Teema: Kui ema otsustab elust lahkuda

#4182707:

#4182680:

#4182638:

Mida üldse tähendab “pöördu abile”? Abi saamine on ju tulemus, mitte protsess. Kaugeltki mitte iga protsess ei vii abi saamiseni. Sugugi mitte kõik vaimse tervise spetsialisti poole pöördujad ei saa abi, seega on vale väita, et juba pöördumine ise oleks seotud abi saamisega. Seega oleks korrektne rääkida ikkagi “teenusele minemisest”, “sekkumisest” vms. Ja kui veab ja abi on ka päriselt saadud, alles siis võib öelda, et pöördusin ja saingi abi.

Vanasti valitses arvamus, et vaimse tervise probleemidel on alati mingi kindel käegakatsutav põhjus. Nt vägistamine, lapse surm, töö- või elukoha kaotus jne.

Nüüd on pendel aga liikunud teise äärmusse ja nüüd jällegi arvatakse, et vaimse tervise probleemid tekivad ilma selge nähtava põhjuseta, lihtsalt niisama õhust. Räägitakse ähmaselt rohkema tähelepanu vajadusest, rohkema jutustamise vajadusest jne.

Minu enda lapsel tekkisid ka vaimse tervise probleemid. Peapõhjuseks oli koolikiusamine ühe õpetaja poolt, millest tekkis nn lumepalliefekt ja sealtkaudu hakkas probleeme järjest lisanduma. Püüdsime vanematena teha kõik, mis meie võimuses, aga sedasi üksi, ilma spetsialistide toeta, jäid meie käed lühikeseks. Selgus, et spetsialistid tahavad teha hoopis mingeid omi asju, aga konkreetselt murele lahendust leida ei aidatudki. Kool eiras probleemi selle õpetajaga, psühholoog tegeles üksnes kiusamise ohvri ehk minu lapsega, ent samal ajal suur põhjus ehk kiusamine kestis ikka täpselt samamoodi edasi ja selle juurpõhjusega ei tegelenud mitte keegi.

Ehk siis, lihtsalt keelduti aru saamast, et inimese depressioonil võib olla mingi selge ja konkreetne põhjus. Spetsialistidega tegelemine võttis vanemad võhmale, kogu aeg oli tunne, et mitte nemad ei aita meid, vaid hoopiski meie aitame ja toetame neid. Lõpuks üritas ka minu laps elust lahkuda. Siis lõpetasin spetsialistide meeleheaks elamise ära ja tegime vanematena ning koos lapsega ise oma elu üle otsused. Ning alles sellest hetkest, kui me enam ei muretsenud, kas me ikka teeme kõik nii nagu spetsialistid tahavad, hakkas elu ülesmäge minema.

Mis selle ema hinges toimus, me ei tea ja väljaspoolseisjad ei saagi teada. Kuid olles näinud, kui mannetu ja süsteemikeskne on meie vaimse tervise sekkumine, ei imesta enam millegi üle. Südamest kahju, et kaks pisikest kasvavad nüüd ilma emata ja kurnatud ema ei näinud teist väljapääsu.

Ilmselt on tode kusagil vahepeal. On inimesi, kes on vaimselt hapramad, ning halvad syndmused, n.t. koolikiusamine viivad neid rohkem ja kiiremini endast valja kui teisi. See, mis on yhe jaoks nn. vaimsete probleemide trigger, voib teise jaoks olla mitte markimisvaarne syndmus. Ma ei raagi siin aarmustest, nagu lapse surm voi vagistamine, aga naiteks tookoha kaotus, halvad suhted mehega, sopruse lopp, on sellised syndmused, mis osale mojuvad laastavalt, aga osa suudab neist yle olla, lahendusi leida ja tulevikku vaadata.

Sinu jutust kumab eeldus, et halbu inimesi, halbu olukordi ei tohiks olemas olla, ja koik peaksid olema kenad ja ausad, sh. sinu ja sinu lapse vastu, ja kui ei ole, siis tuleks nad selle eest vastutusele votta. Paraku elu nii ei toimi, halbu inimesi on alati. Seega oigus on neil, kes ytlevad, et sa ei saa kontrollida teiste inimeste tegusid, aga sa saad kontrollida enda reaktsiooni sellele. Muidugi, kui inimene on juba langenud depressiooni, siis see tarkus ei toimi voi toimib natuke teisiti.

