Teema: Kui ema otsustab elust lahkuda

#4183502:

Aga kurjategijad, kes halba teevad – nemad on ju elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, ega nad ei tee kuritegusid lõbu pärast, eks elu ikka sunnib. Kas neid peaks sama moodi mõistma ja õigustama?

Jah, just ja võib-olla ka neid sunnib kuriteole depressioon?

#4183502:

Aga kurjategijad, kes halba teevad – nemad on ju elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, ega nad ei tee kuritegusid lõbu pärast, eks elu ikka sunnib. Kas neid peaks sama moodi mõistma ja õigustama?

Äkki sa tahad siis juba ühekorraga ka väita, et depressioon on valik?

#4183502:

Aga kurjategijad, kes halba teevad – nemad on ju elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, ega nad ei tee kuritegusid lõbu pärast, eks elu ikka sunnib. Kas neid peaks sama moodi mõistma ja õigustama?

Kui sa minu postitusi silmas pead, siis ei ole mina kiusajaid oigustanud. Aga ma olen elus kiusaja-tyypidega kokku puutunud, ning tean, et mingi jutt ega palumine, et ara nii tee, halb on, neile ei moju. Monikord on isegi vastupidi.

Ma ei arva, et kurjategijad oleks depressiivsed, selleks, et kurja teha, peab olema ettevotlikkust, mida depressiivsel inimesel enamasti pole. Kurjategijad on pigem sotsiopaadid ja psyhhopaadid, kes arvavad, et reeglid on teiste jaoks. Pigem on siis need kiusajad kurjategija tyypi. Seda rumalamat tyypi, kes on otseselt seadusega vastuollu lainud, selle asemel, et olla koolidirektor voi suurfirma juhatuses, kus on head voimalused voimu kuritarvitamiseks.

#4183472:

Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt. Aga kuni on võimalus kellegi nunnutamise saatel või kellegi toel/ülalpidamisel kuidagi ära elada, siis ei juhtugi midagi paremuse suunas.

Suitsiid – on nõrkadele ja isekatele inimestele. Kes selle asemel, et võidelda (eriti oma laste pärast ja nimel!) mõtlevad ainult iseendale, mis on puhas isekus. Kas lapsed ei ole seda väärt, et nende nimel otsida lahendust, milliseid on, olgem ausad, väga palju.

Huvitav, kui meest poleks, kas siis oleks sama sammu teinud ja lapsed maailma lausa üksi jätnud..

…ta kas votab ennast kokku voi siis teeb oma elule lopu, siis pole vaja mingeid arveid maksta ega kusagil kaia.

#4183472:

Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt.

Olen olnud psühhiaatriahaiglas õde. Näinud depressiooni diagnoosiga inimesi, kes juba enne haiglasse saabumist pole suutnud isegi vetsu minekuks voodist tõusta ega näiteks nädal aega midagi süüa. Kel on LAMATISED ainult depressioonist. Kes pole 4 kuud ennast pesnud, sest ei suuda muud teha, kui hämaras toas voodis nägu seina poole nuuksuda. Kes on viimase kuu jooksul seepärast näiteks kaotanud lapsed, abikaasa ja töö.

Öelda, et nad teevad seda ainult seepärast, et neile seda võimaldatakse, on väga empaatiavõimetu. Kusjuures enamik neist on vaid pool aastat või aasta varem olnud lihtsalt veidi ületöötanud ja pisut stressis ning täiesti toimekatel töökohtadel.

#4183517:

#4183502:

Aga kurjategijad, kes halba teevad – nemad on ju elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, ega nad ei tee kuritegusid lõbu pärast, eks elu ikka sunnib. Kas neid peaks sama moodi mõistma ja õigustama?

Äkki sa tahad siis juba ühekorraga ka väita, et depressioon on valik?

Kus ta siis valik on, just ju seletasin, et ega kurjategija ei taha halba teha, aga elu hammasrattad v depressioon (koos kõige kaasneva ja ahelreaktsioonina tagajärgedega) sunnib. No tappis inimesi, mis teha, tuleb mõista, ei saa pahaks panna – depressioon ju?

#4183550:

#4183472:

Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt.

