Teema: Kui ema otsustab elust lahkuda

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Vaadates, kuhu teema tegid näib olevat tegemist hobiga.

Selline küsimus näitab sinu täielikku rumalust.

Järelikult oli omadega väga sassis. Enamike inimeste jaoks ei ole see arusaadav, miks ema jätab lapsed maha või kuidas ei suuda ema laste nimel joomist lõpetada jne. Tegelikult see ongi normaalne arusaam – aga on mingi asi, millest me aru ei saa ja ilmselt ei hakka kunagi mõistma. Lugesin hiljuti, et kus ema kägistas oma väikse lapse ära, kuna selle nutt häiris uut  elukaaslast, see politseinik ei saa siiani seda pilti silmade eest ära. Järelikult ei ole kõikidele antud ematundeid, järelikult on midagi, mis kaalub üles lastele sedasi haiget tegemise jne. Kurb, väga kurb – eriti kui  pühapäeval  on emadepäev.

Kui inimese ajukeemia on sassis, mis ilmselt sellise teo tegijal on siis ei saagi rääkida normaalsetest arusaamadest ja loogilisest käitumisest. Selline inimene ise usubki, et teistel on temata parem, teistel ei ole teda vaja, teised saavad temata hakkama – ehk seal ei ole kasu meie loogikast, et iga laps eelistab kindlasti oma ema elusana, ükskõik kui raske see on ja enamasti kõik raskused mööduvad. Inimene, kes nii teeb lihtsalt ei saagi sellest aru – mis iganes põhjusel see otsus siis vastu võetakse, aga ilmselt on sellele järgnenud pikkaajaline depressioon. Osad suudavad depressiooni hästi peita, osad depressiooniravimid hoopiki süvendavad suitsiidsust jne.

Võib olla sünnitusjärgne depressioon, võib olla muu depressioon, võib olla mingi sündmuse tagajärjel tekkinud (mehel armuke, mehel uus, võlad vmt) kui ka pikaaegne ja varasemast juba.

Mul ei ole statistikat võtta, aga usun, et pigem kipuvad need olema ikkagi pikaaegselt “kaalutletud” teod, st just pigem depressioonijärgsed, kus inimene usubki, et temata on parem. Ma ei taha väga uskuda, et emad väga emotsioonipealt selliseid tegusid teevad – a la leidsin mehe armukesega, mu elu on läbi ja võtab kohe selle otsuse. Selles osas ma usun, et naised on igasugu armuvalude jmt asjade puhul tugevamad ja ei võta seda otsust kergekäeliselt. Kuid kui sellised mõtted on juba pikemat aega peas olnud ja inimene suudabki nt aasta aega ära petta ja ise usubki, et temata on teistel parem siis tundubki see otsus tema jaoks õige.

Enesetapp ei ole ratsionaalne otsus, seega ei saa seeläbi  hinnata inimese otsuse mõistlikkust. Ennast tapetakse ära siis, kui enam ei jõuta/ suudeta edasi elada. Kurb on muidugi, et inimene on oma emotsioonidega nii põhjas, et maha jääv laps ka elumõtet ei suuda anda.

Inimene ei tapa ennast ise, tema haigusseisund tapab ta.

See näitab rasket ravimata haigust.

#4182230:

Et ajaviide oleks parem, saaksid teemaalgatajat igavesti mõnitama hakata?

Tervis? Kasvõi Pereelu ja suhted? Aga no tõesti, Hobinurk …

#4182230:

Et ajaviide oleks parem, saaksid teemaalgatajat igavesti mõnitama hakata?

Siin on jah selline arengupeetusega seltskond kes on kindel, et alati räägitakse ainult endast.

Hakkasin rahateemas selgitama millistel juhtudel inimesed kohtutäiturite kätte satuvad (tean töö tõttu) ja kohe hakati mõnitama nagu ma ise see hädaline oleksin.

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Oleneb kui pikalt selline raske periood kestnud on? Kui see juba enne lapsi oli siis tekib küsimus, miks need lapsed saadi. Teine küsimus, miks abi ei otsita?

#4182308:

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Oleneb kui pikalt selline raske periood kestnud on? Kui see juba enne lapsi oli siis tekib küsimus, miks need lapsed saadi. Teine küsimus, miks abi ei otsita?

Huvitav kust kohast seda abi siis otsida? Kui tahad soodsamalt kliinilise psühholoogi vastuvõtule, siis pead perearstilt saatekirja saama ja saatekirjaga ajad on olematud ja ooteaeg pikk. Teiseks paljud ei soovi perearsti asjasse segada – mis iganes põhjusel. Tasuliselt on kallis ja korrast-paarist ei ole abi. Tasuline psühhiaater ka kallis. Alati võimalus sos olukorras psühhiaatria kliiniku vastuvõttu minna aga jällegi pead seal registratuuris tädile kõik letti laduma. Käisin kunagi nooruspõlves ja sain suht sõimata registratuuris.
Mina ntx hetkel tunnen sama, et kuna mul on väiksed lapsed, siis ei soovi praegu vaimse tervise muredega perearstile minna, lihtsalt ebamugav ja piinlik. Ja nii löödki käega, et ahh savi, saan hakkama.