Igatahes tuleks lastele selgitada, et maailm ei ole alati aus, et asjad ei lahe alati nii, nagu sa tahad ja sellest pole mdagi, elu ongi oppimiseks ja arenemiseks, elu annab pea alati uue voimaluse midagi huvitavat teha. Sinu puhul siis, et selle yhe opetaja kius ei maara sinu lapse elus midagi – kulisside taga voite ju opetajaga voidelda, aga last sinna kaasata minimaalselt. Lapsele pigem leida mingi motteid korvale viiv hobi, selle asemel, et teda kiusamisega seotud spiraali tommata.

See on nii hämmastavalt küündimatu jutt.

Nii, ehk selgitad ka, miks sa nii arvad. Kas see, et osa inimesi on halvad ja halvad ei saa alati karistada, ainult vahel, on kyyndimatu? Minu jaoks on see yks elu tosiasju, mille eiramine ei vii kuhugi. Olukorda tuleks seega juba alguses hinnata realistlikult, kui suured on sinu voimalused oiglus jalule seada, ja millise hinnaga, mida oleks koige parem selleks teha.

Voi see, et halvale asjale tohiks keskenduda minimaalselt, nii palju, kui vaja – mis voib muidugi olla erinev, vahel on vaja naiteks politseiga suhelda voi kohtus kaia – aga ikkagi, ja selle asemel ja korval pyyda elus leida see, mis sobib ja arendab.

See jutt on syndinud kogemustest. Ja ma ei syydista vanemaid, et nad pyyavad kiusamisele loppu teha, vaid tahaksin panna inimesi motlema, et vahel tasub lihtsalt elada paeva kaupa, ja pyyda halvast olukorrast yle olla leides endale mingi paralleelselt huvitava tegevuse, uusi inimesi oma ellu, jne. Alla andmine ja pogenemine ei ole variant, aga voitlema peab nii, et sa ise voitlusest suuremate armidega ei valju kui see pahalane. Muidugi, kui pole masohhist, vaid tavaline inimene, aga see on teine teema.

Rohem ei selgita, kes aru saab, see saab.

#4182745:

Pole vaja rääkida, et abi ei saa. Valvetoad on avatud 24/7 ja seal peavad nad inimest aitama! Kui on totaalne kriis ja ennast ohustav käitumine sis tuleb kiirabi ja viib su haiglasse! Päris nii pole, et peab minema perearstile ja paluma saatekirju, ootama pool aastat psühhiaatri juurde aega.

Aga mismoodi nad aitavad? Vaatavad otsa, ahah, no mine siis palatisse. No ja istub siis inimene seal haiglas selle kindlaksmääratud kuukese ära, tuleb välja ja on enam-vähem sama haige kui ennegi.

Tihti tuuakse inimene haiglasse akuutses olukorras, kui kõik talle täiesti must näib. Noh, tuuakse lihtsalt rahunema, kui kodustel enam mingit ideed ei ole.

Abikaasale kogutakse annetusi Facebookis.

Pole varem sellele nii mõelnud aga see, kuidas väikestele lastele midagi öelda või vastuseid anda ema suitsiidi järel tundub eriti ränk. Tõsine haigus või mingi õnnetus, autoavarii nt, aitaks nagu kuidagi seletada aga see… Ja kuidas nad suuremana sellele tagasi vaatavad. Muidugi, kui tal oli sügav depressioon, on see ka raske haigus, aga kui lastele tundus ta väliselt terve, võib see ehk tekitada eriti segadust. Loodan igatahes, et see pere saab professionaalset abi ja tuge. Annetusi kogutakse Scoutspataljoni kaudu.

#4182331:

#4182308:

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Oleneb kui pikalt selline raske periood kestnud on? Kui see juba enne lapsi oli siis tekib küsimus, miks need lapsed saadi. Teine küsimus, miks abi ei otsita?

