Koik on läinud vastu taevast, pere lagunenud, töö ja tervis läinud. Mida veel? Lihtsalt ei taha enam olemas olla. Lihtne oleks votta tabletid ja minna.
Kust neid tablettegi võtta?
Ma olen olenud elus samasuguses olukorras kui sina. Kuna mul on laps, siis enesetapmine kõne alla ei tulnud, kuigi oleks tahtnud seda teha küll. Tegin omale 10 aasta plaani ja hakkasin seda täitma. Olin töötu, kandideerisin ühte väga heasse asutusse, ütlesin töövestlusel, mis olukorras ma olen ja miks mul seda tööd vaja on. Saingi tööle, hakkasin korralikku palka saama, nii et sain oma last ja ennast üleval pidada.
Kohutavalt raske oli, aga ma ei andnud alla. Tervisega on muidugi siiamaani probleeme, aga ma tulen toime.
Kui sul on laps, ära anna alla. Tee tegevusplaan ja raudse järjekindlusega järgi seda.
Koik on läinud vastu taevast, pere lagunenud, töö ja tervis läinud. Mida veel? Lihtsalt ei taha enam olemas olla. Lihtne oleks votta tabletid ja minna.
Tablettidega on see paha lugu, et võid oma maksa tuksi panna, aga ära ikka kohe ei sure. Kui lõpuks sured, on kõik niipalju hullem ja piinarikkam, et mõtled, et miks sa pidid nii tegema.
Ja surm jõuab nagunii ühel hetkel kohale. Seni proovi vahetada mõtlemine “mida kõike mul ei ole” loetelu vastu “mis mul on ja millest ma pole ilma jäänud” – a la: ma kuulen, ma näen, mu juuksed ei lange välja, mul on kodu,…
Lapsel on ka isa.
Pane ennast korra lapse olukorda. Kas sinul oleks ema surmast ükskõik olnud, kuna sul on ka isa?
Aga näita maailmale hoopis provotseerivalt keelt ja keeruta tagumikku ning ütle: “Böööö, sina maailm – kas sa tahad või ei, aga mina olen olemas ja ma ei kavatsegi sind, maailm, oma olemasolust vabastada! Harju sellega, et ma olen just selline, nagu olen, ega kavatse veel niipea kaduda!”
Sellistes olukordades, kus pole midagi kaotada, võid mõelda ka: mida üksi nn. normaalne inimene ei teeks, aga mina tahaks sisemiseelt teha küll, kuid senini on lihtsalt vajadus olla teiste silmis normaalne mind takistanud? Kõigest pole kunagi siiber, alati on tegelikult asju, mis huvitavad, eluvalikuid, mida tahaks proovida.
See ei ole normaalne, et meil on nii palju stressis, depressioonis ja häiretes inimesi. Kust nad tulevad ja miks on nad nõuks võtnud terved oma muredega matta? Kui tahate hädaldada ja “minna”, siis minge! Kui tahate abi ja paremat tulevikku, siis tegutsega! See paigalseis ja nutt ei aita – peaksite ju ise aru saama? Inimene, kel on järeltulija, räägib enesetapust? Ei oska kohe kaasa tunda nii vastutustundetule inimesele. Hakka krt uuesti elama, mis sa virised!
Koik on läinud vastu taevast, pere lagunenud, töö ja tervis läinud. Mida veel? Lihtsalt ei taha enam olemas olla. Lihtne oleks votta tabletid ja minna.
Pere saab uue luua. Töö saab uue leida. Tervis ka tuleb. Sul on lihtsalt deprekas.
Mis sind kõige rohkem maha surub?
ma pakun, et teemaalgataja oli mehest sõltuv, st. mitte iseseisev ja pere “lagunemine” põhjustas allakäigu alguse. Loomulikult on lahutus raske, aga surra mingi mehe pärast, hoolimata oma lapsest? See ei ole normaalne!
Ju ma siis olengi ebanormaalne.
Päriselt oli mees “kogu su maailm”? Tule mõistusele, inimene! Vabanda, aga ma pole reaalses elus kedagi kohanud-tundnud, kes poleks lahutusest üle saanud. Aga see, et sa oma lapsest ei hooli, on lausa kuritegelik.
Koik on läinud vastu taevast, pere lagunenud, töö ja tervis läinud. Mida veel? Lihtsalt ei taha enam olemas olla. Lihtne oleks votta tabletid ja minna.
no mine siis, kes sind ikka taga nutma jääb.sulle on elu antud ja sa oled elanud oma elu ülbelt ja halvalt ja nüüd uhkeldad oma ära minekuga. nii et mine aga
Ju ma siis olengi ebanormaalne.
Päriselt oli mees “kogu su maailm”? Tule mõistusele, inimene! Vabanda, aga ma pole reaalses elus kedagi kohanud-tundnud, kes poleks lahutusest üle saanud. Aga see, et sa oma lapsest ei hooli, on lausa kuritegelik.
