Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Pereelu ja suhted Kui ema otsustab elust lahkuda

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 210 )

Teema: Kui ema otsustab elust lahkuda

Postitas:
Kägu

Kas keegi oskab FB abipalvele linki panna, hea meelega aitaks seda isa ja lapsi.

+2
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas keegi oskab FB abipalvele linki panna, hea meelega aitaks seda isa ja lapsi.

Ma ei söanda linki jagada, sest ei tea, kes selles jälle midagi halba näeb ja kusagile raporteerib või kaebab. Endal mul mingit seost selle teemaga või perekonnaga ei ole, lihtsalt juhuslikult sattusin sotsiaalmeedias peale. Kui kirjutad FB otsingusse “Scoutspataljon”, siis sealt leiad selle abipalve postituse.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kas keegi oskab FB abipalvele linki panna, hea meelega aitaks seda isa ja lapsi.

Kindlasti aitaksid, ei kahtle. Sellised ausad, head ja targad inimesed just uurivadki siin igasuguseid linke isiklikke asju, surma asjaolusid, jne.

0
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Heaolu ühiskonna haledad sigitised olete. Meenutage Ukuaru Minnat, kellele ema ütles Minna halina “Tahan surra…” peale, et “ Hakka aga surema, mis sa veel ootad! Nöör on kojas. Tõmba ennast rippu nagu Papi-Loreida ja näe, lapsed võta ühes. Surra. Sure ära jah, kui sa elada ei jaksa!”.

Ema kohus on seada esikohale oma lapsed, ei ole midagi isekamat laste hülgamisest, eriti suitsiidi läbi. Depressioon, ptui, jälle heaoluühiskonna poolt tekitatud uim inimestele, kes saavad seda endale lubada.

No aga tappiski ju ara ennast, seega selline tagantjarele kaagutamine on ju ka imelik. Parem vaata, et sinu ymbruskonnas selliseid haavatavaid inimesi poleks, ja kui on, siis paku abi, mitte hurjutamist.

Diivanil olut juues on koik targad. Palju sul endal lapsi on, ja kuidas nende eest hoolitsed? Muid kohustusi on? Inimesed on ennast alati yles poonud, isegi Vanas Roomas, isegi keskajal, mil see oli surmapatt. Ka emad.

+5
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuna siin on jutt sellisele õudsele teemale läinud ja minul on väga lähedane pikaajaline kokkupuude suitsiidiga, siis tahaks anda nõu sellega kokkupuutujatele.

Suitsiidne inimene on vaimselt ääretult habras. Ja tihtipeale on tema vaimsel seisundil konkreetsed n-ö päästikud. Päris nii ei ole, et inimene lihtsalt lambist kukub auku. Tavaliselt on sel aukukukkumisel (ja seejärel võimalikul suitsiidikatsel) ikkagi mingi põhjus – tüli sõbraga, halvustav ütlus õpetaja poolt vms. Kunagi ei tea, millal tikk murrab kaameli selgroo ja ta läheb teeb oma mõtte teoks. Aga see tikk on enam-vähem alati olemas.

Kuna depressioonis inimese meeleolu ja energiatase on tugevalt langenud, võib see tuua kaasa nt selle, et ta ei hoolitse enam oma puhtuse ega välimuse eest. Mis võib lumepallina omakorda tuua kaasa nt koolikiusamist, töökiusamist, sõprade poolt halvastiütlemist. Ent sellised reageeringud süvendavad inimese suitsiidsust väga olulisel määral.

Üldse oli siin suureks probleemiks vältida nn lumepalliefektide tekkimist, kus üks probleem tõi kaasa teise, too omakorda kolmanda ja neljanda – ja lõpuks oli lapse probleemidepundar juba nii suur, et juba ainuüksi see ise tekitaks vist tervelgi suitsiidimõtteid.

Minu teismeline oli  depressioonis, ja koolis tema õpetaja näitas pidevalt ta peale näpuga ning halvustas teda teiste õpetajate ja õpilaste ees. Mis te ise arvate, kas see õpetaja leevendas või hoopiski süvendas lapse depressiooni? Saatuse irvitusena oli just nimelt seesama õpetaja kõige varmam karjuma: “See laps vajab abi! Ta vajab professionaalset abi!” Ja see õpetaja rääkis igal pool, kuidas alati peab pöörduma spetsialisti poole.

Me ütlesime õpetajale, et meie laps saabki juba ammu professionaalset abi, aga ka keskkond võiks siiski pisut sõbralikum olla. Ainuüksi tabletist ja teraapiast depressiooni ravimiseks ei piisa, kui koolis lokkab koolikiusamine.

Endale jäigi mulje, et kõige vähem abivalmid on just need, kes kõige valjema häälega karjuvad, et pöörduge abile! Samas ei tee nemad omalt poolt mitte vähimatki, et nende läheduses depressioonis inimene ennast vähegi talutavalt tunneks. “Pöörduabile!” karjumisega nad ainult lükkavad probleemi enda kaelast ära, loodavad, et kusagil mujal, ainult mitte siin, on mingisugused vägevad imespetsialistid, kes mingit vinget ravi toodavad ja nipsust selle tüütuse ehk suitsiidse inimese terveks võluvad. Midagi sellist ju tegelikult väga pole, see on ainult nende pöörduabile! karjujate soovunelm.

See inimene (õpetaja, kolleeg, pereliige, sõber), kes ka tegelikult on huvitatud depressioonis olija käekäigust ja temast päriselt hoolib, astub ise ligi ja küsib sõbralikult: “Kas mina saaksin midagi ära teha?” Enamasti saabki. Need on tõtt öelda pisikesed asjad, aga depressioonis inimese jaoks kulla väärtusega! Ka kliiniline psühholoog, kes mu lapsele teraapiat annab, õpetas meile mõlemale, et just sellised sooja hoolivusega täidetud hetked tuleb hoolega mällu talletada – et oleks mustal hetkel midagi võtta, millele toetuda saaks.