Huvitav kust kohast seda abi siis otsida? Kui tahad soodsamalt kliinilise psühholoogi vastuvõtule, siis pead perearstilt saatekirja saama ja saatekirjaga ajad on olematud ja ooteaeg pikk. Teiseks paljud ei soovi perearsti asjasse segada – mis iganes põhjusel. Tasuliselt on kallis ja korrast-paarist ei ole abi. Tasuline psühhiaater ka kallis. Alati võimalus sos olukorras psühhiaatria kliiniku vastuvõttu minna aga jällegi pead seal registratuuris tädile kõik letti laduma. Käisin kunagi nooruspõlves ja sain suht sõimata registratuuris.

Mina ntx hetkel tunnen sama, et kuna mul on väiksed lapsed, siis ei soovi praegu vaimse tervise muredega perearstile minna, lihtsalt ebamugav ja piinlik. Ja nii löödki käega, et ahh savi, saan hakkama.

Kurb, et sul siis nii viltu kõik, et tasuline kallis, riiklikus saad sõimata ja haigena arvad, et on okei, et on piinlik.

Ega siis abi ei saagi. Minul laabus abi saamine viperusteta.

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Kas sügavalt haige inimene on enesekeskne ? Tõsiselt küsid? Mul ei ole muud arvata, kui küsija ise on väga enesekeskne ja näeb kõikjal ainult iseennast. Enesetapja on sügavalt haige inimene.

#4182932:

Psühholoogi üks külastus erakas maksab 90 eurot, psühhiaatri kord 230 eurot.

No olgu, vaimne tervis on oluline ja nii edasi. Aga ikkagi – mis pagana asi ajab selle hinna nii metsikult kõrgeks??? Väide, et vaimse tervise spetsialistid on ülikoolis õppinud – aga täpselt samamoodi on seal õppinud ju ka paljude teiste erialade kõrgharitud spetsialistid. Või et psühholoog vajab töötamise ruumi ja ruumirent maksab – samuti vajame tööruumi meie kõik.

Võib-olla ainus erinevus, mis eristab vaimse tervise seltskonda enamiku teiste elualade inimestest on see, et esimeste tööpanus ja töötulemus ei ole mõõdetav ega kindlalt fikseeritav, vaid siin on liiga palju subjektiivsust. Südamearsti juurde minnes räägib arst patsiendile ja tema lähedastele selgelt, mis operatsioonil tehakse, näitab ekraanilt patsiendi analüüse ja seletab neid lahti, oskab öelda operatsiooni õnnestumise protsendi jne. Kõik on selge ja läbipaistev.

Seevastu vaimse tervise seltskonnaga kokku puutudes (oma lähedase kaudu) olin negatiivses mõttes üllatunud, kui vähe nad infot annavad ja kui läbipaistmatu on nende tegevus. Neil puuduvad objektiivsed analüüsivõimalused – diagnoositakse nn pimesi, ehk patsiendilt jt kuuldud ütluste põhjal. Patsiendile antakse täita küsimustikud, kus patsient peab ise hindama oma seisundit, tõmmates linnukesi lahtritesse, ja suuresti selle põhjal pannakse talle ka diagnoos. No nt, “Kas ärkad öösiti üles?” Vastusevariandid, et tihti, mõnikord, harva. Inimene siis nuputab, et kui tihti on tihti, ja paneb umbes. Kuid kas kujutate ette, et mõnele “polkovniku lesele” pannakse pelgalt ta enesehindamise tulemusel nt südamehaiguse diagnoos ja saadetakse ta operatsioonile? Psühholoogia valdkonnas töö enam-vähem just nii käibki.

Kui inimene siis mingi aja möödudes jälle tagasi n-ö normaalseks muutub, öeldakse, et ta sai abi. Kui ta ei muutu või ennast ära tapab, siis öeldakse, et inimene ise oli süüdi ja egas vaimse tervise spetsialistid ei teegi ju tegelikult midagi, nemad ainult natukene suunavad, ennast aidata saab ainult inimene ise. Ehk siis on tegemist väga tulusa äriga, kus selles osalevatel spetsialistidel puudub vähimgi vastutus, mitte mingit töötulemust neilt ei oodata ja palk on suurem kui paljude teiste n-ö tavalisete elualade spetsialistidel.

Psühhiaatri esmane vastuvõtt jääb siiski 150 euro kanti, järgnevad korrad tavaliselt 30 minutit 75 eurot. Paljud inimesed ei raatsi oma tervise peale raha kulutada isegi kui see raha neil olemas on. Mugavam on tellida Hiina kaupa või see raha maha juua ning öelda, et psühhiaatri juurde minemiseks raha ei jätku.