Tõsiselt haige inimene, kes “lööb” maaslamajat. Ole õnnelik, et oled tugev ja terve, kuid mõista ka seda, et kõik seda pole ja vajavad tuge, abi. Mina pole ka lahutusest üle saanud, sa pole ainus teemaalgataja. Ma küll elan kuidagi, aga see elu pole enam see, mis ta kunagi oli.
Koik on läinud vastu taevast, pere lagunenud, töö ja tervis läinud. Mida veel? Lihtsalt ei taha enam olemas olla. Lihtne oleks votta tabletid ja minna.
no mine siis, kes sind ikka taga nutma jääb.sulle on elu antud ja sa oled elanud oma elu ülbelt ja halvalt ja nüüd uhkeldad oma ära minekuga. nii et mine aga
Selline kommentaar on lausa kuritegelik ja võiks näidata veebikonstaablile!
Koik on läinud vastu taevast, pere lagunenud, töö ja tervis läinud. Mida veel? Lihtsalt ei taha enam olemas olla. Lihtne oleks votta tabletid ja minna.
no mine siis, kes sind ikka taga nutma jääb.sulle on elu antud ja sa oled elanud oma elu ülbelt ja halvalt ja nüüd uhkeldad oma ära minekuga. nii et mine aga
Selline kommentaar on lausa kuritegelik ja võiks näidata veebikonstaablile!
Samas need pidevad enesetapu teemad siin perekoolis on ju samuti psühhoterror. Teada ju on, et see, kes räägib, see üldjuhul enesetappu niikuinii ei tee. Tahab lihtsalt tähelepanu saada. Ja siis peaksime meie käod süütute lugejatena end nüüd halvasti tundma, et teemaalgataja tähelepanu soovib. Kõike ei pea ka kirja panema – võib vabalt enda sisse jätta. Mind tegelikult ärritab ka enesetapu jutt. Mul kunagi eksmees ütles, et ükskord leian ta surnult vms. Ma siis olin kohe hirmunud, et äkki tapab end ja muretsesin tema pärast. Nüüd 10 aastat hiljem on ikka elus ilusti. Võigas on teisele nii teha. Kui end tappa tahad, siis lase käia. See ju isegi mõnes riigis lubatud. Sõida Sweitsi ja saad tabletid kätte. Aga milleks on vaja hakata seda teistele rääkima ning neid hirmutama.
Sa õhutad hädas inimest enesetapule, ja nimetad abi otsimist psühhoterroriks!? Ole õnnelik, et ei ole pidanud kokku puutuma tundega, kus inimene on kaotanud kogu oma jõu nibg võitlemiseks jaksu pole. Haige on maaslamajat veel lüüa ning öelda, et sa oled elanud elu ülbelt ja halvalt.
Ole õnnelik, et oled tugev ja terve, kuid mõista ka seda, et kõik seda pole ja vajavad tuge, abi. Mina pole ka lahutusest üle saanud, sa pole ainus teemaalgataja. Ma küll elan kuidagi, aga see elu pole enam see, mis ta kunagi oli.
Kui on liiga vähe aega möödas, siis leinamine on loomulik. Iseendaga tuleb tööd teha, see on elementaarne ju.
Ole õnnelik, et oled tugev ja terve, kuid mõista ka seda, et kõik seda pole ja vajavad tuge, abi. Mina pole ka lahutusest üle saanud, sa pole ainus teemaalgataja. Ma küll elan kuidagi, aga see elu pole enam see, mis ta kunagi oli.
Kui on liiga vähe aega möödas, siis leinamine on loomulik. Iseendaga tuleb tööd teha, see on elementaarne ju.
Mul on alla aasta möödas ja mõistan teemaalgatajat. Lohuta ennast sellega, et sa pole ainus. Mul on ka laps, olen mõelnud ja tundnud sama, see ei tähenda, et ma alla annaks. Kasvõi selle nimel elan, et lapsel oleks hea. Kujutan ette, mida mina oleks lapsena tahtnud ja püüangi talle seda anda. Mõni päev ei näe ühtegi lootusekiirt ja voodist on raske tõusta.
Laps ei andesta sulle iial. Ja kuna tean, mis tunne on sellise ema lapsel, siis tegele iseendaga lapse nimel. Sa pärandad oma ellusuhtumise lapsele. Kas tahad, et tal oleks elust samasugune pilt tulevikus.
Mul oli üks tuttav kes helistas mulle samas seisus….sõitis autoga. Käskisin tal auto peatada ja lubasin peale korjata. Pean tunnistama, et esialgu ka sõimasin, sest kui sa sellises seisus oled, et tahad ennast ära tappa, siis ei tohi enam auto rooli istuda – fine tapad enda, aga pärast tapad ka kellegi imiku või imiku kaks vanemat. Tal ka lapsed….täitsa hull värk.