Olen olnud psühhiaatriahaiglas õde. Näinud depressiooni diagnoosiga inimesi, kes juba enne haiglasse saabumist pole suutnud isegi vetsu minekuks voodist tõusta ega näiteks nädal aega midagi süüa. Kel on LAMATISED ainult depressioonist. Kes pole 4 kuud ennast pesnud, sest ei suuda muud teha, kui hämaras toas voodis nägu seina poole nuuksuda. Kes on viimase kuu jooksul seepärast näiteks kaotanud lapsed, abikaasa ja töö.

Öelda, et nad teevad seda ainult seepärast, et neile seda võimaldatakse, on väga empaatiavõimetu. Kusjuures enamik neist on vaid pool aastat või aasta varem olnud lihtsalt veidi ületöötanud ja pisut stressis ning täiesti toimekatel töökohtadel.

Sa võisid neid näha jne, aga sel inimesel pidi järelikult olema olemas tuba, kus ta sai voodis külili haliseda. Kui tal arved maksmata, oleks ta sealt korterist välja löödud. Tânavale – kodutuks, kerjuseks! Siis ehk oleks depressioon üsna kiirelt otsa saanud ja jalad tagumiku alt välja võetud kuna – elu sunniks! Aga veelkord – kuni ei sunni, ei juhtu midagi! Võib käia psühholooge v psühhiaatreid pidi ja lõpmatult halada ja saada halamiseks sellest “toetusest ja mõistmisest” aina hoogu juurde. Kuid tegelik lahendus on paraku mujal. Ainult inimene ise saab end aidata, aga selleks peab ta seda tahtma ja tal peab selleks olema motivatsioon. Kui oma lapsed pole piisav motivatsioon, siis ei vääri inimene ema/isa nimetust ja tena isekus ja enesekesksus ületab kõik piirid. Ja see on see, millest on teema, depressiooni ja muu pläma on toonud mängu seltskond mõistjaid (kes on ilmselt täiesti empaatiavõinetud).

#4183569:

Oioi ma arvan, et vägagi võib depressioon viia kuritegudeni! Võid kindel olla, et iga vang sellele ka rõhub.

#4183570:

Kus ta siis valik on, just ju seletasin, et ega kurjategija ei taha halba teha, aga elu hammasrattad v depressioon (koos kõige kaasneva ja ahelreaktsioonina tagajärgedega) sunnib. No tappis inimesi, mis teha, tuleb mõista, ei saa pahaks panna – depressioon ju?

Vaata, need, kes seda otsustavad, kas kurjategija on vaimselt terve või mitte, teavad depressioonist ja muudest häiretest oluliselt rohkem kui sina. Nemad teevad vahet pärisprobleemil ja näidendil. Vähemalt enamasti.

#4183574:

#4183550:

#4183472:

Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt.

Olen olnud psühhiaatriahaiglas õde. Näinud depressiooni diagnoosiga inimesi, kes juba enne haiglasse saabumist pole suutnud isegi vetsu minekuks voodist tõusta ega näiteks nädal aega midagi süüa. Kel on LAMATISED ainult depressioonist. Kes pole 4 kuud ennast pesnud, sest ei suuda muud teha, kui hämaras toas voodis nägu seina poole nuuksuda. Kes on viimase kuu jooksul seepärast näiteks kaotanud lapsed, abikaasa ja töö.

Öelda, et nad teevad seda ainult seepärast, et neile seda võimaldatakse, on väga empaatiavõimetu. Kusjuures enamik neist on vaid pool aastat või aasta varem olnud lihtsalt veidi ületöötanud ja pisut stressis ning täiesti toimekatel töökohtadel.

Sa võisid neid näha jne, aga sel inimesel pidi järelikult olema olemas tuba, kus ta sai voodis külili haliseda. Kui tal arved maksmata, oleks ta sealt korterist välja löödud. Tânavale – kodutuks, kerjuseks! Siis ehk oleks depressioon üsna kiirelt otsa saanud ja jalad tagumiku alt välja võetud kuna – elu sunniks! Aga veelkord – kuni ei sunni, ei juhtu midagi! Võib käia psühholooge v psühhiaatreid pidi ja lõpmatult halada ja saada halamiseks sellest “toetusest ja mõistmisest” aina hoogu juurde. Kuid tegelik lahendus on paraku mujal. Ainult inimene ise saab end aidata, aga selleks peab ta seda tahtma ja tal peab selleks olema motivatsioon. Kui oma lapsed pole piisav motivatsioon, siis ei vääri inimene ema/isa nimetust ja tena isekus ja enesekesksus ületab kõik piirid. Ja see on see, millest on teema, depressiooni ja muu pläma on toonud mängu seltskond mõistjaid (kes on ilmselt täiesti empaatiavõinetud).