#4182974:

Psühhiaatri esmane vastuvõtt jääb siiski 150 euro kanti, järgnevad korrad tavaliselt 30 minutit 75 eurot. Paljud inimesed ei raatsi oma tervise peale raha kulutada isegi kui see raha neil olemas on. Mugavam on tellida Hiina kaupa või see raha maha juua ning öelda, et psühhiaatri juurde minemiseks raha ei jätku.

Siis oled ajast maha jäänud. Tallinnas on psühhiaatrite eravastuvõtte ka 230 euroga.

Ma ise laristasin oma lapse vaime tervise abile maha mitu oma kuusissetulekut, aga laps oli ikka sama haige kui ennegi. Kuigi ei olnudki Hiina arst, vaid täitsa oma Eesti arst.

Ja ei, ei ole Eestis enamiku spetsialistide tunnitasu kaugeltki nii vägev, et võistleks vaimse tervise sekkumise eest küsitavate summadega. Selle eluala esindajad teevad siin muidugi kõvasti reklaami, et saaksid suvakalt hindu tõsta lootuses, et küll õnnestub ka riiki lüpsma asuda.

#4183049:

Ma ise laristasin oma lapse vaime tervise abile maha mitu oma kuusissetulekut, aga laps oli ikka sama haige kui ennegi.

Saad ikka aru, et ühegi haiguse, aga eriti vaimsete probleemide puhul pole kunagi garantiid, et ravil on tulemus? See sõltub lihtsalt nii paljudest asjadest.

#4183049:

Selle eluala esindajad teevad siin muidugi kõvasti reklaami, et saaksid suvakalt hindu tõsta lootuses, et küll õnnestub ka riiki lüpsma asuda.

Kahtlen, et siinsetest vastajatest keegi selle eluala esindajate hulka kuulub.

Lihtsalt mõtlemisaineks sulle, et kui vanema suhtumine arstidesse on niivõrd kibestunud ning tühistav kui sinu oma, siis oleks ka muidugi ime, kui mõni ravi lapsele toimiks. Võimalik muidugi, et enne lapse ravima asumist oli su suhtumine toetav ja positiivne, kuid eriti ei usu. Äkki peaksid enne arstide süüdistamist korra ka iseendale ning kodus loodavale õhkkonnale otsa vaatama. Vabandan ette, kui sellega liiga tegin sulle.

Kaastunne perele. Kui inimene elust ise lahkuda otsustab, on selle taga enamasti ikka pikemalt vindunud depressioon. Ja võib küll öelda, et on kuhu pöörduda, aga kui inimene on vaimselt mustas augus, siis ei ole see niisama lihtne.

Teine asi, millele see pani mõtlema, on see, et vanemahüvitise ja lastetoetustega suunatakse naisi järjest väikese vanusevahega lapsi saama, aga ega kedagi ei huvita, mis inimesena neist kurnatud naistest saab.

#4183049:

#4182974:

Psühhiaatri esmane vastuvõtt jääb siiski 150 euro kanti, järgnevad korrad tavaliselt 30 minutit 75 eurot. Paljud inimesed ei raatsi oma tervise peale raha kulutada isegi kui see raha neil olemas on. Mugavam on tellida Hiina kaupa või see raha maha juua ning öelda, et psühhiaatri juurde minemiseks raha ei jätku.

Siis oled ajast maha jäänud. Tallinnas on psühhiaatrite eravastuvõtte ka 230 euroga.

Ma ise laristasin oma lapse vaime tervise abile maha mitu oma kuusissetulekut, aga laps oli ikka sama haige kui ennegi. Kuigi ei olnudki Hiina arst, vaid täitsa oma Eesti arst.

Ja ei, ei ole Eestis enamiku spetsialistide tunnitasu kaugeltki nii vägev, et võistleks vaimse tervise sekkumise eest küsitavate summadega. Selle eluala esindajad teevad siin muidugi kõvasti reklaami, et saaksid suvakalt hindu tõsta lootuses, et küll õnnestub ka riiki lüpsma asuda.