#4182331:

Huvitav kust kohast seda abi siis otsida? Kui tahad soodsamalt kliinilise psühholoogi vastuvõtule, siis pead perearstilt saatekirja saama ja saatekirjaga ajad on olematud ja ooteaeg pikk. Teiseks paljud ei soovi perearsti asjasse segada – mis iganes põhjusel.

Kui inimesel on kiiret abi vaja, et tõesti tahab enne otsustamist end tühjaks rääkida, et tõesti keegi ta ära kuulaks, siis meil on abiliinid olemas. Ja nagu teada, siis sinna ka palju helistatakse. Ja need inimesed teevadki head tööd. V-o on ka paljud reaalset abi saanud ja oma otsuseid muutnud.

#4182308:

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Oleneb kui pikalt selline raske periood kestnud on? Kui see juba enne lapsi oli siis tekib küsimus, miks need lapsed saadi. Teine küsimus, miks abi ei otsita?

Kust sina tead, et abi ei otsitud? Võibolla otsis, aga ei saanud. Igal juhul ei sünni selline dramaatiline otsus e kusagilt.

Mida üldse tähendab “pöördu abile”? Abi saamine on ju tulemus, mitte protsess. Kaugeltki mitte iga protsess ei vii abi saamiseni. Sugugi mitte kõik vaimse tervise spetsialisti poole pöördujad ei saa abi, seega on vale väita, et juba pöördumine ise oleks seotud abi saamisega. Seega oleks korrektne rääkida ikkagi “teenusele minemisest”, “sekkumisest” vms. Ja kui veab ja abi on ka päriselt saadud, alles siis võib öelda, et pöördusin ja saingi abi.

Vanasti valitses arvamus, et vaimse tervise probleemidel on alati mingi kindel käegakatsutav põhjus. Nt vägistamine, lapse surm, töö- või elukoha kaotus jne.

Nüüd on pendel aga liikunud teise äärmusse ja nüüd jällegi arvatakse, et vaimse tervise probleemid tekivad ilma selge nähtava põhjuseta, lihtsalt niisama õhust. Räägitakse ähmaselt rohkema tähelepanu vajadusest, rohkema jutustamise vajadusest jne.

Minu enda lapsel tekkisid ka vaimse tervise probleemid. Peapõhjuseks oli koolikiusamine ühe õpetaja poolt, millest tekkis nn lumepalliefekt ja sealtkaudu hakkas probleeme järjest lisanduma. Püüdsime vanematena teha kõik, mis meie võimuses, aga sedasi üksi, ilma spetsialistide toeta, jäid meie käed lühikeseks. Selgus, et spetsialistid tahavad teha hoopis mingeid omi asju, aga konkreetselt murele lahendust leida ei aidatudki. Kool eiras probleemi selle õpetajaga, psühholoog tegeles üksnes kiusamise ohvri ehk minu lapsega, ent samal ajal suur põhjus ehk kiusamine kestis ikka täpselt samamoodi edasi ja selle juurpõhjusega ei tegelenud mitte keegi.

Ehk siis, lihtsalt keelduti aru saamast, et inimese depressioonil võib olla mingi selge ja konkreetne põhjus. Spetsialistidega tegelemine võttis vanemad võhmale, kogu aeg oli tunne, et mitte nemad ei aita meid, vaid hoopiski meie aitame ja toetame neid. Lõpuks üritas ka minu laps elust lahkuda. Siis lõpetasin spetsialistide meeleheaks elamise ära ja tegime vanematena ning koos lapsega ise oma elu üle otsused. Ning alles sellest hetkest, kui me enam ei muretsenud, kas me ikka teeme kõik nii nagu spetsialistid tahavad, hakkas elu ülesmäge minema.

Mis selle ema hinges toimus, me ei tea ja väljaspoolseisjad ei saagi teada. Kuid olles näinud, kui mannetu ja süsteemikeskne on meie vaimse tervise sekkumine, ei imesta enam millegi üle. Südamest kahju, et kaks pisikest kasvavad nüüd ilma emata ja kurnatud ema ei näinud teist väljapääsu.