Siiani on soe tunne hinges, kuidas üks mu lapse aineõpetaja saatis mulle meili, kus avaldas toetust mu lapsele ja tervele perele ja küsis, et mida tema saaks ära teha, et lapsel koolis parem oleks. See lihtne meil andis tohutut jõudu ja tänu sellele leidsin endas taas energiakillukese, et oma last edasi toetada ja mitte alla anda. See oligi täpselt see, mida vaja, mõtlen sellele aineõpetajale siiani suure tänutundega. Tema toetus oli pealtnäha väike, aga tegelikult uskumatult suur ning sõna otseses mõttes eluliselt vajalik 🙂 Et siis, väga vähesega saab teha tegelikult palju asju – nii heas kui halvas mõttes.

+16
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kuna siin on jutt sellisele õudsele teemale läinud ja minul on väga lähedane pikaajaline kokkupuude suitsiidiga, siis tahaks anda nõu sellega kokkupuutujatele.

Suitsiidne inimene on vaimselt ääretult habras. Ja tihtipeale on tema vaimsel seisundil konkreetsed n-ö päästikud. Päris nii ei ole, et inimene lihtsalt lambist kukub auku. Tavaliselt on sel aukukukkumisel (ja seejärel võimalikul suitsiidikatsel) ikkagi mingi põhjus – tüli sõbraga, halvustav ütlus õpetaja poolt vms. Kunagi ei tea, millal tikk murrab kaameli selgroo ja ta läheb teeb oma mõtte teoks. Aga see tikk on enam-vähem alati olemas.

Kuna depressioonis inimese meeleolu ja energiatase on tugevalt langenud, võib see tuua kaasa nt selle, et ta ei hoolitse enam oma puhtuse ega välimuse eest. Mis võib lumepallina omakorda tuua kaasa nt koolikiusamist, töökiusamist, sõprade poolt halvastiütlemist. Ent sellised reageeringud süvendavad inimese suitsiidsust väga olulisel määral.

Üldse oli siin suureks probleemiks vältida nn lumepalliefektide tekkimist, kus üks probleem tõi kaasa teise, too omakorda kolmanda ja neljanda – ja lõpuks oli lapse probleemidepundar juba nii suur, et juba ainuüksi see ise tekitaks vist tervelgi suitsiidimõtteid.

Minu teismeline oli depressioonis, ja koolis tema õpetaja näitas pidevalt ta peale näpuga ning halvustas teda teiste õpetajate ja õpilaste ees. Mis te ise arvate, kas see õpetaja leevendas või hoopiski süvendas lapse depressiooni? Saatuse irvitusena oli just nimelt seesama õpetaja kõige varmam karjuma: “See laps vajab abi! Ta vajab professionaalset abi!” Ja see õpetaja rääkis igal pool, kuidas alati peab pöörduma spetsialisti poole.

Me ütlesime õpetajale, et meie laps saabki juba ammu professionaalset abi, aga ka keskkond võiks siiski pisut sõbralikum olla. Ainuüksi tabletist ja teraapiast depressiooni ravimiseks ei piisa, kui koolis lokkab koolikiusamine.

Endale jäigi mulje, et kõige vähem abivalmid on just need, kes kõige valjema häälega karjuvad, et pöörduge abile! Samas ei tee nemad omalt poolt mitte vähimatki, et nende läheduses depressioonis inimene ennast vähegi talutavalt tunneks. “Pöörduabile!” karjumisega nad ainult lükkavad probleemi enda kaelast ära, loodavad, et kusagil mujal, ainult mitte siin, on mingisugused vägevad imespetsialistid, kes mingit vinget ravi toodavad ja nipsust selle tüütuse ehk suitsiidse inimese terveks võluvad. Midagi sellist ju tegelikult väga pole, see on ainult nende pöörduabile! karjujate soovunelm.

See inimene (õpetaja, kolleeg, pereliige, sõber), kes ka tegelikult on huvitatud depressioonis olija käekäigust ja temast päriselt hoolib, astub ise ligi ja küsib sõbralikult: “Kas mina saaksin midagi ära teha?” Enamasti saabki. Need on tõtt öelda pisikesed asjad, aga depressioonis inimese jaoks kulla väärtusega! Ka kliiniline psühholoog, kes mu lapsele teraapiat annab, õpetas meile mõlemale, et just sellised sooja hoolivusega täidetud hetked tuleb hoolega mällu talletada – et oleks mustal hetkel midagi võtta, millele toetuda saaks.

Siiani on soe tunne hinges, kuidas üks mu lapse aineõpetaja saatis mulle meili, kus avaldas toetust mu lapsele ja tervele perele ja küsis, et mida tema saaks ära teha, et lapsel koolis parem oleks. See lihtne meil andis tohutut jõudu ja tänu sellele leidsin endas taas energiakillukese, et oma last edasi toetada ja mitte alla anda. See oligi täpselt see, mida vaja, mõtlen sellele aineõpetajale siiani suure tänutundega. Tema toetus oli pealtnäha väike, aga tegelikult uskumatult suur ning sõna otseses mõttes eluliselt vajalik ???? Et siis, väga vähesega saab teha tegelikult palju asju – nii heas kui halvas mõttes.

Sa oled seesama lapsevanem, kes siin enne koolikiusamisest raakis?

Sa ei saa aru, et sa ei saa teiste inimeste kaitumist kontrollida, s.t. nouda, et nad sinu laste vastu kenad oleksid. Sa ei aita selliste arutlustega oma last ega iseennast, usu mind. See ei tahenda, et ma oigustaksin halba kaitumist, yldse mitte, aga veelkord, see juhtub meist soltumata. On lausa inimesi, onneks kyll mitte palju, kes otsivad haavatavaid inimesi, et neid panna veelgi halvemini tundma. Mida sa teed nendega? Lahed ja nouad, et nad enam su lapsele (naiteks) halvasti ei ytleks (hahaaa). Annad nad politseisse? See ei pruugi olla halb mote, aga sul peavad olema toendid ja neid voib olla rohkem kui yks.

Kuni sa ei saa aru, et sa ise sisendad oma lapsele maailma ja inimeste suhtes ebarealistlikke ootusi, probleemid jatkuvad.

 

+2
-11
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Minu täiskasvanud laps tegi suitsiidikatse. “Õnneks” rääkis ta sellest hiljem oma psühholoogile ja tema abiga kutsusin järgmise kriisi ajal kiirabi kes toimetas ta haiglasse.