Kuidas muidu sotsiopaat on olla?

#4183612:

#4183574:

#4183550:

#4183472:

Minu meelest depressiooni saavad põdeda inimesed, kellele seda võimaldatakse. Kui sul on ikkagi arved maksta ja ei taha ka puu alla kolida, siis inimene võtab ennast kokku. Fakt.

Olen olnud psühhiaatriahaiglas õde. Näinud depressiooni diagnoosiga inimesi, kes juba enne haiglasse saabumist pole suutnud isegi vetsu minekuks voodist tõusta ega näiteks nädal aega midagi süüa. Kel on LAMATISED ainult depressioonist. Kes pole 4 kuud ennast pesnud, sest ei suuda muud teha, kui hämaras toas voodis nägu seina poole nuuksuda. Kes on viimase kuu jooksul seepärast näiteks kaotanud lapsed, abikaasa ja töö.

Öelda, et nad teevad seda ainult seepärast, et neile seda võimaldatakse, on väga empaatiavõimetu. Kusjuures enamik neist on vaid pool aastat või aasta varem olnud lihtsalt veidi ületöötanud ja pisut stressis ning täiesti toimekatel töökohtadel.

Sa võisid neid näha jne, aga sel inimesel pidi järelikult olema olemas tuba, kus ta sai voodis külili haliseda. Kui tal arved maksmata, oleks ta sealt korterist välja löödud. Tânavale – kodutuks, kerjuseks! Siis ehk oleks depressioon üsna kiirelt otsa saanud ja jalad tagumiku alt välja võetud kuna – elu sunniks! Aga veelkord – kuni ei sunni, ei juhtu midagi! Võib käia psühholooge v psühhiaatreid pidi ja lõpmatult halada ja saada halamiseks sellest “toetusest ja mõistmisest” aina hoogu juurde. Kuid tegelik lahendus on paraku mujal. Ainult inimene ise saab end aidata, aga selleks peab ta seda tahtma ja tal peab selleks olema motivatsioon. Kui oma lapsed pole piisav motivatsioon, siis ei vääri inimene ema/isa nimetust ja tena isekus ja enesekesksus ületab kõik piirid. Ja see on see, millest on teema, depressiooni ja muu pläma on toonud mängu seltskond mõistjaid (kes on ilmselt täiesti empaatiavõinetud).

Kuidas muidu sotsiopaat on olla?

Kuidas muidu plaan on, kui depressioon peale tuleb, siis jäävad su lapsed vanemata?

#4183504:

#4183502:

Aga kurjategijad, kes halba teevad – nemad on ju elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, ega nad ei tee kuritegusid lõbu pärast, eks elu ikka sunnib. Kas neid peaks sama moodi mõistma ja õigustama?

Eks laste suhtes ongi tegemist kurja ja alatu teoga, hirmsaim, julmim ja südametuim tegu, mida üldse saab oma lastele teha.

Just. Proual olid kunstripsmed ja küüned kõik peal ja sätitud, abikaasa jumaldas ja pidas üleval, terved lapsed, no polnud ju kehv elu. No milleks selline samm? Ripsmete ja küünte raha eest oleks ammu võinud ka tasulise psühhiaatri vastuvõtule minna. Vabandan, aga nii on. Julm ja veelkord julm väikeste laste suhtes.

#4182017:

Kui kahe väikelapse ema otsustab lapsed maha jâtta ja elust lahkuda, siis mis see on? Täielik enesekesksus?

Üldiselt. See on mehele orienteerumine, mehe pärast elamine. Kui mees ähvardab maha jätta, ära minna, petab jne, siis kaotab elu mõtte. Nii lihtne seletus ongi. Vaadates proua postitusi, siis piitsutas ennast tublisti ja kommentaar mehelt, kes nüüd teisi naisi proua varjus enam ei märkagi. Varem siis märkas? Kui palju märkas? Kas see naine sai selles suhtes ikka olla tema ise. Mina ei usu.  Kindlasti ei anna mehele raha, veelenam, miks raha peaks mingi võõra kontole laekuma? Kas mees oli ikka imeline? kunagi ei tea nelja seina päris lugu. Oleks selline sõbranna, siis ennem deperssiooni- diagnoosi paneks mõistuse lihtsalt pähe. Kahju!

