teemaalgatusele ajavad ühtedes teemades ühte, teistes teist juttu?

Kui sa natuke PK statistikat vaatad, siis näed, et rahvast on siin ikka üpris palju. Kas siis on nii arusaamatu, et ÜHED, kellel on ühesugune kogemus, ajavad üht juttu, ja TEISED teist juttu? Lihtsalt vastavalt teemaalgatusele selekteeruvad välja need, kes vastavad, ja nad ei ole ühed ja samad inimesed?

Näiteks minu mees on väga tubli, kokkab (rohkem kui mina), koristab (vähem kui mina, kuid just raskemaid asju ja kõike, mis on seotud kemikaalidega), käib poes, tegeleb lastega, vastutab oma tegevuse eest täiega jne. Seetõttu ma siinses teemas enne sõna ei võtnud, sest teemaalgatajale oleks see nagu soola haava peale hõõrumine ja ma ei taha seda. Kui aga kuskil oleks teema “Kas teie mees on ka tubli nagu minu oma ja tegeleb kodutööde-laste-kohustustega”, siis ma isegi võiksin statistika mõttes vastata, et jah on küll väga tubli ja hea mees ja teeb kõike. Saad aru? Erinevate küsimuste all vastavad erinevad inimesed.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma tavaliselt siin ei vasta teemadele. Aga seekord teen erandi. Elukaaslasel on ettevõte,töö,kool, kodumajapidamine ja laps õlul??? Seda on ju liiga palju! See kõlab nagu läbipõlemise õpetus. Käisin ise ka täiskohaga töö ja 2 lapse kõrvalt kolmandat last oodates magistriõppes. Samal ajal olin ka oma ema eestkostja. Tööl täitsin pool aastat ka teise töötaja kohustusi osaliselt. Lõpuks jõudsin punkti,mida võib nimetada läbipõlemiseks. Õnneks kergem variant ning puhkus aitas.

Kvantiteedi suurenedes kvaliteet alaneb. Nii lihtsalt on. 24 h on päevas ja osa sellest peab puhkama ka! Kui sina ei saa elukaaslaselt kodutöid üle võtta siis leidke võimalus abilise palkamiseks.

No kuule, arvete tasumine 2 minutit käib ülejõu? Saan aru, et kodu, lapse ja firmaga niikuinii ka eriti ei tegele. Kahju küll, et sul läks raskeks, aga siis otsidki abi, mitte ei jäta süüdimatult arveid maksmata.

Arvasin alguses, et minu mehest käib jutt. Mul täpselt sama jama, kuidas algas, ei saagi täpselt aru. On hajameelne alati olnud, aga praegune olukord on ikka üle piiri. Ei jõua enam ise asju meeles pidada. Kuna oleme varem, kui mees veel normaalne oli, saanud mitu last, siis pole ka lahkuminek teab mis lihtne. Maja ühine, laen ühine. Mingit elatist loota poleks, sest tööl ta ei käi, teeb väikseid otsi firma alt ja sissetulek piirdub paarisaja euroga, mis läheb tal nende üksikute arvete peale ära, mida tema peab maksma ja mida samuti unustab. Või siis lihtsalt jätab minu teadmata maksmata, kui raha mujale vaja oli. Ei ütle ka, et saaksin kasvõi ise ära maksta. Unustab, noh. Ma ei suuda sellest aru saada, sest ma ise ei unusta kunagi ühtegi arvet.

Eriti vihkan selliseid hajameelsusest tekkinud lisakulusid nagu näiteks parkimistrahvid. Ta unustab kella panna. Ja seda juhtub pidevalt. Kui sissetulek niigi väike, siis 30€ mõttetut trahvi ajab ikka närvi küll. Kuna mina olen autoomanik, siis need teatised tulevad postkasti ja maksan ise ära, sest muidu ei saa öösel rahus magada. Muidugi pole see pedagoogiliselt õige, aga parem ikka, kui järjekordse unustamise tõttu inkassosse jõuda. Kuna ühine raha, siis pole pointi talle arvet edasi saata ja kümneid kordi küsida, kas sai makstud. Pärast pean niikuinii maksma siis mõne sellise arve, milleks tal ei jätkunud.