Võta ennast kokku! Jupp jupi haaval. Aasta on alguses, psühholoogi juurde saab sind perearst ka saata…maksad 5 eurot korra eest. Tegele enda hädadega!
Palu südamest Jeesust appi, pane oma uhkus maha ja muutused tulevad kindlalt!!!
See ei ole normaalne, et meil on nii palju stressis, depressioonis ja häiretes inimesi. Kust nad tulevad ja miks on nad nõuks võtnud terved oma muredega matta? Kui tahate hädaldada ja “minna”, siis minge! Kui tahate abi ja paremat tulevikku, siis tegutsega! See paigalseis ja nutt ei aita – peaksite ju ise aru saama? Inimene, kel on järeltulija, räägib enesetapust? Ei oska kohe kaasa tunda nii vastutustundetule inimesele. Hakka krt uuesti elama, mis sa virised!
no mine siis, kes sind ikka taga nutma jääb.sulle on elu antud ja sa oled elanud oma elu ülbelt ja halvalt ja nüüd uhkeldad oma ära minekuga. nii et mine aga
Samas need pidevad enesetapu teemad siin perekoolis on ju samuti psühhoterror. Teada ju on, et see, kes räägib, see üldjuhul enesetappu niikuinii ei tee. Tahab lihtsalt tähelepanu saada.
Teie kolm, olge head ja ärge avage seda teemat. Teil ei ole vaja seda “psühhoterrorit” lugeda, kui sellega toime ei tule.
Tahate veel ühe maaslamaja enesetapule õhutada? Ühest perekooli kägude abil enesetapu teinust on teil vähe, tahaks veel verd näha? Loodetavasti vähemalt need eelmised lapse enesetapule lükanud tundsid pisutki südametunnistuse piina ja enam nii ei tee.. http://www.postimees.ee/78120/pealtnagija-tudruku-enesetapust-raakinud-moderaator-sai-hundipassi
Teemaalgataja, kas sa psühhiaatri juurde oled jõudnud? Ma usun, et sul on praegu väga väga raske. Aga katsu hetkel päevhaaval elada. Iga päev püüa leida mingi pisike positiivne asi, sammhaaval edasi. Ja arstile mine kindlasti ka, ta saab sind aidata.
Koik on läinud vastu taevast, pere lagunenud, töö ja tervis läinud. Mida veel? Lihtsalt ei taha enam olemas olla. Lihtne oleks votta tabletid ja minna.
Teemaalgataja, olen ise kunagi väga tõsiselt enesetappu kaalunud, vaaginud võimalikke viise, et oleks kindla peale minek ja võimalikult valutu. Ega tegelikult neid tablette nii lihtsalt kätte ei saagi, õnneks. Valu oli tol hetkel täiesti talumatu ja mingeid muid mõtteid sinna juurde ei mahtunud. Õnneks ikka rääkisin mõne inimesega, üks neist oli tuttav psühhiaater.
Kõige pingelisem aeg sai paari kuuga mööda, valust sain lahti umbes poole aastaga, töötasin väga palju.
Nüüdseks on sellest möödas 10 aastat, ma olen nüüd kahe lapse ema. Hilisem elu on pakkunud õnne ja rõõmu.
Ära astu seda sammu, see on raske koorem su lapsele.
Kui tahad kirjutada kellelegi, jäta oma meiliaadress. Olen olnud usaldustelefoni vabatahtlik ja tahan inimesi nende rasketel hetkedel toetada.
Ole õnnelik, et oled tugev ja terve, kuid mõista ka seda, et kõik seda pole ja vajavad tuge, abi. Mina pole ka lahutusest üle saanud, sa pole ainus teemaalgataja. Ma küll elan kuidagi, aga see elu pole enam see, mis ta kunagi oli.
Kui on liiga vähe aega möödas, siis leinamine on loomulik. Iseendaga tuleb tööd teha, see on elementaarne ju.
Mul on alla aasta möödas ja mõistan teemaalgatajat. Lohuta ennast sellega, et sa pole ainus. Mul on ka laps, olen mõelnud ja tundnud sama, see ei tähenda, et ma alla annaks. Kasvõi selle nimel elan, et lapsel oleks hea. Kujutan ette, mida mina oleks lapsena tahtnud ja püüangi talle seda anda. Mõni päev ei näe ühtegi lootusekiirt ja voodist on raske tõusta.
Enesetapp ei ole allaandmine, see on inimese enda valik. Elada on raske, surra on kerge.
Sellise hingevaluga on meeletult valus elada. Kogenud inimesed saavad aidata. Tegelikult ei tahetagi surra, vaid valu käest pääseda. Trauma üleelanu võib aga afektis teha, mida iganes. Surra on samuti raske, sest tegelikult enese vastu käe panemine nõuab äärmist eneseületust, see on loodusseadus.
Vanasti maeti enesetapjad surnuaia aia taha. Nende peredele näidati pikalt näpuga. õnneks on tänane päev arenenud, aga enesetapja on ikka hale küll.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