Sealt saadud kogemus on hoidnud teda hiljem stabiilsena ja tarbib rohtusud mida enne keeldus võtmast. Ta on öelnud et enam ei soovi haiglas kinnises osakonnas olla ja nägi seal palju noori inimesi kes ikka ja jälle sinna satuvad.

Mul vedas, mul olid spetsialistid käepärast kws mind nõustasid. Emana oli seda kiirabi kutsumise otsust ikka jube raske teha tookord…

 

+5
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sa ei saa aru, et sa ei saa teiste inimeste kaitumist kontrollida, s.t. nouda, et nad sinu laste vastu kenad oleksid. Sa ei aita selliste arutlustega oma last ega iseennast, usu mind. See ei tahenda, et ma oigustaksin halba kaitumist, yldse mitte, aga veelkord, see juhtub meist soltumata. On lausa inimesi, onneks kyll mitte palju, kes otsivad haavatavaid inimesi, et neid panna veelgi halvemini tundma. Mida sa teed nendega? Lahed ja nouad, et nad enam su lapsele (naiteks) halvasti ei ytleks (hahaaa). Annad nad politseisse? See ei pruugi olla halb mote, aga sul peavad olema toendid ja neid voib olla rohkem kui yks. Kuni sa ei saa aru, et sa ise sisendad oma lapsele maailma ja inimeste suhtes ebarealistlikke ootusi, probleemid jatkuvad.

Oot, mida sa nüüd öelda soovisidki? Et lõpetame igasugu korrakaitse ülevalhoidmise üldse ära, kaotame ära politseinikud ja sotsiaaltöötajad, lõpetame KiVa jt kiusamisvastase kooli programmid jne. Sest teise inimese käitumist polevatki võimalik muuta – laseme oma tegevust vabalt jätkata koolikiusavatel õpetajatel, sealt edasi ka kurjategijatel, vägivallatsejatel, mõrvaritel jne. Sest nad ju tegutsevad minust sõltumata, järelikult teha polegi midagi, ainus, mis teha saab, on minul endal psühholoogile jutustama minna. Sinu jutt viiks ühiskonna tagasi dzhungliseaduste aega, mil inimene oli inimesele hunt ja ainus moodus oli kas joosta minema või lüüa ta ise maha. Mingit tsivilisatsiooni, milleni jõudmiseks on nii paljud sajandite vältel kõvasti töötanud, polegi vaja.

Ma loodan, et sina ise või su lähedased ei puutu kokku olukorraga, kus nad mingil eluperioodil vajavad hoolimist ja kaitset.

+8
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Heaolu ühiskonna haledad sigitised olete. Meenutage Ukuaru Minnat, kellele ema ütles Minna halina “Tahan surra…” peale, et “ Hakka aga surema, mis sa veel ootad! Nöör on kojas. Tõmba ennast rippu nagu Papi-Loreida ja näe, lapsed võta ühes. Surra. Sure ära jah, kui sa elada ei jaksa!”.

Ema kohus on seada esikohale oma lapsed, ei ole midagi isekamat laste hülgamisest, eriti suitsiidi läbi. Depressioon, ptui, jälle heaoluühiskonna poolt tekitatud uim inimestele, kes saavad seda endale lubada.

Dr. Mental health ka siia jõudnud!

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei saa hästi aru milleks seda korjandust nüüd vaja on? Kas naine pidas peret üleval üksi või mis selle põhjusekd võiks olla?
Iga päev sureb inimesi – haiglates, (liiklus)õnnetustes jne ja ei ole küll teada, et iga sellise juhtumi korral oleks korjandus tehtud, sest sellele nagu ei ole loogilist seletust. Mitte et mul kuidagpidi kahju oleks, kui eesti inimesed (jälle) tahavad oma raha (mida ju teatavasti kõigil napib ja aina napimaks jääb) kellelegi teisele ära anda, aga ma ei saa aru selle põhjusest antud olukorras.

+7
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meenutage Ukuaru Minnat,

Kas oleks palju tahta, et inimesed ja ühiskond poole sajandiga natukenegi areneks ja inimlikumaks saaks?! Esmajoones soovitaks seda tsiteeringu autorile.

+7
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Heaolu ühiskonna haledad sigitised olete. Meenutage Ukuaru Minnat, kellele ema ütles Minna halina “Tahan surra…” peale, et “ Hakka aga surema, mis sa veel ootad! Nöör on kojas. Tõmba ennast rippu nagu Papi-Loreida ja näe, lapsed võta ühes. Surra. Sure ära jah, kui sa elada ei jaksa!”.

Ema kohus on seada esikohale oma lapsed, ei ole midagi isekamat laste hülgamisest, eriti suitsiidi läbi. Depressioon, ptui, jälle heaoluühiskonna poolt tekitatud uim inimestele, kes saavad seda endale lubada.

Dr. Mental health ka siia jõudnud!

See on ikka päris haledalt madalalaubaline, kuidas siin mingi(d) isik(ud) käivad lihtsalt juhmakaid karjatusi produtseerimas (nagu nt seesama siin v ka varem lugeda olnud “loll oled” – täielik liivakasti tase), ilma et normintellektiga täiskavanu kombel mingit sisulist postitust suudaks teha.

+1
-2
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Meenutage Ukuaru Minnat,

Kas oleks palju tahta, et inimesed ja ühiskond poole sajandiga natukenegi areneks ja inimlikumaks saaks?! Esmajoones soovitaks seda tsiteeringu autorile.

Ühiskonna (taand)areng ongi põhjus miks on nii palju probleeme täna maailmas on (ja neid saab tulevikus aina rohkem olema), kui me samal viisil jätkame. Just need karmid sõnad olid põhjuseks, miks Minna võttis end kokku ja tuli voodist välja ning pani prioriteedid paika asudes täitma oma kohust ja leides sellest ka rõõmu – lapsed ja emaks olemine. Vahest paraku on vaja karmi sõna selmet kaasa haliseda v nunnutada – just see kõik on meid selle jama sisse toonud, kus me oleme.

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma ei saa hästi aru milleks seda korjandust nüüd vaja on? Kas naine pidas peret üleval üksi või mis selle põhjusekd võiks olla?