#4183521:

#4183502:

Aga kurjategijad, kes halba teevad – nemad on ju elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, ega nad ei tee kuritegusid lõbu pärast, eks elu ikka sunnib. Kas neid peaks sama moodi mõistma ja õigustama?

Kurjategijaid mõistetaksegi ju – miks muidu nad eraldatakse ühiskonnast, toimib kool-kirik-töö, lastakse vabadusse, ravitakse – samuti psühholoogid jne. Vastasel juhul oleks ju üks lihtne lahendus – elektritool, surmasüst vmt. Vangla ongi ju neile “ravi” lootuses, et suudavad normaalse inimese kombel ühiskonda tagasi tulla.

Just see ongi üks osa sellest, milleni me selle ühuskonnaga oleme jõudnud – kurjategijaid poputatakse (meie raha eest!) ja lastakse ka vabadusse katse-eksitus meetodil, et no vaatame, meile (!) tundub, et ehk on meelt parandanud! Ptui. Ja siis inimesed, kes sellise kurjategija läheduses peavad olema/elama hoiavad kahe käega peast kinni. Kuigi, ohjaa, lubatakse ju nime vahetada, et kõrvalseisjad lausa pimeduses kobaksid. See on lubamatu ja just üks osa sellest suurest poolemeelsest “mõistmisest”.

#4183771:

Oma koeralegi mõeldes ei teeks iial sellist tegu, et koera sellisel viisil hüljata ja saatuse hooleks jätta.

No KUI keeruline on ometi aru saada, et sa mõtled nii, sest sa ei ole depressioonis, sest sa pole haige? Ja need, kes ON depressioonis, mõtlevad hoopis teistpidi, irratsionaalselt – ja nad ei tee seda kurjusest ega isekusest, vaid seda teeb nendega see haigus.

#4183714:

#4183574:

Sa võisid neid näha jne, aga sel inimesel pidi järelikult olema olemas tuba, kus ta sai voodis külili haliseda. Kui tal arved maksmata, oleks ta sealt korterist välja löödud. Tânavale – kodutuks, kerjuseks! S

Neist mõnedki toodigi tänavatelt või õigemini urgastest, kuhu teised kodutud olid nad viinud. Tead, ka kodutud kutsuvad üksteisele kiirabi, kui vaja.

Mõned neist elasid küll oma kodus, aga ei saanud pärast ravi sinna tagasi minna, sest nt elektriarve oli aasta maksmata.

Mõnel olid edukuse perioodist säästud ja otsekorraldused. Nii pime ei saa ka olla, et väita, et depressioon on kättevõtmise küsimus. Vat läbipõlemise ennetamine võib seda olla ja ongi, aga depressioon on haigus. Sul lihtsalt puudub empaatiavõime ja mõte töötab tasandil, et mis sa trügid siin oma ratastooliga, kasvata endale uued jalad.

Mina arvan, et ei peaks loodusele vastu astuma. Ongi see loogika, et tugevad jäävad ja nõrgad … surevad välja. Nii oleks ühiskonna ja tulevaste põlvkondade jaoks parim.
Kas indiaanlased olid need, kes viisid nõrgad hõimu liikmed mäe otsa surema? Või tehti seda vanadega, ei mäleta, aga loogika on tegelikult sama.
Nii et ma olen ses mõttes nõus sellega, et see liigne poputamine, alates sellest, et tuuakse maailma lapsed, kes siin mitte olema ei peaks ja kellele elu on tegelikult piin ja nende naerusuitsele vanematele vahend, millega Instagrami kontol laike ja jälgijaid saada, siis see on ka asi, mis on isekas, kui kasutada siinset retoorikat. Minu meelest ei mõelda ka sellisel juhul tegelikult lapsele – kas ta soovib sellist elu, kas ta tahab valudes elada, mis temast saab siis, kui ta peaks elama oma vanemad üle jnejne, või siis et, kas see lühike elu on tõesti hoidmist väärt nende laste jaoks või on see pigem vanemate egotrip?