#4182638:

Mida üldse tähendab “pöördu abile”? Abi saamine on ju tulemus, mitte protsess. Kaugeltki mitte iga protsess ei vii abi saamiseni. Sugugi mitte kõik vaimse tervise spetsialisti poole pöördujad ei saa abi, seega on vale väita, et juba pöördumine ise oleks seotud abi saamisega. Seega oleks korrektne rääkida ikkagi “teenusele minemisest”, “sekkumisest” vms. Ja kui veab ja abi on ka päriselt saadud, alles siis võib öelda, et pöördusin ja saingi abi.

Vanasti valitses arvamus, et vaimse tervise probleemidel on alati mingi kindel käegakatsutav põhjus. Nt vägistamine, lapse surm, töö- või elukoha kaotus jne.

Nüüd on pendel aga liikunud teise äärmusse ja nüüd jällegi arvatakse, et vaimse tervise probleemid tekivad ilma selge nähtava põhjuseta, lihtsalt niisama õhust. Räägitakse ähmaselt rohkema tähelepanu vajadusest, rohkema jutustamise vajadusest jne.

Minu enda lapsel tekkisid ka vaimse tervise probleemid. Peapõhjuseks oli koolikiusamine ühe õpetaja poolt, millest tekkis nn lumepalliefekt ja sealtkaudu hakkas probleeme järjest lisanduma. Püüdsime vanematena teha kõik, mis meie võimuses, aga sedasi üksi, ilma spetsialistide toeta, jäid meie käed lühikeseks. Selgus, et spetsialistid tahavad teha hoopis mingeid omi asju, aga konkreetselt murele lahendust leida ei aidatudki. Kool eiras probleemi selle õpetajaga, psühholoog tegeles üksnes kiusamise ohvri ehk minu lapsega, ent samal ajal suur põhjus ehk kiusamine kestis ikka täpselt samamoodi edasi ja selle juurpõhjusega ei tegelenud mitte keegi.

Ehk siis, lihtsalt keelduti aru saamast, et inimese depressioonil võib olla mingi selge ja konkreetne põhjus. Spetsialistidega tegelemine võttis vanemad võhmale, kogu aeg oli tunne, et mitte nemad ei aita meid, vaid hoopiski meie aitame ja toetame neid. Lõpuks üritas ka minu laps elust lahkuda. Siis lõpetasin spetsialistide meeleheaks elamise ära ja tegime vanematena ning koos lapsega ise oma elu üle otsused. Ning alles sellest hetkest, kui me enam ei muretsenud, kas me ikka teeme kõik nii nagu spetsialistid tahavad, hakkas elu ülesmäge minema.

Mis selle ema hinges toimus, me ei tea ja väljaspoolseisjad ei saagi teada. Kuid olles näinud, kui mannetu ja süsteemikeskne on meie vaimse tervise sekkumine, ei imesta enam millegi üle. Südamest kahju, et kaks pisikest kasvavad nüüd ilma emata ja kurnatud ema ei näinud teist väljapääsu.

Ilmselt on tode kusagil vahepeal. On inimesi, kes on vaimselt hapramad, ning halvad syndmused, n.t. koolikiusamine viivad neid rohkem ja kiiremini endast valja kui teisi. See, mis on yhe jaoks nn. vaimsete probleemide trigger, voib teise jaoks olla mitte markimisvaarne syndmus. Ma ei raagi siin aarmustest, nagu lapse surm voi vagistamine, aga naiteks tookoha kaotus, halvad suhted mehega, sopruse lopp, on sellised syndmused, mis osale mojuvad laastavalt, aga osa suudab neist yle olla, lahendusi leida ja tulevikku vaadata.

Sinu jutust kumab eeldus, et halbu inimesi, halbu olukordi ei tohiks olemas olla, ja koik peaksid olema kenad ja ausad, sh. sinu ja sinu lapse vastu, ja kui ei ole, siis tuleks nad selle eest vastutusele votta.  Paraku elu nii ei toimi, halbu inimesi on alati. Seega oigus on neil, kes ytlevad, et sa ei saa kontrollida teiste inimeste tegusid, aga sa saad kontrollida enda reaktsiooni sellele. Muidugi, kui inimene on juba langenud depressiooni, siis see tarkus ei toimi voi toimib natuke teisiti.

Igatahes tuleks lastele selgitada, et maailm ei ole alati aus, et asjad ei lahe alati nii, nagu sa tahad ja sellest pole mdagi, elu ongi oppimiseks ja arenemiseks, elu annab pea alati uue voimaluse midagi huvitavat teha. Sinu puhul siis, et selle yhe opetaja kius ei maara sinu lapse elus midagi – kulisside taga voite ju opetajaga voidelda, aga last sinna kaasata minimaalselt. Lapsele pigem leida mingi motteid korvale viiv hobi, selle asemel, et teda kiusamisega seotud spiraali tommata.