Iga päev sureb inimesi – haiglates, (liiklus)õnnetustes jne ja ei ole küll teada, et iga sellise juhtumi korral oleks korjandus tehtud, sest sellele nagu ei ole loogilist seletust. Mitte et mul kuidagpidi kahju oleks, kui eesti inimesed (jälle) tahavad oma raha (mida ju teatavasti kõigil napib ja aina napimaks jääb) kellelegi teisele ära anda, aga ma ei saa aru selle põhjusest antud olukorras.

Kuulutuses toodi välja küll abikaasa aga korjanduse jaoks anti teise inimese konto?

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meenutage Ukuaru Minnat,

Kas oleks palju tahta, et inimesed ja ühiskond poole sajandiga natukenegi areneks ja inimlikumaks saaks?! Esmajoones soovitaks seda tsiteeringu autorile.

Ühiskonna (taand)areng ongi põhjus miks on nii palju probleeme täna maailmas on (ja neid saab tulevikus aina rohkem olema), kui me samal viisil jätkame. Just need karmid sõnad olid põhjuseks, miks Minna võttis end kokku ja tuli voodist välja ning pani prioriteedid paika asudes täitma oma kohust ja leides sellest ka rõõmu – lapsed ja emaks olemine. Vahest paraku on vaja karmi sõna selmet kaasa haliseda v nunnutada – just see kõik on meid selle jama sisse toonud, kus me oleme.

Minna võis olla üks 10-st, kes nende sõnade peale end kokku võttis, teised 9 läksid metsa ja poosid end üles.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meenutage Ukuaru Minnat,

Kas oleks palju tahta, et inimesed ja ühiskond poole sajandiga natukenegi areneks ja inimlikumaks saaks?! Esmajoones soovitaks seda tsiteeringu autorile.

Ühiskonna (taand)areng ongi põhjus miks on nii palju probleeme täna maailmas on (ja neid saab tulevikus aina rohkem olema), kui me samal viisil jätkame. Just need karmid sõnad olid põhjuseks, miks Minna võttis end kokku ja tuli voodist välja ning pani prioriteedid paika asudes täitma oma kohust ja leides sellest ka rõõmu – lapsed ja emaks olemine. Vahest paraku on vaja karmi sõna selmet kaasa haliseda v nunnutada – just see kõik on meid selle jama sisse toonud, kus me oleme.

Minna võis olla üks 10-st, kes nende sõnade peale end kokku võttis, teised 9 läksid metsa ja poosid end üles.

Võimalik. Aga teemapüstitus polnud ju selles – küsimus oli: kas tegu oli isekas. Ja siin mu meelest ei saa muud vastust olla, kui et kahtlemata oli.

+3
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Heaolu ühiskonna haledad sigitised olete. Meenutage Ukuaru Minnat, kellele ema ütles Minna halina “Tahan surra…” peale, et “ Hakka aga surema, mis sa veel ootad! Nöör on kojas. Tõmba ennast rippu nagu Papi-Loreida ja näe, lapsed võta ühes. Surra. Sure ära jah, kui sa elada ei jaksa!”.

Ema kohus on seada esikohale oma lapsed, ei ole midagi isekamat laste hülgamisest, eriti suitsiidi läbi. Depressioon, ptui, jälle heaoluühiskonna poolt tekitatud uim inimestele, kes saavad seda endale lubada.

Dr. Mental health ka siia jõudnud!

See on ikka päris haledalt madalalaubaline, kuidas siin mingi(d) isik(ud) käivad lihtsalt juhmakaid karjatusi produtseerimas (nagu nt seesama siin v ka varem lugeda olnud “loll oled” – täielik liivakasti tase), ilma et normintellektiga täiskavanu kombel mingit sisulist postitust suudaks teha.

Mina ütlesin seda ja ma ütlesin seda, sest see jutt oli lihtsalt nii nõme ja empaatiavõimetu, et sellise asja peale ei olnud enam midagi mõistlikumat öelda. Lolliga ei ole mõtet vaielda, aga ma ei tahtnud ka, et talle jääks mulje, et tema arvamus ongi ok.

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võimalik. Aga teemapüstitus polnud ju selles – küsimus oli: kas tegu oli isekas. Ja siin mu meelest ei saa muud vastust olla, kui et kahtlemata oli.

Yeah, kahtlemata on iga enneaegne surm (ka vähki, infarkti, autoõnnetusse suremised) isekas, kui sinu loogikat järgida. St. sina mõõdad seda mõju, mida teised tajuvad, see on isekas tõesti, sest teistelt võetakse midagi ära. Aga see inimene ise ei teinud midagi isekat, ta ei suutnud lihtsalt enam. Temaga oleks kõik hästi, kui temas grammgi isekust enam alles oleks olnud. Isekus aitab elada ja toime tulla. Surma lähevad inimesed, kes on endast kõik ära andnud ja on tühjad.

+6
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mida üldse tähendab “pöördu abile”? Abi saamine on ju tulemus, mitte protsess. Kaugeltki mitte iga protsess ei vii abi saamiseni. Sugugi mitte kõik vaimse tervise spetsialisti poole pöördujad ei saa abi, seega on vale väita, et juba pöördumine ise oleks seotud abi saamisega. Seega oleks korrektne rääkida ikkagi “teenusele minemisest”, “sekkumisest” vms. Ja kui veab ja abi on ka päriselt saadud, alles siis võib öelda, et pöördusin ja saingi abi.

Vanasti valitses arvamus, et vaimse tervise probleemidel on alati mingi kindel käegakatsutav põhjus. Nt vägistamine, lapse surm, töö- või elukoha kaotus jne.

Nüüd on pendel aga liikunud teise äärmusse ja nüüd jällegi arvatakse, et vaimse tervise probleemid tekivad ilma selge nähtava põhjuseta, lihtsalt niisama õhust. Räägitakse ähmaselt rohkema tähelepanu vajadusest, rohkema jutustamise vajadusest jne.