Kuidas ma ajast maha olen jäänud kui alles sel aastal olen maksnud esmase visiidi eest 140, järgnevate eest 70? Kas peaksin kliinikule kaebekirja esitama, et liiga väiksed hinnad?

#4182976:

#4182756:

Abikaasale kogutakse annetusi Facebookis.

Kellest jutt?

Pakun, et sellest Rutast, keda taga otsiti ja surnuna leiti

mul on 4 aastat sellest olukorrast möödas ja kuna olen praegu vaimselt terve, siis kirjutan tolleaegsest endast, nagu võõrast inimesest, mälu järgi.
mul olid lapsed vanuses 6, 20 ja raske psüühikahäirega laps vanuses 16. 16-aastase lapsega olid ülirasked probleemid olnud aastaid – päeval valvasin teda, öösel ajasin teda mööda maanteid taga ja viimased kaks aastat kiskusin tal narkootikume taskust välja, otsisin ta tuba läbi, kuulasin ta telefoni pealt, katkestasin palju narkotehinguid jne (sellise kõnts on olemas, kes vaimuhaigele alaealisele narkot müüvad). no elasin selline elu, mida elavad paljud ilusa välimusega, intelligentsete ja raske psüühikahäirega laste väga pühendunud emad.
mu elust tekkis mul depressioon. märkamatult (see on oluline, et märkamatult, ka minu jaoks märkamatult) aastatega läks depressioon nii suureks, et ootasin, et elu lõppeks. kuna elu ei lõppenud, siis soovisin seda ise lõpetada. mõtlesin, kuidas seda teha. MUL OLI HAIGUSE TÕTTU TÄIESTI ÜKSKÕIK OMA LASTEST. kuigi tervena olen ülihea ema ja ka haigena hoolitsesin nende eest säilinud kohusetundest. mul oli ükskõik, et kui ennast ära tapan, nad jäävad emata. ainuke mõte oli see, et neil oleks minuta parem, kuna olen tüütu, sest ma olin uimane, lõigutud kätega, kandsin varjamiseks alati pikki varrukaid, magasin palju jne. mees ei teinud minu jaoks eriti midagi, aga ma ei pane seda talle pahaks, seda sel ajal pidi ju tema kogu laste eest hoolitsemise enda kanda võtma.
minu asi lahenes ühest psühhiaatri juurde jõudmisest, sain kohe õige rohu, kuu aja pärast kaks õiget rohtu. kahe kuu pärast oli natuke parem, kuue kuu pärast veel parem ja aasta pärast olin terve. psühhoteraapias käin siiani.
lisan veel, et psühhiaatri juurde jõudsin seetõttu, et orienteerusin selles maailmas oma lapse psüühikaprobleemide tõttu. kui ma oleks pidanud nullist alustama abi otsimisel, siis võib-olla oleks see koormus haigele ajule olnud nii raske, et poleks suutnud kadalipust läbi minna. väga raske on abi otsida (erinevaid toiminguid teha), kui aju ei tööta.

Heaolu ühiskonna haledad sigitised olete. Meenutage Ukuaru Minnat, kellele  ema ütles Minna halina “Tahan surra…” peale, et “ Hakka aga surema, mis sa veel ootad! Nöör on kojas. Tõmba ennast rippu nagu Papi-Loreida ja näe, lapsed võta ühes. Surra. Sure ära jah, kui sa elada ei jaksa!”. 

Ema kohus on seada esikohale oma lapsed, ei ole midagi isekamat laste hülgamisest, eriti suitsiidi läbi. Depressioon, ptui, jälle heaoluühiskonna poolt tekitatud uim inimestele, kes saavad seda endale lubada.

#4182584:

#4182308:

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Oleneb kui pikalt selline raske periood kestnud on? Kui see juba enne lapsi oli siis tekib küsimus, miks need lapsed saadi. Teine küsimus, miks abi ei otsita?

Kust sina tead, et abi ei otsitud? Võibolla otsis, aga ei saanud. Igal juhul ei sünni selline dramaatiline otsus e kusagilt.

Endal tütrega sügava depressiooni kogemus selja taga ja tead, kui ikka otsid, siis saad ka abi. Mis mõttes ei saa abi?

Mis juhtumist muidu siin juttu?