#4182680:

#4182638:

Mida üldse tähendab “pöördu abile”? Abi saamine on ju tulemus, mitte protsess. Kaugeltki mitte iga protsess ei vii abi saamiseni. Sugugi mitte kõik vaimse tervise spetsialisti poole pöördujad ei saa abi, seega on vale väita, et juba pöördumine ise oleks seotud abi saamisega. Seega oleks korrektne rääkida ikkagi “teenusele minemisest”, “sekkumisest” vms. Ja kui veab ja abi on ka päriselt saadud, alles siis võib öelda, et pöördusin ja saingi abi.

Vanasti valitses arvamus, et vaimse tervise probleemidel on alati mingi kindel käegakatsutav põhjus. Nt vägistamine, lapse surm, töö- või elukoha kaotus jne.

Nüüd on pendel aga liikunud teise äärmusse ja nüüd jällegi arvatakse, et vaimse tervise probleemid tekivad ilma selge nähtava põhjuseta, lihtsalt niisama õhust. Räägitakse ähmaselt rohkema tähelepanu vajadusest, rohkema jutustamise vajadusest jne.

Minu enda lapsel tekkisid ka vaimse tervise probleemid. Peapõhjuseks oli koolikiusamine ühe õpetaja poolt, millest tekkis nn lumepalliefekt ja sealtkaudu hakkas probleeme järjest lisanduma. Püüdsime vanematena teha kõik, mis meie võimuses, aga sedasi üksi, ilma spetsialistide toeta, jäid meie käed lühikeseks. Selgus, et spetsialistid tahavad teha hoopis mingeid omi asju, aga konkreetselt murele lahendust leida ei aidatudki. Kool eiras probleemi selle õpetajaga, psühholoog tegeles üksnes kiusamise ohvri ehk minu lapsega, ent samal ajal suur põhjus ehk kiusamine kestis ikka täpselt samamoodi edasi ja selle juurpõhjusega ei tegelenud mitte keegi.

Ehk siis, lihtsalt keelduti aru saamast, et inimese depressioonil võib olla mingi selge ja konkreetne põhjus. Spetsialistidega tegelemine võttis vanemad võhmale, kogu aeg oli tunne, et mitte nemad ei aita meid, vaid hoopiski meie aitame ja toetame neid. Lõpuks üritas ka minu laps elust lahkuda. Siis lõpetasin spetsialistide meeleheaks elamise ära ja tegime vanematena ning koos lapsega ise oma elu üle otsused. Ning alles sellest hetkest, kui me enam ei muretsenud, kas me ikka teeme kõik nii nagu spetsialistid tahavad, hakkas elu ülesmäge minema.

Mis selle ema hinges toimus, me ei tea ja väljaspoolseisjad ei saagi teada. Kuid olles näinud, kui mannetu ja süsteemikeskne on meie vaimse tervise sekkumine, ei imesta enam millegi üle. Südamest kahju, et kaks pisikest kasvavad nüüd ilma emata ja kurnatud ema ei näinud teist väljapääsu.

Ilmselt on tode kusagil vahepeal. On inimesi, kes on vaimselt hapramad, ning halvad syndmused, n.t. koolikiusamine viivad neid rohkem ja kiiremini endast valja kui teisi. See, mis on yhe jaoks nn. vaimsete probleemide trigger, voib teise jaoks olla mitte markimisvaarne syndmus. Ma ei raagi siin aarmustest, nagu lapse surm voi vagistamine, aga naiteks tookoha kaotus, halvad suhted mehega, sopruse lopp, on sellised syndmused, mis osale mojuvad laastavalt, aga osa suudab neist yle olla, lahendusi leida ja tulevikku vaadata.

Sinu jutust kumab eeldus, et halbu inimesi, halbu olukordi ei tohiks olemas olla, ja koik peaksid olema kenad ja ausad, sh. sinu ja sinu lapse vastu, ja kui ei ole, siis tuleks nad selle eest vastutusele votta. Paraku elu nii ei toimi, halbu inimesi on alati. Seega oigus on neil, kes ytlevad, et sa ei saa kontrollida teiste inimeste tegusid, aga sa saad kontrollida enda reaktsiooni sellele. Muidugi, kui inimene on juba langenud depressiooni, siis see tarkus ei toimi voi toimib natuke teisiti.

Igatahes tuleks lastele selgitada, et maailm ei ole alati aus, et asjad ei lahe alati nii, nagu sa tahad ja sellest pole mdagi, elu ongi oppimiseks ja arenemiseks, elu annab pea alati uue voimaluse midagi huvitavat teha. Sinu puhul siis, et selle yhe opetaja kius ei maara sinu lapse elus midagi – kulisside taga voite ju opetajaga voidelda, aga last sinna kaasata minimaalselt. Lapsele pigem leida mingi motteid korvale viiv hobi, selle asemel, et teda kiusamisega seotud spiraali tommata.

See on nii hämmastavalt küündimatu jutt.