Minu enda lapsel tekkisid ka vaimse tervise probleemid. Peapõhjuseks oli koolikiusamine ühe õpetaja poolt, millest tekkis nn lumepalliefekt ja sealtkaudu hakkas probleeme järjest lisanduma. Püüdsime vanematena teha kõik, mis meie võimuses, aga sedasi üksi, ilma spetsialistide toeta, jäid meie käed lühikeseks. Selgus, et spetsialistid tahavad teha hoopis mingeid omi asju, aga konkreetselt murele lahendust leida ei aidatudki. Kool eiras probleemi selle õpetajaga, psühholoog tegeles üksnes kiusamise ohvri ehk minu lapsega, ent samal ajal suur põhjus ehk kiusamine kestis ikka täpselt samamoodi edasi ja selle juurpõhjusega ei tegelenud mitte keegi.

Ehk siis, lihtsalt keelduti aru saamast, et inimese depressioonil võib olla mingi selge ja konkreetne põhjus. Spetsialistidega tegelemine võttis vanemad võhmale, kogu aeg oli tunne, et mitte nemad ei aita meid, vaid hoopiski meie aitame ja toetame neid. Lõpuks üritas ka minu laps elust lahkuda. Siis lõpetasin spetsialistide meeleheaks elamise ära ja tegime vanematena ning koos lapsega ise oma elu üle otsused. Ning alles sellest hetkest, kui me enam ei muretsenud, kas me ikka teeme kõik nii nagu spetsialistid tahavad, hakkas elu ülesmäge minema.

Mis selle ema hinges toimus, me ei tea ja väljaspoolseisjad ei saagi teada. Kuid olles näinud, kui mannetu ja süsteemikeskne on meie vaimse tervise sekkumine, ei imesta enam millegi üle. Südamest kahju, et kaks pisikest kasvavad nüüd ilma emata ja kurnatud ema ei näinud teist väljapääsu.

Ilmselt on tode kusagil vahepeal. On inimesi, kes on vaimselt hapramad, ning halvad syndmused, n.t. koolikiusamine viivad neid rohkem ja kiiremini endast valja kui teisi. See, mis on yhe jaoks nn. vaimsete probleemide trigger, voib teise jaoks olla mitte markimisvaarne syndmus. Ma ei raagi siin aarmustest, nagu lapse surm voi vagistamine, aga naiteks tookoha kaotus, halvad suhted mehega, sopruse lopp, on sellised syndmused, mis osale mojuvad laastavalt, aga osa suudab neist yle olla, lahendusi leida ja tulevikku vaadata.

Sinu jutust kumab eeldus, et halbu inimesi, halbu olukordi ei tohiks olemas olla, ja koik peaksid olema kenad ja ausad, sh. sinu ja sinu lapse vastu, ja kui ei ole, siis tuleks nad selle eest vastutusele votta. Paraku elu nii ei toimi, halbu inimesi on alati. Seega oigus on neil, kes ytlevad, et sa ei saa kontrollida teiste inimeste tegusid, aga sa saad kontrollida enda reaktsiooni sellele. Muidugi, kui inimene on juba langenud depressiooni, siis see tarkus ei toimi voi toimib natuke teisiti.

Igatahes tuleks lastele selgitada, et maailm ei ole alati aus, et asjad ei lahe alati nii, nagu sa tahad ja sellest pole mdagi, elu ongi oppimiseks ja arenemiseks, elu annab pea alati uue voimaluse midagi huvitavat teha. Sinu puhul siis, et selle yhe opetaja kius ei maara sinu lapse elus midagi – kulisside taga voite ju opetajaga voidelda, aga last sinna kaasata minimaalselt. Lapsele pigem leida mingi motteid korvale viiv hobi, selle asemel, et teda kiusamisega seotud spiraali tommata.

See on nii hämmastavalt küündimatu jutt.

Nii, ehk selgitad ka, miks sa nii arvad. Kas see, et osa inimesi on halvad ja halvad ei saa alati karistada, ainult vahel, on kyyndimatu? Minu jaoks on see yks elu tosiasju, mille eiramine ei vii kuhugi. Olukorda tuleks seega juba alguses hinnata realistlikult, kui suured on sinu voimalused oiglus jalule seada, ja millise hinnaga, mida oleks koige parem selleks teha.

Voi see, et halvale asjale tohiks keskenduda minimaalselt, nii palju, kui vaja – mis voib muidugi olla erinev, vahel on vaja naiteks politseiga suhelda voi kohtus kaia – aga ikkagi, ja selle asemel ja korval pyyda elus leida see, mis sobib ja arendab.

See jutt on syndinud kogemustest. Ja ma ei syydista vanemaid, et nad pyyavad kiusamisele loppu teha, vaid tahaksin panna inimesi motlema, et vahel tasub lihtsalt elada paeva kaupa, ja pyyda halvast olukorrast yle olla leides endale mingi paralleelselt huvitava tegevuse, uusi inimesi oma ellu, jne. Alla andmine ja pogenemine ei ole variant, aga voitlema peab nii, et sa ise voitlusest suuremate armidega ei valju kui see pahalane. Muidugi, kui pole masohhist, vaid tavaline inimene, aga see on teine teema.

Rohem ei selgita, kes aru saab, see saab.

Küündimatu, sest sa ilmselgelt ei ole ise sellises olukorras olnud ega mõista, mida inimesed võiks tunda ega suuda ka end sellese olukorda panna. Eriti lapsed  on väga haavatavad. Minna ja öelda lapsele, et “kuule, megahalb on sul, aga võta kokku ennast nüüd, inimesed on sitapead”, see ei anna tulemusi, See ei anna tulemusi ka depressioonis täiskasvanu puhul. Eriti kui ta peab olema suure osa ajast keskkonnas, mis seda depressiooni põhjustab. Ma olen ise olnud koolis kiusatud ja depressioonis sellest ja mingi jutt, et “aga maailm ongi selline” või koolijärgne keraamikaring või mis sa siin soovitad, ei oleks midagi muutnud. See on sama suhtumine nagu inimestel, kes ütlevad kellelegi, kel depressioon on, et “Mõtle lihtsalt rõõmsaid mõtteid”.

