Mida üldse tähendab “pöördu abile”? Abi saamine on ju tulemus, mitte protsess. Kaugeltki mitte iga protsess ei vii abi saamiseni. Sugugi mitte kõik vaimse tervise spetsialisti poole pöördujad ei saa abi, seega on vale väita, et juba pöördumine ise oleks seotud abi saamisega. Seega oleks korrektne rääkida ikkagi “teenusele minemisest”, “sekkumisest” vms. Ja kui veab ja abi on ka päriselt saadud, alles siis võib öelda, et pöördusin ja saingi abi.
Vanasti valitses arvamus, et vaimse tervise probleemidel on alati mingi kindel käegakatsutav põhjus. Nt vägistamine, lapse surm, töö- või elukoha kaotus jne.
Nüüd on pendel aga liikunud teise äärmusse ja nüüd jällegi arvatakse, et vaimse tervise probleemid tekivad ilma selge nähtava põhjuseta, lihtsalt niisama õhust. Räägitakse ähmaselt rohkema tähelepanu vajadusest, rohkema jutustamise vajadusest jne.
Minu enda lapsel tekkisid ka vaimse tervise probleemid. Peapõhjuseks oli koolikiusamine ühe õpetaja poolt, millest tekkis nn lumepalliefekt ja sealtkaudu hakkas probleeme järjest lisanduma. Püüdsime vanematena teha kõik, mis meie võimuses, aga sedasi üksi, ilma spetsialistide toeta, jäid meie käed lühikeseks. Selgus, et spetsialistid tahavad teha hoopis mingeid omi asju, aga konkreetselt murele lahendust leida ei aidatudki. Kool eiras probleemi selle õpetajaga, psühholoog tegeles üksnes kiusamise ohvri ehk minu lapsega, ent samal ajal suur põhjus ehk kiusamine kestis ikka täpselt samamoodi edasi ja selle juurpõhjusega ei tegelenud mitte keegi.
Ehk siis, lihtsalt keelduti aru saamast, et inimese depressioonil võib olla mingi selge ja konkreetne põhjus. Spetsialistidega tegelemine võttis vanemad võhmale, kogu aeg oli tunne, et mitte nemad ei aita meid, vaid hoopiski meie aitame ja toetame neid. Lõpuks üritas ka minu laps elust lahkuda. Siis lõpetasin spetsialistide meeleheaks elamise ära ja tegime vanematena ning koos lapsega ise oma elu üle otsused. Ning alles sellest hetkest, kui me enam ei muretsenud, kas me ikka teeme kõik nii nagu spetsialistid tahavad, hakkas elu ülesmäge minema.
Mis selle ema hinges toimus, me ei tea ja väljaspoolseisjad ei saagi teada. Kuid olles näinud, kui mannetu ja süsteemikeskne on meie vaimse tervise sekkumine, ei imesta enam millegi üle. Südamest kahju, et kaks pisikest kasvavad nüüd ilma emata ja kurnatud ema ei näinud teist väljapääsu.
Ilmselt on tode kusagil vahepeal. On inimesi, kes on vaimselt hapramad, ning halvad syndmused, n.t. koolikiusamine viivad neid rohkem ja kiiremini endast valja kui teisi. See, mis on yhe jaoks nn. vaimsete probleemide trigger, voib teise jaoks olla mitte markimisvaarne syndmus. Ma ei raagi siin aarmustest, nagu lapse surm voi vagistamine, aga naiteks tookoha kaotus, halvad suhted mehega, sopruse lopp, on sellised syndmused, mis osale mojuvad laastavalt, aga osa suudab neist yle olla, lahendusi leida ja tulevikku vaadata.
Sinu jutust kumab eeldus, et halbu inimesi, halbu olukordi ei tohiks olemas olla, ja koik peaksid olema kenad ja ausad, sh. sinu ja sinu lapse vastu, ja kui ei ole, siis tuleks nad selle eest vastutusele votta. Paraku elu nii ei toimi, halbu inimesi on alati. Seega oigus on neil, kes ytlevad, et sa ei saa kontrollida teiste inimeste tegusid, aga sa saad kontrollida enda reaktsiooni sellele. Muidugi, kui inimene on juba langenud depressiooni, siis see tarkus ei toimi voi toimib natuke teisiti.
Igatahes tuleks lastele selgitada, et maailm ei ole alati aus, et asjad ei lahe alati nii, nagu sa tahad ja sellest pole mdagi, elu ongi oppimiseks ja arenemiseks, elu annab pea alati uue voimaluse midagi huvitavat teha. Sinu puhul siis, et selle yhe opetaja kius ei maara sinu lapse elus midagi – kulisside taga voite ju opetajaga voidelda, aga last sinna kaasata minimaalselt. Lapsele pigem leida mingi motteid korvale viiv hobi, selle asemel, et teda kiusamisega seotud spiraali tommata.