Õnneks minu lohe kodus panustab ikka päris palju, ütleks enamuse asju, muidu oleks ilmselt lahku läinud. Ja kuna minu palgaga elame ära, küll kitsalt, aga siiski, pole teda palgatööle ajanud, sest muidu oleks raha küll rohkem, aga jällegi kodus kõik tegemata (ise käin  täiskohaga tööl + magistriõppes ja kodutööd ei taha hästi graafikusse sobida). Nii palju ta ei teeniks, et koduabilist lubada. Mulle tegelikult meeldib see variant, et mina ei pea kodus suurt midagi tegema, lastega ringi jooksma jmt. Muidu saame ka hästi läbi, meil väga palju ühist ja pisiasjades klapime suurepäraselt. Ma ausalt öeldes olen üsna jonnakas ja pretensioonikas paljudes asjades ja pole palju inimesi, keda igapäevaselt taluksin. Ta on hea kokk, iga päev on perel mõnus toit ootamas, küpsetab, koristab ja muus osas kui raha ja hajameelsus, täidab kõik mu soovid.

Seega kui poleks seda meeletut unustamist või hoolimatust või misiganes asi see on, siis polekski hullu. Firma võiks olla kasumlikum, aga no päris nälga ei sure ja aega on tal palju ning seda kasutab minu ja pere hüvanguks. Mõne korra aastas teeb suurema tööotsa, õnneks küll arve esitab ja saadavast rahast siis elame veidi. Samuti aga pidev jama paberimajandusega. Aruanded ja raamatupidamiskanded tegemata, tšekid pidevalt kadunud. Ohjah. No mida teha sellisega?

 

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Viimasele. Lahendus ongi see, et jagate arvemajanduse selliselt, et sina tasud enda või tema rahaga, sest muus osas on vist hea mees.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No kuule, arvete tasumine 2 minutit käib ülejõu?

Jah, käib küll üle jõu.

Igasugune asjaajamine käib üle jõu, kurat, hommikul voodist välja tuleminegi käib üle jõu. Kõik on hall-hall-hall ja pea oleks nagu vatti täis, kogu aeg, 24/7. Saad aru, et sa teed liiga vähe, et sa ei panusta kodus piisavalt, süütunne närib, aga lihtsalt ei. suuda. Lastest on kahju, nemad tahaksid midagi koos vanemaga teha, vanema ainus soov on aga see, et saaks lihtsalt diivanil vedeledes ühte punkti vaadata, kas või tunde.

Sellele lisanduvad igasugused füüsilised sümptomid, kahtlustad endal sadat surmahaigust, käid mööda arste, midagi ei leita ja see suurendab hirmu veelgi.

Järjekord vaimse tervise spetsialisti juurde on kuudepikkune, seni lihtsalt ootad ja ootad ja ootad, iga päev mõtled, et täna on nüüd selline päev, kus ma teen ära need asjad, mis on tegemata. Ja mõni päev tulebki tõesti selline, vahel tuleb neid kaks tükki järjestki. Hakkad juba lootma, et näe, võtsin ennast kokku, ronin ise välja sellest august! Ja siis tuleb kolmas päev ja saad aru, et kõik on alguses tagasi.

Tahaks ainult magada ja magada. Süüa teha ei jaksa, juba enam ei jaksa ka tööd teha, kolleegide ees on häbi. Hommikul vannitoas vaatad juukseid hindava pilguga, et kas täna äkki veel võib jätta pesemata ilma, et teised aru saaks, et sa väga enam ei hoolitse enda eest. Sest juuste pesemine tundub ränk töö, milleks peab ennast sundima.