+5
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Heaolu ühiskonna haledad sigitised olete. Meenutage Ukuaru Minnat, kellele ema ütles Minna halina “Tahan surra…” peale, et “ Hakka aga surema, mis sa veel ootad! Nöör on kojas. Tõmba ennast rippu nagu Papi-Loreida ja näe, lapsed võta ühes. Surra. Sure ära jah, kui sa elada ei jaksa!”.

Ema kohus on seada esikohale oma lapsed, ei ole midagi isekamat laste hülgamisest, eriti suitsiidi läbi. Depressioon, ptui, jälle heaoluühiskonna poolt tekitatud uim inimestele, kes saavad seda endale lubada.

Dr. Mental health ka siia jõudnud!

See on ikka päris haledalt madalalaubaline, kuidas siin mingi(d) isik(ud) käivad lihtsalt juhmakaid karjatusi produtseerimas (nagu nt seesama siin v ka varem lugeda olnud “loll oled” – täielik liivakasti tase), ilma et normintellektiga täiskavanu kombel mingit sisulist postitust suudaks teha.

Mina ütlesin seda ja ma ütlesin seda, sest see jutt oli lihtsalt nii nõme ja empaatiavõimetu, et sellise asja peale ei olnud enam midagi mõistlikumat öelda. Lolliga ei ole mõtet vaielda, aga ma ei tahtnud ka, et talle jääks mulje, et tema arvamus ongi ok.

Igaühel oma arvamus, minu jagan teemaalgataja arvamust. Ja võin ka arvata, et loll oled sina. Kuhu me sellise taktika v suhtluskultuuriga su meelest jõuame?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Võimalik. Aga teemapüstitus polnud ju selles – küsimus oli: kas tegu oli isekas. Ja siin mu meelest ei saa muud vastust olla, kui et kahtlemata oli.

Yeah, kahtlemata on iga enneaegne surm (ka vähki, infarkti, autoõnnetusse suremised) isekas, kui sinu loogikat järgida. St. sina mõõdad seda mõju, mida teised tajuvad, see on isekas tõesti, sest teistelt võetakse midagi ära. Aga see inimene ise ei teinud midagi isekat, ta ei suutnud lihtsalt enam. Temaga oleks kõik hästi, kui temas grammgi isekust enam alles oleks olnud. Isekus aitab elada ja toime tulla. Surma lähevad inimesed, kes on endast kõik ära andnud ja on tühjad.

??? Kuidas sa saad suitsiidi võrrelda õnnestusjuhtumi või haigusest tuleneva surmaga? Ühel juhul paneb inimene endale ise käe külge ja teistel juhtudel on tegemist paratamatusega… Kuida saab üldse sedavõrd meelevaldse seose peale tulla?

+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt. Aga kuni on võimalus kellegi nunnutamise saatel või kellegi toel/ülalpidamisel kuidagi ära elada, siis ei juhtugi midagi paremuse suunas.
Suitsiid – on nõrkadele ja isekatele inimestele. Kes selle asemel, et võidelda (eriti oma laste pärast ja nimel!) mõtlevad ainult iseendale, mis on puhas isekus. Kas lapsed ei ole seda väärt, et nende nimel otsida lahendust, milliseid on, olgem ausad, väga palju.
Huvitav, kui meest poleks, kas siis oleks sama sammu teinud ja lapsed maailma lausa üksi jätnud..

+5
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Kui jube on nende laste saatus, kes teavad ja peavad mingitel hetkedel välja ütlema, et ema tappis ennast ära……..

+4
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

??? Kuidas sa saad suitsiidi võrrelda õnnestusjuhtumi või haigusest tuleneva surmaga? Ühel juhul paneb inimene endale ise käe külge ja teistel juhtudel on tegemist paratamatusega… Kuida saab üldse sedavõrd meelevaldse seose peale tulla?

Selles asi ongi, et sa ei suuda tajuda, et ka depressioon ning sellega kaasnev suitsiid on haigus. Täpselt nagu vähk või insult. Depressiooni põdev inimene on just niisama vähe oma elu peremees kui vähihaige – haigus juhib mõlemat.

+5
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Huvitav, et kõik usuvad, et vähk on olemas ning sellest tervenemiseks ei piisa inimese tahtest – aga depressiooni olemasolu oleks nagu mingi UFO – kes pole kohanud, see ei usu.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sa ei saa aru, et sa ei saa teiste inimeste kaitumist kontrollida, s.t. nouda, et nad sinu laste vastu kenad oleksid. Sa ei aita selliste arutlustega oma last ega iseennast, usu mind. See ei tahenda, et ma oigustaksin halba kaitumist, yldse mitte, aga veelkord, see juhtub meist soltumata. On lausa inimesi, onneks kyll mitte palju, kes otsivad haavatavaid inimesi, et neid panna veelgi halvemini tundma. Mida sa teed nendega? Lahed ja nouad, et nad enam su lapsele (naiteks) halvasti ei ytleks (hahaaa). Annad nad politseisse? See ei pruugi olla halb mote, aga sul peavad olema toendid ja neid voib olla rohkem kui yks. Kuni sa ei saa aru, et sa ise sisendad oma lapsele maailma ja inimeste suhtes ebarealistlikke ootusi, probleemid jatkuvad.

Oot, mida sa nüüd öelda soovisidki? Et lõpetame igasugu korrakaitse ülevalhoidmise üldse ära, kaotame ära politseinikud ja sotsiaaltöötajad, lõpetame KiVa jt kiusamisvastase kooli programmid jne. Sest teise inimese käitumist polevatki võimalik muuta – laseme oma tegevust vabalt jätkata koolikiusavatel õpetajatel, sealt edasi ka kurjategijatel, vägivallatsejatel, mõrvaritel jne. Sest nad ju tegutsevad minust sõltumata, järelikult teha polegi midagi, ainus, mis teha saab, on minul endal psühholoogile jutustama minna. Sinu jutt viiks ühiskonna tagasi dzhungliseaduste aega, mil inimene oli inimesele hunt ja ainus moodus oli kas joosta minema või lüüa ta ise maha. Mingit tsivilisatsiooni, milleni jõudmiseks on nii paljud sajandite vältel kõvasti töötanud, polegi vaja.

Ma loodan, et sina ise või su lähedased ei puutu kokku olukorraga, kus nad mingil eluperioodil vajavad hoolimist ja kaitset.m

Minu jutt paraku just pohinebki elu oppetundidel ja kogemustel, millest olen siiski valja tulnud.

Saan sinu loogikast aru, aga selleks ju ongi politsei, kohtud, jne., et tegeleda nende inimestega, kes on juba nn. koik piirid yletanud. Nagu sa naed, ei ole see neilgi tihti lihtne. Kui sina pyyad votta yle nende rolli, siis sinul onnestub see veelgi halvemini, esiteks sul puuduvad selleks volitused, ja teiseks, sellised inimesed tavaliselt teavad, et nad teevad halba, ja kuidas see teistele mojub. Seega on neil p…i. Seega jaad suure toenaosusega tuuleveskitega voitlema, kuni see kiusaja sooritab kuriteo, mille eest saab juba seaduse alusel vastutusele votta. Teine asi on votta seadus enda katte ja ise arved klaarida. Aga niisama kaeveldes ja noudes ei saa midagi, noudma sa jaadki, niisama raiskad aega ja narve.

Parem otsi oma lapsele moni huvitav trenn, kui esimene ei meeldi, siis neljas, viies, ja minge reisile, kasvoi Saaremaale. Tehke koos midagi, millest jutustada (mitte uhkustada). Opetaja kohta void oelda, et tema sonad ja kaitumine raagivad rohkem temast kui sinu lapsest. Tehke tema tunniks alati kodutood ara, aga mitte rohkem kui vaja. Seevastu teistes ainetes, mis sinu lapsele sobivad, pingutage kovasti, kogu aeg visalt edasi. Varsti ei ole sel opetajal enam kolapinda, sest koik naevad kui tubli ja huvitav isiksus su laps on.

 

+2
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mida üldse tähendab “pöördu abile”? Abi saamine on ju tulemus, mitte protsess. Kaugeltki mitte iga protsess ei vii abi saamiseni. Sugugi mitte kõik vaimse tervise spetsialisti poole pöördujad ei saa abi, seega on vale väita, et juba pöördumine ise oleks seotud abi saamisega. Seega oleks korrektne rääkida ikkagi “teenusele minemisest”, “sekkumisest” vms. Ja kui veab ja abi on ka päriselt saadud, alles siis võib öelda, et pöördusin ja saingi abi.

Vanasti valitses arvamus, et vaimse tervise probleemidel on alati mingi kindel käegakatsutav põhjus. Nt vägistamine, lapse surm, töö- või elukoha kaotus jne.

Nüüd on pendel aga liikunud teise äärmusse ja nüüd jällegi arvatakse, et vaimse tervise probleemid tekivad ilma selge nähtava põhjuseta, lihtsalt niisama õhust. Räägitakse ähmaselt rohkema tähelepanu vajadusest, rohkema jutustamise vajadusest jne.

Minu enda lapsel tekkisid ka vaimse tervise probleemid. Peapõhjuseks oli koolikiusamine ühe õpetaja poolt, millest tekkis nn lumepalliefekt ja sealtkaudu hakkas probleeme järjest lisanduma. Püüdsime vanematena teha kõik, mis meie võimuses, aga sedasi üksi, ilma spetsialistide toeta, jäid meie käed lühikeseks. Selgus, et spetsialistid tahavad teha hoopis mingeid omi asju, aga konkreetselt murele lahendust leida ei aidatudki. Kool eiras probleemi selle õpetajaga, psühholoog tegeles üksnes kiusamise ohvri ehk minu lapsega, ent samal ajal suur põhjus ehk kiusamine kestis ikka täpselt samamoodi edasi ja selle juurpõhjusega ei tegelenud mitte keegi.

Ehk siis, lihtsalt keelduti aru saamast, et inimese depressioonil võib olla mingi selge ja konkreetne põhjus. Spetsialistidega tegelemine võttis vanemad võhmale, kogu aeg oli tunne, et mitte nemad ei aita meid, vaid hoopiski meie aitame ja toetame neid. Lõpuks üritas ka minu laps elust lahkuda. Siis lõpetasin spetsialistide meeleheaks elamise ära ja tegime vanematena ning koos lapsega ise oma elu üle otsused. Ning alles sellest hetkest, kui me enam ei muretsenud, kas me ikka teeme kõik nii nagu spetsialistid tahavad, hakkas elu ülesmäge minema.

Mis selle ema hinges toimus, me ei tea ja väljaspoolseisjad ei saagi teada. Kuid olles näinud, kui mannetu ja süsteemikeskne on meie vaimse tervise sekkumine, ei imesta enam millegi üle. Südamest kahju, et kaks pisikest kasvavad nüüd ilma emata ja kurnatud ema ei näinud teist väljapääsu.

Ilmselt on tode kusagil vahepeal. On inimesi, kes on vaimselt hapramad, ning halvad syndmused, n.t. koolikiusamine viivad neid rohkem ja kiiremini endast valja kui teisi. See, mis on yhe jaoks nn. vaimsete probleemide trigger, voib teise jaoks olla mitte markimisvaarne syndmus. Ma ei raagi siin aarmustest, nagu lapse surm voi vagistamine, aga naiteks tookoha kaotus, halvad suhted mehega, sopruse lopp, on sellised syndmused, mis osale mojuvad laastavalt, aga osa suudab neist yle olla, lahendusi leida ja tulevikku vaadata.

Sinu jutust kumab eeldus, et halbu inimesi, halbu olukordi ei tohiks olemas olla, ja koik peaksid olema kenad ja ausad, sh. sinu ja sinu lapse vastu, ja kui ei ole, siis tuleks nad selle eest vastutusele votta. Paraku elu nii ei toimi, halbu inimesi on alati. Seega oigus on neil, kes ytlevad, et sa ei saa kontrollida teiste inimeste tegusid, aga sa saad kontrollida enda reaktsiooni sellele. Muidugi, kui inimene on juba langenud depressiooni, siis see tarkus ei toimi voi toimib natuke teisiti.