Selline on põgus sissevaade ühe depressiooni igapäevaellu. Mul õnneks on kõrval inimene, kes saab aru, et jah, praegu ongi ka arvete maksmine raske. Ta saab aru, mis on depressioon ja on viitsinud süveneda, kuidas ma ennast tunnen. Kui ta leiaks, et ma olen lihtsalt laisk… ma ei tea, ega kaugel vist poleks see aeg, kus mõtleks, et võtan jupi nööri jne.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eelmisele. Jah, sa kirjeldad väga põhjalikult rasket depressiooni ja mul on kohutavalt kurb näha, et oled pidanud sellega rinda pistma, aga seda kogemust ei saa kõigile nüüd üle kanda. TA mees ei vasta ju üldse sellisele kirjeldusele. Kui asi oleks tõesti selles, et inimene midagi teha ei taha ja vaatab tundide kaupa ühte punkti, siis see ongi haiguslik seisund ja vajab tegelemist ja tuge. Point on selles, et selline depressioon ongi silmaga nähtav ja ei teki küsimusi, miks mees unustab või ei tee. Antud juhul tundub TA mees olevat rõõmus ja rõõsa, jõuab veel vastugi möliseda.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eelmisele. Jah, sa kirjeldad väga põhjalikult rasket depressiooni ja mul on kohutavalt kurb näha, et oled pidanud sellega rinda pistma, aga seda kogemust ei saa kõigile nüüd üle kanda. TA mees ei vasta ju üldse sellisele kirjeldusele. Kui asi oleks tõesti selles, et inimene midagi teha ei taha ja vaatab tundide kaupa ühte punkti, siis see ongi haiguslik seisund ja vajab tegelemist ja tuge. Point on selles, et selline depressioon ongi silmaga nähtav ja ei teki küsimusi, miks mees unustab või ei tee. Antud juhul tundub TA mees olevat rõõmus ja rõõsa, jõuab veel vastugi möliseda.

Nagu ma ütlesin, on see lühike sissevaade depressiooni igapäeva. Pikemalt võin ka kirjeldada. Ma võin ka tegutseda, nagu ma ka kirjutasin, mul on nädalas mitu päeva, kus ma võin olla väga tegus ja kõik nagu sujub. Ja ma võin ka vabalt väga hullusti ärrituda oma mehe ja laste peale ja ka tublisti “vastu möliseda”.

Depressioon on väga mitmekihiline, keeruline ja kirju haigus. Sellel on väga palju erinevaid väljendusviise, kõik inimesed ei lähe ainult kurvaks ja lukku, emotsioonid vahelduvad. Mul võib olla ka väga rõõmsaid päevi, minu depressioon käib tõusude ja mõõnadega. Aga nende tõusupäevadega ei jõua kõiki varasemalt kuhjunud asju korda ajada. Enne tuleb uus langus peale ja asjad kuhjuvad veelgi.

Ma ei väida, et teemaalgataja mehel on kindlasti depressioon. Ma väidan, et see on asi, mida ei saa välistada, sest aga ta teeb nii ja naa, see küll depressioon pole. Mina arvasin enda puhul ka väga kaua aega, et minu halb tuju ongi normaalne, mitte mingi meeleoluprobleem, sest noh, ma olen kohustuste ja vastutustega täiskasvanu, kellel siin aega rõõmustada. Lõpuks sain teada, et see pole ikka päris normaalne end nii tunda.

Depressioon ei ole üheselt väljenduv. Mõne puhul ei saa selle olemasolust arugi üldse enne, kui inimest enam pole.
Minu jutu mõte on, et enne, kui hakata väitma, et kindlasti pole asi meeleoluhäires, tuleks käia ja see vastava spetsialisti juures välistada. Sellest võiks alustada. Kui kindel, et meeleolus mingeid kõikumisi pole, kui see on kindlaks tehtud, siis saaks juba julgemalt ette võtta selle, et võtku mees nüüd ennast kokku ja hakaku normaalseks.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 12 postitust - vahemik 61 kuni 72 (kokku 72 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui elukaaslasel puudub vastutustunne