Igatahes tuleks lastele selgitada, et maailm ei ole alati aus, et asjad ei lahe alati nii, nagu sa tahad ja sellest pole mdagi, elu ongi oppimiseks ja arenemiseks, elu annab pea alati uue voimaluse midagi huvitavat teha. Sinu puhul siis, et selle yhe opetaja kius ei maara sinu lapse elus midagi – kulisside taga voite ju opetajaga voidelda, aga last sinna kaasata minimaalselt. Lapsele pigem leida mingi motteid korvale viiv hobi, selle asemel, et teda kiusamisega seotud spiraali tommata.

See on nii hämmastavalt küündimatu jutt.

Nii, ehk selgitad ka, miks sa nii arvad. Kas see, et osa inimesi on halvad ja halvad ei saa alati karistada, ainult vahel, on kyyndimatu? Minu jaoks on see yks elu tosiasju, mille eiramine ei vii kuhugi. Olukorda tuleks seega juba alguses hinnata realistlikult, kui suured on sinu voimalused oiglus jalule seada, ja millise hinnaga, mida oleks koige parem selleks teha.

Voi see, et halvale asjale tohiks keskenduda minimaalselt, nii palju, kui vaja – mis voib muidugi olla erinev, vahel on vaja naiteks politseiga suhelda voi kohtus kaia – aga ikkagi, ja selle asemel ja korval pyyda elus leida see, mis sobib ja arendab.

See jutt on syndinud kogemustest. Ja ma ei syydista vanemaid, et nad pyyavad kiusamisele loppu teha, vaid tahaksin panna inimesi motlema, et vahel tasub lihtsalt elada paeva kaupa, ja pyyda halvast olukorrast yle olla leides endale mingi paralleelselt huvitava tegevuse, uusi inimesi oma ellu, jne. Alla andmine ja pogenemine ei ole variant, aga voitlema peab nii, et sa ise voitlusest suuremate armidega ei valju kui see pahalane. Muidugi, kui pole masohhist, vaid tavaline inimene, aga see on teine teema.

Rohem ei selgita, kes aru saab, see saab.

Küündimatu, sest sa ilmselgelt ei ole ise sellises olukorras olnud ega mõista, mida inimesed võiks tunda ega suuda ka end sellese olukorda panna. Eriti lapsed on väga haavatavad. Minna ja öelda lapsele, et “kuule, megahalb on sul, aga võta kokku ennast nüüd, inimesed on sitapead”, see ei anna tulemusi, See ei anna tulemusi ka depressioonis täiskasvanu puhul. Eriti kui ta peab olema suure osa ajast keskkonnas, mis seda depressiooni põhjustab. Ma olen ise olnud koolis kiusatud ja depressioonis sellest ja mingi jutt, et “aga maailm ongi selline” või koolijärgne keraamikaring või mis sa siin soovitad, ei oleks midagi muutnud. See on sama suhtumine nagu inimestel, kes ütlevad kellelegi, kel depressioon on, et “Mõtle lihtsalt rõõmsaid mõtteid”.

Mina enda meelest just ei soovitanud hurjutada ja loosungitega vehkida, et elu on ilus, vota ennast kokku, ole tubli, jne.

Pigem ikka ravida depressooni ja siis paralleelselt pyyda leida tegevusi, mis aitaksid sellest kiiremini valja tulla. Kasvoi keraamika, kui oled ikka enda katega midagi valmis teinud, tunned ennast kasvoi natuke paremini. Pyyda keskenduda olemasolevale hetkele, kasvoi korrates, et ma olen praegu siin ja maalin seda vaasi ja see on paris huvitav.

Mis sinu enda idee siis on, depressioon ravimata jatta ja voodis lebada, kuni viimanegi elu mote kaob? Minna kooli ja sellele opetajale peksa anda? See viimane oleks taitsa hea idee ehk, parem kui kaevelda, kuidas osa inimesi sinu vastu kenad pole ja kuidas sa seetottu kannatad. Veelgi hullem, sedasama passiivsust ka ilmselt vaimselt niigi haprale lapsele sisendada.

+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Heaolu ühiskonna haledad sigitised olete. Meenutage Ukuaru Minnat, kellele ema ütles Minna halina “Tahan surra…” peale, et “ Hakka aga surema, mis sa veel ootad! Nöör on kojas. Tõmba ennast rippu nagu Papi-Loreida ja näe, lapsed võta ühes. Surra. Sure ära jah, kui sa elada ei jaksa!”.

Ema kohus on seada esikohale oma lapsed, ei ole midagi isekamat laste hülgamisest, eriti suitsiidi läbi. Depressioon, ptui, jälle heaoluühiskonna poolt tekitatud uim inimestele, kes saavad seda endale lubada.

Dr. Mental health ka siia jõudnud!

See on ikka päris haledalt madalalaubaline, kuidas siin mingi(d) isik(ud) käivad lihtsalt juhmakaid karjatusi produtseerimas (nagu nt seesama siin v ka varem lugeda olnud “loll oled” – täielik liivakasti tase), ilma et normintellektiga täiskavanu kombel mingit sisulist postitust suudaks teha.

Mina ütlesin seda ja ma ütlesin seda, sest see jutt oli lihtsalt nii nõme ja empaatiavõimetu, et sellise asja peale ei olnud enam midagi mõistlikumat öelda. Lolliga ei ole mõtet vaielda, aga ma ei tahtnud ka, et talle jääks mulje, et tema arvamus ongi ok.

Igaühel oma arvamus, minu jagan teemaalgataja arvamust. Ja võin ka arvata, et loll oled sina. Kuhu me sellise taktika v suhtluskultuuriga su meelest jõuame?

Ja minu arvamus oli selline nagu väljendasin. Ja see  arvamusavaldus, millele reageerisin, ei hiilanud ka mingi erilise suhtluskultuuriga.

0
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Huvitav, et kõik usuvad, et vähk on olemas ning sellest tervenemiseks ei piisa inimese tahtest – aga depressiooni olemasolu oleks nagu mingi UFO – kes pole kohanud, see ei usu.

Need ongi lihtsalt empaatiavõimetud inimesed.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga kurjategijad, kes halba teevad – nemad on ju elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, ega nad ei tee kuritegusid lõbu pärast, eks elu ikka sunnib. Kas neid peaks sama moodi mõistma ja õigustama?

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 210 )


Esileht Pereelu ja suhted Kui ema otsustab elust lahkuda